Enamik meist on kogenud esimese armumise vaimustust. Seda kõikehaaravat tunnet, mis ei allu ratsionaalsusele ega praktilistele kaalutlustele. See ei tunne riigi- ega rahvusepiire, keelelisi ega usulisi erinevusi või majanduslikku ebavõrdsust. Armunud inimene idealiseerib ja ilustab oma sümpaatia objekti, olles tihti üsna pime partneri negatiivsete omaduste suhtes ning mõnikord valmis lausa iseend kaotama selle nimel, et vaid armastust säilitada. „Täiskuu aegu“ (2019) vaatlebki ühe noore Iraani naise teekonda suurest armumisest perekonna loomiseni, aga ka helgest valgusest põrgupimeduseni. Film võistles selle aasta PÖFFil põhivõistlusprogrammis ning pälvis festivali publiku lemmiku auhinna.
Nii mõnelegi pöfihundile ei ole Narges Abyari nimi võõras. Tema järjekorras juba kolmas täispikk film „Hingus“ osales 2016. aasta PÖFFil samuti põhivõistlusprogrammis ning sai toona pärjatud parima režii auhinnaga. Enne seda oli Iraanis juba varem kirjanikuna nime teinud naine lavastanud lisaks mitmetele, sealhulgas festivalidel auhinnatud lühidokumentaalidele ka täispikas formaadis mängufilmi „Kind Dead End“ (2006) ning dokumentaalfilmi „One Day After the 10th Day“ (2007). Peamiste teemadena puudutab ta oma filmides naiste ja laste kannatusi sõdade ning ühiskonna radikaliseerumise tõttu.
„Täiskuu aegu“ algab kahe noore inimese, Faezehi (Elnaz Shakerdust) ja Abdolhamidi (Hootan Shakiba) juhusliku kohtumisega, mis viib suure armumiseni. Pärast aastast kurameerimist räägitakse lõpuks mõlema perekonnaga kõik sotid selgeks ning noored abielluvad. Algab imeline mesinädalate aeg. Õige pea saabub aga argipäev ning nende perre sünnib esimene laps. Suure sündmuse puhul sõidetakse külla Pakistani piiri ääres asuvasse mehe vanematekoju, kus hakkavad tasapisi ilmnema mehe perekonnaga seotud kahtlased saladused ning arenema sündmused, mis viivad rohke vägivallani ja ilusa armastuse hävinguni.
Islami radikaliseerumine, sõdade mõju perekondadele ning meeste ja naiste ebavõrdsus ühiskonnas ei ole filmikunstis muidugi uued teemad. Varem PÖFFil linastunud teostest meenub näiteks Hollandi film „Layla M.“ (2016), mille teemaks on Lääne ühiskonnas elava noore islami neiu teekond radikaliseerumiseni ning milliseid tagajärgi see tema elus kaasa toob. Erinevus „Täiskuu aegu“ loost on geograafiline (Holland ja Lääne ühiskond versus Iraani ühiskond), kuid suurem vahe ilmneb siiski tegelaste valikuvabaduses. „Layla M.“ peategelane Layla, keda mängib Nora El Koussour, teeb ise teadliku valiku abielluda radikaalsesse usugruppi kuuluva noormehega. Ta lihtsalt ei tea veel, mida selline otsus tema elus tegelikult tähendab. „Täiskuu aegu“ kangelannal Faezehil aga valikuvõimalust sisuliselt ei ole. Ta ei tea midagi oma armastatud mehe perekonna kahtlastest afääridest, samamoodi nagu ta ei oska aimata, et tema kõige kallimal võiks julmade džihadistide ja nende toime pandud jubedustega midagi ühist olla. Lõpuks nii Layla kui ka Faezehi illusioonid purunevad.
Lisaks eeltoodule puudutab „Täiskuu aegu“ põgusalt ka Iraani pulmatavasid, tutvustades muu hulgas traditsioonilist muusikat, riietust ning kombeid. Operaator Shabnam Moghadami on nendes stseenides lubanud mõjule pääseda imeilusatel värvidel (kangad, arhitektuur, toit), luues nii teatud unenäolisust ja muinasjutuhõngu. See osa filmist on kulgev, koosneb hetkedest ja fragmentidest noorpaari ilusas õnnes. Tempo on rahulik, kohati isegi veidi koduvideolik, kui näeme neid omavahel vallatlemas näiteks kodutöid tehes. Samas on filmi põhiteema siiski palju süngem. Teine pool filmist ongi loo järkjärgulisel intensiivistumisel tempolt kiirem ning üha hektilisem ja pingelisem. Kontrastiks muinasjutulisele armastusloole, millega Abyari vaatajat esialgu kostitab, näeme ekraanil lahti rullumas inimlikku kurjust ja võimuiha, mida usu ettekäändel rakendatakse kõige julmemal viisil: inimestega manipuleerimine, džihaadi nimel sooritatud koledused ning sellega elude ja perekondade hävitamine.
Koos peategelase Faezehiga kogeb vaataja üdini maskuliinset ühiskonnakorraldust, kus ka naiste saatuse üle otsustavad ennekõike mehed. Naised kannatavad, kuid neilt on võetud tahe ja võimalus isegi unistada mingist teistsugusest igapäevaelu reaalsusest. Nad on vaikselt leppinud oma olukorraga nagu Abdolhamidi süngeilmeline ema (Fereshteh Sadre Orafaiy). Film annab hääle kõigile nendele emadele, keda radikaliseerumine ja sõjad on lähedalt puudutanud, nendele naistele, kes iga päev teevad suuri ohverdusi oma laste ja perekonna nimel.
Kuigi loo alguses tahetakse meid (ekslikult) uskuma panna, et muinasjutud päriselus äkki siiski eksisteerivad, jõuame vähehaaval tõdemuseni, et muinasjutust õudusunenäoni ei olegi nii palju maad. Oluline on siinkohal mainida, et „Täiskuu aegu“ stsenaarium põhineb tõsielusündmustel. Abyar serveerib loo mõjuvalt ja illusioonideta ning – mis kõige tähtsam – nähtuna naise vaatepunktist. Meenutades äsja puhkenud poleemikat, kui välja kuulutati 2020. aasta Kuldse Gloobuse parima režissööri auhinna nominendid, kelle hulka ei ole arvatud mitte ühtegi naisrežissööri, tuleks seda enam märgata ja tunnustada tugeva ja ka sotsiaalselt tundliku käekirjaga naisautoreid, nagu Narges Abyari kahtlemata on.
Autor: Kati Vuks