Selleaastasel Pimedate Ööde filmifestivalil linastunud Maciek Bochniaki teine täispikk film pakub vaatamata tolmule ja verele hiilgavat vaatemängu. Üllatav segu vesternist ja maffiadraamast ehitab üles keeruka, samas põneva sündmustejada, mis on kindlasti nägemist väärt.
Filmi tegevus toimub maailmasõdadevahelise Poola ääremail, Poola ja Nõukogude Liidu piiril, kus kahe erineva maailma puutepunktis võibki reaalsus veidi nihkes olla. Piirkonda valitseb maffiaperekond Lewenfisz, kes äritseb üle piiri sovettidest puskariajajatega. Perekonna ristiisafiguur sureb ja võimu võtab üle tütar Róza. Tema abilisteks on ta vägilasest õde Zbroja ja tõrjutud poolõde Lila, kel kõigil hargnevad lahti omad lood täis reetmist ja vägivalda.
Paralleelselt kulgeb lugu lähedalolevas asulas, kus siiami kaksikutest naerualused vennad Hudinid fotograafidena leiba teenivad. Jõulisema venna Alberti eesmärk on röövida kohalikku panka ja põgeneda pankuri tütre Helenaga, tahtmatu kaasajooksiku Albini soov on lihtsalt ristitud saada. Vennad satuvad peaaegu kogemata maffiaperekonna sepitsuste keskele. Film tutvustab veel mitmeid värvikaid tegelasi, kes kehastavad nii rahvuslikke kui ka žanri enda arhetüüpe. Katoliku usutalitustel on filmis tähelepanuväärne koht, mis tugevalt ateistliku sovetipoolega huvitava paralleeli loob. Maffiapere lahkunuid käib kannatlikult manalateele saatmas äraostetud kohalik preester ja tema uduse ilmega keskealine altaripoiss. Filmi keskel saabub poolkogemata segajana piirkonda uurija Stanislawa, kelle kanda on gangsterifilmist tuttava karmi ja isikliku seosega politseiagendi roll.
Róza teeb ristiemana väga jõulised esimesed sammud, taltsutades ähvardustega enda teenistuses olevaid talupoegi, keeldudes sovettide nõudmistest ja täites varandusega perekonna pangahoidlat. See kõik on vaid jõuga teele lükatud lumepall, mis laviini vallandab. Pangahoidla on paraku sama, milleni vennad Hudinid jõuda üritavad. Ühelgi osapoolel pole kavalust laialihargnevas intriigijadas vendade urgitsemist kahtlustada, sõtta minnakse hoopiski vihavaenlastega.
„Magneesia“ on naiste lugu, sama raevukas, humoorikas ja traagiline naistelugu kui näiteks „Kill Bill“ (Quentin Tarantino, 2003). Tekib küsimus, kas film proovib tõestada, et „mehelikult“ jõupositsioonilt järjest auahnemaid valikuid tehes leiab oma hukatuse igaüks, olenemata soost. Võim, rikkus ja kättemaks on need kolm eesmärki, mille poole „Magneesias“ püüeldakse, kuid kas eesmärk ka vahendid pühitseb, jääb vaataja otsustada. Pea iga filmitegelane püüdleb oma elu hinnaga eesmärgi poole ja väga vähe on passiivseid kaasamängijaid. Ellujääjad peavad pärima kokkukeeratud segaduse.
Lõpupoole võib mõne vaataja jaoks filmis ülesehitatud süžeeliinide kogum kokku kukkuda. Mõni lahendus tuleb liiga raskelt, mõni liiga kergelt, mõlemal juhul on selleks surm. Ilma detaile avamata mõjub mõni mahalask kas liiasuse või liialt spontaansena niigi intensiivses sündmustejadas. Loos on häbitult kujutatud ka tegelaste füüsilisi eripärasid, mis pealtnäha tõotavad huvitavat edasiarendust, kuid pigem teenivad ainult filmi huumorit. Olenemata neist on film ambitsioonikas ja nauditav oma kurbvõiduka lõpuni.
Vahendid loo esitamiseks on siiski hästi valitud. Ameerikalik žanrisuund töötab Poola kontekstis rabavalt ning tänu oskuslikule näitlejatööle ja visuaalile ei teki hetkekski ebarealismi tõrget. Kohati pehmendavad karmi temaatikat kergesse melodraamasse kalduvad aeglustatud võtted või füüsiline huumor. Nii nagu keskenduvad paljud meie enda 20. sajandi esimese poole tegevusajaga filmid võitudele ja kaotustele suurtes sõdades, oli mõneti keeruline lahutada maailmasõja ja okupatsiooni taaka ka käesoleva filmi süžeest. „Detsembrikuumus“ (Asko Kase, 2008) oleks vahest ajaliselt ja teema poolest meie enda kinovaramust lähim näide, mis otse sõtta ei kisu, kuid selle tondist lahti ei saa. Ekslikult arvasin mõnda aega ka mina, et „Magneesia“ keskendub mõnele sõjaaja perifeeriale, kuid mis lahti hargnes, oli hoopiski lugu karmidest inimestest, kes niigi delikaatsel rahuajal piiritsoonis oma ambitsioone taga ajasid. Kuid sõjatont võib mõne teise vaataja jaoks päris ununeda, mis võis olla ka filmi ebatavalise temaatika taotluseks.
Tegelaste diilid piiriäärsete sovettidega mõjusid siiski kurjakuulutavalt, meenutades, et säärane proletariaadi brutaalsus saab kunagi Poola uueks normaalsuseks. Teine maailmasõda on filmis kujutatud ajastul alles ees ja Poolat alles ootavad kannatused ja konfliktid, mis kahvatuvad filmi omade ees. Teadmine sellest lisas filmi lõpule teatava lahendamatuse ängi, kuid lahkumine kinosaalist oli siiski rahulolev, sest näha sai mitmekülgset, nii nutma kui naerma ajavat vaatemängu.
Autor: Martin Nõmm
„Magneesia“ (Magnezja, 2020)
Riik: Poola
Kestus: 2h 0min
Linastub PÖFF24 programmis “Värsked hoovused”
Režissöör: Maciek Bochniak
Stsenaristid: Maciej Bochniak, Mateusz Kościukiewicz
Produtsendid: Aneta Hickinbotham, Leszek Bodzak
Operaator: Paweł Chorzępa
Monteerija: Jacek Drosio
Osades: Dawid Ogrodnik, Mateusz Kościukiewicz, Maja Ostaszewska, Agata Kulesza, Małgorzata Gorol