Käesoleval nädalal (8.–10. mail) toimub 15. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival, esmakordselt festivali ajaloos virtuaalselt. Internetis kantakse muu filmikava kõrval üle ka lühifilmide võistlusprogramm, kus sel aastal kandideerib Hõbedase Mélièsi auhinnale BFMi filmitudengite loodud lühiõudusfilm „Reiv“. Kuue filmi seast pääseb võitja Euroopa fantaasiafilmide konkursi lõppvooru, kus selgitatakse välja meie maailmajao parim linateos. “Reivi” režissöör on BFMi filmikunsti eriala 4. kursuse tudeng Johannes Magnus Aule, kes alustas oma teekonda aga hoopis teiselt erialalt. Sel suvel on tema kursus filmikooli lõpetamas. Suurte sündmuste eel vestlesime temaga reiveritest, inspiratsioonist ja tulevikuplaanidest.

Sa alustasid BFMis õpinguid produtsendi erialal, kuid „Reivi“ tegid režissöörina. Kuidas siis nii läks?

Tegelikult on mu salasooviks alati olnud, nagu igal filmitegijal, kätt proovida režissöörina. Produktsioon tundus ahvatlev valik kahel põhjusel. Esiteks mõistsin, et mind režissööri erialale vastu ei võetaks ja teiseks olin enne kooli astumist mõningal määral produtsenditööst juba aimu saanud.

Mul oli õnne, et sattusin kokku Joonas Sarapuuga, kellest hiljem sai koolis minu „vanem vend“. Ta pani mind kohe raskesse olukorda ja sundis kiirelt õppima ja arenema. Produtsendi eriala valiku tuumaks oli teadmine, et see pakub mulle võimalust filmitegemise kõiki mehhanisme lähemalt uurida. Produtsent on samaväärne meeskonna juht kui režissöör.

Minu esimesed kaks aastat produktsioonis olid äärmiselt intensiivsed. Teise õppeaasta alguseks olin olnud kolme lühimängufilmi peaprodutsent ja ühe filmi tegevprodutsent. Samuti koperdasin kuidagi oma esimese lavastusliku kogemuse otsa, kui mu teele sattus dokumentaalfilm moekunsti teemal. Tahtsin projektis osaleda produtsendina, aga andsin näpu ja võeti terve käsi.

Samamoodi tegin järgmise režissöörikatsetuse kolmandal semestril taaskord moefilmiga. Kusjuures mõlema projekti puhul oli operaatoriks kursusevend Juss Saska, kes suutis mu võhiklikkuse välja kannatada. Selle kõige pinnalt hakkas aga taanduma minu energia produktsiooni alal. Tudengifilmis on mustrid väga korduvad ja süsteem saab tegelikult pärast mõnda filmi selgeks. Samas sain palju õppida režissööridelt, kellega koos töötasin. Nägin nende protsessi.

Teise aasta lõpus ilmutas end võimalus, sest meie kursusel oli üks režissöör justkui puudu. Ja õnneks – ma ei tea miks –, aga BFM ja õppejõud leidsid, et selle võimaluse võiks anda mulle, kuigi nad polnud mu eelnenud katsetusi näinud. Mulle on siiani jäänud saladuseks, millest selline usaldus.

Lihtne vastus küsimusele ongi tegelikult see, et olin alati tahtnud filmi teha režissöörina. Töötasin ja tegutsesin selles suunas ülikooli esimestel aastatel ja lõpuks kandis see vilja. Ma ei ütleks, et olin selleks valmis, pigem tuli nüüd seda lõpuks teha ja igal sammul oma võhiklikkust kompenseerida, rohkem aega ja energiat panustada. Pidasin „Reivi“ tegemist oma ainsaks šansiks – kui see ebaõnnestub, siis rohkem võimalusi ei tule. Veidi dramaatiline mõttelaad, eks. Samas, kui film oleks olnud täielik läbipõrumine, küllap oleksin saanud pugeda „ma olen ju produtsent“ loosungi taha.

Kas rollivahetus tekitas siseheitlust „Reivi“ tootmisel? Kas tahtsid vahepeal ka produtsendi rolli astuda? Kuidas see tootmisprotsessi mõjutas?

Ei tekkinud tunnet, et tahaksin produtsent olla. Saime Aili Maarjaga [„Reivi“ produtsent] selgelt aru, kus on meie tugevused ja kuidas tarviduse korral saaksin produktsioonis kaasa aidata. Kaks produtsenti on kaks pead ning mõningal määral sai alguses koos plaane tehtud. Ühe hetkel võttis Aili siiski ohjad enda kätte ega lasknud neid enam käest ära. Kusagil ei tekkinud tunnet, et mul oleks vaja jalga tema territooriumile tõsta. Mul on hea meel, et Aili võttis samuti riski ja lisakoormuse, et „Reiv“ teoks teha. Vedamine seisnes tõsiasjas, et teema oli ühiselt tuttav ja hingelähedane nii Ailile kui ka mulle. Aili võttis idee minust kui režissöörist vahetult omaks ja tema oli ainuõige produtsent selle filmi jaoks.

Räägime lähemalt õudusfilmist „Reiv“. Film räägib noortepeost ja seal leviva narkootikumi mõjust. Mis inspireeris sind seda lugu kinolinale tooma?

Esiteks tuleb siinkohal mainida Janar Saaroni novelli „Reiverid“, mis sai filmi alustekstiks. Janar ise kirjutas samal ajal teist lühifilmi ja andis mulle vaba voli, et reiverite looga teha, mida heaks arvan. Õnneks pärast seda, kui olin tema loo ümber kirjutanud ja selle olemust muutnud, oli ta siiski nõus kaasa aitama, sest endiselt pean selle filmi tegemise kõige raskemaks osaks just kirjutamist. Janar lihvis kaosest midagi seeditavat. Ma polnud enne „Reivi“ ühtegi stsenaariumit kirjutanud, kuid olin saanud õppida Margit Keerdo-Dawsoni loengus ehk stsenaristide meistriklassis, kus vabakuulajana osalesin. See oli abiks, aga oleksin seda õpet isegi rohkem ihanud.

Teisalt olin peoskeenet veidi kõrvalt jälginud ning mind paelus üks küsimus: miks inimesed teevad öösiti seda, mida nad teevad? Samuti, millised tagajärjed sellisel elustiilil on. Minu lähtepunktiks pole kunagi olnud, et teadvust nihestavad ained on head või halvad. Teadus on viimastel aastatel tõestanud, kui kasulikud võivad sellised ained inimese vaimsele tervisele olla, ravides depressiooni, PTSDi ja ärevust. Õigetes kätes on narkootilised ained tervendav jõud.

Mida võiksid vaatajad sellest filmist kaasa võtta?

Kuna ma ise olen hoiakult neutraalne, näen, et narkoprobleem on poliitiline, mitte ei ole problemaatilised ained ise. Muidugi ei räägi ma siin, et fentanüül ja selletaolised surmavad narkootikumid on head. Kogu narkopoliitika vajaks ümbermõtestamist. Sellel teemal tegime enne filmi ka Podcasti osa Dan Tõnusega, kus sai seda probleemi lähemalt käsitletud.

Vaatajale tahtsime meeskonnaga pakkuda maailma, kus ta pole käinud. Ja kes seal käinud on, tunneb selles ära ennast või näeb läbi selle kõlvatuma poole. Millegipärast tuleb ikkagi pinnale idee kogemusest või tundest, mida edastada tahtsime. Kui kuulata kõrvalt kaht inimest, kes räägivad oma kogemustest olles teinud mõnd narkootikumi, jõuavad nad järelduseni, et ei oska seda selgitada – pead ise proovima. Päeva lõpuks on see isiklik kogemus, mida ratsionaliseerida saab ainult tagantjärele. See film on pilguheit ühe tegelase kogemuslikku tormi.

„Reivil“ on äärmiselt tugev visuaalne keel, mis on muutnud narkootikumide kasutamise tagajärjed selgelt nähtavaks. Filmi puhul on kriitikanooli saanud aga selle ägedus. Tekib tunne, et ainete kasutamine on just lahe. Kuidas kommenteerid seda mõtet?

Liiga palju head asja ei ole ka hea. Ma arvan, et see kontrast ongi oluline ära tabada. Jah, see on äge, kui on erilisel ja kummalisel viisil hea olla, aga samas kui teed ühe sammu liiga palju, võivad tagajärjed olla eluaegsed või surmavad. See on ka põhjus, miks tegelased filmis just tundmatut narkootikumi teevad. Lubatakse midagi head, aga tegelikkus on midagi totaalselt muud.

„Reivi“ on juba saatnud edu. Selleaastaselt Best of BFM-ilt tõite kolm auhinda ning olite nomineeritud lausa kuues kategoorias. Film on pärjatud ka Anri Rulkovi preemiaga tajupiiride osava tabamise eest. Nüüd aga olete võistlemas koos viie teise rahvusvahelise lühifilmiga Hõbedase Mélièsi auhinnale. Mis on see salajane koostisosa selles retseptis?

Selle filmi puhul oli salajane koostisosa meeskond, kes tuli kokku ühise visiooni ja eesmärgiga, et teha film, mis mõjuks. See oli võimalus katsetada ja teha midagi kirevamat kui tavaliselt. Ekraanilt kumab palju, mida võiks pidada tootmisväärtuseks, ning see on seal põhjusel, et anda vastav ja vajalik mõõde filmile, aga selle kõige taga on siiski meeskond.

Mõtlesin oma produtsendikogemusele ja ühel hetkel mõistsin, et kõikidest filmidest, mida produtsendina olin teostanud, jõudis keegi ka „Reivi“ tegema. „Reivi“ meeskond oli minu jaoks nende inimeste kooslus, kes olid selle projekti jaoks „õiged inimesed“. Mul on hea meel, et kollektiivne motivatsioon ja tahe on viinud filmi eduni. Mul vedas, et mu kõrval olid õiged ja head inimesed.

Mis on edasised tulevikuplaanid seoses filmiga? Kas on oodata kandideerimist ka mõnele festivalimaailma lipulaevale?

Loodan, et viiruse probleem lahtub ja taas saab filme näha kinoekraanilt. Meie filmiajaloo õppejõul Jaak Lõhmusel on kahtlemata õigus – filmi tuleb vaadata pimedas saalis, publikuga ja kohe kindlasti suurelt ekraanilt. Kui enamik festivale peab tänavu liikuma veebipõhiseks, teeb see liiga Gunnar Laali ja Joonas Taimla vägevale tööle, mis nad „Reivi“ heaks tegid. Pilt ja heli on nii suur osa sellest filmist ja arvutiekraan teeb sellele haiget. Muidugi mõistan, et teistel filmitegijatel on sama mure. Siiski loodame, et film levib festivalidel kenasti. Lõpetame sel suvel kooli ära ja siis saab levitamisega intensiivsemalt tegeleda.

Lõpetuseks on soov ikka teada ka sinu enda tulevikuplaanidest. Algus on olnud tugev. Kuidas edasi? Mida soovid filmimaailmale pakkuda?

Tunnen ennast väga toorelt. Esimene õnnestumine on olnud tore, aga töö ei tohiks sellepärast katki jääda. Ma tahan õpinguid jätkata magistrantuuris, et käsitööoskusi lihvida. Samuti on vaja suurendada lugemust ja elukogemust. Lakkamatu töö käib lugudega: kui parajasti ei tööta loo kallal, siis toimub otsing.

Tahan teha žanrifilme. Ulme- ja fantaasiafilmid on mu lapsepõlv ja minusse sügava jälje vajutanud. Tean aga niipalju, et vahel on olulisem otsing, et leida enda filmikeel, et aru saada, mida erilist mul oleks pakkuda. Maailm ei vaja järjekordset filmitegijat, seda illustreerib praegune kriis kenasti. Kunsti koht on olnud mõtestada ja lahti seletada inimestele kättesaamatut.

Samuti on raske näha, kuidas muutub filmimaastik kriisi tagajärjel. On selge, et striimingteenused on muutnud kinofilmi olemust, praegu domineerivad frantsiisid ja IPd. Marvel on maailma uus Coca-Cola, liites küll inimkonda, aga nagu endine gigantki, on see toitainevaene ja suhkrust laetud. Sellise dieediga ei kannata elada. Vaataja harjumused on muutumas. Maailmas on praegu pigem selline tendents, et kunstfilmi nautleja võõrandub kinodest nagu „Sõprus“ ja tollest vaatajast on saamas filmifestivalide jünger. Omakorda pakub mulle suurt huvi, kuidas arvutimängud hakkavad audiovisuaalset jutustamismalli nihestama. „Disco Elysium“, mis Eestis vägivaldselt vähe kajastust sai, on vägev näide, kuidas selle meediumi tuumaks on saamas lugu ning kuidas film hakkab arvutimängudelt varastama või IPsid suurekraanile tooma.

Modernses maailmas ei seisne küsimus filmitegijale enam selles, mis filmi või filme teha. Filmi mõõtmed ja vormid muutuvad. Väljendusviisid ja vajadused muutuvad. Kui Eesti tahab ennast kaardile seada ja pakkuda lainet nagu prantslased kuukümnendatel või Dogma-liikumine, siis tuleb pöörata pilk tulevikku. See ei tähenda ainult, et tuleb aru saada, mida tehnoloogia pakub filmile, vaid mis küsimusi ja katsumusi pakub elu inimesele.

Eesti eripära ei pea formuleeruma nõukogude varemetest ega lääne mõjust, vaid futuristlikust ihast ennetada maailma muutumist. Mind paelub väga, kuidas lähitulevikus hakkab mängureegleid muutma tehisintellekt. Kui me muutusteks ja üllatusteks valmis ei ole, siis paraku Eesti lainet ei teki. Minu meelest see küsimus ei ole seotud rahalise mõõtmega, see on hoopis tahte ja perspektiivi küsimus. Sellised illusioonid, et Eesti on nutiriik, tuleb põrmustada. Ma olen alati leidnud, et Eesti on defineerimata pinnas, riik ilma jumalata, usuta, teaduseta. Kõike on natuke, aga kõige vägevam tundub olevat reaalsus, et Eesti on veel defineerimata. Sama on ka filmitegijatega. Lainet veel ei ole, aga see tähendab, et on võimalus see leida.

Mis edasi saab, on minu jaoks nii suur küsimus, et ühest vastust anda on keeruline. Öelda, et tahan olla filmirežissöör, on ohtlik, sest selle sõna tähendus võib ajas muutuda nii suures pildis kui ka enda jaoks. Vahest on kõige olulisem aru saada, kuidas olla täna ja tulevikus loojutustaja. Veel enam on võimalus, et kunstnikust ja filmitegijast võib saada hinnatud tulevikumõtestaja. Kui inimestel tekib vajadus, et kunst selgitaks maailma, siis peab loojutustaja selleks valmis olema. Praegu on film poliitikas kinni, seda illustreerivad Oscarid ja teiste oluliste festivalide filmivalikud ja võitjad. Filmikunstis peab kõige tähtsamaks taas saama kunst, esteetika, tunne ja lugu, mis mürakülluses valguskiirt pakuks.

Mulle on tähtis mõtestada tulevikku ja näha, mis meid ees ootab. Küsida raskeid küsimusi, näiteks mida toob endaga kaasa tehisintellekt, mis võtab üle miljonite inimeste töökohad, mida tähendavad jumalikud suurkorporatsioonid, mida tähendab inimloomale bioloogiline augmentatsioon jne. Kahtlemata toimub minus lakkamatu otsing selles osas, kes mina filmitegijana olen ning millised on need lood, mis minu silmis jutustamist vajavad.


„REIV“ (2019)

Režissöör: Johannes Magnus Aule
Stsenaristid: Janar Saaron, Johannes Magnus Aule
Produtsent: Aili Maarja
Operaator: Gunnar Laal
Kunstnik: Fey Piir
Helirežissöör: Joonas Taimla
Monteerija: Andres Hallik
Peaosades: Kristiin Räägel, Mart Müürisepp, Henessi Schmidt

SIIT saad lisaks vaadata lühifilmi „Reiv“ kajastust kultuuriportaalis Žurnaal. Video: Merilin Mändveer, Kätlin Haak

Küsis: Sander Lebreht

Sander Lebreht Intervjuu