Yann Gonzaleze teine täispikk lavastajatöö „Nuga südamesse“ (2018) on ühtaegu austust avaldav kaabukergitus 70ndate ja 80ndate giallo’dele kui ka nende vaimukas paroodia. Film eristub nn neo-giallo’de laines (nt „Amer“ (2009), „Berbeeria helistuudio“ (2012), „Neoondeemon“ (2016)) kui kaastundlik pilguheit 1970ndate Pariisi homopornotööstusele ja selle asukatele.
Termin giallo tähendab itaalia keeles „kollane“. Omapärase žanrimääratlusena jõudis sõna kasutusele 1930ndate Itaalias välja antud krimiromaanide seeriast, mille kaantel domineeris kollane toon. Filmimaailmas kujunes giallo omaette nähtuseks 1960ndatel, selle ristiisaks peetakse Mario Bavat („Tüdruk, kes teadis liiga palju“ (1963)) ning küpsuseni viimistles selle pea vaieldamatult Dario Argento („Kristalltiibadega lind“ (1970)). Ehkki giallo’d nautisid omal ajal suurt populaarsust, kadusid nad 80ndate teisel poolel pildilt. Just nähtuseks tundub giallo’sid õigem nimetada kui žanriks. Oma ehedaimas vormis kompott krimimüsteeriumist, rapperist, psühhoanalüütilistest motiividest ning sageli unenäolisest, reaalsuse piirimail udutavast atmosfäärist, on gialloilmekaimaks tunnuseks siiski jõuline ja värvikas pahelisus, vägivalda ja erootikat fetišeeriv stiil, mida vaatajaina eelkõige sensoorselt kogeme.
Filmi „Nuga südamesse“ peategelane Anne Parèze (Vanessa Paradis’ toores esituses) toodab homopornot 1970ndate lõpu Pariisis, üritades samal ajal meeleheitlikult tagasi võita oma eksi, filmimonteerija Loïse’i armastust. Üks noorik Anne’i näitlejate trupist mõrvatakse brutaalselt ning algab ametlik juurdlus. Sellest hoolimata jätkab Anne tööd ning kaasab elemente kuhjuvatest roimadest oma linaloosse. Filmi krimielement ongi oluline lõimepunkt giallo žanriga, see kajastub ennekõike leidlikes üle võlli keeratud graafilistes mõrvastseenides. Stiilifetišite kujutamine ekraanil on omal kohal – nahkriided (millele homoseksuaalsuse temaatika annab lisamõõtme), mõrvarelv suurplaanis, maski kandev mõrtsukas, veri voolamas valgel linal – kõik saavad linnukese kirja juba filmi avastseenide ajal. Omaaž giallo žanrile väljendubki rohkem filmi tehniliste väljendusvahendite rakendamises kergelt sürreaalse ning unenäolise atmosfääri loomisel, mis aitavad kaasa filmi omareaalsuse koherentsusele – unenäolisuse foonil on filmi tegevustik täielikult usutav filmi pakutavas reaalsuses, ehkki selles on mitmeid fantastikasse kalduvaid elemente.
Simon Beaufils’ operaatoritöö kasutab laia ja erksat värvispektrit (eriti efektselt klubiinterjöörides), mis on giallo’le, eriti selle maestro Dario Argento filmidele omane. Eelkõige käib see üleloomuliku õudusooperi „Suspiria“ (1977) kohta, mille giallo-staatus on vaieldav, kuid mis sellegi poolest on ehk tuntuim film tema kaanonis. Argento filmidele viitab ka lavastaja venna Anthony Gonzaleze ansambli M83 originaalmuusika, milles leiab noogutusi nii Ennio Morricone loomingule („Kristalltiibadega lind“ (1970)) kui ka süntesaatorilainetel helindustele ansamblilt Goblin („Tenebrae“ (1982)). Ometi eristub Yann Gonzaleze ja kaasstsenarist Cristiano Mangone’i käsikirja fookus žanri traditsioonidest. Nad ei heida ülemäära palju vihjeid rappija identiteedile ega pane vaatajat selle üle nuputamisega ka pead kratsima. Tegelased, nende toimetulek pornotööstuses ning omavahelised suhted huvitavad autoreid enam. Anne’i filmitrupp on kamp ühiskonna poolt marginaliseeritud isikuid, kuid neid kujutatakse kui lihast ja luust inimesi. Sissevaade nende tegelaste maailma on empaatiline ja proovib neid iga hinna eest mõista – selle nüansi valgel meenub Sean Bakeri komöödia „Tangerine“ (2015), mis samuti kujutab ühiskonna äärekihtide asukaid vankumatu inimlikkusega. Ka „Nuga südamesse“ paistab silma kerge huumoriga, mis laveerib nii giallo-žanri kui ka kujutatava ühiskonnakihi paroodia serval, kuid hoiab sellel kindlalt tasakaalu – filmi inimlikkus väljendubki sageli läbi huumori, lisades tegelastele mõõtme, mis enamikus õudusfilmides puudub.
„Nuga südamesse“ on võikast krimisüžeest ning fetišeeritud vägivallast hoolimata film, mis pakatab armastusest oma veidrate, marginaliseeritud, kuid inimlike tegelaste vastu. Giallo’de nimistus on see erakordselt haruldane, kuid igati tervitatav nähtus, mis muudab filmi värskeks briisiks žanris ning tõestab, et sel on veel pärast hiilgeperioodi lõppu 80ndate keskel arenemis- ja mänguruumi.
Autor: Kristjan Kuusiku