Silt: PÖFF 2020

  • „Kollane kass“ – komöödia Kasahstani moodi

    „Kollane kass“ – komöödia Kasahstani moodi

    Äsja vanglast vabanenud kohtlane noormees Kermek (Azamat Nigmanov) otsib tööd kohalikus külapoekeses (ehkki küla olemasolule viitab üksnes poodlejate kogukondlik vestlus; film on üles võetud nõnda, et iga hoone oleks kui ainus keset avarat steppi, kaugusse kulgevate elektriliinide all, eemal kõigest). Kermekile õpetatakse, kui oluline (kui väga, väga oluline) on osata kassa taga õigesti ja kiiresti kilekotikesi avada. Kermekil on aga peas hoopis muud mõtted. Fedora stiilis kaabu peas, peab ta oma suurimaks andeks Alain Deloni matkimist Jean-Pierre Melville’i neonoir-klassikasse kuuluvast „Samuraist“ (1969). Armastus filmide vastu on teda kannustavaks jõuks. See armastus nakatab vaatajat ka lavastaja Adilkhan Yerzhanovi filmilembuse kaudu: ehkki režissöör teeb muidki märkimisväärseid viiteid tunnustatud filmidele ning „Kollane kass“ ise kutsub ka karjuvate viideteta esile mitmeid võrdlusmomente, on film laetud unikaalse energiaga.

    Kermekil on üks unistus. Ontliku noormehe siht on onule kuuluv maalapp Kasahstani steppides. Seal soovib idealistlik ning lihtsameelne Kermek avada kinomaja. Mälestused lapsena orbudekodus nähtud filmidest või filmide episoodidest (saame peagi teada, et ta ei ole „Samuraid“ kunagi otsast lõpuni näinud) näivad olevat ainsaks oluliseks kandamiks tema missioonil. Peagi satub ta kohalike korrumpeerunud võmmide ning kuritegelike jõukude võrku, saab varastatud ja tagaotsitava rahapaki omanikuks ning leiab endale selle kuritegeliku jõuguga rahakorjamise ringil käies kohalikust stepibordellist kaaslaseks kena näitsiku Eva (Kamila Nugmanova), kes nõustub aitama noormehel tema unistust ellu viia. Nii leiabki paarike end põgenikena keset steppi (Terrence Malicki „Laastatud maa“ (1973) kajab siin tugevalt), nautides lihtsameelselt teineteise seltskonda, sattudes ühest sekeldusest teise, üllas siht silme ees.

    Eespool kirjeldatu põhjal võib tunduda, et tegu ei olegi komöödiaga. Tõsi, mitmed teemad, mida Yerzhanov käsitleb – korruptsioon, kuritegelike jõukude tegevus, prostitutsioon, kupeldamine, rasked elusaatused –, ei ole materjal, mis suu naerust kõrvuni võiks venitada. Režissöör aga läheneb neilegi teemadele läbi leidliku huumoriprisma, seda nii käsikirjas kui kaameratöö abil. Viimast iseloomustavad kirkad toonid ning sageli staatiline plaan kergelt diagonaalse rakursi all, mis laseb misanstseenil ajas humoorika väljenduse leida.

    Ehkki režissöör loob terava kontrasti käsitletava materjali loomupärase tõsiduse ning selle kireva humoorika väljundi vahel, näib tema eesmärgiks olevat teha muinasjutuline maagilisse realismi kalduv film ning see on tal hästi õnnestunud. Yerzhanov on hoolitsenud selle eest, et film oleks tempokas ning teemade raskus ei morjendaks vaatajat. Ehkki filmi lõpp võtab ootamatu traagilise pöörde, ei mõju seegi nii rusuvalt. Kuigi armume filmi jooksul kahte relvituks tegevalt naiivsesse peategelasse, ei õpi me neid siiski väga lähedalt tundma. Eks ole selleski põhjus, miks film ikka eheda komöödiana mõjub. „Elu on lähedalt vaadates tragöödia, kaugelt vaadates komöödia,“ teadis žanri eeskuju Chaplin öelda.

    „Kollast kassi“ tiivustab armastus kino vastu. See on nakkav. Lisaks mitmetele otsestele viidetele, nagu Kermeki Deloni jäljendused, noormees koos ühe kuritegeliku jõugu liikmega esitamas stseeni „Kasiinost“ (1995), hästi ajastatud kurikuulsa „räägid-sa-minuga?“ monoloogi („Taksojuht“, 1976) sissepõimimine, on filmis teisigi elemente, mis pakatavad armastusest filmide vastu. Peaosatäitjas Nigmanovis on Yerzhanov leidnud koomilise ande, mis hiilgab just tummfilmiliku füüsilise komöödia vallas. Nigmanovil on hea koomiline ajastus ning enamik filmi humoorikamatest episoodidest on visuaalsed, toimides hästi ka siis, kui film oleks tummfilm (nt stseen, milles Yerzhanov ja kuritegelik jõuk lähevad varastatud raha otsima, saades kuulirahesooja vastuvõtu osaliseks, kusjuures tulistaja kasutab kõrgelt sihtimiseks trampoliini abi, on üks naljakamaid, mida olen mõnda aega näinud).

    Ka naispeaosatäitja Nugmanova trumbiks on tema tummfilmilik ekspressiivsus. Ilmselt oleks hea parameeter, mille põhjal hinnata, kas film võiks meeldida või mitte, mõni vendade Coenite teos, mis süngeid teemasid huumoriga segab (nt „Oo, vend, kus oled sa“, 2000). Need filmid on laetud samalaadsest energiast. Või hoopis teisest registrist võiks võrdlusmomendiks võtta mõne Roy Anderssoni filmi (nt „Laulud teiselt korruselt“, 2000). Selle paralleeli lubab tõmmata Yerkinbek Ptyraliyevi operaatoritöö: sarnaselt Anderssoni šedöövritega laseb „Kollane kass“ huumoril sageli misanstseenis lahti rulluda, kaamera on rõhutatud nurga all paigalseisev vaatleja. Need eriilmelised võrdlusmomendid aga ei lõhu filmi originaalsust. Kõigi nende filmiajaloo kihtide alt, mida linateos häbitult ja entusiastlikult kannab, koorub ikkagi välja unikaalse muinasjutulise tunnetusega teos. Või ongi võti nende võrdlusmomentide eriilmelisuses ja kokteil mõjub just seetõttu värskendavana. Raske on mitte nakatuda selle filmi energiast ja peategelaste sümpaatsusest.

    „Kollane kass“ on omapärane film. Kohati rasketest teemadest hoolimata on see kerge vaatamine, omaette kummardus filmikunstile, pakatades külgehakkavast armastusest filmide vastu. Mõne vaataja jaoks võib Yerzhanovi lähenemine mõjuda ehmatavalt – süngeid teemasid käsitlev ajaviitekomöödia –, kuid neile, kes tema muinasjutuloogikaga haakuvad, võib „Kollane kass“ osutuda tõeliseks maiuspalaks.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    „Kollane kass“ (Sary mysyq, 2020)
    Riik: Kasahstan, Prantsusmaa
    Kestus: 1h 30min
    Linastub PÖFF24 programmis “Värsked hoovused”

    Režissöör: Adilkhan Yerzhanov
    Stsenarist: Adilkhan Yerzhanov, Inna Smailova
    Operaator: Yerkinbek Ptyraliyev
    Montaaž: Zerde Films
    Osades: Azamat Nigmanow, Kamila Nugmanova, Sanjar Madi

  • Mis piinab küll geeniust?

    Mis piinab küll geeniust?

    Tõelistele filmisõpradele on nimi Rainer Werner Fassbinder kohe kindlasti tuttav, võõraks ei tohiks see jääda ka neile, kes filmikunstist natukenegi rohkem huvituvad või kel kultuuriloos lai silmaring. Piinatud saksa loomegeenius jättis sügava jälje nii saksa kultuurilukku, filmikunstiajalukku kui ka paljude nende inimeste ellu, keda ta lähemalt tundis. Rääkides Fassbinderist, keskendutakse pahatihti sama palju või enamgi tema kirevale elule ja nõudlikule, hävituslikule loomusele kui tema loomingule. Tema lühike, kuid vägagi aktiivne ning dramaatiline elukäik justkui oodanuks sellist eluloofilmi, mille Oskar Roehler filmiga „Enfant terrible“ on vaatajateni toonud – algmaterjal on dramaturgiliselt tugev, raske oleks Fassbinderist teha igavat eluloofilmi. Vahest materjali rohkuse tõttu (keeruline leida fookust) või lavastaja taotluslikust soovist tingituna ei ole „Enfant terrible“ siiski film, mille kogemise järel võiks vaataja tunda, et mõistab Fassbinderit ühel või teisel moel paremini.

    Roehler keskendub üksnes Fassbinderi täiskasvanueale ning peamiselt tema karjäärile (mis kurikuulsalt oli tema eraeluga lahutamatus liidus). Teose alguspunkt on Fassbinderi ülbe pealelend Müncheni Antiteatri loomingulise juhina aastal 1967, mil noormees oli kõigest 22-aastane. Sealt leidis ta esimesed kaasteelised oma lühikesele, kuid erakordselt produktiivsele loomerännakule. Avastseen näitab vaatajaile vägagi selgelt, milline enfant terrible oli Fassbinder – karismaatiline, jõulise natuuriga, sageli infantiilne ning nõudlik, teisi jalge alla trampiv hull geenius. Pöörase pealehakkamise ning elust suurema energiaga laetud mehel ei lähe kaua aega purki saada oma esimene täispikk mängufilm „Armastus on külmem kui surm“ (1969), mille press Berliini filmifestivalil välja naerab.

    Tagasilöögid ei raputa meest, kes näib kindel olevat vaid kahes – eneses ja Kunstis. Kui üks noor ajakirjanik 13 aastat hiljem Berliini festivalil filmi „Veronika Voss“ (1982) pressikonverentsil nendib, et esimese filmi järel poleks keegi osanud oodata, et kümme aastat hiljem on Fassbinderist saanud maailmakuulus nimi, torkab lavastaja vastu, et keegi peale tema enda ehk tõesti mitte. Nende 13 aasta sisse jääb aga märkimisväärne hulk filme ja töid, mis küll vaatajad ja kriitikud valdavalt kahte lehte jagavad, kuid mehele väga suure tuntuse toovad. Nii hüppab episoodiline „Enfant terrible“ kaleidoskoopiliselt eri filmiprojektide – tähelepanu saavad „Whity“ (1971), „Ali: hirm närib hinge seest“ (1974), „Saatanakeedus“ (1975), „Querelle“ (1982) – ning tormiliste traagiliste armulugude (El Hedi Ben Salem, Armin Meier) vahet, kohati peadpööritava tempoga.

    Roehleri jaoks on aga üheks filmi läbivaks jooneks ja motiiviks Fassbinderi mõnuainete lembus. Filmi episoodilisus teenib selle aspekti kujutamist tema elus eriti hästi. Fassbinder justkui triivib läbi elu, pilves selginemistega, ühest joobest teise, seejuures tungi tööd teha kaotamata. See mõnuainete lembus, esirinnas armastus, rumm koolaga ja kokaiin, saavad mehele saatuslikuks. Nii võtab filmi teine pool veidi tõsisema, melanhoolsema noodi. Fassbinder nagu mõistaks, et elu, mida ta seni on elanud, jõuab talle järele, ning see mõte seob eelnevad episoodid tagasivaatavaks meenutusahelaks. Vahest on Roehler loonud oma filmi, kujutades vaimusilmas ette, millise filmi võinuks Fassbinder ise teha oma elust, olnuks tal surivoodil selleks võimalus. Iga episood on kui lavastaja jaoks isiklikult oluline meenutuspilt elatud elust, mis uimastite mõju all viibitud hetkede seast esimesena meelde tuleb. Fassbinder suri üledoosi tagajärjel 37-aastasena, jättes endast maha ligi 40 filmi.

    Mis aga sundis meest sellise innuga töötama, armastama, elama? Vaatajale ulatatakse juhtnöörid pihku, kuid kas need ka kuhugi viivad? Mõistame, kuivõrd Fassbinder vajab armastust, kuidas vajadus armastuse järele on üks teda käima panevaid jõude. Mõistame seda sellest, kui löödud ta on, saades teada, et tema armukesel Güntheril (Michael Klammer) on naine ja lapsed. Sama hoop tabab meest, kui ta saab teada, et marokolasel El Hedi Ben Salemil (Erdal Yildiz) on naine ja lapsed. Armulugu viimasega mõjutas Fassbinderit rängalt. Ben Salem, kes hiljem Pariisis mitu inimest surnuks pussitas ning vanglas endalt elu võttis, jäi Fassbinderit tema päevade lõpuni kummitama.

    Samuti mõistame mehe kuulsusejanu, vajadust luua midagi kestvat. Õige filmi alguses mainib ta, et soovib näha oma nime kõrvuti Jean-Luc Godardi omaga. Filmi lõpus mainib mees, et soovib luua tõelise meistriteose. Ta ei rahuldu, kuuldes vastuseks, et on ju palju väga häid filme teinud. Tõelise meistriteose tegemine võtvat aega, samas kui tema teeb filme erakordselt kiiresti, justkui põlve otsas – sageli väikese eelarvega, guerilla-stiilis, tihti vähemalt neli-viis projekti aastas. Sellest kõigest võiks ju piisata, et mõistaksime mehe loomust, tungi, energiat. Ometi ei kleepu see kõik tervikuks kokku.

    Siinkohal ei saa teha etteheiteid Oliver Masuccile, kes kehastab kuulsat lavastajat maanilise energiaga: hoolimata sellest, et ta oli filmimise ajal 50-aastane, kehastab ta Fassbinderit vanusevahemikus 22–37 väga veenvalt. Kogu näitetrupp on veenev, kuid eraldi tõstaks esile veel Hary Prinzi, kes kehastab Kurt Raabi. Kurt Raab oli Fassbinderi trupis pikka aega. Kes on näinud filmi „Saatanakeedus“ (1975), milles Raab täidab peaosa, mõistab, et Prinz saab suurepäraselt hakkama rolliga, mis nõuab köielkõndi realistliku portree ja paroodia vahel.

    Fassbinderi üdi ei jää tabamata ka Roehleri kunstliku lähenemise tõttu: film on üles võetud rõhutatult stuudiotingimustes, kunstlik valgus ja värvilahendused kandmas teatraalset karakterit loo keskmes. Fassbinder ei olnud pahatihti ümbritseva reaalsusega rahul, eks oli tema edasiviivaks jõuks reaalsust enda meele järgi painutada või sättida. Mis teda siiski sedavõrd painas, et inimestest oma elus ning loomingulistest projektidest hullu energiaga läbi tormata? Milles täpsemalt peitus tema külgetõmbejõud, et need, keda ta tahes-tahtmata ahistas, ikka ja jälle tagasi tema juurde pöördusid? Neile küsimustele ei anna Roehler selget vastust. Ta annab suuniseid geeniuse mõistmiseks, kuid need ei vii vaatajat sel teel piisavalt kaugele. Sellest hoolimata ei mõju film kordagi igavalt – see on tempokas, kaasahaarav, laetud maanilise energiaga, nagu selle keskne figuurgi. Ometi mõjub „Enfant terrible“ mõneti pealiskaudselt, nagu võiks olla üks päris elus enfant terrible, karismaatiline, paheline ja paeluv, kuid enesekeskselt õõnes.

    „Enfant terrible“ on väga energiline ja stiilne film. Roehler kasutab maksimumini teatraalset lähenemist, rõhutatud stuudiovõtteid, valgus- ja värvilahendusi, et jutustada lugu loojast, kes ehk oligi suurem kui elu. Tugevad näitlejad tabavad filmi tooni väga täpselt ning puhuvad režissööri kunstlikule maailmale hinguse sisse. Ehkki Roehler on loonud Fassbinderist veenva ning kaasahaarava portree, ei ole tema haare piisavalt sügav, et tabada hullu geeniuse südamikku. Vaataja mõistab, et Fassbinderi näol on tegemist piinatud geeniusega, kuid mõistmine, mis on see, mis teda sedavõrd painab ja seest põletab, jääb käeulatusest välja.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    „Enfant terrible“ (2020)
    Riik: Saksamaa
    Kestus: 2h 14min

    Režissöör: Oskar Roehler
    Stsenarist: Klaus Richter
    Operaator: Carl-Friedrich Koschnick
    Montaaž: Hansjörg Weißbrich
    Osades: Oliver Masucci, Hary Prinz, Katja Riemann, Felix Hellmann, Anton Rattinger, Erdal Yildiz

  • „Kui tuul peaks vaibuma“ – „püha vee“ kanistrid kui lootuse lätted

    „Kui tuul peaks vaibuma“ – „püha vee“ kanistrid kui lootuse lätted

    Seekord pidin oma PÖFFi alustama virtuaalkino vahendusel. Olen õnnelik, et filmid vaatamata ei jää, kuigi sisimas tunnen, et süda ihkab ikkagi tõelise festivalimelu ning päris kinoekraanide järele. Igatsust suure ekraani järele tekitas ka film „Kui tuul peaks vaibuma“.

    Debüütfilmide võistlusprogrammi kuuluv režissöör Nora Martirosyani „Kui tuul peaks vaibuma“ on Prantsusmaa, Armeenia ja Belgia ühistööna valminud linateos, mille sündmustik leiab aset Mägi-Karabahhi vabariigis, Armeenia ja Aserbaidžaani vahel asuvas end iseseisvaks kuulutanud Kaukaasia riigis. Riiki saabub prantslasest audiitor Alain, kes on saabunud riigi lennujaama hindama. Kohtudes kohalike elanikega (sealhulgas lennujaama „püha veega“ varustava poisi Edgariga) mõistab ta, et lennujaama avanemisest on olulisem, et suletud piirkond avaneks seeläbi ka kogu maailmale.

    Tegemist on filmiga, mis rahulikul ja meditatiivsel moel näitab inimeste püüdlusi elada tavapärast elu ka siis, kui asutakse pidevate pingete koldes. Oma kulgeva tempoga jättis linateos kohati hoopis dokumentaalfilmi mulje, sest kohalikke elanikke portreteeriti lihtsalt ja ausalt. Ja selle filmi võlu peitubki lihtsuses, sest ühtäkki tundsin kõigile tegelastele kaasa ega võtnud neid enam kui tegelasi, vaid kui päris tavalisi inimesi, kes soovivad ainult üht – vabadust.

    Rahuliku tempoga kulgedes suutis film ometi edasi anda salapärast pinget. Oma roll oli siin kindlasti pinevust tekitaval muusikal, mis ei lasknud tähelepanul hajuda ning lõi rahutu atmosfääri. Lisaks tajusin ka mitmete plaanide puhul, et kadreeringutele oli sihilikult jäetud palju ruumi. Selline õhu jätmine muutis kogu filmi olustiku veelgi pingelisemaks, sest vaatajana olin pidevas valmisolekus, et keegi või miski võib rahumeelse stseeni järsult pea peale pöörata. Ootusärevus säilis filmi lõpuni ja seda omakorda võimendas kindlasti minu teadlikkus sellest, milline olukord valitseb selles piirkonnas praegu. Oma päevakajalisuses suutis film veelgi enam mõjuda ning pani sügavamalt mõtlema ka selle peale, et suurte sõdade ja konfliktide ohvrid on tegelikult peaaegu alati oma igapäevast elu elada soovivad inimesed.

    Süžeeliselt olid tegelaste liinid huvitavalt üles ehitatud. Koos audiitor Alaini suhtumise muutumisega muutus ka minu kui vaataja suhtumine. Kui algul näeme tegelast, kes on riiki saabunud, et täita oma töökohustust, siis järk-järgult mõistame koos Alainiga, et selles riigis ei ole kõik pelgalt näiline, vaid siin on ka päriselt olemas rahvas, kes hoolib enda ühiskonna säilimisest. Alain muutub esialgsest võõrkehast justkui omaks inimeseks ning seda tänu Grégoire Colini napile, kuid mõjusale mängustiilile, mis sobitub ühtlasi veenvalt kogu filmi tervikusse. Paralleelselt avanes ka väikese Edgari lugu, kelle kaks „püha vee“ kanistrit sümboliseerisid minu jaoks usu ja lootuse lätteid, sest õigupoolest ongi usk see, mis nendele elanikele veel jõudu annab. Seda kinnitab ka üks filmi tegelasi oma tõdemuses: „Selline ongi elu, kui elad vulkaani lähedal. Aga vähemalt on meil usk.“

    Ilmselt oleksid paljud kaadrid olnud kõnekamad, kui oleksin neid näinud suurelt kinoekraanilt. Suured üldplaanid sealsest maastikust olid kindlasti omal kohal, kuid ei mõjunud ehk nii võimsalt ja lugu edasi kandvalt, kui oleks pidanud. Seega kui vähegi võimalik, siis vähemalt selle linateose puhul soovitan hankida pileti päris kinosaali.

    Režissöör Nora Martirosyan on oskuslikult avanud Mägi-Karabahhi vabariigi sügavamaid kihte ning sealsete inimeste eluolu. Puhtad ja selged plaanid, realistlik vaatepunkt ning tegelaste loomulik inimlikkus loob ausa filmikeele, tuletades seeläbi meelde, et vabadus on oluline, kuid habras väärtus, mida tuleb hoida. Arvan, et pelgalt see mõte on juba piisav põhjus, miks võiks seda filmi vaadata.

    Autor: Margareth Villers

    „Kui tuul peaks vaibuma“ (Si le vent tombe, 2020)
    Riik: Prantsusmaa, Armeenia, Belgia
    Kestus: 1h 40 min
    24. PÖFFi Debüütfilmide võistlusprogrammis

    Režissöör: Nora Martirosyan
    Stsenarist: Nora Martirosyan, Emmanuelle Pagano, Olivier Torres, Guillaume André
    Operaator: Simon Roca
    Montaaž: Nora Martirosyan, Yorgos Lamprinos
    Osades: Grégoire Collin, Hayk Bakhryan, Arman Navasardyan, David Hakobyan, Vartan Petrossian

  • „Karneval“ – tillukese provintsielu erinevad tahud

    „Karneval“ – tillukese provintsielu erinevad tahud

    Karneval on teatavasti rahvapidustus, mida peetakse vahetult enne paastu algust. Samanimelise filmi tegevus leiab aset Argentina ja Boliivia piiri ääres, kus karnevaliga tähistatakse surnud hingede saabumist tagasi vaimsesse ellu. Linateoses hargneb lahti sündmustik, mille keskmesse jäävad vanglast vabanenud isa ja tantsijast poeg.

    Elu Argentinas Jujuy provintsis pole sugugi lihtne. Cabra (Martín López Lacci) on nooruk, kelle unistuseks on saada professionaalseks malambotantsijaks. Karnevali ajal toimub tema elu kõige olulisem võistlus ja ta on selleks kogu hingega valmis. Harjutades koos treeneri ja trennikaaslastega on Cabral selge siht see konkurss võita. Vahetult enne viimaseid proove saab vanglast välja tema isa (Alfredo Castro), kellel on paraku sootuks teised plaanid. Isa püüab teha poja ees head nägu, kuid taustal sepitseb plaani riigist välja smugeldada kaks veoautokoormat kaupa. Kriminaalne maailm murrab Cabra ema südame. Isa ja ema suhete soojenemist ja taas lõhenemist vaatab pealt noor Cabra, kes on seadnud sihiks elada vaid tantsule.

    Argentina päritolu Juan Pablo Félixi kiiduväärt „Karneval“ on meisterlikult filmitud. Eelkõige torkab silma, kuidas toimivad ühiselt hoogne kaameratöö ja keskendumine tegelaste näoilmetele. Näiteks filmi vaieldamatult põnevaim stseen salakaubavedamisest on üles ehitatud pelgalt Cabra, isa ja ema nägude suurtele lähiplaanidele. Lugu kannab hoogsalt edasi mõlema peategelase müstiline olek, ühtaegu võrgutav ja ohtlik. Selle katsumusrohke maailma ja Lõuna-Ameerika pampade vahele põimuvad malambotantsijate sammud ja lood.

    Režissööri esimene täispikk film köidab vaatajat kaameratöö ja värvika helipaletiga. Diegeetilise helina on kasutatud lisaks traditsioonilisele Argentina muusikale ka elektrofolgi sugemetega muusikapalu. Sügiseses pimeduses viibiv eestlane leiab Argentina mägialade võimsates vaadetes õhku ja ruumi, mida kinosaalis ühes tegelastega hingata. Kaader, kus värvilistes kostüümides kuradid saabuvad mäejalamilt allapoole, mõjub ühel ajal sürrealistlikult ja metafoorselt. Jääb mulje, et kuradite saabumisega inimeste ellu tahetakse näidata Cabra isa vabanemist vanglast. Nimelt on see värvikirev kaader paigutatud trellide tagant väljaastumisega samale ajajoonele.

    Seda filmi saab liigitada nii põnevust tekitavaks road movie’ks kui ka südamlikuks draamaks. Saalis oli kuulda vaikset naeru ning tunda kaasaelamist mõlemale peategelasele, olenemata isa vääratest kavatsustest taas kriminaalsesse maailma sukelduda.

    Noor Martín López, kes mängib peategelast Cabrat, on rolli justkui loodud. Kuuldavasti otsis meeskond professionaalset malambotantsijat, kellel oleks kindlasti pikad juuksed. 200 kandidaati hiljem leiti Martín ning noormees teeb oma esimese suurepärase filmirolli. Vähene dialoog, kuid terav pilkude ja miimika mäng annab tema karakterile energiat juurde. Pikad juuksed ja malambotants viitavad hobuse kujundile Argentina kultuuris kui tugevuse ja vastupidavuse sümbolile. Malambot tantsivad tavakohaselt vaid mehed ning see on üles ehitatud peamiselt jalalöökidele, mis imiteerivad hobuse kappamist ja jõulisust. Säärane vastupidavus väljendub ka Cabra olemuses, olgu selleks vastuhakk ema uuele mehele või oma isa tegude üleelamine.

    Filmi teine silmapaistev roll on Cabra isal, keda mängib tuntud Tšiili näitleja Alfredo Castro. Kusjuures sobiv näitleja leiti kõigest kaks kuud enne võtete algust. Tõelise meistrina on tal rohkesti filmis mängimise kogemust ja seda on selgelt näha tema karakteris. Erilise meisterlikkusega väljendab ta isa armastust poja vastu. Kui Cabra on sattunud politseiga pahuksisse relva smugeldamise eest üle piiri, on isa see, kes poja eest seisab. Siiski jääb mulje, et Cabra peab isa pärast pidevalt kannatama – küll ei jõua ta proovi ja jääb oma elu kõige olulisemale võistlusele peaaegu hiljaks. Süveneme filmis üheaegselt isa kuritegelikku ellu ja noore tantsija unistustemaailma. Vaatajana tekib küsimus, millise tegelasega peaks ta filmi jooksul samastuma. Meile avatakse mõlemat tegelast, kuid lõpuni jääb häguseks tegelik juhtroll – on selleks siis isa või poeg? Ilmselt tuleb vaatajal kohaneda ja leida mõlemalt endale parasjagu oluline mõttekild.

    Tantsija professionaalsus on silmatorkav. Liigutuste täpsus ja sünkroonsus annab filmi üldisele olekule veelgi teravust juurde. Siinkohal on märkimist väärt filmi viimane stseen. Cabra on vaevu jõudnud tantsuvõistlusele ning nende malamboansambel astub lavale. Pealtvaatajad on täielikus joovastuses, kui Cabra ja tema kaaslased võimsalt Argentina rahvamuusika saatel tantsivad. Sellega pannakse filmile punkt ning jäetakse vaatajale võimalus juba ise edasi mõelda. Isa lahkub saalist, vaatama jääb vaid ema ning edasine on juba ajalugu.

    Põhja-Argentina külje all lahti rulluv lugu kirest tantsu vastu ning isa ja poja suhetest niihästi soojendab südant kui paneb ka mõtisklema, kui hästi me elame siinpool ookeani. Juan Pablol on õnnestunud panna vaataja kaasa elama kahele tegelasele korraga, kasutades sealjuures lisaks lavastatud stseenidele ka dokumentaalkaadreid. Film kõnetab, paneb mõtlema, aga laseb ka pelgalt kinotooli vajuda ja nautida linal toimuvat.

    Autor: Lennart Mathias Männik

    „Karneval“ (Karnawal, 2020)
    Riik: Argentiina, Boliivia, Brasiilia, Tšiili, Mehhiko, Norra
    Kestus: 1h 38min
    24. PÖFFi Debüütfilmide võistlusprogrammis

    Stsenarist ja režissöör: Juan Pablo Félix
    Operaator: Ramiro Civita
    Montaaž: Luz Lopez Mañe, Eduardo Serrano
    Osades: Alfredo Castro, Diego Cremonesi, Mónica Lairana, Martín López Lacci

  • „Rätsep“ – hargnevad niidid ja detailide mikrokosmos

    „Rätsep“ – hargnevad niidid ja detailide mikrokosmos

    „Rätsep“ on kreeka-saksa päritolu Sonia Liza Kentermani esimene täispikk mängufilm, mis esilinastus maailmale 2020. aasta PÖFFil debüütfilmide võistlusprogrammi avafilmina. See on muinasjutulik lugu eneseotsingutest, üha kiiremini muutuvas maailmas kohanemisest ja lootuse võidukäigust. Sündmustik leiab aset Ateenas, pakkudes vaatajale peale peategelase kasvamisloo ka ülevaate Kreekat raputanud majanduskriisist, millest tingitud ühiskondlikud muutused muudavad igaveseks ka loo peategelase elu.

    Nikos (Dimitris Imellos) on viiekümnendates eluaastates rätsep, kes on oma ametile truu olnud juba 16-aastasest saati. Võiks arvata, et pikk karjäär ja rikkad kogemused on mehest kujundanud tõelise oma ala spetsialisti, kelle ateljee ukse taga on alalõpmata huviliste järjekord. Kuid Nikose elu on kandnud teda teisi radu pidi. Oma ateljeed tal pole, kuna mees teenib endiselt oma ülimalt nõudlikku isa Thanasist (Thanasis Papageorgiou), kelle armastus ülikondade vastu näib kohati kordi suurem armastusest poja vastu. Kuid muud peret Nikosel pole, tegelikult pole tal ka sõpru peale üheksa-aastase naabritüdruku Victoria (Daphne Michopoulou). Nikos on ka ise nagu väike laps, kes hoolimata oma kõrgest east käib endiselt isa selja taga ja pole seetõttu kogenud eneseteostust ei töös ega armastuses. Siiski ei saa keegi meist igavesti lapseks jääda ja nii peab Nikos isa tervise ootamatu halvenemise tõttu võtma vastutuse ateljee eest ja tegema kõik võimaliku meeste ühise elutöö püsima jäämiseks. Olgu selleks kasvõi nii pöörane idee nagu ülikondade asemel pulmakleitide sepitsemine. Peaasi, et õmblusmasinad töötaks!

    „Rätsep“ ei ole mitte ainult kaasahaarav jutustus, vaid ka meisterlik visuaalne illusioon, mis laseb vaatajal tajuda maailma täpselt nii, nagu teeb seda üks peensusteni tähelepanelik rätsep. Heledad pastelsed toonid, äärmuslik fokuseeritus detailidele ning kogu filmi vältel Nikosele väga lähedal püsimine tõmbavad vaataja justkui pisikesse mikrokosmosesse, mis aitab meil mõista Nikose mõttemaailma, tema lapsikut naiivsust ja heatahtlikku püüdlikkust. Võimendatud on paljud Nikose seisukohalt olulised helid: õmblusmasina ratta pöörlemine, pedaali korrapärane taktimõõt, nööpnõelte klõbin karbis. Tänu hea tunnetusega helikeelele ärkavad hoogsad pisted ekraanil ellu ja õmblemisest saab tõeline sümfoonia. Detailidel rajaneva maailmavaate aitab luua ka äärmiselt kitsa teravussügavuse kasutamine, mille tõttu on enamikus kaadrites fookus vaid kõige olulisemal objektil. Valdav osa loost tuuakse vaatajani, kasutades detail- ja suuri plaane. Säärane kaameratöö võimendab Nikosega samastumist ja kaasaelamist tema ponnistustele. Fookusest välja jääv udune maailm loob maagilise ja unenäolise atmosfääri, mis hoolimata tegelaste realistlikust portreteerimisest tekitab tunde muinasjutust, milles võib juhtuda kõike. Ja nagu muinasjutule kohane, ilmub ka Nikose ellu hea haldjas – südamedaam Olga (Tamilla Koulieva), kes aitab mehel võlgadesse uppuvat rätsepatöökoda päästa.

    Lisaks Nikose loole avab film ka Kreeka kultuuri ja ühiskonna olemust. Näha võib traditsioonilisi Kreeka pulmi koos lustaka tantsu ja muusikaga ning ühe tavalise pere töid ja toimetusi, einestamist ja suhtlusviisi. Põnevat vaatepilti pakuvad kaadrid Ateena rahvarohketest turgudest ja silmapiiri taha laiuvatest mägiküladest. Siiski tõstatab film küsimusi, mis ei kõneta ainult kreeklasi, vaid on aktuaalsed tänapäeva maailmas laiemalt. Milleks me oma tööd teeme? Kellele me seda teeme? Mida teha, kui meie pakutaval toodangul pole enam turul kohta? Kuidas hakkama saada maailmas, kus kvaliteedi trumpab üle kvantiteet, traditsioonidele sülitatakse ja võtmesõnadeks on „odavalt“ ja „kiiresti“?

    Kenterman on leidnud viisi esitada raskeid küsimusi mängleva kerguse ja optimismist pakatava tonaalsusega. „Rätsep“ on film, mis parandab tuju ja kostitab ootamatute naerupahvakatega. Dimitris Imellose näitlejatöö on üdini nauditav ning Nikose tegelaskuju areng pakub rahuldustunnet ja usku ka kõige raskemate raskuste ületamise võimalikkusesse. Ja juba selle tunde pärast tasub filmi vaadata.

    Autor: Triin Rennit

    „Rätsep“ (Raftis/Ράφτης, 2020)
    Riik: Kreeka, Saksamaa, Belgia
    Kestus: 1h 35min
    24. PÖFFi Debüütfilmide võistlusprogrammis

    Režissöör: Sonia Liza Kenterman
    Stsenarist: Sonia Liza Kenterman, Tracy Sundeland
    Operaator: George Michelis
    Montaaž: Dimitris Peponis
    Osades: Dimitris Imellos, Tamila Koulieva, Thanasis Papageorgiou, Stathis Stamoulakatos, Dafni Michopoulou