Rory O’Hara (Jude Law) äratab armastavalt oma abikaasa Allisoni (Carrie Coon) talle tassi hommikukohvi viies. Nende lapsed, teismeeas Samantha (Oona Roche) ning kümneaastane Benjamin (Charlie Shotwell), nääklevad sõbralikult hommikusöögilauas. Mees üritab läbi lüüa ärimaailmas, naisele on südamelähedaseks hobused ja ratsutamine, mille õpetamisega ta elatist teenib. Tüdrukule meeldib trennis käia, poisile isaga tagaaias jalgpalli mängida. Pesakond on heal järjel, vähemalt nende New Yorgi äärelinna kodu viitab sellele, et ollakse võrdlemisi haljal oksal. Ometi saadab kaadreid pereidüllist rahutus, pinevus, mis justkui ei sobiks sinna. Nappide pildikeele vahenditega päris avakaadris – pingsalt, õudusfilmile omaselt viivu liig kaua nende maja jälgiv tuhmides toonides kaameratöö – annab stsenarist ja lavastaja Sean Durkin vargsi mõista, et see haljas oks pole sugugi nii turvaline.

Või ehk isegi oleks armas pesa seal New Yorgi äärelinna oksakesel turvaline, kuid me ei saa seda kunagi teada. Ühel hommikul naise hommikukohviga äratamise rituaali ajal teavitab mees, et Inglismaale kolides oleks pesakonnal võimalus veel haljamale oksale jõuda. Allisoni esmane reaktsioon mees selle peale kuradile saata ning pere majandusliku olukorra stabiilsuse asjus järelepärimine teha on esimene tõeline vihje selle kohta, et saabumas on torm. Rory resoluutsus jääb peale.

Kui Allison, Samantha ja Benjamin lõpuks Inglismaale jõuavad, ootab mees neid kaunis, kuid renoveerimist vajavas üüratus Surrey häärberis (milles tema sõnutsi Led Zeppelin üht oma albumit lindistamas oli käinud), aasta üür ette makstud. Rory kiirgab enesekindlalt kujutluspilti edust, kuid seda kandev valgete valede vundament hakkab mõranema, kui ühel tööga seotud dineel paljastab ta ülemus pahaaimamatult, et Rory oli see, kes tahtis tagasi tema alluvusse tööle tulla, mitte vastupidi. Rory ülemuse kõne ajal jälgib kaamera pingsalt Allisoni nägu – sõnatult annab Carrie Coon edasi varjundirikka emotsioonitormi, mis naise hingeelu sel hetkel laastama asub. Vahel vihjamisi, vahel liigagi näkku karjudes rullub ülejäänud filmi jooksul lahti pesakonna ühine minevik ning paljaks kooruvad tegelaste tõelised palged. Just selles „vahel vihjamisi, vahel liigagi näkku karjudes“ lähenemises seisneb nii filmi suurim tugevus kui ka suurim nõrkus.

Durkini stsenaarium on enamjaolt tugev, vaatlev ning usaldab vaatajat, et too saab vihjetest aru ning paneb ise pildi kokku (nt kuidas Samantha pöördub Rory poole nimepidi, mitte ei kutsu teda isaks). Seetõttu mõjub kuidagi ootamatult või järsult iga hetk, mil tegelased end liiga otse avavad. Ühel hetkel karjub Rory ennastõigustavalt, et tal on olnud vilets lapsepõlv, et ta on kasvanud viletsates tingimustes, mistõttu ta väärib rikkust ning head elu, mille poole nii väga püüdleb (unustades seejuures olulisemad väärtused elus). Sellest palju kaalukam on vaikne üürike stseen, milles Rory külastab oma ema (Anne Reid), kellega juba aastakümme või enam suhelnud ei ole. Enamjaolt suudab Durkin stsenaristina selliseid aukusid vältida (kui välja arvata ka Allisoni hobuse tervislik seisund, mis filmi jooksul röökivaks metafooriks kujuneb, või Rory sisekaemuslik vestlus taksojuhiga) ning tegelaste arenguid psühholoogilise akuutsusega kõrvalt jälgida.

Lisaks on Durkin loonud võrratu ajastufilmi – tegevus toimub 80ndate teisel poolel ning lavastaja on suutnud ajastut tugevalt edasi anda nii visuaalselt kui ka tegelaste omavahelise suhtluse kaudu. Just tegelaste suhtluse käigus tulevad ilmsiks ajastut raamistavad sotsiaalsed pinged ning Durkin on leidnud suurepärase tasakaalu erinevate teemade sissepõimimisel, et näidata, kuidas ajastu taustsüsteem (neoliberalistlik majanduspoliitika, suhtumine naistesse kui trofeedesse) tegelasi mõjutab, kuid ükski element taustsüsteemist ei ole nii fookuses, et omaks liialt kaalu ja muudaks filmi sotsiaaldraamaks. Ehkki filmi võiks küll selleks pidada, žongleerib Durkin eri žanrite vahel piisavalt osavalt, et mitte ühegi žanri raamidesse lõksu jääda. Nii leiab filmist mitu hetke, mis ähvardavad linateose õudusfilmi territooriumile viia.

Operaator Mátyás Erdély, kes on eestlastele kõige paremini tuntud ilmselt kui Ungari režissööri László Nemesi filmide „Sauli poeg“ (2015) ning „Loojang“ (2018) lindile jäädvustaja, annab suure panuse filmi atmosfääri loomisel. Tema sageli formaalne, aeglaste suumidega vürtsitatud kaameratöö mõjub kõhedalt ning loob pahaendelise pingestatuse. Ka Richard Reed Parry (ansambli Arcade Fire liige) muusika mängib just õhustiku loomisel olulist rolli. Tema džässilikud kompositsioonid loovad film noir’iliku pingestatuse, mõjudes ühtaegu nii melanhoolselt kui ka kurjakuulutavalt.

Filmi kandvaks tugitalaks on aga tugev näitlejaansambel eesotsas sarmika, kuid sisutühja pereisa rolli nagu valatult sobiva Jude Law’ga ning eestlastele ehk vähem tuntud, kuid tuntust vägagi vääriva Carrie Cooniga, kes teeb selles filmis ühe oma karjääri parimaist sooritustest. Ainuüksi tema roll on mõjuv põhjus seda filmi vaatama minna. Coon tõestab korduvalt, kui rikas võib olla näitleja eneseväljenduse arsenal ka sõnade või suurte žestideta, kuidas mikromiimika on tegelikult üks näitleja mõjusamaid vahendeid. Law ja Coon suudavad filmi keskset paari portreteerida sedavõrd mitmekülgselt, et tegelaste loomuvigadest hoolimata on vaatajail kerge neile kaasa elada. Durkini stsenaarium annab neile võimaluse oma tegelasi süvitsi tundma õppida, lavastajana laseb ta näitlejail oma instinkte usaldada, ning Law ja Coon haaravad võimalusest kahe käega kinni.

„Pesa“ on selle aasta üks mõjusamaid psühholoogilisi draamasid. Peavoolukino malle silmas pidades ei ole Durkin teinud just kõige vaatajasõbralikumat filmi, kuid ometi sellise, mille vaatamine end kõigiti ära tasub. Ta usaldab vaatajat piisavalt, et mitte suruda oma lugu ega ka tegelasi tuttavlikesse raamidesse, vaid laseb kogu filmil vabalt hingata. Tema tehniline meisterlikkus aga aitab vaatajail kergesti filmi hingamise rütmi tabada. Avades tegelasi kiht kihi haaval, näidates neid ikka ja jälle natuke uue nurga alt, on „Pesa“ väga kaasahaarav film, mis suunab vaatajat pidevalt olukorda pisut ümber hindama, tegelasi tundma õppima ning neile tõeliselt kaasa elama.

Autor: Kristjan Kuusiku


„Pesa“ (The Nest, 2020)
Riik: Suurbritannia, Kanada
Kestus: 1h 47 min

Stsenarist ja režissöör: Sean Durkin
Operaator: Mátyás Erdély
Montaaž: Matthew Hannam
Osades: Jude Law, Carrie Coon, Anne Reid, Tanya Allen, Charlie Shotwell ja Oona Roche

Kristjan Kuusiku Arvustus