Keegi ei saa teha inimesele niivõrd palju head kui lähedased inimesed, perekond, parimad sõbrad. Paraku kehtib sama ka halva kohta – keegi ei saa teha inimesele sedavõrd haiget kui need, kes on kõige lähemal, keda võib tõesti pidada ligimesteks. Konfliktid ja arusaamatused võõraste või lihtsalt tuttavatega tavaliselt ei jää meid unetuil öil kummitama ega saada meid varjuna, nii nagu tüli omaenda liha ja verega. Wayne Wangi isiklik ning intiimne meistriteos ärgitab vaatajaid mõtlema nende endi lähedastele suhetele, sellele, kuidas veedetakse aega nendega, keda armastatakse, kui palju neid tegelikult tuntakse. „Tagasi kodus“ on selle aasta üks mõjusamaid filme, mis ei tohiks kedagi külmaks jätta, suunates vaataja emotsionaalsele sisekaemusele.
Korea päritolu ameeriklane Chang-rae (Justin Chon) hülgab kirjanikukarjääri ja parema elu New Yorgis, et naasta San Franciscosse vähki põdeva ema (Jackie Chung) eest hoolt kandma. Chang-rae õde (Christina July Kim) üritab karjääri teha Koreas, kus naistel on keeruline läbi lüüa, ning Chang-rae isa (John Lie) on perekonnast võõrandunud ülikooliprofessor. Filmi põhinarratiiv (kui selline) kätkeb endas üht päeva, mil Chang-rae pingutab, et valmistada perekonnale lõppeva aasta viimane õhtusöök ema retsepti järgi. Päeva erinevate toimetuste jooksul avatakse vaatajaile perekonna tausta ning konfliktseid suhteid läbi sujuvate meenutuste ja tagasivaadete.
„Liha peab jääma kondi külge, et laenata sellelt rikkus,“ õpetas ema kunagi poega. Nii on toidul filmis täita väga tähtis roll. Roog, mida Chang-rae ema retsepti järgi valmistab, on kui side ema ja poja vahel – liha ei ole see õige, kui ta ei ole kondi küljes. Kes on poeg ilma emata enda kõrval või ema ilma pojata, näivad küsivat käsikirja kahasse kirjutanud Wayne Wang ning Chang-rae Lee, kelle The New Yorkeris ilmunud autobiograafilisel esseel film põhineb. Vaatajaile näidatakse toiduvalmistamist kui perekondlike suhete lõimpunkti – Chang-raele on õhtusöögi õigesti valmistamine kui riitus ning režissöör Wayne Wang ja operaator Richard Wong kujutavad toiduvalmistamise stseene delikaatse põhjalikkusega, muutes protsessi justkui koreografeeritud rituaaliks.
Chang-rae pole oma perekonnaga, eriti emaga just parimais suhteis ning toidu täpselt õigesti valmistamine on tema jaoks otsekui tee otsida lunastust kõige tehtu ning tegemata jäetu eest. See roog muutub Chang-rae viisiks otsida emaga lepitust, leppida tema surmaga. Mälestusepisoodid aga avavad vaatajaile tervikliku pildi keerulisest ja mitmekülgsest naisest, kes on Chang-rae ema. Vaatajaile kujutatakse peategelaste omavahelise läbisaamise tausta nii leplike hetkede (näiteks stseen, milles ema ja poeg meenutavad koos kolimiskastis tuhnides, kuidas Chang-raele tulid ema korvpallioskused üllatusena) kui ka vaikselt keevate ja kestvate pingete kaudu (näiteks ema pelgus, et poeg tunneb tema pärast häbi ega julge teda oma sõpradele tutvustada). Selline mälestuste vahel triivimine lubab näitlejail luua tegelastest väga mitmekülgsed portreed. Chon ja Chung on ülesannete kõrgusel, eriti Chung, kes suudab veenvalt kehastada nii mälestusepisoodide tervise juures olevat kui ka vähihaiget ema, ka viimase puhul erakordse emotsionaalse haardega, luues realistliku, igal hetkel veenvalt mõjuva pildi komplitseeritud naisest.
Richard Wong teenis tänavusel PÖFF-il parima operaatoritöö preemia. Tema tööd filmi valmimisel on raske ülehinnata – Wongi kaameratöö on tihti vaataja parim suunis ekraanil toimuva lahtimõtestamiseks. Delikaatne ja sujus, aitab Wong vaatajail tegelastega mitmel eri ajastul sammu pidada. Aasta viimse päeva episoodid on lahendatud külmades loomulikes toonides, sageli liikumatu, pingsalt fikseeritud kaameraga, samas kui meenutusepisoode iseloomustavad vabam kaamera ning soojem kuldne palett. Wongi operaatoritöö muudab nendevahelised proustilikud mõttevoohüpped loomulikuks, olles mälu kandja. Midagi proustilikku on Wong tabanud ka kaameratöös eneses. Filmis on kaadreid, mis keskenduvad lühikest aega mõnele tavalisele objektile või paigale kodus, näiteks iili käes õõtsuvad kardinad, mille taga sein veidi kõpitsemist vajaks – Wongi kaameratöö ning Ashley Pagani ja Deirdre Slevini oskusliku rütmiga montaaž suudavad loo kontekstis ka sellised näiliselt tühjad kaadrid rikkalike isiklike mälestustega täita. Ka helikujundus täidab samasugust eesmärki – kasutades üksnes diegeetilisi helisid, mille päritolu on ekraanil seletatav, rõhutab Wang ka helide emotsionaalset seost mäluga – igapäevased kodused hääled omandavad linaloos erilise tähenduse, olles hüppelauaks mõnda mälestusse. Teatud loomulikele helidele (näiteks õuna koorimise heli) rõhku asetades aitab selline valik vaatajail Chang-rae mälestustes orienteeruda.
Filmi lõpus jutustab Chang-rae oma unenäost, milles sõidab autos mööda oma vanemaist, kes on autoga tee äärde seisma jäänud. Ta vaatab vanemate auto poole, kuid jätkab sõitu, mõtiskledes, mida nad parajasti seal autos teha võiksid, kuidas nad end tunnevad, millest mõtlevad. Valus hetk paneb vaatajad mõtlema, kui hästi nad oma lähedasi tegelikult teavad, millal nad viimati nendega rääkisid, rääkisid just olulisest, teineteist toetavalt. Mida mõtlesid ja tundsid ja tegid inimesed, kellest väga hoolime, mõnel olulisel hetkel nende elus? Olime me nende jaoks olemas, päriselt kohal, mitte möödasõidul? „Tagasi kodus“ on kompott mälestustest, kahetsusest, leinast, mis esitab valusaid küsimusi, kuid ei tee seda etteheitvalt ega moraliseerivalt – Chang-rae ning tema ema on selleks liialt mitmekülgsed tegelased, lubades vaatajail omaenda järeldusteni jõuda. See on selle filmi salaretsept, sest käitumist muudab ikka inimene ise vastavate otsusteni jõudes.
„Tagasi kodus“ on intiimne meistriteos, mis esitab valusaid küsimusi, paneb vaataja ühtaegu nii mõtlema kui tundma. Filmi intiimsus ja mitmekülgselt avatud tegelased muudavad selle eluliseks ega lase muutuda liialt õpetlikuks. Filmi oleviku ning mineviku vahel hüplevate episoodidega struktuur annab sellele lühikesest kestusest (vähem kui poolteist tundi) hoolimata ajalise mõõtme, mis vältabki ehk kogu elu – proustilikud põiked möödanikku ning neid kandvad tehnilised lahendused näitavad, kuidas emotsionaalne mälu toimib läbi erinevate seoste – nagu elu ise
Autor: Kristjan Kuusiku