Tänavusel PÖFFil esilinastus kauaoodatud „Hüvasti, NSVL“. Tegemist on Lauri Randla täispika mängufilmi debüüdiga. Film katsetab, räägib dilemmadest ning näeb vaeva, et vaatajale selgeks teha üht ajatut elutõde.
Lauri Randla isiklikust elust inspiratsiooni saanud film räägib kümneaastasest Sillamäelt Tallinnasse kolinud poisist Johannesest (Niklas Kouzmitšev), kes üritab elada normaalse lapse elu olenemata sellest, et tema paremat külge sikutab enda poole mädanev Nõukogude Liit ning vasemat poolt peibutab banaanidega kummaline lääs. Johannese ema üritab kõigest väest poega Soome organiseerida, sellal kui poisi vanaema manitseb teda olema sõnakuulelik seltsimees. Aga mida tahab Johannes?
Film ei anna sellele küsimusele nii kergesti vastust. Dramaatilise pinge loomise asemel toetub kogu süžee huvi tekitamise tarvis suuresti nõukogude aja äratundmisrõõmule. Film on nagu kollaaž ühe klassikalise nõukaajalapse mälestustest: kord nutad taga ema, kord kakled tänavapoistega, siis saad Soomest mõne kingituse, mille järel sa klassiruumi tagaotsas väikest dissidenti mängid ja šokolaadidumlet lutsutad.
Seda, et biograafilistel ainetel nõukogude aja filmi teha on raske, tõestas 2017. aastal juba Jaak Kilmi oma „Sangaritega“. Ka sellel filmil on pinge loomisega raskusi: alguses nagu on, aga keskpunktis vajub ära. „Hüvasti, NSVL“ puhul on vastupidi: esimese poole viibime kontekstita ajakapslis ja teises pooles adume, et peategelasel on ka mingit sorti tahtmine – ära võluda klassiõde Vera kõrvalkorterist. Parem hilja kui mitte kunagi – tõik, et vaatajale tekib miski, millele kaasa elada, tähendab seda, et esialgu kaaluta olekus hõljuv film saab pinge ja põnevuse.
Näitlejate sooritused on keskmised või alla selle. Kui lapsosatäitjate puhul on see mõistetav, siis kogenud näitlejate, nagu Ülle Kaljuste, Tõnu Oja ja Jekaterina Novosjolova puhul see pigem üllatab. Võib-olla on asi võõrkeelses näitlemises. Võib-olla on võõras keeles näitlemine nagu side, mis seotakse silmadele, kui sul on eesmärk noolemängus sihtmärki tabada. Aga miks siis ka eestikeelsed stseenid kesised olid? Kas olid silmad juba pimedaga harjumas? Keelest hoolimata said hästi hakkama Johannese ema mängiv Nika Savolainen ning onu rolli etendav Pääru Oja. Nemad tegid piisavalt usutavaks kraakleva pere stseenid ja hoidsid ansambli enam-vähem koos.
Filmikaadreid hoidis köitvana koos peategelase siseilmast motiveeritud montaaž ja kaameratöö. Taustal võib ju aset leida perestroika, aga kaameratöö ehitab end üles väikese Johannese sirklisilmale ja vinklininale. Väike ingerlane ei hooli sellest, milliseid loosungeid kaasa karjuda või millist värvi kaelarätte omale lipsu siduda. Tema tahab ainult puhata, mängida ja Vera käest kinni hoida. Ja need lihtsad soovid on operaator Elen Lotman läbimõeldult ekraanile toonud, lähtudes pildis sellest, milliseid olmeprobleeme kogeb varateismeline, mitte üks rahvus, üks riik või üks vägivallaga kokkuliimitud rahvaste liit. Jaana Jürise kunstitöögi on lugu toetavalt stiliseeritud ja erk ning lapsepõlvemälule ustavalt kontrastne – väga sinine või väga punane, aga kindlasti mitte midagi vahepealset.
Vahel kostub kinosaalis maskitagustelt inimestelt haigutusi, vahel torisemist. Aga mitte keegi ei lahku ega suigata. Õnneks ei köhi ka. Lauri Randla debüütfilmi esimese poole veedab vaataja kui mineviku fotoalbumis ja seejärel tekib süžeesse tahtmine ja põnevus. Alguses tuletab film meelde kõik möödaniku kriisid ja segadused ja keerdkäigud. Siis jätab selle raadiomuusikana taustale mängima, et saaks jälle lihtsalt olla laps oma õndsuses ja võlus. Ja võib-olla jõuabki sellise struktuuri abil kõige paremini vaatajani see ennist mainitud elutõde: lapsepõlverõõme leidub ka kõige hämarama eesriide taga, täpselt nagu armastustki.
Autor: Leo Vissak
„Hüvasti, NSVL“ (2020)
Riik: Eesti, Soome
Kestus: 1h 31min
Linastub PÖFF24 debüütfilmide võistlusprogrammis ning KinoFF põhiprogrammis
Stsenarist ja režissöör: Lauri Randla
Produtsent: Peeter Urbla
Operaator: Elen Lotman
Monteerijad: Leo Liesvirta, Andres Hallik
Osades: Ülle Kaljuste, Tõnu Oja, Niklas Kouzmitchev, Nika Savolainen, Pääru Oja