Phil Tippett on filmimaailma legend, kahekordne Oscari võitja eriefektide kategoorias (üks neist võistlusväline eriauhind filmi eest „Tähesõjad, osa VI: Jedi tagasitulek“, 1983). Tema osalusel on valminud hulk meeldejäävaid hetki kinolinal. Ütlen kohe alguses, et ma ei saanudki eriti hästi aru, millest pajatab Tippetti esimene täispikk kinofilm „Hullumeelne jumal“. Nendin ausalt, et kohati oli mul erinevaid animatsioonitehnikaid kombineerivat filmi keeruline vaadata. Aju lihtsalt kärssas läbi filmi luupainajalike ideede tulvas, sest ideid on filmis palju, liigagi palju, et need koherentselt (ehkki see vaevalt Tippetti eesmärk oli) vähem kui pooleteise tunni sisse mahutada. Küll aga olin vaimustunud pea igast hetkest ekraanil ega läbe ära oodata võimalust kogetut taas läbi elada.
Avakaadrites näeme Paabeli torni langemas. Koletuimat saatust prognoosib ekraanil kui pärgamendirullil hargnev piiblitekst (Leviticus 26:27–33), mis kuulutab maade ning linnade hävingut. Vihmamantlis ja lenduriprillidega rändur laskub tuukrikellas (aurupunk on Tippetti loomingut siin parajal määral mõjutanud) läbi eri ajastute fossiilsete kihtide sügavustesse, mille kohta meile ei anta enam teavet kui see, mida pildikeeles näeme (filmis puudub dialoog). Võib vaid öelda, et põrgu on selle kohta leebelt öeldud.
Dante üheksa ringi kahvatuvad groteski varjus, mille heidab Tippett apokalüptiliste kaadrite ning närvesööva helidisainiga, ehkki Dan Wooli originaalmuusikas on ka helgemaid lõike. Kriipsukujulikud humanoidid elavad justkui kollektiivselt läbi Sisyphose müüti, tehes igaüks tööd, mille lõppeesmärgiks näib olevat töötegija irooniline hukk töö tulemuse tagajärjel, et järgmine saaks korrata. Mõeldamatud elajad, satikad, mädapaisetega kaetud koletislikud eluvormid, pooleldi orgaanilised, pooleldi küberneetilised monstroossed olendid kuulutavad kurja igal nurgal.
Meie nimetu kangelane läbib kõiki neid õudusi, juhindudes kaardist, mis tema käes iga vaatamiskorraga ühe enam koost pudeneb. Ta on jõudmas sihtpunkti, ta asetab ploki dünamiidipulki keset painajalikku maastikku, kuid näiliselt juhtmeist koosnev putukalaadne olevus jõuab ta enne rajalt maha võtta. Hiljem näeme kangelast operatsioonilaual, kus tema sisikonnas on peale soolikate ning enneolematu koguse vere ka mitmesuguseid sitikaid, hulgaliselt kuldmünte, erinevaid publikatsioone. Hiljem saadetakse sama(sugune?) seikleja tuukrikellas alla eelkäija tööd jätkama. Mida see kõik tähendab, jäi allakirjutanule küll selgusetuks (kõige lihtsamas laastus nägemus põrgust), kuid ei kordagi igavaks. Tegevust on filmis väga palju, kuid sageli pole see just kõige hoomatavam, kuna tempo on peadpööritav ning iga kaader sedavõrd detailirohke, et tahaks iga sekundi pausile panna, hindamaks töötunde, mis selle kaadri valmimiseks kuluma pidi.
Filmitegemise tehnika, millega linateos hiilgab, on väärt iga kiidusõna, kõiki ülivõrdeid. On kasutatud erinevaid animatsioonitehnikaid, märkimisväärsel määral nukke ning stop-motion-animatsiooni, mis kõik lisavad õõva, muutes kujutatud koledused elavamaks, pannes need ekraanilt välja hüppama. Oskuslikult on kasutatud vaataja desorienteerimise võtteid. Näiteks kui tundmatu kangelane põrgumaastikel oma sihi poole püüdleb, on ta mõnedes luupainajalikes vinjettides erakordselt suur, talludes päkapikud oma sammude all vereloikudeks, teistes aga pisike, mitte suurem kui ilmselt igavesest ajast igavesti elektritoolides särtsuvate ja tõmblevate hiiglaste varbad. Vahel lipsab ekraanile ka mõni lihast ja luust inimene (tere, Alex Cox!), kuid ka need momendid mõjuvad desorienteerivalt. Ülejäänud filmi valguses, ekraanilt paiskuva stop-motion-animatsiooni kõrval ei olegi nii lihtne aru saada, kas tegemist ikka on päris inimesega.
Jah, „Hullumeelne jumal“ võib panna kahtlema enda terves mõistuses. Tippetti inspiratsiooniallikaid võikski loendama jääda. Vahest nägi Tippett unes Fritz Langi („Metropolis“, 1927), Ralph Bakshi („Võlurid“, 1977), vendade Quay’de („Krokodillide tänav“, 1986), Jan Švankmajeri („Alice“, 1988), E. Elias Merhige’i („Sigitatud“, 1990), Aleksei German seeniori („Raske on olla jumal“, 2013) ja Guy Maddini („Keelatud ruum“, 2014) loomingu orgiat, nii nagu sellele oleks efektid teinud valdkonna suurim legend enne Tippettit Ray Harryhausen („Saladuslik saar“, 1961, „Iason ja argonaudid“, 1963)? Ralph Bakshi loominguga, eriti tema fantastilise animatsiooniga „Võlurid“, seob „Hullumeelset jumalat“ sarnane lähenemine muusikalisele poolele. Dan Wooli loodud muusika on ülejäänud filmiga, nii visuaalide kui muidu häiriva helidisainiga, vahel teravas kontrastis, pakkudes helgetoonilist progefolki kõrvadele pai tegema. Selles on tunda „Võluritele“ kirjutatud Andrew Bellingi originaalmuusika kaja (soovitan „Võlureidki“ kõigile veidrama, täiskasvanuliku animatsiooni austajaile).
Ilmsel(gel)t okupeeris „Hullumeelne jumal“ Tippetti ajusagarais kõiki hämaramaid ning valgustkartvamaid soppe, koridore, labürintseid keerdkäike, nurgataguseid enam kui kolmkümmend aastat. Jumal tänatud, et ta oma visiooni siiski kinolinale projitseeritavasse vormi suutis valada. Ma ei ole kindel, mis on see, mille võrra filmimaailm Tippetti kohe kultusfilmi staatusesse katapulteeruva luupainaja näol rikkamaks saab, vaesemaks aga vaevalt et millegi võrra jääb. Kesköised värinad elagu!
Autor: Kristjan Kuusiku
“Hullumeelne jumal“ (Mad God, 2021)
Riik: USA
Kestus: 1h 23min
Linastus PÖFF25 programmis “Öised värinad”
Režissöör: Phil Tippett
Stsenarist: Phil Tippett
Produtsent: Phil Tippett
Operaatorid: Chris Morley, Phil Tippett
Monteerija: Michael Cavanaugh, Ken Rogerson
Muusika: Dan Wool
Osades: Alex Cox, Niketa Roman, Satish Ratakonda, Harper Taylor, Brynn Taylor