Jüri Sillart oleks saanud täna 77-aastaseks. Tema panust Eesti filmimaastikule on raske üle hinnata. Lisaks aktiivsele loometööle operaator-lavastaja ning režissöörina Tallinnfilmis oli Sillartil äärmiselt tähtis osa eestikeelse filmihariduse alusepanijana ning selle edendajana. Tema järgi kutsutakse BFMi filmitudengeid Püha Jüri kutsikateks. Igal aastal 29. mail tähistavad needsamad „kutsikad“ Sillarti sünnipäeva, mis on ühtlasi ka üks BFMi tähtsündmus, tuues kokku tudengid, vilistlased, praegused ja endised õppejõud ning teised filmimaailmaga seotud inimesed. Sel korral toimub Püha Jüri päev kahes vaatuses, millest esimene on täna – Digitaalne Püha Jüri päev. 29. augustil toimub jätkuüritus juba tavapärasel viisil. Tänasel pidupäeval on igati sobilik heita pilk meie filmiloo ajastusse, mida tuntakse Eesti filmi „uue uue lainena“ ja mille silmapaistev esindaja Jüri Sillart oli. Sel puhul on BFMi helirežii eriala teise kursuse filmitudeng Kaspar Kosk teinud põgusa ülevaate suurmehe elust ja loomingust.
Jüri Sillart oli Eesti filmiajaloo üks põnevamaid ja unikaalsema pildikirjaga operaatoreid, keda kõrvutati isegi selliste välismaa kuulsustega nagu Andrei Tarkovski operaator Georgi Rerberg. Sillartil oli üle 40 aasta kogemust nii operaatori kui ka režissöörina. Ta oli peaoperaator suisa 12 Tallinnfilmi mängufilmi juures, mille hulgas on näiteks „Surma hinda küsi surnutelt“ (1977), „Hukkunud Alpinisti hotell“ (1979), „Nipernaadi“ (1983) jt. Lavastada õnnestus Sillartil neli täispikka mängufilmi: „Äratus“ (1989), „Noorelt õpitud“ (1991), „Victoria“ (1994) ja „Kuldrannake“ (2006). Kahte esimest filmi kirjeldan allpool veidi lähemalt.
Peale selle tegi Sillart veel neli eluloolist portreefilmi oma kallitest kolleegidest Anton Mutist, Grigori Kromanovist, Leida Laiusest ja Kaljo Kiisast: „Antoša“ (1995), „Griša“ (1996), „Leida lugu“ (2002) ning „Sest ma nagu linnukene…“ (2005). Võib julgelt väita, et ta töötas koos tolle aja kõige mainekamate Eesti filmirežissööridega – Arvo Kruusement, Kaljo Kiisk, Leida Laius, Grigori Kromanov.
Äratus (1989)
Jüri Sillarti esimeseks mängufilmiks ehk režissööridebüüdiks sai film „Äratus“, mis valmis 1989. aastal. „Äratus“ on film Eesti külast saatuslikul 1949. aasta 25. märtsil, mil tuhanded talumehed ja nende perekonnad küüditati Venemaale, kaugesse Siberisse. Tuhandeid veel oma kodudes unelevaid peresid ootavad jaamades pikad loomavagunite ešelonid. Kommunistliku partei masinavärk on valmis sunniviisil inimesi justkui suurt loomakarja deporteerima. Nii nagu ütleb filmis kellamees Mõistuse Jaan (Kaljo Kiisk): „Neil on hing ja see saab haiget.“ Inimesed ei ole loomad! Sillarti sõnul on see film „nagu road-movie – algab ja lõpeb jaamas“.
Filmi kujunemislugu on üpriski põnev. Esimene kandidaat filmi režissööri kohale oli hoopis Arvo Kruusement. Samal ajal oli Sillart juba tükk aega unistanud režissööri rolli proovimisest, kuid ikka ja jälle sunnitud leppima operaatori tööotsadega. Arvo Kruusement ütles aga filmist ära, kuna talle ei meeldinud loetud materjal: „Minu jõud ei käi sellest filmist üle.“ Ja ennäe, see oligi oodatud tähetund! Jüri Sillart saigi lõpuks lavastajatoolile istuda ning oma esimese mängufilmi valmis teha.
„Äratuse“ stsenaariumi kirjutas Rein Saluri, kelle käsikiri oli väga hästi teostatud. Stsenaariumil oli mõnus selgroog ja skeem, aga samas oli ka piisavalt palju lisaruumi, kuhu sai täiendavat materjali ning ka kujundeid paigutada. Nõnda algas Sillarti ja Saluri omavaheline koostöö, mis oli igati viljakas. Pika ettevalmistusperioodi vältel, mil konsultandiks oli Mart Laar, sattusid Jüri Sillart ning Rein Saluri uurimistööd tehes Tallinnas Nõmmel kahe vanema naise juurde. Naised pajatasid meestele oma lood, kuid pärast kohtumise lõppu soovitasid siiralt: „Oi kullakesed, parem ärge seda filmi tehke!“ Nad pelgasid, et mehed tõmbavad endale ainult häda kaela. Filmi idee oli tõepoolest pisut apokalüptiline ning 80-ndate lõpus oli mõistagi suur küsimärk, kas see teos ikkagi võimude valvsa pilgu alt läbi läheb. Tolleaegsetele oludele vaatamata ei osutunud küüditamisteemalise filmi väntamine nõukogude aja lõpus sugugi keeruliseks. Filmi temaatika oli muutunud ühiskonnas äärmiselt aktuaalseks ning vastas ajaloo nn valgete laikude likvideerimisele kunsti vahenditega.
Selles filmis puudutatakse küüditamise teemat esimest korda Tallinnfilmi mängufilmide ajaloos – varem poleks see lihtsalt võimalik olnud. Esilinastuse ajal ei leidnud film üksmeelset heakskiitu ega tunnustust, aga paljude arvates on see siiski Jüri Sillarti parim mängufilm. „Äratus“ on kvintessents 1940. aastate ajast. Selle tegemine oli oluline ning julge samm Eesti filmiajaloos.
„Äratus“ on väga terviklik. Film on algusest lõpuni põnev ega lagune kordagi koost. See on visuaalselt päris tume ning sünge (ja põhjusega!). Mis teeb selle psühholoogiliselt veelgi raskemaks, on Kuldar Sinki kirjutatud filmimuusika. Muusikat ei ole kasutatud üüratult palju, nagu tollal pigem kombeks oli, vaid ainult siis, kui tõesti vaja. „Äratuses“ on salakavalalt palju vaikust ja loodusatmosfääre. Näiteks filmi esimesed paar minutit on täiesti ilma dialoogita. Selline vaikus mõjub hästi pingelisena. Heliline atmosfäär on samuti väga külm, mis toetab loo sisulist ja ka visuaalset poolt.
Režiidebüüdi kohta on „Äratus“ märkimisväärselt hästi teostatud ja lavastatud film. Näitlejatöö on suurepärane. Kui midagi tõesti kritiseerida, siis tulevahetuse ehk action-stseenid on tänaseks juba pisut liiga aegunud ning võivad mõjuda suisa koomiliselt.
Filmi režissöör Jüri Sillart, operaator Mait Mäekivi, helirežissöör Mati Schönberg, monteerija Marju Juhkum, helilooja Kuldar Sink. Osatäitjad Tõnu Kark, Sulev Luik, Kaljo Kiisk, Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste, Väino Laos jt.
Noorelt õpitud (1991)
“Hea film on kui orhidee või maavillane parmupill.” – Jüri Sillart
„Noorelt õpitud“ oli Jüri Sillarti teine mängufilm Tallinnfilmis. Algul oli tal plaanis teha lausa filmitriloogia, mille esimene film oleks olnud „Äratus“ ja teine „Noorelt õpitud“. Kahjuks jäi kolmas film tegemata. „Noorelt õpitud“ tõmbas ühtlasi joone alla Tallinnfilmis nõukogude perioodil tehtud filmidele.
See film on sümbolitest pungil draama ühe Eesti aleviku noorte viimasest koolikevadest stalinismiaja loojangul (1950. aastate esimesel poolel). Veel püsiv terroriõhkkond halvas püüdlused vabaduse, armastuse ja inimväärikuse poole. Õunapuud õitsevad, elluastujad sirutavad tiibu. Kui sõjakas õpetaja hüüdnimega Võmm tunni ajal abiturient Jaani pikali lööb, tõuseb klass Jaani sõbra Jüri eestvõttel vastuhakule ning nõuab vägivallatseja lahkumist. Korra taastamiseks kõrvaldatakse koolist klassiorganisaator ehk capo generale Riina. Selle tulemusena korraldavad õpilased streigi. Saabuvad kurjakuulutavad mustad autod ja alevikku haarab paanika, mida õhutab bioloogiaõpetaja hüüdnimega Klorofüll. Klorofüll on varmas kõiki hoiatama ja süütõendeid hävitama. Nõndaks seisavad noored silmitsi ellujäämisinstinktiga, mis purustab ideaalid, kuid võib hävitada ka elu. Tsiteerides Jüri Sillartit: „Filmi tegevusajaks on interregnum. Üks aeg pole veel otsas, teine pole päriselt pihta alanud. Aeg, kus Valget laeva enam ei oodatud. Ootamised olid selleks korraks lõppenud.“
Film sündis üsnagi keerulisel ajal. Võtted toimusid nendel päevadel, kui Moskvas oli tagurlaste riigipöördekatse ja Eesti manööverdas end Nõukogude Liidu rongist lahti. Kinodes tal hästi ei läinud, mitte ainult sellepärast, et filmis on laiema vaatajaskonna jaoks võib-olla liiga nõudlikke kunstilisi otsinguid. Tallinnfilm ei jõudnud lihtsalt enam terve Eesti kinode jaoks koopiaid valmistada. Rahval polnud samuti millegagi kinopiletit osta, ehkki rublapalkasid mõõdeti sel superinflatsiooni aastal tuhandetega.
Visuaalselt on see film vägagi mõjuv. Veider kollakas taevas ja sürrealistlikud kaadrikompositsioonid on lausa imelised. Filmitegelaste näitlemine ja mõned repliigid on kohati nii nihkest väljas, et teeb loo üpriski humoorikaks. Igaveseks jääb meelde muidugi Klorofülli tegelaskuju, keda kehastas legendaarne Sulev Luik – milline tekst, lausa puhas kuld! Samuti on märkimist väärt Mati Schönbergi helirežii – see on maagiline, eriti Klorofülliga seonduv linnulaul.„Noorelt õpitud“ on lausa hüpnotiseeriva pildilahendusega, painajaliku atmosfääriga, särtsuvate rollisooritustega, sageli absurdnaljakas. See film on 1990. aastate Eesti mängufilmi kohta igati tähelepanuväärne ja tähendusrikas saavutus. 1996. aasta alguses tunnistas Eesti Filmiajakirjanike Ühingu liikmetest koosnev žürii Jüri Sillarti teose viisaastaku parimaks mängufilmiks.
Filmi stsenarist Rein Saluri, operaator Mait Mäekivi, helirežissöör Mati Schönberg, monteerija Marju Juhkum, helilooja Kuldar Sink. Osatäitjad Erki Veling, Tiina Vilu, Gaute Kivistik, Sulev Luik, Tõnu Kark, Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja jt.
Jüri elulugu
Jüri Sillart sündis 29. mail 1943 Tallinnas. 1961. aastal lõpetas Sillart 21. keskkooli ning 1970. aastal Moskvas Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi filmioperaatori õppekava. 1970–1971 töötas Sillart Eesti Telefilmis operaatorina. Selle ühe aasta jooksul töötas ta ka näiteks meile kõigile teada ja tuntud „Aktuaalse kaamera“ meeskonnas. 1971–1994 töötas operaator-lavastajana ning režissöörina Tallinnfilmis. 1996. aastast oli Sillart õppejõud Tallinna Kunstiakadeemias ja 1997. aastast Tallinna Pedagoogikaülikoolis. 2004. aastast oli Sillart Tallinna Ülikooli filmi ja video õppetooli juhataja-professori ametis ning alates 2006. aastast juhtis filmikunsti bakalaureuse- ja magistriõppekavasid Balti filmi- ja meediakoolis. 1980. aastal nimetati Sillart Eesti NSV teeneliseks kunstitegelaseks, 2001. aastal pälvis Valgetähe V klassi teenetemärgi. Jüri lahkus siit ilmast 10. septembril 2011. aastal.
Suurmeistrist on tehtud portreefilm „Jüri“ / „The Moon Hunter“ (2015, režissöör Julia Sillart).
Autor: Kaspar Kosk