„Mu ema tuleb varsti koju. Kas lähme tapame ennast ära?“ Just sellise lausega võib kokku võtta Mehhiko režissööri Jorge Cuchi filmi „50 ehk kaks vaala kohtuvad rannal“ (inglise keeles „50 or Two Whales Meet on the Beach“), mis linastus tänavusel PÖFFil nii „Värskete hoovuste“ programmis, Just Filmi noortefilmide programmis kui ka Just Filmi rahvusvahelises noortefilmide võistlusprogrammis. Film põhineb tõsielulistel sündmustel ning loo keskmes on kaks noort inimest, kes ei hooli elus enam mitte millestki.

Viimane oluline asi nende jaoks on mäng, mis kannab nime „Sinine vaal“. Interneti teel annab anonüümne administraator vägivaldseid ning ohtlikke ülesandeid. Kokku on väljakutseid 50, millest viimane on enesetapp. Juhul kui mängija talle antud kohustusi ei täida ning otsustab viimaks end mitte ära tappa, tuleb tema koju palgamõrvar, kes hukkab kogu pere. Vähemasti selline on mängulegend. Peategelased, 17-aastased Felix (José Antonio Toledano) ja Elisa (Karla Coronado), on mõlemad mängust haaratud ning fantaseerivad oma surmast. Film on alla 18-aastastele keelatud häirivate kaadrite pärast, kuid ka viis, kuidas käsitletakse depressiooni ning vabasurma, nõuab vaatajalt tugevat kriitilist mõtlemist.

„Sinine vaal“ on sotsiaalmeedia väljakutsetemäng, mis hakkas levima aastal 2016 Venemaalt üle kogu maailma. Väidetavalt on mitmed noored „Sinise vaala“ tõttu elu jätnud, kuid asitõendeid napib. Film viskab vaataja kohe enesevigastamise ning kuritegevuse keerisesse. Felixil on jäänud vaid viis väljakutset. Ta süütab tänaval suvalise auto ning filmib seda põlemas. Video peab saatma anonüümsele administraatorile, kes selle põhjal annab teada, et väljakutse on sooritatud ning ees on ootamas midagi uut. Sündmused hargnevad, kui Felix saab väljakutseks minna kohtingule teise „Sinise vaala“ mängijaga ning kohtub Elisaga. Kaht noort ühendab rohkem, kui esmapilgul paistab. Neil kummalgi pole motivatsiooni edasi elada ning kohtingul friikartuleid süües arutavadki nad viimast väljakutset ning lähenevat surma. Felixi ja Elisa vahel tekib sõprus, millest areneb midagi enamatki. Koos võetakse väljakutsed vastu. Koos tehakse viga nii endale kui teistele. Mida aga Felix ei tea, on tõsiasi, et Elisa ongi anonüümne administraator, kes talle väljakutseid esitab.

„50 ehk kaks vaala kohtuvad rannal“ sisaldab tõepoolest ebamugavaid kaadreid ning mõnel nõrganärvilisemal ei tasukski seda teost vaadata. Seda vaadates ning teades, et film põhineb päriselul, tekib korduvalt trots, sest keegi ei sekku. Kedagi nagu ei huvita. Kõnekalt on mõlema peategelase vanemate näod kogu aeg kaadrist väljas või paiknevad nad seljaga. Kuuleme vaid hääli ja näeme figuure. Jorge Cuchi on suutnud vanemate ignorantsuse pildile tabada – nad on olemas, aga mitte piisavalt. Küllap nii näebki osa depressiivsetest noortest oma vanemaid – ühe häguse rääkiva figuurina. Mis loeb vanema keelamine/käskimine maailmas, kus miski enam ei loe ning enesetapp terendab vaid paari päeva kaugusel? Ei ole ju loogiline, et kui laps ajab oma kulmud maha, näeb vigastatud välja ning vaikib terve päeva, pakub isa lahenduseks kinnomineku, sest kinos ei pea rääkima?

Karjuvalt palju kohtab filmis vanemate tegemata tööd ja probleemidest ülevaatamist. Loodetavasti tekitab film nii palju ebamugavust, et nii praegused kui tulevased lapsevanemad vaatavad oma käitumise ning tähelepanelikkuse laste vastu üle. Pole ju võimalik, et vanemad päriselus nii kergesti kõigel minna lasevad, nagu filmis kujutatakse? Sama lugu on ka ametivõimudega. Väljakutsed, mida Felix ja Elisa sooritavad, muutuvad aina fataalsemaks. Tekib pahameel ka politsei vastu, sest midagi ei tehta. Felix ja Elisa on justkui süüdimatud tegelased linnas, kus on kõik lubatud. Pärast filmi jääb kripeldama, et politsei ei olnud filmis hetkekski päevakorras.

Pinget filmis jagub. Terve lugu areneb lõpptulemuse suunas – väljakutse nr 50. Kuidas nad aga sinna jõuavad? Kas nad äkki mõtlevad ümber? Kahetunnise filmi jooksul ei jää lugu pea kordagi venima. Vahel ehk tundub, et lõpp võinuks olla konkreetsem ja lühem. Hetkeks näib, et film on lõppenud, kuid Jorge Cuchil on vaatajatele veel kamaluga sündmusi ja dialoogi esitada. Ebausutavaid detaile lõpus aga leidub ning vaataja on sunnitud viimaks ise otsustama, mida lõpp tähendab.

Muidu värvilise ja realistliku pildikeele vahele on pikitud mustvalgeid kaadreid Elisast alasti rannal seismas. Kui alguses tundub see fantaasiana, siis filmi lõpus ning pärast nähtu üle mõtiskledes kontekst muutub. Nimelt seisab Elisa rannal keset vaalu, kes on rannikule ujunud. Siiani ei teata täpselt, kuidas „Sinise vaala“ mäng endale nime sai, kuid üheks variandiks peetakse, et nähtus sai nime rannale surema tulnud vaalade järgi. Samamoodi nagu seisab Elisa rannal ja ootab oma surma, ootavad seal oma lahkumist ka kõik hiiglaslikud vaalad. Siit joonistub välja kujund, et depressioonis ja suitsiidsed inimesed on justkui rannikule ujunud vaalad, kes tunnevad, et nad ei suuda enam edasi elada.

Filmis kasutatakse läbivalt kaheks jagatud ekraani (inglise keeles ​split screen​). Suurema osa ajast, mil Felix ja Elisa viibivad lahus, näeme nende tegevusi paralleelselt ekraanil jooksmas. Kuigi ​split screen tekitab alguses huvi ja põnevust (liiga sageli me seda filmides ei kohta), siis üsna kiiresti hakkab see väsitama. Jagatud ekraani on nii palju, et tegevuse jälgimine muutub raskeks. Tähelepanu on keeruline jaotada ning on vältimatu, et hakates ühele tegelasele kaasa elama, magad teisega toimuva maha.

Kasutatud on ka musti tekstikaadreid, millel on kirjas väljakutse number ja ülesande sisu. Tekstikaadrid teevad jälgimise lihtsaks ning aitavad luua ekraanide ja tehnoloogia maailma, milles kaks noort peategelast nii süüvinult viibivad. Palju näidatakse telefoniekraani ja põhjendatult, sest sõnad ekraanil on Felixi ja Elisa jaoks olulisemad kui sõnad, mida lausuvad nende vanemad.

Peaaegu uskumatu muutumise on rolli jaoks läbi teinud José Antonio Toledano. Juuste ja kulmude mahaajamine muudabki inimese välimust drastiliselt, kuid Toledano tabab ka „päti“ olekut hästi. Karla Coronado Elisa rollis on huvitav kombinatsioon haavunust ja manipulatiivsest tegelasest. Mõlemad näitlejad annavad edasi naabripoisi ja -tüdruku tunnetust. Neid vaadates kumab läbi tõsiasi, et üksindus ja depressioon mõjutavad kõiki meid. Elisa ja Felix tunduvad nii tavalised, et aitavad kummutada arvamust, nagu oleks vaimsed häired kuidagi erilisematel inimestel. Nii tegelikult ei ole, need võivad olla kõigil.

„50 ehk kaks vaala kohtuvad rannal“ on põhjendatult alla 18-aastastele keelatud, kuna filmi vaatamine nõuab tugevat kriitikameelt. Depressiooni ja suitsiidi on nii kõvasti romantiseeritud, et lastele sellist filmi näitama ei peaks. Ei tohikski. Kohati tundub, et isegi täiskasvanu vajaks kõrvale professionaali kommentaari või hilisemat kodust uurimistööd. PÖFFi seansil oli nutikalt enne linastust rääkima kutsutud vaimse tervise spetsialist MTÜst Peaasi, kes vaatajatele filmi sisu selgitas ning kallutatud vaatenurga eest hoiatas. Filmi tegelased on reaalsusest tugevalt distantseerunud, kuid filmisiseselt tundub nende käitumine väga normaalne. See film vajab juurde kommentaari, mis rõhutaks, et ekraanil nähtu ei ole tavapärane. Suitsiid ei ole kuidagi romantiline ega kaunis väljapääs vaalade juurde rannale. Jääb selgusetuks, mida režissöör nii tugeva ilustamisega öelda tahtis. Filmi lõpust ei jää kõlama sõnumit, millest kinni haarata. Pigem lõpeb film sinna, kust algas – enesetapp on romantiline. Ükski film ei peaks olema nii tugevalt ühes suunas kaldu. Mõni vaimselt mitte nii tugev vaataja võib sisu valesti tõlgendada.

Film pakub intrigeerivat vaadet kahe noore sisemaailma ning „Sinise vaala“ mängu manipulatiivsesse keerisesse. See on tee, kust tagasipöördumist ei ole. Vähemalt mitte nende noorte jaoks. Režissöör Jorge Cuchi on avamiseks valinud olulise teema, kuid filmi vaadates tasub meeles pidada, et ehk ei ole valitud kõige paremat viisi nii tundliku ja valusa ainese näitamiseks. Muidu nukrasse filmi on osavalt suudetud pikkida ka huumorit, kuid lõpuks jääb õhku rippuma rohkelt küsimusi ning karjuvat ebaõiglust. Loodetavasti suudab „50 ehk kaks vaala kohtuvad rannal“ panna vaatajaid kriitiliselt mõtlema oma tegude ning suhtumise üle ning vaatama meie endi valikuid. Mida meie saame teha, et kannatavat lähedast märgata? Mida meie saame teha, et me ei käiks ringi silmaklappidega, nagu filmis teevad Elisa ja Felixi vanemad? Teravat kriitikameelt hoides ning iga sündmust põhjalikult analüüsides võiks see film meid veidi õpetadagi.

Autor: Pilleriin Raudam


“50 ehk kaks vaala kohtuvad rannal“ (50 o Dos Ballenas se Encuentran en la Playa, 2020)
Riik: Mehhiko
Kestus: 2h 2min

Linastus PÖFF24 programmis “Värsked hoovused” ja JF rahvusvaheline noortefilmide võistlusprogramm

Stsenarist ja režissöör: Jorge Cuchi
Produtsendid: Verónica Valadez, Hari Sama, Laura Berrón
Operaator: José Casillas

Monteerija: Víctor González
Osades: José Antonio Toledano, Karla Coronado, Gerardo Trejoluna

Pilleriin Raudam Arvustus