Amin Nawabi on afgaani päritolu 30ndates noormees, kel on doktorikraad Princetoni ülikoolist. Ta elab koos samasoolise elukaaslasega Taanis, plaanitakse osta maja. Kõik tundub pealtnäha kaunis, ainult et Amin Nawabi ei ole tegelikult Amin Nawabi. Amin Nawabi on animeeritud dokumentaalfilmi „Põgenemine“ peakangelase pseudonüüm. Amin on sõjapagulane, kelle tegelik identiteet jääb saladuskatte alla, sest tema põgenemise lugu, mis algas aastakümneid tagasi, pole veel lõppenud. „Põgenemine“ pakub talle ehk mingigi lahenduse, vähemalt võimaluse oma lugu esimest korda südamelt ära rääkida, nii nagu see aset leidis ja leiab siiani.
Animeeritud dokumentaalfilme ei tehta just tihti. Pealtnäha need kaks kuigi hästi kokku ei sobi – dokumentaalfilm taotleb üldiselt maksimaalset elulähedust ning tõetruudust, joonisfilm võib tunduda selles võtmes võõristav. Taani režissööri Jonas Poher Rasmusseni lähenemine tasub end siin kuhjaga ära. Dokumentaalfilmid, mis osaliste identiteete varjata soovivad, kasutavad tavaliselt kergemaid võtteid – hägusta pilti, kui osaline on kaadris, muuda osalise häält, ongi purgis. „Põgenemine“ püüdleb kõrgemale ja kaugemale. Lisaks illegaalsest immigrandist peaosalise ning tema lähedaste identiteetide varjamise küsimusele, mille joonisfilm lahendab, on meil võimalus vaatajaina tema emotsioone – kõhklusi, hirme, kurbust, rõõme – lugeda tema palgelt, ehkki animeeritult.
Veel üks kitsaskoht, mille valik animatsiooni kasuks selle loo jutustamisel ületab, on asjakohaste dokumentaalkaadrite puudumine. Animatsioon annab tegijaile võimaluse taasluua iga kõnekas hetk Amini lapse- ja nooruspõlvest, mis aitab vaatajad otse sündmuste keskele viia, seeläbi ka peaosalise Aminiga paremini samastuda. Teiseks oluliseks emotsionaalseks ankruks filmis on režissööri tavapärasest suurem kohalolu. Nimelt on Amin ning filmi lavastaja Jonas Poher Rasmussen sõbrad keskkoolipäevilt. Märkimisväärne osa filmist leiab aset omamoodi teraapilise intervjuuna: Amin lamab selili vaibal, silmad suletud, meenutamas ning jutustamas oma lugu. Tervet lugu, kogu tõde kuuleb esimest korda ka režissöör ise. Tema vahemärkused, põgusad dialoogikatked intervjueeritavaga, tema üllatus mõne aspekti või nüansi üle, millest ta varem midagi ei teadnud, mõjuvad värskelt ning annavad loole lisakihi sügavust. Kui Amini parimad sõbradki ei tea temaga juhtunust kõike, oleme vaatajaina tõepoolest intiimsete hetkede tunnistajad. See asjaolu muudab filmi veelgi liigutavamaks ning ehedamaks.
Liigutav on „Põgenemine“ tõepoolest, suisa hingepõhjani. Ja mitte üksnes seetõttu, et elame kaasa kõigile kannatustele, mille osaks Amini pere langes, vaid ka seetõttu, kui palju empaatiat selles on, kui palju empaatiat suudab see tekitada. Film algab erksates toonides. Amin teadis juba noorelt, et on erinev. Jean-Claude van Damme’i lihaselise, särgita ülakehaga filmiplakat toaseinal, poiss ise mööda Kabuli tänavaid lompides hüpates, seljas õe sinine kleit, roosadest kõrvaklappidest mürtsumas a-ha. Relvakonflikt islamistidega jõuab aga Kabuli lähedale, noormehi värvatakse sõjaväkke ning selline saatus ootab ees ka Amini vanemat venda, kes pidevalt värbajate eest põgeneb. Kui sõda aga pealinna jõuab, tuleb tervel perekonnal, Aminil, tema vanemal vennal ja õel ning nende emal, otsese ohu eest pageda. Nii leiab Amin end 1995. aastal Moskvas, kust proovitakse edasi võtta suund Rootsi.
Korrumpeerunud miilits ning karmid ja karastunud inimkaubitsejad osutuvad omaette väljakutseks. Harvad dokumentaalsed arhiivikaadrid poliitilisest olukorrast Afganistanis ning tühjadest poelettidest Venemaal pärast NSVL-i lagunemist meenutavad parajal hetkel ja sobival määral, kuivõrd reaalne on Amini katsumuste lugu. Ajaloolise tausta põgusale avamisele lisaks annavad need dokumentaalkaadrid filmile ka pisut üldistusjõudu. Ainus asi, mida võiksingi filmile ette heita, on see, et Amini lugu on väga silmatorkav, röövides filmilt mõnevõrra üldistusjõudu. Vahel muutub pilt tema pagulasteekonnast mustvalgeks, loob maailma, kus on liiga selgepiiriliselt välja joonistatud, kes on head ja kes halvad. Kuid nende katsumuste keskel on ka ilusaid hetki, hetki täis vaprust, ausust, toredaid üllatusi. Just sellistel hetkedel võtab „Põgenemine“ tõeliselt tuule tiibadesse. Üürikesed rõõmuhetked on need, mis jäävad filmist kajama ning nakatavad empaatiaga.
„Põgenemine“ on juba kõrgelt hinnatud film, kuid Amini lugu pälvib ilmselt kiidusõnu veel ja veel. Produtsentideks on staarid Riz Ahmed ning Nikolaj Coster-Waldau, filmi USA leviõigused noppis endale stuudio NEON, mis suutis paar aastat tagasi Bong Joon-ho trilleri „Parasiit“ parima filmi Oscarini lennutada. „Põgenemisele“ ennustatakse samuti mitmesugust tunnustust, sealhulgas võimalust Oscaritel läbi lüüa. Eks seda näitab aeg. Filmil on valjult tuksuv süda, mille rütmis võiks maailm Amini eeskujul suurema avatuse ning vabanemise poole püüelda ning iga filmile osutatav tähelepanu, mis seda soodustab, on teretulnud.
Autor: Kristjan Kuusiku
“Põgenemine“ (Flee, 2021)
Riik: Taani, Prantsusmaa, Rootsi, Norra, USA
Kestus: 1h 30min
Linastub PÖFF25 programmides “Screen International kriitikute valik” ja Doc@PÖFF
Režissöör: Jonas Poher Rasmussen
Stsenarist: Jonas Poher Rasmussen
Produtsendid: Monica Hellström, Signe Byrge Sørensen, Charlotte De La Gournerie
Monteerija: Janus Billeskov Jansen
Muusika: Uno Helmersson
Osades: Daniel Karimyar, Fardin Mijdzadeh, Milad Eskandari, Belal Faiz, Elaha Faiz