Varemgi suurtegelasi kujutanud Manfred Vainokivi uus dokumentaalfilm toob vaatajani Linnar Priimäe, kes ilmutab ennast n-ö aguli-Mephistophelesena, õpetades ja hurjutades. „Olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head“ – sedasi vist ongi, et Mephistopheles, kes end Priimäe kaudu aeg-ajalt ilmutab ning sarvilist pead tõstab, mõjub küll õela ja kaugena, kuid ajab südames siiski taga midagi õilist, või ehk on ta niisugune sellepärast, et piinleb ise igavikulises põrgus.
Film on hektiline ja julge. Üks on kindel – Vainokivi ei karda ega isegi ürita konflikte vältida. See annab filmile ausa ja toore ilme, mis teeb vaatamiskogemuse nauditavaks ning lõbusaks. Priimäe ning Vainokivi ühine dünaamika kumab filmist tugevalt välja: samavõrd kui filmi peakangelane oma keskkonda provotseerib ning sellele vastu astub, juhib seda vaimsust Priimäe suunas Vainokivi, omandades seeläbi filmis distinktiivse rolli.
Mephistopheles oli küll sügavalt veendunud, et film „läheb nässu“ ning Priimäe mõtlemist pole võimalik filmilindile püüda, kuid miski, nii-öelda „je ne sais quoi“, on filmis kahtlemata olemas ning jala kindlalt maha pannud. Dokumentaal vaatab Mephistophelest küllaltki kaugelt, kindlasti ei käi me tegelasega vaimus kaasas, pigem jälgime ja tajume tema energiat teatava distantsi tagant. Võimalik, et polegi arukas lähemale minna, niivõrd suurest mõtlejast ei saagi tema enda arvates kätte rohkem kui ehk kümme protsenti. Seda, kas nii tõepoolest ka on, peab igaüks juba ise tunnetama.
Mephistophelese ja Priimäe vastandlikud isiksused tulevad välja nii kodus konjakit nautides kui reisil kunsti hinnates. Linnar loob endast suurema karakteri, kui teistel au on näha või mõista, samas pole kahtlust, et tegu on suure mõtlejaga, kes ka iseendale salamisi vahel jalgu paistab jäävat. Filmis luuakse paralleel tema ning teda puudutava vahel, samas ei paista miski päris oma kohta leidvat, sest peategelane ise näib aktiivselt töötavat selle nimel, et ennast kõigist ja kõigest sobilikul distantsil hoida. Vahvateks vaheosadeks on „reisile Linnariga“ lõiked, kus näeme asjapulka uusi kohti ning maitseid hindamas.
Täpselt tunnine dokumentaal, mida Vainokivi ise peab omamoodi revanšiks peategelase käest, pole siiski ühekülgselt mõnitav ega kauge, vaid pakub küllatki omanäolist pilguheitu ühe suure vaimu mõttemustritesse, näidates samaaegselt ka filmitegija ning subjekti keerulist suhet, mis ehk ongi põhjus, miks dokumentaal sedavõrd humoorikana mõjub. Võimalik ka, et küsimusi tekib rohkem kui vastuseid, mis pole ilmtingimata puudus.
Autor: Iris Peil
“Mephistopheles“ (2020)
Riik: Eesti
Kestus: 1h 0min
Linastus PÖFF24 Balti filmi võistlusprogrammis
Stsenarist ja režissöör: Manfred Vainokivi
Produtsent: Marju Lepp
Operaator: Manfred Vainokivi
Monteerija: Kersti Miilen