Palju on kirjutatud Teinosuke Kinugasa pikemat aega kadunuks peetud avangardsest linateosest „Hullumeelne lehekülg“. Palju kirjutati sellest eriti siis, kui see 1926. aasta 10. juulil Jaapanis esilinastus, pigistades publikult välja võrdlemisi vastakaid reaktsioone. Paraku juhtus nii, nagu juhtus paljude Vaikse ookeani saareriigi tollest ajastust pärit filmidega – see haihtus nagu tina tuhka ning vajus unustuse hõlma. Õnneks on omamoodi hullumeelne ka juhus, mille tahtel see film siiski säilis ning jõudis laiema avalikkuse (ka lääne vaatajate) ette pärast seda, kui režissöör 1971. aastal ise oma kuurist (mitte täielikult säilinud) filmikoopia leidis. Ehkki 30. eluaastaks oli Kinugasa lavastanud enam kui 30 filmi, on „Hullumeelne lehekülg“ varaseim film, millega tunnustatud režissööri portfellist lähemat tutvust on võimalik teha.
Märkimisväärne hulk sõnu on pühendatud filmile ka pärast selle taasavastamist. 1920ndad oli filmikunsti jaoks radikaalne kümnend, nagu mürsikuiga, mil filmikeel söaka eksperimenteerimise teel (F. W. Murnau, Sergei Eisenstein, Abel Gance, Džiga Vertov) üritas end tundma õppida, avastada omaenese isikupära ja identiteeti ning kehtestada end vanemaist (kirjandus ja teater) iseseisvana. Filmiajaloos pöörati uus hullumeelne lehekülg puhta filmikeele otsinguil, mis pidi rõhuma mitte intellektuaalsele ega emotsionaalsele, vaid meelelisele kogemusele. Otsijate seast arvati pikka aega üks hääl puudu olevat – Jaapani oma. Pärast seda kui Kinugasa „Hullumeelse lehekülje“ taasavastas ning film taas projektorivalgust nägi, näikse selle mõjukus filmiringkondades üha kasvanud olevat ning austajate ring laieneb.
Filmi iseäraline sünni- ja taassünnilugu, esialgne vastuvõtt kodumaal ning selle koht nii Jaapani kui maailma filmikunsti ajaloos pälvivad sageli sama palju kui mitte rohkemgi tähelepanu kui film ise. Vastuolulisus ning justkui vastuokslik teave saadab filmi pea iga selle aspekti juures. Kinugasa rahastas filmi omast taskust – väidetavalt osalesid mitmed näitlejad (nende seas ka peaosatäitja, oma aja tõeline lavalegend Masao Inoue) ning võttemeeskonna liikmed projektis tasuta ning sageli mitte kõige mugavamates oludes, hoolimata sellest, et filmi eelarve olevat olnud märksa suurem kui tolleaegne keskmine Jaapani filmiproduktsioon. Kes kirjutas filmi stsenaariumi? Küsimusele ei teata kindlat vastust tänapäevani, kuid ehkki üldlevinud arusaama kohaselt kuulub selle autorlus neljapealisele kollektiivile, tõuseb ikka sagedamini esile avangardse kirjandusliikumise Shinkankaku tuntuima liikme, hilisema nobelisti Yasunari Kawabata roll vähemalt algupärase loo autorina.
Lugu ise on petlikult lihtne, ehkki tänapäeval säilinud versioonis on ka selle lihtsa loo kõigist käikudest ning tahkudest võrdlemisi keeruline aru saada. Erinevalt tavapärasest tummfilmist puuduvad „Hullumeelsel leheküljel“ täielikult vahetiitrid, mis aitaksid ekraanil hargnevat paremini lahti mõtestada. Esialgu pidi film Jaapanis linastuma ka benshi kommentaarideta – sealse tava kohaselt linastusid tummfilmid nii, et nende sündmustikku aitas lahti seletada professionaalne näitleja, ametinimetuselt benshi. Lõpuks otsustati siiski tema kasuks.
Loo keskmes on endine madrus (Inoue), kes läheb kohalikku psühhiaatriakliinikusse koristajana tööle, et lähedal olla oma hullumeelsuse küüsi langenud naisele, võimalusel ta sealt vabastada. Asutust külastab ka paari täiskasvanud tütar, kes on peagi abiellumas, kuid tolle aja veendumuste kohaselt pelgab ta, et hullumeelsus on päritav ning et ema vaimsete häirete ilmnemise korral peab tedagi tabama sarnane saatus. Kinugasale ei pakkunud aga loo lihtsakoeline jutustamine huvi – suure osa filmist moodustavad meenutuslõigud või kujutluspildid või (õudus)unenäod, seda sageli vahelduva subjektiivsusega, mis muudab filmist arusaamise ilma abistavate vahetiitriteta kohati keeruliseks. Kus lõpeb reaalsus ning algab fantaasia, see võib mõnelgi puhul küsimuseks jääda. Ehkki „Hullumeelne lehekülg“ võib parajal määral segadust tekitada, ei ole film hetkekski midagi vähemat kui lummav oma tehniliste lahenduste poolest. Kattuvad filmikaadrid, moonutatud pildikeel ja rütmiline montaaž mõjuvad kõik hüpnootiliselt ning nende rakendamine ei jää sugugi alla teiste kaasaegsete eksperimenteerijate sarnastele katsetustele.
1920ndate Jaapanis ei olnud kodumaine filmitoodang just väga kõrgelt hinnatud. Kriitikud tõstsid esile välismaiste režissööride julgust ja võimekust, omadele vaadati pigem pahakspaneva pilguga. Nii olid kinodki jagunenud kahte leeri: ühed pühendusid kodumaiste linateoste näitamisele, teiste kavast võis leida aga üksnes välismaiseid filme. Sedavõrd teistsuguse ja rabavana mõjus „Hullumeelne lehekülg“ kodusel filmimaastikul, et film võeti välismaisele loomingule pühendunud kinode kavadesse. Huvitaval kombel jagunes linateose kodumaine publik pärast esilinastust siiski samuti kahte lehte – oli neid, kes ei näinud filmis midagi erakordset, mis eristaks seda märkimisväärselt tavapärastest melodramaatilistest lugudest, kuid oli ka neid, kes nägid selles filmis esimest lootuskiirt, et kohalik filmitoodang võib olla piisavalt leidlik ja kõrgelennuline, et võistelda välismaiste filmidega.
Oluline on siinkohal märkida, et tänapäeval võime näha vaid osaliselt säilinud filmi. Pole kindlaid andmeid selle kohta, kas ja kuidas võis Kinugasa ise filmi pärast taasavastamist ümber lõigata, et teatud nüansse rohkem esile tõsta ja teisi tasavaigistada. Viimane hinnang on aga oluline just tolleaegsete arutelude valguses filmist kui eraldiseisvast, puhtast ning meelelisest kunstivormist. Just selles mõttes saavutas Kinugasa midagi erakordset – kujutada pildikeeles inimmõistuse keerdkäike (eespool mainitud filmitehniliste lahenduste abil tegelaste reaalsust subjektiivsete mälestuste ning ulmadega põimides). Nähes tolleaegset Jaapani hullumaja, nagu Kinugasa seda kujutab, saab vaatajale kiirelt selgeks, et ehkki sage motiiv ekraanil on trellid, ei ole selle asutuse puhul tegemist vanglaga. Peaarst ning õed näivad vägagi hoolivad ja asjalikud olevat. Asutuses kinnipeetavaid hoitakse küll trellide taga, kuid samas on haiglal ka suur ja hoolitsetud õueala, kus nad jalutamas saavad käia. Ei, trellid ei viita mitte asutusele kui vanglale, küll aga on filmi tegelased omaenese mõistuse vangid.
„Hullumeelne lehekülg“ on paeluv film ka pea sajand pärast esilinastumist tänu leidlikule filmikeelele ning huvitavale teemakäsitlusele. Ehkki filmist on esimesel vaatamisel keeruline täielikult aru saada, ei maksa lasta end sellest heidutada – kohati sürreaalsena tunduv ning avangardismi ilmingutega linalugu mõjubki nii, nagu tolleaegsed puristid uskusid, et üks „tõeline“ film mõjuma peaks – aistinguliselt, unenäoliselt, mängides vähem vaataja teadvusega, rohkem aga alateadvusega.
Autor: Kristjan Kuusiku
“Hullumeelne lehekülg“ (A Page of Madness, 狂った一頁, 2022)
Riik: Jaapan
Kestus: 1h 11min
Linastus Püha Sõprus programmi raames
Režissöör: Teinosuke Kinugasa
Stsenaristid: Yasunari Kawabata (lühijutt, millel film põhineb), Teinosuke Kinugasa, Banko Sawada, Minoru Inuzuka
Produtsent: Teinosuke Kinugasa
Operaator: Kôhei Sugiyama
Osades: Masao Inoue, Ayako Lijima, Yoshie Nakagawa