Manga põhjal valminud „Alita: Sõjaingel“ on paljulubav küberpunk-ulmefilm, mis jääb silma vägevate eriefektide poolest, kuid paraku puudub filmil originaalne ja sügav sisu, mis tõstaks selle esile teiste ulmeseikluste seast. Tuntud ulmefilmide lavastaja James Cameron produtsendi ja kaasstsenaristina ning Robert Rodriguez režissöörina on loonud vaatajaid vapustava tulevikumaailma, mille väljamõtlemisel fantaasiast küll puudu ei ole jäänud.
Film räägib loo küborgitüdruk Alitast, kelle leiab prügimäelt küberarst Ido. Tüdruk on halvas tehnilises seisukorras, kuid arst parandab ta ära, andes Alitale uue keha. Alita, kes ei mäleta oma vanast elust midagi, satub uudishimu ja ka leitud uue sõbra Hugo tõttu mitmesugustesse sekeldustesse. Kogu tegevus toimub Raudlinnas, mis ongi prügimäeks ainsale Suures Sõjas pääsenud taevalinnale Zalemile, kuhu nii mõnigi Raudlinna elanik soovib pääseda. Filmi üheks peamiseks süžeeliiniks on armastuslugu Alita ja Hugo vahel.
Alitat kehastanud Rosa Salazar on hakkama saanud omapärase rolliga. Alita, mangapäraselt suurte silmadega küborg, tundub alguses arvutiga loodud tegelasena, kellel puudub taga näitleja. Tegelikult see nii ei ole ja näitlejanna teeb küborgi kehastades head tööd. Iga liikumine on mõtestatult välja toodud. Eriti ilmekana jäi meelde stseen, kus Alita proovib esimest korda šokolaadi. Robotlik liikumine ja samas kerge kohmakus mõjub väga veenvalt. Kuna Alita puhul on tegemist küborgiga, mitte androidiga, siis olemuselt on ta siiski inimene. Ta hoolib, tunneb rõõmu ja kurbust ning ka tema jaoks on tähtis kuskile kuuluda – nii nagu filmi „Hing anumas“ („Ghost in the Shell“) kangelannale Majorilegi.
Arst Idot mängiv Christoph Waltz teeb samuti oma töö puhtalt ära. Tuleb tõdeda, et Waltz suudab kehastada igasuguseid tegelasi. Tema kõige tuntum roll on filmis „Vääritud tõprad“ („Inglourious Basterds“, 2009), kus ta musta huumoriga mängib isekat ja julma SS-ohvitseri Hans Landat. See roll on aga hoopis midagi muud võrreldes sooritusega tragikomöödias „Kahandamine“ („Downsizing“, 2017), kus ta kehastab Serbiast pärit peolooma Dusan Mirkovici. Kui peoloomana on Waltzi koomiline ja kohati imelik vaadata, sest tavaliselt mängib ta pigem lurjuseid, siis tema roll „Alitas“ on veelgi üllatavam. Tore on näha, et mees on võimeline mängima vahelduseks ka kedagi siirast ja hoolivat. Samuti mõjub ta koos Salazariga kaamera ees sünergiliselt, nad täiendavad üksteise rolle, tuues vaatajateni ilusa isa-tütre suhte. Aga kas tegelasena tekitab Ido vau-efekti? Seda mitte, sest loo algmaterjal on nõrk.
Kõige viletsama näitlejatöö teeb filmis siiski Hugot kehastanud Keean Johnson, teda on lihtsalt igav vaadata – täiesti trafaretne ilusa poisi rollilahendus. Salapärase mulje jätab Ido eksnaist ja küborgist inseneri dr Chirenit mänginud Jennifer Connelly. Tegelasena on ta üks huvitavamaid, sest tema lugu ja käitumine on kohati ettearvamatu. Nii ei saagi filmi käigus päris täpselt aru, kelle poolel ta on. Võrreldes Idoga on teda põnevam jälgida. Connelly oskabki dr Chireni kalgipoolse tegelaskuju välja mängida salapärase mitmetimõistatavusega. Jennifer Connellyle („Dark City“) pole uuemal ajal teisedki fantaasiafilmid võõrad olnud, sest Marveli fännide rõõmuks on ta kehastanud filmis „Hulk“ Betty Rossi.
„Alitat“ vaadates tuli kohe meelde Netflixi seriaal „Muudetud süsinik“ („Altered Carbon“), mis samuti räägib tulevikumaailmas toimuvatest manipulatsioonidest inimese teadvuse ja kehaga. Võib öelda, et mõlemas loos mängitakse eludega. Inimesel on võimalus mitmele elule, Alita puhul siis küborgina ja „Altered Carbonis“ tuli eluea pikendamiseks paigaldada kuklasse mälukaardisarnane andmekandja (cortical stack), mida sai siirdada uutesse tehiskehadesse. Mõlemal juhul peab olema säilinud kõige olulisema asjana aju („Altered Carbonis“ täidabki cortical stack teadvust kandva aju funktsiooni). Ka on mõlemas maailmas osa inimesi teadvusesiirdamise vastu. „Alitas“ hinnatakse rohkem küborgide kehaosi ja „Altered Carbonis“ ei sallita kuigivõrd inimesi, kes oma kehasid pidevalt vahetavad, eriti neid, kes on eelmises kehas elades kuritöid teinud. Samuti on mõlemas filmis inimesi, kes ei vanane: Alitas on selleks Nova, kellest räägitakse rohkem kui teda näidatakse, ja seriaalis on nendeks Methid. Huvitav on mainida, et „Altered Carbonist“ tuleb samuti anime, nagu juhtus ka Alita mangaga enne live-action-filmiks saamist. Seekord siis sedapidi – küberpunk-ekraniseering teeb kummarduse oma žanri kujunemisloole.
Kui „Altered Carboni“ trumbiks on lugu, siis „Alitas“ on selleks visuaal. „Alita: Sõjaingel“ rõhub kõigega efektidele – fantastilised küborgid, keda on näha igal pool, Raudlinn oma „hiilguses“, ebamaine Zalem kõrgel hõljumas ja karm võistlusmäng motorball. Vastupidi sellele on „Altered Carbonis“ lugu nagu puu, kus pealoo tüvest hakkavad hargnema kõrvallood. See on kriminull, millele on lisatud palju fantaasiat tehnika arengust. Samasugune oleks võinud olla ka „Alita“, kus visuaalne külg oleks olnud suureks plussiks, kui lugu oleks olnud ikka staar.
Jätkates nende kahe teose võrdlemist võib „Alita“ kasuks märkida, et inimfantaasia kõige hullemad unistused on ehedamalt välja toodud. Näiteks on ühe tegelase puhul inimkeha täiustamisega nii kaugele mindud, et järele on jäänud ainult nägu. Kuna teos on niikuinii fantaasiast tulvil, siis on hea, et on veidi üle võlli keeratud. „Altered Carbonis“ seda ei näe.
Paraku tuleb tunnistada, et „Altered Carbon“ on seriaalina siiski parem kui „Alita“ filmina – lihtsalt sellepärast, et Alita lugu on nii nõrk, võiks isegi öelda, et olematu. Jah, seal on üks suurte silmadega küborg Alita, seal on hooliv isakuju Ido, samuti tore kutt Hugo ja muidugi kuri Nova, aga kui sellest areneb ainult armastuslugu, mis peab võitma kurja, siis see mind uuesti vaatama ei kutsu. Mind häiris tohutult Nova tegelaskuju. Milleks teda varjata? Sellepärast, et temast räägitakse nii palju, aga näidatakse ainult vilksamini, jääb lugu segaseks. Pole mõtet rääkida tegelasest, keda ei suudeta välja mängida. Paneme panuse järgmisele osale ja loodame, et näeme ka Novat!
„Alita: Sõjaingel“ ei ole iseenesest halb film, see on lihtsalt linateos, milles on panustatud välisele vormile. Täpselt sama asi on filmiga „Surelikud masinad“ („Mortal Engines“), kus lugu on klišeedest läbi vettinud, aga visuaalset poolt võiks vaatama jäädagi. Kindlasti leidub neid, kes tuliste mangafännidena tahavadki filmis näha Hollywoodi mastaabis versiooni oma lemmikloost. Kuid need vaatajad, kes soovivad leida sügavat sisu, peavad kahjuks pettuma. Probleem võib tuleneda ka sellest, et algselt animena esitletud film lihtsalt ei toimi suurel kinolinal ja eriti lääne variandis. „Sõjainglit“ vaadates tuleb kahjuks tõdeda, et meie loogikale see ilmselt ei vasta. Manga ja animena võib lugu toimida, aga kui kinolinale vändatakse sellest kahetunnine film ja minimaalset sisu venitatakse igas võimalikus suunas, siis kas sellel on mõtet? Või on viga selles, et me ei oska kultuuride erinevuse tõttu tõlgendada idamaist vaatenurka? Spekuleerida saab mitmeti, aga selle loo puhul mõjub anime paremini kui film, sest nii on see omas mahlas ja kultuuris.
Autor: Linda-Liis Laikoja