„Rändlinnud“ („Pájaros de verano”, Colombia, Taani, Mehhiko, Saksamaa 2018). Režissöörid Christina Gallego ja Ciro Guerra, stsenaristid Maria Camila Arias ja Jacques Toulemonde Vidal, produtsendid Cristina Gallego ja Katrin Pors, operaator David Gallego. Osades Carmina Martínez, Natalia Reyes, José Acosta jt. 125 min.
Kuigi „Rändlindudel“ on siinsete muredega vähe pistmist, tunnen, et sellel tugeva kaduvikumaiguga saagal on ka meile midagi öelda. Kõik me nutame midagi taga, olgu see siis kadudnud kaisukaru või kodumaa mets. Filmi sündmused leiavad aset 1960-70ndate Colombias ajal, mil rahvusvaheline narkokaubandus seal järsku õide puhkes, jälgides kahe kümnendi jooksul ühe vajuu indiaanihõimu perekonna elu ja hävingut.
Tegemist on puhtas vormis islandi saagat meenutava stsenaariumiga, kus kunagi vendluses eksisteerinud klannid mingi tüliõuna tekkides üksteist kuni viimseni maha tapavad. Linateose aluseks olevad ajaloolised sündmused on autorite tahtel müüdiks muudetud või saagastatud, et anda loole tugevamat kõlajõudu. Üks filmi režissööre, Ciro Guerra, on väitnud, et temale on selline filmi tegemine loomulik jätk jutustamistraditsioonile, kus tõestisündinud lugusid anti põlvest põlve edasi müütilisel kujul.1 Sarnaselt Guerra eelmiselegi filmile („Mao embuses“) omaselt, avatakse „Rändlindudes“ väga huvitaval kombel lääneliku äri ja kultuuri ning põliselaniketavade omavahelist resonantsi. „Mao embuses“ on selleks siis Amazonase vihmametsades kristluse ja kohalike usunditelõimumisel tekkinud agressiivne ususekt. „Rändlindudes“ saavad narkokaubanduse ja sellega kaasneva agressiivse relvastumise taustal vajuudele hukatuseks nende endi pärimuslikud tavad ja kombed. Suur osa pärimusest hääbub ja seegi, mis jääb, ei hinga enam samas vaimus, kui tema elushoidjaks saab automaatrelv. Otsekui vana kaevukoht, kus põlvest põlve vett on võetud, saaks järsku mürgitatud. Ciro Guerra ja Christina Gallego jäävad silma filmitegijatena, kes suudavad välja tuhnida kahe erineva maailma väga huvitavaid ja eriskummalisi sümbioose.
Eepiline stsenaarium, kus rahvastepallilikult kordamööda üksteise varba peale astutakse, võib tunduda ülemäära lihtne, kuid otse vastupidi – see vormib filmist jõulise sõnumiga terviku. Tegelaste muutumine ja aja kulg üle kahe kümnendi on maalitud nappide pintslitõmmetega, kus midagi liialt labaselt lahti ei seletata. Väikeste talumajade kohale kerkivad ühe montaažilõikega rikastunud põliselanikevillad. Filmi lihtne kaameratöö ja jõuline montaaž hoiavad teadlikult distantsi vaataja ja linal toimuva vahel, see on lihtsalt lugu, mida jutuvestja pajatab ja igaüks võib sellest oma järelduse teha. Kunagi aus olnud tavad hääbuvad pea nähtamatult. Kui filmi algul kosib mees naist hõimu tavadest lähtuvalt, siis tema poeg läheb lihtsalt purjakil olles käperdama.
Sellist antropoloogilist võlu esineb vähestes filmides, ehk kõige eredamalt meenub sarnastest lugudest hiljuti lahkunud Nicolas Roegi „Walkabout“. Mõlemas filmis aitab sellele kaasa rituaalselt sugestiivne muusika. Vajuude laulud on filmi vormiliseks ülesehituseks ja korduvad vaikses ajatus nutus. Vast hoomatuim oli filmi helikujundus: pärast sündmuste kurba lõppu tuli vihm tasa üle pimeda kinosaali, misjärel saalis tulede süttimine mõjus kuidagi kohatult, justkui aplaus pärast vaikselt võlunud kontserti. „Rändlinnud“ peaks varsti ka Sõpruse kinolinale jõudma, äkki projektsionistid halastavad siis publikule ja jätavad tuled veel mõneks ajaks pärast tiitrite algust kustu.
Märkuseid: sellised sõnad nagu pärismaalane, laplane, eskimo jne on väga laetud. Mitte nii hullud kui „neeger“, aga piisavalt, et tasuks neid vältida – see oleks väga halb asi, millega algaval filmiportaalil sotsiaalmeedia ja selle sõdalaste hambu jääda. Kuigi päris/maalane on ju kena sõna iseenesest, kui mõtlema hakata, aga see lihtsalt kahjuks ei sobi, sest sellega käib kaasas rida negatiivseid konnotatsioone. Lisaks võib Kanadas mõne põliselaniku käest lihtsalt vastu hambaid saada, kui neid eskimoteks kutsuda jne. Umbes sama efekt, et lätlased ja eestlased on ju „üks ida-euroopa kõik“ ja „aga miks te vene keelt ei oska…?“
Autor: Silver Õun
1 Tension and Revision: Cristina Gallego & Ciro Guerra Discuss Birds of Passage. Mubi, Notebook 13. V 2018. https://mubi.com/notebook/posts/tension-and-revision-cristina-gallego-ciro-guerra-discuss-birds-of-passage