Pühendatud Ihsane Jarfi mälestusele, võime filmi lõputiitritest lugeda. 22. aprillil 2012. aastal nähti 32-aastast noormeest viimast korda elusana. Teda nähti koos nelja võõra mehega autosse istumas Belgias Liège’is kohaliku geibaari lähistel. Kaks nädalat hiljem leidsid matkajad loodusest räige vägivalla tunnustega surnukeha. Jarfi tapmine läks ajalukku kui esimene homofoobiast ajendatud mõrv. See õõvastav lugu on aluseks Nabil Ben Yadiri neljandale täispikale mängufilmile „Elajad“, mis ei pigista graafilise vägivalla ees silma kinni, küll aga sunnib kujutatu erakordne realismitaotlus seda tegema vaatajat. Film pole kindlasti mitte õrna hingega publikule, ka karastunud närvikavaga õudusfilmisõpradele ei saa ette heita, kui neil vahepeal käsi silme ette tõuseb.
Brahim (Soufiane Chilah) on 30-aastane muslimite perekonna võsuke, oma vanemate silmarõõm, sõbralik, abivalmis, tundlik, hingega noormees. Film algab ettevalmistustega tema armastava ema sünnipäeva tähistamiseks. Külalisi on palju, pidustuste tõttu on olukord niigi ärevavõitu, kuid seda enam tunneb pinget Brahim. Juba 30-aastane noormees, sedavõrd nägus, miks tal siis ometi tüdruksõpra pole, urgitseb vanem põlvkond – küsimused, mida Brahim on pidanud tõrjuma ilmselt nii kaua, kui mäletab. Brahim pole söandanud perekonna ees kapist välja tulla, mis on mõistetav, arvestades tema päritolu ning perekondlikku tausta. See võiks ometigi muutuda. Nii on noormees kutsunud ema sünnipäevale ka oma elukaaslase Thomase, kellega nad on koos olnud viis aastat. Paar pereliiget on aga Brahimi saladusele jälile saanud ning saboteerivad olukorda, mistõttu Brahimi meelehärmiks kukub tema kavatsus läbi.
Koduseinad ning perering muutuvad mehe jaoks liiga ahistavaks, kuna ta ei saa end seal vabalt tunda, olla tema ise. Nii seab ta sammud kohalikku geibaari, kus töötavad nii tema kui ta elukaaslane, lootuses viimane sealt leida. Ahistatuse ning pinge pideva kasvamise tunnet annab filmi tehniline lahendus suurepäraselt edasi. Nabil Ben Yadir on otsustanud enamiku filmist lahendada 4/3 formaadis, nii ka tinglikult kolmeks episoodiks jaotatud linateose esimese osa. Kinoekraanil tavaliselt nähtavast kitsam formaat loob suletud õhustiku, justkui igalt poolt seintest ja teistest inimestest ümbritsetud tunde, milles kaamera pikkade, monteerimata sarivõtetega Brahimile kõikjal järgneb, otsekui noormehele pidevalt kuklasse hingates. Chilah’ näitlejatöö on siin muljetavaldav ning hingepugevalt taktitundeline ja empaatiline. Brahim on sümpaatne noormees, ütlevad sellega Ben Yadir ning Chilah. Ta armastab oma perekonda, tema perekond armastab teda. Chilah’ kehastuses pole Brahimi identiteet kaugeltki kinni tema seksuaalses orientatsioonis, ehkki viimase olulisust ei saa alahinnata.
Kõige vähem saab seda alahinnata Brahim. Kodu pole see, mida selle sõnaga tavaliselt tähistatakse, kui inimene ei saa end seal vabalt tunda, tunda end turvaliselt, olla tema ise, tundmata (vale)häbi. Seda kõike saab Brahim endasarnaste keskel, mistõttu tunneb ta end tunduvalt mugavamalt kohalikus geibaaris, kuhu ta Thomast otsima suundub. Kallimat ta sealt ei leia, kuid sekkub tänaval puhkenud konflikti kamba purjus meeste ning nende käest pageda üritava neiu vahel. Tulemusena lasevad võõrad mehed neiul minna ning Brahim istub nendega autosse, et nad klubisse viia, kus viimastel lootust naistega tutvuda. Miks aga mees ise geibaari ees jõlgub, loobitakse õhku esimesed küsimused, mis lühikese ajaga intensiivsemaks ning solvavamaks muutuvad. Tüdinud peidus olemisest, otsustab Brahim võhivõõrastele tõde rääkida.
Avatus, nagu ükski heategu, ei jää karistamata ning Brahimi ülestunnistusel on kohutavad tagajärjed mõttetu fataalse vägivalla näol, mis talle osaks saab. See, teine osa filmist, mille puhul on Ben Yadir otsustanud veelgi kitsama formaadi kasuks, et näidata häirivaid akte läbi kurjategijate silmade, õigemini läbi nende nutitelefonide kaamerapilgu, on radikaalne, kompromissitu, tõenäoliselt üks vastulolulisemaid ning provokatiivsemaid stseene tänavusel PÖFF-il. Võika julmuse liigagi realistlik kujutamine on praktiliselt torture porn, mis ei jää alla ka kõige graafilisematele õõvafilmidele.
Milleks on vaja seda kõike niivõrd häiriva detailsuse ning kestusega kujutada, tekib küsimus. Ben Yadiril näib olevat kõrini sellest, kuidas võime lugeda järjekordse vihakuriteo kohta ajalehtedest, istudes mugavalt tubastes tingimustes, vangutades pead, et küll on ikka kole. „Elajate“ teine osa on kui ootamatu paremhaak näkku, rabav ja raputav, raske vaadata ja seedida, sest Yadir ei kohku meile näitamast, milline üks selline roim tegelikult välja võib näha – ta teeb meist abitud tunnistajad, veel enam, asjaosalised (kes me ehk olemegi, kui loeme järjekordse vähemuste vastu suunatud vägivallaakti kohta ajalehest, vangutame pead, mõtleme küll, kui kole, kuid suigume öösel soojal asemel unne, et see kõik peast raputada). Ben Yadiri eesmärk on ärritada ja torgata viisil, mis tagab, et me ei unustaks.
Filmi kolmandas jaos on taas 4/3 formaadi teed mindud, et viidata ühe roimarist tegelase ahistatusele ning suletusele. Milline näeb välja äsja jõletute ebainimlike tegudega hakkama saanud inimese päev, küsib Ben Yadir sellega. Üks kurjategijate jõugust hoopleb telefonis, et on öö otsa joonud ega jõua tööle, teine läheb koju, heidab verega määrdunud riided musta pesu korvi, peseb sõrmenukkidelt punased laigud maha, pinguldab peegli ees lihaseid. Just temale keskendub filmi kolmas osa, mis üritab noormehe keerulise eluolu kujutamise teel näidata, kuidas vägivald sünnitab vägivalda, üritab kuidagiviisi põhjendada või selgitada öösel Brahimile osaks langenud loomalikkust (ehkki loomad ju murravad vajadusest, mitte emotsioonide ajel). Seda aspekti on filmis parajal määral, et teises osas eelnenud vägivalla kujutamine ei tunduks ehk täiesti mõttetu. Kuid mis mõtet peaksimegi ootama, kui selline vägivald ise ongi täiesti mõttetu? Kas hukkunule ja tema lähedastele oleks piisav ükskõik milline põhjendus, selgitus, mõte, mille kunstliku tekitamisega kaasneks ka oht mingilgi määral toimunut õigustada?
Vaevalt. Ben Yadiri otsus selles mõtet, tagamaid, põhjuseid mitte otsida rohkem, kui ta teeb põgusalt kolmandas jaos, tundub seeläbi põhjendatud. Selline vägivald ongi sageli just seda – täiesti mõttetu, rõhutab Ben Yadir, kes enne filmi tegemist konsulteeris Ihsane Jarfi isaga. Viimase soov oli, et vaatajad kogeksid tema pojale osaks saanud traagilisi sündmusi ehedalt, et vaatajad mõistaksid, kuidas Jarfi kannatama pidi, mida ta tõesti läbi elas. See õnnestub Yadiril liigagi hästi, sest filmi keskmine jagu võib vabalt põhjustada saalist poole filmi pealt välja jalutamist. Ometi on tunne, et ta võiks sellise tulemusega mõnes mõttes rahul olla. Ta siht on ärritada ja provotseerida ning mis võiks veel kõnekamalt ilmestada eesmärgi täitumist. Ehkki film võtab kolmandas osas mõtlikuma tempo, ei kustuta see häiritus- ja õõvatunnet, mis veel kauaks peale filmi lõppemist kestma jääb.
„Elajad“ tundub vajalik film, selline, mis võtab riskantse ja radikaalse lähenemise, et vaataja emotsionaalselt ja vaimselt läbi raputada. Seetõttu on linateost küll raske vaadata ja seedida. Provokatiivne ja polariseeriv vägivalla kujutamine võib tunduda mõttetu, kuid see kannab režissööri peamist teesi – vihakuriteod ongi mõttetu vägivald ning kui me ka leiame end mõttelt, et sel peab ju mingi põhjus olema, siis milline põhjus oleks piisav, mõistetav? Sellist pole. Film pole mõeldud nõrganärvilistele. Pean end üpriski söakaks vaatajaks, kuid teist korda „Elajaid“, ehkki mul selle kohta vaid kiidusõnu jagub, ma vaatama ei kipu.
Autor: Kristjan Kuusiku
“Elajad“ (Animals, 2021)
Riik: Belgia, Prantsusmaa
Kestus: 1h 31min
Linastub PÖFF25 põhivõistlusprogrammis
Režissöör: Nabil Ben Yadir
Stsenaristid: Nabil Ben Yadir, Antoine Cuypers
Produtsendid: Nabil Ben Yadir, Benoit Roland
Operaator: Frank Van Den Eeden
Monteerija: Dieter Diependaele
Osades: Soufiane Chilah, Gianni Guettaf, Serkan Sancak, Lionel Maisin, Camille Freychet