„Võõrkeha“ (1982) sai esilinastuse järel leige vastuvõtu osaliseks. Ei saatnud filmi publikumenu ning kriitikute sulepeadki pritsisid kiidusõnade asemel pigem sappi. Seda hoolimata tõigast, et stuudio Universal köhis filmi tarbeks välja õudusfilmi eelarve kohta enneolematult suure summa (15 miljonit dollarit). Aeg on aga teinud korrektiivid. John Carpenteri õõvafilm leidis kesköise publiku kojulaenutuse kaudu ning kultuslikkuse aura saadab seda tänase päevani.
Õudusfilmid on edukalt ekspluateerinud inimlikku hirmu kõige veidra, ebatavalise ja häiriva ees, mis inimkehale osaks võib saada. Haigused, mutatsioonid, mutileerimine, sageli vägivaldsed kehalised moondused – neile rõhku panevat õudusloomet nimetatakse tihti kehaõuduseks (body horror). Kehaõudusena võib käsitleda näiteks zombie-filme, sest loomult on zombie’ks muutumine kontrolli kaotus oma keha üle, keha moondumine millekski ebainimlikuks, ehkki sedalaadi filmide populaarsus nõuab pahatihti eraldi zombie-filmi kategooriat.
Kehaõudus pole omane üksnes audiovisuaalsele meediale. Kuulsa näitena kirjandusest sisaldab kehaõuduse elemente Mary Shelley romaan „Frankenstein“ (1818). Kinolinal sai see õuduse alamžanr aga tõelise hoo sisse 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses. Kanada päritolu Verise Paruni David Cronenbergi panust ei saa siinkohal alahinnata. Tema „Värinad“ (1975), „Marutõbine“ (1977), „Järelkasv“ (1979), „Skännerid“ (1981), „Videodroom“ (1983) ning uusversioon samanimelisest 1958. aasta õudusfilmist „Kärbes“ (1986) tõstsid erakordselt häirivate füüsiliste transformatsioonide audiovisuaalse kujutamise latti järjest kõrgemale. Püüdlused kujutada kehalisi jubedusi ekraanil üha realistlikumalt ning efektsemalt ei tähendanud üksnes šokiväärtusele panustamist. Žanri tugevamatel esindajatel on sageli ka kandev sõnum ühiskonna või kogu inimkonna käekäigu kohta. Õuduse maestro John Carpenteri linateost „Võõrkeha“ (1982), mis raputab vaatajaid endiselt ka neljakümmend aastat pärast esilinastumist, võib kindlasti pidada verstapostiks eriefektide vallas. Rõvedad kehalised moondused ja rümbarebu (gore) pole aga ainsad trumbid kultusfilmi varrukas.
John W. Campbelli ulmejutustus „Kes seal kõnnib?“ nägi trükivalgust 1938. aastal. 1951. aastal jõudis Campbelli jutustus esimest korda suurele ekraanile Christian Nyby lavastatud filmina „Võõrkeha teisest maailmast“ (ehkki kuulujuttude kohaselt oli filmi varjatud režissööriks filmi produtsent, legendaarne Howard Hawks). 1950ndatel vallandus Hollywoodis ulme- ning õudusfilmide laine. Varem suhtuti nii ulme- kui ka õudusfilmidesse automaatselt kui madalatesse, B-kategooria filmidesse. Just 50ndatel üldine suhtumine muutus ning neis nähti potentsiaali ka enamaks. „Võõrkeha teisest maailmast“ väärib ehk veidi me tänu selle muutuse eest – erinevalt John Carpenteri uusversioonist saatis filmi kassaedu, ka kriitikud võtsid teose pigem soojalt vastu. Sarnaselt John Carpenteri uusversiooniga oli filmi eelarve omal ajal õudusfilmi kohta üüratu. Vahest tõestaski „Võõrkeha teisest maailmast“, et A-kategooria eelarvega tehtud B-kategooria filmil on publiku seas lööki.
1980ndate alguseks olid nii ulme kui õudus end prestiižsete žanritena tõestanud. John Carpenter oli endale nime teinud muu hulgas rapperiga (slasher) „Halloween“ (1978). „Võõrkeha“ oli tema jaoks mõneti katse „Halloweeni“ populariseeritud rapperi valemist eemalduda. Neitsiliku noore naise asemel pistab tundmatu kurjusega rinda kamp täisealisi mehi, haritud teadlased ja relvastatud endised sõdurid (mõne tegelase oskus relvadega ümber käia võiks sellisele taustale viidata). Niisamuti oli Carpenter tüdinud koletisefilmidest, milles ebainimlikku olendit kehastab ilmselgelt kostüümis inimene. „Võõrkeha“ oli selles küsimuses tohutu samm edasi.
Filmi tegevus leiab aset Antarktika trööstitus kliimas. Publikule ei selgitata Ameerika uurimisrühma sealviibimise tagamaid, kuid salk mehiseid mehi sisustavad tsivilisatsioonist kaugel eemal asuvat uurimisjaama. Film algab aga hoopis ühe teise uurimisrühma kuulsusetu lõpu jäädvustamisega. Norralaste Antarktika uurimisrühm, õigemini see, mis sellest järele jäänud, jälitab õhus kopteriga lumisel maastikul pagevat koera, üritades kõigest väest looma tappa. Looma taga ajades jõuavad põhjamaalased ameeriklaste uurimisjaama. Norralane sureb tulevahetuses, kui tema näiliselt seosetu ning ohtlik käitumine sunnib valvsa ameeriklase revolvri järele haarama. Koer võetakse uurimisjaama kaasa.
Veidra sündmuse tagamaid saadetakse välja selgitama uurimissalk. See leiab norralaste uurimisjaamas veel laipu ning märke sellest, et midagi pidi väga valesti minema. Muu hulgas leitakse seest tühjaks kaevatud plokk jääd, millest doktor Copper (Richard Dysart) loeb välja, et vahest avastasid norralased mingi fossiili, mille jää seest välja lõhkusid. Fossiili ennast pole kusagil näha, küll aga leiavad nad imeliku olendi moonutatud ning äsja põletatud jäänused, mille MacReady (Kurt Russell) endaga kaasa võtta otsustab. Häiriva inimnäolise grimassiga ning pikkade, kohati inimjäsemeid meenutavate jätketega olendi jäänused antakse doktor Blairile (Wilford Brimley) lahata. Keegi ei suuda toimunule ega lahkamislaual lebavale painajalikule olendile pädevat selgitust anda, kuid ameeriklased on norralastele kaela langenud jubeduse juba pahaaimamatult tuppa kutsunud. Ääremärkus: norralastele kaela langenud jubedustega on võimalik tutvust teha Matthijs van Heijningen juuniori 2011. aastal lavastatud samanimelises eelloos.
See, mis ameeriklastele järgnevalt osaks saab, mõjub efektide poolest šokeerivalt ja jalustrabavalt veel nelikümmend aastat hiljemgi, suuresti tänu grimmikunstniku ning efektimeistri Rob Bottini meeskonna väsimatule tööle. Või siiski. Rob Bottin pidi filmivõtete ajal arstide tungival soovitusel kurnatuse tõttu aja maha võtma. Sedavõrd ohtlik võib olla efektimeistri töö. Algul 12-liikmelisele, kuid kiires tempos kahaneva peade arvuga ameeriklaste uurimistiimile saab selgeks, et olend, kellega nad rinda peavad pistma, on konkreetse vormita, kuid suuteline võtma temaga kokku puutunud elusorganismide kuju suisa täiusliku imitatsioonini (omadus, mis oli koletisel olemas küll Campbelli jutustuses, kuid mitte 50ndate filmiversioonis, kus „võõrkeha“ oli ilmselgelt kostüümis inimene).
Teise kuju võtmine kujutab endast Carpenteri ja Bottini nägemuses luupainajalikke transformatsioone. Koera kerest paiskuvad soolikad veriste jätketena, tema turjast rebivad end välja putukjäsemed; lahkamislaual lebava surnud tiimikaaslase kõht avaneb päratute lõugadena, rebides käed temaga toimetavalt arstilt; tiimikaaslase kehast eraldatud pea putukjäsemetel põrandal ämblikuna siblimas – koletise konkreetse vormita olemus andis loojaile võimaluse korralikuks (ja korralikult õõvastavaks) fantaasialennuks ning sellest on kahtlemata maksimum pigistatud. Ka kõige kõvema närvikavaga vaatajatele ei saa kuidagi ette heita, kui nende moonduste ajal neil käsi vahel vaadet varjama tõuseb.
Hetked, mil kirjeldatud jubedused kogu oma rõlges värvikuses – ennekõike erksates punastes toonides, mis keset uurimisjaama halle koridore suisa ekraanilt välja näikse hüppavat – parasjagu aset ei leia, on samavõrra hirmsad. Võõrkeha võib täiuslikult imiteerida ükskõik keda, kellega piisavalt kokku puutunud. Seega võib ükskõik kes uurimistiimi liikmeist varjata endas (ilmselt eneselegi teadmata) senitundmatut organismi. Paranoia, mis ameeriklaste uurimisrühma üle võimust võtab, hoiab vaatajatki köidikuis ega lase lahti ka siis, kui lõputiitrid läbi.
Usaldamatusest ning hirmust tiinet õhustikku aitab suurepäraselt ülal hoida klaustrofoobiline kunstniku- ja kaameratöö ning Ennio Morricone pulseeriv süntesaatorimuusika. Koletislikest transformatsioonidest õudsemaks osutuvad pidevad kahtlused ning teadmatus, kas lihast ja luust inimene su kõrval ikka on see lihast ja luust inimene. Just selle aspektiga saavutab film suurima üldistusjõu. Kui väike on inimene ja kui vähe ta teab ning suudab avara tundmatuse ees (võõrkeha puhul on kahtlemata tegemist maavälise organismiga). Kui kaitsetu inimkond tegelikult on, näikse film ütlevat. Eriti veel tingimustes, kus inimesed ei saa üksteist usaldada. Võime inimest näha, temaga suhelda, ta võib meile meeldida, kuid mis toimub selle inimese sees, ei saa me mitte kuidagi teada – see on teine valus kaasavõtt filmist. 1981. aastat peetakse aidsipandeemia alguseks. Võõrkeha toimib nagu aids – kumbki ei anna endast väliselt märku. Nõnda poeb film tõeliselt naha alla: keda ja kui palju võime välimuse põhjal usaldada.
Lõpetuseks lisan veel, et selle filmi ring sai omapärasel moel täis Quentin Tarantino vesterniga „Vihane kaheksa“ (2015). John Carpenteri „Võõrkeha“ oli Tarantinole inspiratsiooniks ja eeskujuks. „Vihane kaheksa“ on ülesehituselt sarnane: kamp inimesi leiab end lume sees kinni, seltskonnas, kus kellegi usaldamine peale iseenda võib elu maksta. Mõlema filmi peaosa kehastab Kurt Russell. Mõlema filmi jaoks kirjutas muusika Ennio Morricone. Kusjuures „Vihase kaheksa“ heliribal kõlab ka muusika, mille Morricone oli kirjutanud „Võõrkeha“ jaoks, kuid mis tollest filmist välja jäi. „Võõrkeha“ originaalmuusika eest sai Morricone Razzie nominatsiooni (Kuldvaarikas, mida jagatakse aasta halvimatele ponnistustele). „Vihase kaheksa“ originaalmuusika eest võitis Morricone Oscari.
Autor: Kristjan Kuusiku
“Võõrkeha“ (“The Thing”, 1982)
Riik: USA, Kanada
Kestus: 1h 49min
Režissöör: John Carpenter
Stsenarist: Bill Lancaster (John W. Campbelli ulmejutustuse põhjal)
Operaator: Dean Cundey
Kunstnik: John L. Lloyd
Monteerija: Todd C. Ramsay
Muusika: Ennio Morricone
Osades: Kurt Russell, Wilford Brimley, T.K. Carter, David Clennon, Keith David, Richard Dysart, Charles Hallahan, Peter Maloney, Richard Masur jt