„Erna on sõjas“ linastus 24. PÖFFi põhivõistlusprogrammi raames ning tegu oli filmi rahvusvahelise esilinastusega. Tähelepanuväärne on fakt, et film valmis kolme riigi (Taani, Eesti ja Belgia) koostöös ning võeti osaliselt üles Eestis, täpsemalt Tartumaal. Seetõttu oli tore näha tiitrites niivõrd palju Eesti nimesid.
Erna Jensen (Trine Dyrholm) ja tema poeg Kalle (Sylvester Byder) elavad Saksamaale kuuluval Jüütimaal. Aasta on 1918 ja Euroopas on käimas sõda. Kuigi ümberringi on toimumas mobilisatsioon, tundub Kalle kutsumine väkke ebatõenäoline, kuna noormees pole just kõige kiirema taibuga. Sellest hoolimata ilmub ühel päeval nende ukse taha endine konstaabel Meier (Ulrich Thomsen, kes võitis rolli eest PÖFFi parima meesnäitleja preemia), kes on tulnud, et värvata Kalle Saksamaa teenistusse. Kangekaelne Erna läheb pojaga kaasa ja kui saab selgeks, et poega ei anna sõjast päästa, vahetab meeleheitel ema kohad desertööriga ning liitub mehe pähe armeega.
Tegu pole tavalise sõjafilmiga. Kuna sõda on kasutatud pigem põhjusena konflikti tekitamisel, jääb see tagaplaanile. Filmis puuduvad suurejoonelised sõjastseenid ning suurem osa tegevust toimub kaevikus ja punkris, samas kui pommiplahvatused on vaid taustamüraks. See on arusaadav, arvestades et filmis pole oluline, kes sõja võidab. Prioriteediks on näidata Erna suhteid poja ja rügemendikaaslastega ning seda, kuidas need suhted sõja jooksul muutuvad.
Suure üllatusena leidsin selle sõjafilmi keskse konfliktina armukolmnurga Erna, nooremveebel Meieri ja nende rügemendikaaslase Anton Seierseni (Anders W. Berthelsen) vahel. Erna annab Meierile lubaduse temaga abielluda, juhul kui nooremveebel tema ja poja sõjast elusalt välja toob. Poleks Meierit, ei oleks Erna plaan meheks maskeeruda ja oma poja juurde saada ilmselt õnnestunud. Paraku hakkab susisema Erna ja Antoni vahel, kes on Ernaga koha vahetanud desertööri onu. See muidugi ei istu Meierile, kes hakkab vastu võtma otsuseid, mis pole motiveeritud Erna kaitsmisest, vaid soovist Antonist vabaneda.
Kuna armukolmnurga liin oli filmis peamises fookuses ja isiklikult ma sellest hoolida ei suutnud, hakkas see filmi nauditavust vähendama. Kahjuks on tegu kümneid kordi nähtud looga, millele pole pakutud uut huvitavat vaatenurka. Ei puudu ka klišeestseen, kus Erna ja Anton vaikset hetke ära kasutavad, et tantsida, ja Meier neile peale satub. Armukolmnurk röövib tähelepanu kõigelt muult ja seetõttu jääb Erna suhe teiste sõduritega liiga pinnapealseks. Ema ja poja suhe toimib, sest sellele on antud piisavalt tähelepanu ja muutus suhtes on selgelt välja toodud. Vahet pole, et tegu on tegelikult järjekordse looga, kus teismeline poiss tunneb oma vanema pärast piinlikkust.
Erna kohalolek tekitab rügemendis vastandlikke tundeid. Üks sõdur, 15-aastane noormees Fritz (Aksel Ojari), kes on valetanud ennast vanemaks, et oma pere eest kätte maksta, näeb Ernat kui emafiguuri ja saab tema väeosas viibimisest turvatunnet. Vastaspoolel on Christian ja Mathias (Mads Langelund ja Emil Aron Dolph), kes on Erna kohalolekust häiritud. Alguses teevad nad tema ja Kalle üle suhteliselt süütut nalja. Kui neid aga tabab isiklikum kaotus, siis on süüdi Erna, kelle tõttu nad nii varakult rindele toodi.
Need kaks liini ja nende lahendused on kui järelmõtted. Potentsiaalselt huvitavad liinid, nagu Erna kujunemine sõdurite emafiguuriks, ei saa piisavalt arendust ja jätavad seetõttu külmaks. Pole vist vaja enam mainida, mille arvelt neid liine arendada oleks saanud. Üks aspekt, millega film hästi toime tuleb, on sõjasse suhtumise näitamine. Esimene maailmasõda oli paljude noorte jaoks romantiline unelm. Noored olid kasvanud teadmisega suursugustest lahingutest ja rüütlitest ning nägid sõtta astumist kui midagi olulist ja võimsat. Paraku oli sõda sajandite jooksul muutunud kõvasti brutaalsemaks ja paljud neist, kes jäid ellu, ei saanud sellest enam kunagi üle. Selle filmi edukaim traagiline romaan ongi poiste ja sõja vahel. Eriti hästi on see välja toodud noormeeste Christiani ja Mathiase kaudu, kelle suhtumises ümbritsevasse kaosesse on filmi kestel näha silmanähtavat arengut. Reaalsusest valusamad on vähesed asjad.
Lavastaja Henrik Ruben Genz mainis filmi eel küsimustele vastates, et tema jaoks oli midagi täiesti uut töötada niivõrd kuulsate näitlejatega nagu Trine Dyrholm ja Ulrich Thomsen. Sedapuhku saab öelda, et näitlejad ilmselt päästsid minu jaoks filmi igavesse unustusse langemisest. Dyrholm ja Thomsen on põhjusega ühed Taani kuulsaimad näitlejad. Tuleb tunnustada ka noori näitlejaid, nagu Byder, Ojari, Langelund ja Dolph, kes Genzi sõnul on kõik tõusvad tähed. Näitlejatöö taha ei jäänud filmis tõepoolest miski. Lihtsalt on veidi kurb, et neile antud materjal polnud tugevam ja nende tegelased hajuvad suures plaanis taustale. Erinevalt ühest teatud Eestis filmitud suurfilmist ei toonud Eesti näitlejate nägemine filmist välja (kuigi ühel juhul hakkas häirima ilmselge dublaaž). Sain tegelikult alles hiljem teada, et küllalt palju ekraaniaega saanud Fritzu mängis eestlane Aksel Ojari. Meeldiv üllatus.
„Erna on sõjas“ tekitab minus senini konflikti. Filmis on väga mõjuvaid stseene, aga ka stseene (näiteks tantsustseen), mille puhul tundub, et keegi on montaažiruumis filmid segi ajanud. Üldiselt on teostus ju hea: film näeb välja autentne, näitlejatööd ulatuvad heast kuni Ulrich Thomseni meistriklassini ja tempo on hea. Kõige nõrgem aspekt on stsenaarium ja see jääbki paraku kõige rohkem meelde. Kui mängiksid vähem andekad näitlejad, oleks kogemus ilmselt frustreeriv, aga õnneks nii see ei olnud. Tegemist on kergesti seeditava filmiga, mis lahutab meelt, aga lõppkokkuvõttes jätab külmaks ning edasist diskussiooni eriti ei tekita. Ei saa olla kindel, et aspektid, mis mind häirima jäid, ka kellelegi teisele samamoodi mõjuvad, aga eks see asja võlu olegi.
Autor: Markus Jõeveer
“Erna on sõjas“ (Erna I Krig, 2020)
Riik: Taani, Eesti, Belgia
Kestus: 1h 11min
Linastub PÖFF24 Põhivõistlusprogrammis
Režissöör: Henrik Ruben Genz
Stsenaristid: Bo Hr. Hansen, Henrik Ruben Genz
Produtsendid: Birgitte Hald, Nynne Selin Eidnes
Operaator: Jørgen Johansson
Monteerija: Anders Skov
Osades: Trine Dyrholm, Ulrich Thomsen, Anders W. Berthelsen, Sylvester Byder