„Igavesti igaveses“ on tuntud Ungari režissööri György Pálfi seitsmes täispikk film ning osaleb PÖFF-i põhivõistlusprogrammis. Režissöör Pálfi on minu põhjuseks filmi vaadata. Olen varem näinud tema ilmselt tuntuimat tööd „Taksidermia“, mis oli paraku suur pettumus. Sellest hoolimata oli selgelt kuulda autori tugev hääl ning oli aru saada, et Pálfil on vaieldamatult palju ideid ja ambitsiooni nende elluviimiseks. Seetõttu otsustasin talle veel ühe võimaluse anda ja on väga tore tõdeda, et „Igavesti igaveses“ on kindlasti palju positiivsem kogemus. Peamiselt sellepärast, et Palfi kavatsused tunduvad palju paremini kohale jõudvat.
Filmi tegevus toimub postapokalüptilises Ungaris. Toimumas on täpsustamata sõjaline konflikt, mis on jätnud riigi varemeisse. Peategelane on endine sõdur Ocsenįs (Tamás Polgár), kes aitab väikese kogukonna haiglas nõrgemate eest hoolitseda. Maailm tema ümber on julm ja värvitu. Vägivalla suhtes valitseb peaaegu apaatsus. Inimelu on kaotanud oma tähenduse. Kui salapärane snaiper järjekordse ohvri nõuab, kehitatakse õlgu. Elu lihtsalt on selline. Mis seal ikka teha?
Peategelane Ocsenįs on vaatajale ideaalne surrogaat, kelle kaudu filmis näidatavat maailma kogeda. Tegu on inimesega, kes on palju kannatanud ja kannatab ilmselt sama palju veel. Vaatajale saab ta kiiresti sümpaatseks, sest suur osa esimestest stseenidest keskendub tema „heategudele“. Ta aitab haiglas vigastatuid, lõbustab invaliide ja on kassiinimene. Maailm võib ju olla kohutav, aga see ei tähenda, et Ocsenįs peaks kohutav olema. Tegelase mõtteid lugeda ei oska, aga umbes selline võiks tema moto olla. Natuke kurb, et stsenaarium teda lõpu poole veidi alt veab. Mingil hetkel on vaja, et juhtuks kindel asi ning selleks peab Ocsenįs natuke enda karakteri vastu minema.
Lugu kui sellist siin tegelikult eriti ei ole. Pigem on tegu kõigest ühe lühikese visiidiga hullumeelsesse maailma. Ilmselt ei toimunud midagi enne kaamera käivitamist ja suure tõenäosusega ei muutu midagi peale viimast kaadrit. Teatud mõttes meenutas film eelmisel aastal nähtud „Nomaadimaad“ (2020). Palju on niisama olemist. Peategelasele meeldib kuulata vanemate saatusekaaslaste lugusid. Need mõlemad on aktsepteerinud oma rolli end ümbritsevas (muidugi väga erinevatel põhjustel) ja on täiesti sõltumatud teistest inimestest. „Nomaadimaas“ polnud kahjuks mutantkalu, seega saab „Igavesti igaveses“ kerge eelise. Vahet pole, et „Nomaadimaas“ on purunenud taldrik suurem tragöödia kui inimese surm Pálfi filmis.
Pálfi stiil ei sobi kindlasti kõigile. Mõned sõnad, mis selle kirjeldamiseks meenuvad, on pahatahtlikkus, küünilisus ja ülim agressiivsus. Tema filme vaadates hakkab lõhnameel kohe kiiremini tööle ja tuntav pole eriti meeldiv. Eriti kui vahel tundub, et eesmärk on lihtsalt šokeerida ja ei midagi enamat. See on siiski peamiselt „Taksidermia“ probleem. Tolle filmi maailm on algusest peale vastik, kõik tegelased on ebameeldivad (ajuti tundub, et Pálfi isegi vihkab neid) ja iga viie minuti tagant juhtub midagi, põhjuseks soov panna kedagi karjuma „Appi! Nii vastik!“.
„Igavesti igaveses“ on kahtlemata malbem, isegi kui kergeks vaatamiseks seda kutsuda ei saa. Pálfi annab tegelastele aega olla inimesed ning nautida inimlikke hetki ja mõnusid. Muidugi esineb ka šokeerivaid momente, mis tõesti võivad tuju rikkuda (nt loomadevastane vägivald). Sel korral aga mõjuvad need palju efektiivsemalt, sest neid on kogu filmi peale kokku umbes kolm-neli. Vahepeal on aega hinge tõmmata, mis muudab need hetked palju mõjuvamaks. Šokk on hea tööriist vaataja filmi tõmbamiseks, aga ei tohiks kunagi olla kogu asja mõte.
Autor: Markus Jõeveer
“Igavesti igaveses“ (Hatorszag, 2021)
Riik: Ungari
Kestus: 1h 17min
Linastub PÖFF25 põhivõistlusprogrammis
Režissöör: György Pálfi
Stsenaristid: György Pálfi, Zsófia Ruttkay
Produtsendid: Ferenc Pusztai
Operaator: Tamás Dobos
Monteerija: Réka Lemhényi
Osades: Mercédesz Érsek-Obádovics, Julia Ubrankovics, Csaba Gosztonyi, Tamás Polgár, Attila Menszátor-Héresz