„Rikutud hing. Viirus“ treileril on YouTube’is enam kui 46 000 vaatamist, mis on kõvasti rohkem kui enamikul teistel Eesti filmidel. See on igati põhjendatud, sest metsikus kolmeminutilises treileris nähtav on suuresti sama, mis ootab kinokülastajaid ees kahetunnisel kujul. Sealjuures on sotsiaalmeedias elevust tekitanud „Rikutud hing. Viirus“ laiema publiku ette jõudnud üksikuid kordi ja jäänud pigem eksklusiivseks. Kes kibeleb filmi nägema, siis Sõpruse kino linastusel soovitas režissöör Susanna Šmanjov huvilistel end „Viiruse“ Facebooki lehega kursis hoida.
Tegemist on ulmelise looga maailmas möllavast kohutavast viirusest, mille tõttu transnaine Rebelle (Susanna Šmanjov) kaotab oma Esimese Armastuse (Eve Arm). Siis aga päästab ta juhuslikult Luna (Helen Kõpp) kurja jõugu käest. Naised sõbrunevad ning otsustavad kahekesi koos apokalüptilises maailmas hakkama saada. Neid saadab sealjuures pisike koer Robi.
Sõna „viirus“ on pealkirjas kohati eksitav, kuna põhirõhk on pandud vaatajatele selgeks tegemisele, et naistevaheline suhe on okei ning armastada võib ükskõik keda. Viirusest kuuleme vähe, aga kui kuuleme, on see väga humoorikas – on aru saada, et ka filmitegijatel endil pole olnud aimugi, mis viirusega täpselt tegemist on.
Filmi „Rikutud hing. Viirus“ vaadates on selge, et tegemist on teosega, mille puhul ei saa kuidagi rääkida filmikeelest, kunstilisest väärtusest ega sõnumist. See on film, mille vaatamiseks tuleb endalt maha koorida kõik filtrid ning lihtsalt olla hetkes. Seadsin sammud Sõprusesse, et näha, mida paljuräägitud „Viirus“ endast kujutab, ning kogeda seda omal nahal. Paistis, et minuga oli ühtemoodi mõelnud veel sadakond inimest, sest viis minutit enne algusaega oli kino ette tekkinud üsna pikk saba, mida filmis üles astuvad harrastusnäitlejad elevusega aeg-ajalt piilusid.
Tavaliselt on sul kinno minnes mingigi aimdus filmist, millele pileti ostsid. Sel korral olin päris ärevil ja muretsesin, kas pean üldse kaks tundi vastu. Ebaviisakas oleks poole filmi pealt lahkuda – inimesed on ikkagi vaeva näinud! Kuid juba meedias varem liikunud infost oli selge, et järgnevad kaks tundi erinevad igasugusest traditsioonilisest filmikunstist.
Siis läksid aga tuled kustu, mängima hakkas lärmakas rokilugu ning ekraanile ilmus transnaine Rebelle oma koera Robiga. Olin esimese viieteistkümne minutiga müüdud! Vastupidi minu hirmule ei veninud kaks tundi eriti pikaks, peamiselt sellepärast, et peaaegu kõik ekraanil toimuv oli nii uskumatult ebaloogiline ja naljakas, et naersin koos terve saaliga põhimõtteliselt algusest lõpuni. Tuleb möönda, et film sisaldas ka lõputuna tunduvaid muusikapalasid ja dialoogistseene, mis tekitasid kiusatust kella vaadata. Peamiselt oli publik siiski kogu aeg millegi uue ja üllatava ootuses. Oli tuld, jõugukaklusi, relvi, tulistamist ning hulganisti mahajäetud hooneid. Iga uus stseen võis tuua midagi ennenägematut ning enamasti nii ka läks. Ma ei mäleta, millal viimati nii palju naersin. Või millal ma üldse Eesti filmi vaadates nii palju naerda sain?
„Viiruse“ fun fact – neil ei olnud operaatorit. Filmis see, kes parajasti ei näidelnud. Seda on kvaliteedist muidugi ka tunda – fookus jukerdas ning kõik stseenid olid ühe plaaniga üles võetud. Susanna Šmanjov mainis pärast linastust publikuga vesteldes, et oli filmi tarbeks ostnud 3000 eurot maksva kaamera. Kallis kaamera visuaali küll ei parandanud, kuid usun, et operaatorit ta tulevikus siiski ei vaja. Publik ju ootabki temalt kaootilist käekirja.
Filmis on vigu pea igal sekundil, kuid keda see huvitab! Vaatajal võtab küll aega, et „Viiruse“ hektilise filmikeelega harjuda ning silma ja kõrva kriipivast mööda vaadata, kuid emotsioonide spekter on „Viirusel“ nii lai, et teeb puudujäägid võrdlemisi tasa. Olgu siinkohal mainitud, et ma ei näinud filmi ajal ühtegi inimest lahkumas, nagu olen varem mõne teise Eesti filmi puhul kogenud. Või siis olin ise Rebelle ja Luna seiklustest nii haaratud, et ei pannud ümbritsevat tähele? „Viirus“ naelutas vaatajad kohtadele ning kaks tundi plahvatusi ja amatöörlikke võitlusstseene päädis marulise aplausiga. Publiku seast uuriti isegi merch’i kohta.
„Viirus“ pole otseselt film, vaid rohkem kogemus. Selle kummalise võlu mõistmiseks tuleb seda tunnetada. Usun, et tol õhtul seadsid sammud Sõprusesse need, kes olid valmis ekraanil aset leidva segaduse rõõmu ja huumoriga vastu võtma. Ilmselgelt ei sobi „Viirus“ igale poole, kuid tal on oma oluline koht harrastusfilmitegijate ja -näitlejate seas. „Viirus“ tõestab, et filmi tegemine pole kaugeltki imelihtne, kuid rõhutab sealjuures kire tähtsust kunsti loomisel. Loomingu väljendamine peaks olema vaba. Susanna Šmanjov pole filmi õppinud ega olnud „Viiruse“ loomisel filmireeglitest teadlik, kuid see ei takistanud tal teha filmi talle olulisest LGBT teemast. Veel enam, ta on ajanud oma rida hoolimata kõigist, kes temasse ei uskunud. Ometi on film valmis ja publiku ees. See teebki kogu ettevõtmise kordumatuks.
Saab vaid rõõmu tunda, et kohe on publiku ette jõudmas „Õiglus 2“, mis on samuti Eesti harrastusnäitleja loodud ja suuresti samade hobinäitlejatega üles võetud. „Õiglus 2“ on Toomas Aria kuulsa õhinapõhise filmi „Õiglus“ järg. Ka Susanna Šmanjov lubas „Rikutud hing. Viirusele“ teise ning veelgi karmima ja apokalüptilisema osa teha. Müts maha meie harrastusfilmitegijate ja -näitlejate ees. Südamest naerdud naeru ja kirega tehtud loomingut pole maailmas kunagi liiga palju.
Autor: Pilleriin Raudam
“Rikutud hing. Viirus“ (2021)
Riik: Eesti
Kestus: 1h 55min
Režissöör: Susanna Šmanjov
Produtsent: Harly Kirsipuu
Osades: Susanna Šmanjov, Helen Kõpp, Merike Roosileht, Heino Kalm, Juhan Rodrik, Andres Renke, Ole Parmas, Toomas Aria, Marelle Vaino, Sergei Kudaibergenov, Eret Kuusk