Rubriik: Festivalidest

  • Cannes Lions

    Cannes Lions

    Kui ma väike olin, räägiti uudistes palju Cannes’i festivalist, olgu siis filmifestivalist või Lionsite festivalist. Ja istudes niimoodi teleka ees, väikse lapsena kusagil Lasnamäe paneelikas, ei uskunud ma, et võiksin kunagi seal punasel vaibal seista ja õppida kuulsatelt loomingulistelt gurudelt. Aga paarikümne aasta pärast see ikkagi juhtus. Selle artikli kirjutangi eesmärgiga julgustada noori võitlema oma unistuste eest. Lionsite festival on Eestis tuntud rohkem reklaamiinimestele, aga minu kogemus näitas, et ka noorele filmitegijale avab see uusi uksi ja annab mahuka kontaktide pagasi.

    Alesja ja Cannes’is asuv konverentsikeskus Palais des Festivals et des Congrés

    FESTIVALIST

    2022. aastal kevadel kandideerisin Lionsite tudengiakadeemiasse. Juunis lõpetasin BFMi filmikunsti õppekava režissööri erialal ja pärast lõpuaktust lendasingi Prantsusmaale seiklema. Cannes Lions on suurim loovusfestival maailmas, kuhu tulevad kokku kõige ägedamad reklaami- ja loometööstuse esindajad. Päevasel ajal toimuvad Palais des Festivals et des Congrès eri saalides paralleelselt loengud, vestluspaneelid ja töötoad. Inimesi on palju, kohti aga mitte, seega tihti võtavad inimesed loenguks, mis algab kell kümme, järjekorda juba kell üheksa või varemgi. Loenguid on seinast seina ja igale maitsele, näiteks filmiinimestele oli eelmisel aastal Amazoni paviljonis loeng Ameerika kirjaniku Roxane Gay loovkirjutamisest, Netflixi loeng tulevikust meelelahutusvaldkonnas, Ryan Reynolds rääkis loojutustamisest reklaamis ja filmis ning palju muud. Päeval toimub 15–20 üritust erinevale maitsele ja huvile, arvestamata veel juhtumiuuringute (case studies) loenguid, mis toimusid kõrvalpaviljonides. Need on n-ö minipaviljonid, mis asuvad palee kõrval ning kus toimuvad samuti loengud (näiteks Warner Brothers’il oli oma paviljon koos range külaliste nimekirja ja esinejate kavaga). Seepärast tuleb kõrvad ja silmad lahti hoida ning koostada enda jaoks plaan, et kõike huvipakkuvat ja vajalikku kuulama jõuda.

    Palais des Festivals et des Congrés

    Festivali raames toimuvad Young Lions’i programmid, mis on loodud just noortele spetsialistidele. Neid on kokku neli ja see programm, kus mina osalesin, on ainuke, mis on mõeldud tudengitele – Roger Hatchuel Student Academy, mis kannab Cannes Lions’i asutaja nime. Riigid saadavad sellele konkursile oma tudengid ja žürii valib igast 30 riigist ühe inimese, kellele annab võimaluse festivalil terve nädala osaleda ja õppida. Suur osa inimesi on seotud reklaamimaailmaga – copywriter’id, loovjuhid jne. Filmivaldkonnast olin üksinda, aga see oli pigem plussiks. Saime näiteks arutleda filmide reklaamistrateegia üle ja rääkida režissööride tööst reklaami juures. Siinkohal on huvitav (aga ka pisut hirmutav) statistika, et näiteks Ameerikas on sellesse programmi nii tihe konkurss, et ühele Young Lions’i kohale kandideerib 3000 inimest. Seega on väga tore olla Eestist, kus konkurents on palju väiksem ja sellised võimalused palju kättesaadavamad kui suurtes riikides. Kasutage seda ära!

    Roger Hatchuel Academy õpilased 2022 koos lektori Malalaga.

    Alguses olin üsna segaduses, et kuidas seal kõik toimub. Paar nädalat enne festivali istusin lihtsalt maha ja pommitasin internetti. Mida see festival endast tegelikult kujutab? Kuidas seal osaleda? Millised on mu võimalused? Ma arvan, et see on üks olulisematest sammudest, mida tegin ja mis mind mentaalselt selleks seikluseks ette valmistas. Sain aru, et ma ei lähe puhkama ega Cannes’i päikest nautima, ma lähen konverentsile, kus iga inimene on potentsiaalne koostööpartner, kellega võib avaneda võimalus tulevikus koos projekte teha.

    Lennukis sattusin kohe kokku ühe olulise inimese, Marika Jahiloga, kes on Eesti esindaja Cannes’i festivalil. Marika ja tema tiimiga lennujaamast koos linna sõites ja juttu ajades selgus sama tõde – Cannes ongi töö. Inimesed võtavad selleks puhkuse, et enne festivali magada jõuda, sest konverentsi ajal ei maga mitte keegi.

    ÕPPIMINE

    Meie kava oli koostatud nii, et kõik suured ja olulised esinejad, kellega kohtumiseks pidid teised inimesed pikkades järjekordades ootama, toodi kohale meie klassiruumi, kus saime nendega näost näkku rääkida. Päev nägi meil välja umbes selline: 7.00 ärkasid, 9.00–18.00 toimusid loengud, siis jooksid ööbimiskohta, seejärel olid 20.00–3.00 „võrgustumas“ (networking) ja nii iga päev. Sealne loengute süsteem oli hoopis teistsugune. Üks loeng kestis 45 minutit ja kohe otsa algas järgmine. Selline maht ja kiirus on palju intensiivsemad, kui seni Eestis ülikoolis harjunud olin. Lions’i kogemuse tegi erilisemaks veel see, et kõik need maailma tipud rääkisid oma tööst, tuues näiteid päris juhtumitest ja sellest, kuidas nad on oma otsuseid teinud ning millised on nende mõtlemisstrateegiad kriisiolukordades või loomingulistes situatsioonides. Seda kuulates saad mitte ainult teoreetilisi, vaid ka praktilisi teadmisi sellest, kuidas need inimesed oma igapäevatöös neid võtteid ja teadmisi rakendavad.

    Meie põhimentor ja Lõvide Ema oli Serfi Altun. Ta on töötanud korporatsiooni Procter & Gamble kaasdirektorina, praegu on ta tegevjuht konsultatsioonifirmas Idea Bakery, mille kliendid on Google, Meta, The Coca-Cola Company jne. Esimesed soovitused, mille festivalil sain, pärinesid just temalt ning ta rõhutas seda, et tuleks hoida fookust ning seada endale väga konkreetsed nädala eesmärgid, mida festivalil enda jaoks saavutada tahame. Tema hea point oli see, et nädala jooksul me suhtleme nii paljude inimestega, kuulame nii palju juttu ja selleks, et saada sellest midagi kasulikku, tuleb teada, mida sul tegelikult vaja on. Kas tahad leida tööd näiteks Brasiilia loovagentuuris copywriter’ina või tahad leida investoreid filmimaailmas? Kui tead, keda otsid, siis tutvudes uue inimesega saad talle paremini selgitada oma eesmärke ja tema oskab paremini soovitada sulle vajalikke kontakte omaenda kogemustepagasist. Kui sa ise ei tea, mida tahad või vajad, ja siis püüad kõigiga suhelda ning kõike jõuda, on tõenäosus kokku sattuda just sulle vajalike inimestega oluliselt väiksem.

    Maitê Amorim, Alesja Suzdaltseva ja Péter Szülló pärast akadeemia lõpetamist.

    Minu jaoks oli suurim väljakutse see, et suurem osa programmis olevatest teemadest olid pühendatud ikkagi reklaamimaailma mitte filmile. Samas oli see ka huvitav ülesanne – tõlkida ja luua paralleele filmimaailma ja oma erialaga. Näiteks räägiti ühes loengus reklaamikampaania briifidest, kus rõhutati, et alati tuleb oma ideed kontrollida “Twitteri mõttega” ehk kui suudad oma ideed selgitada ühe säutsuga, siis suure tõenäosusega see ka töötab. Kõlab tuttavalt? Peeter Simm räägib BFMis oma režiitudengitele täpselt sama juttu, et filmi idee peaks saama ühe lausega kirja panna.

    NETWORKING

    Teine praktiline soovitus, mida minu arvates filmitudengitel oleks kasulik teada, on visiitkaardi olemasolu. Mitte tingimata vanamoodsal paberkujul, vaid kõik on tegelikult palju lihtsam. Tee telefoni märkmeid, pane sinna oma nimi, kontaktid (väga hea, kui sul on ka veebileht), lingid Instagrami ja LinkedIn’i ning enda lühike tutvustus ühe lausega. Kui järgmisel korral uue inimesega tutvud, saate juba kontakte vahetada nii, et mõlemad avate oma telefoni kaamera ja pildistate üksteise märkmeid. See võtab aega viis sekundit ja nii on suurem tõenäosus, et inimene ei kaota kusagil baaris või koduteel su visiitkaarti ära. Naljakas, aga Eestis ma pole harjunud LinkedIn’i kasutama. Festivalil on see aga esimene asi, mida küsitakse.

    Teine oluline asi on praegu veel Instagram – kui vestled kellegagi ja hakkad neile rääkima, mida oled teinud, siis on kõige lihtsam visuaali näidata. Väga paljud inimesed näitasid mulle enda Insta lehti ja tehtud töid. Lihtne, kiire ja produktiivne viis, kuidas kiiresti tutvustada oma visuaalse jutustamise stiili. Kunagi ei tea, kes need inimesed on ja millised tutvused neil olla võivad.

    Ükskõik milline järjekord, kus inimesed midagi ootavad ja neil on igav, on lihtne võimalus vestlust alustada. Ütlesin festivali ajal endale, et ei tohi suhtlemist karta, sest inimesed on sinna tulnud ja selleks valmis, et tutvuda. Samuti ei tohi karta „ennast müüa“. Seda ma varem ikka kartsin, sest see tundus mu jaoks kuidagi ebaloomulik. Lapsepõlves ikkagi õpetatakse, et tagasihoidlikkus on viisakam. Festivalil saad aga aru, et ennast tulebki märgatavaks teha ja seda ei tohi seal häbeneda. Niisiis, mõtle välja, kuidas ennast tutvustada, mis teeb sind unikaalseks ja mis on sinu lugu … ja go with the flow!

    Networking toimub suures osas pärast päevast festivaliprogrammi. Õhtul on terve Cannes’i rand täis väiksemaid pidusid, mille korraldajateks on erinevad firmad nagu Google, Spotify, Amazon jne. Iga päev lähed sinna tegelikult töötama, rääkima, inimestega tutvuma, koostööpartneritega õhtusöökidele jne jne. Pead muidugi ka teadma, milline on õhtu kõige-kõigem pidu, kuhu läheb suurem osa inimesi. See on festivali mitteformaalne osa, kus kõik puhkavad, ja samal ajal koht, kust kõige rohkem tutvuseid leiab.

    Kunagi ei tea, kellega kohtuda võid. Väga lihtne näide on see, et ma oleksin peaaegu ühe ägeda võimaluse käest lasknud. Ühel peol nägin oma akadeemia tuttavat, kes rääkis ühe disaineriga. Mõtlesin siis, et mina olen ju filmiinimene, milleks mul on vaja disainerit. Muidugi pole vaja. Kui mu tuttav aga ära läks, hakkasime selle disaineriga hoopis omavahel rääkima. Jutu ajal näitasin talle oma viimase sci-fi filmi kaadritaguseid fotosid, mis teda väga huvitasid, ning seejärel rääkisime järgmise pool tundi juttu visuaalsest maailmast filmis ja reklaamis. Jutu lõpuks ütles ta, et oli tore vestlus ja et ta tahaks mind tutvustada oma lähedasele sõbrannale, kes on Hiina režissöör ja üks Oscari võitjate mentor. Boom! Sellel hetkel sain aru, et kunagi ei tea, kuhu saatus viia võib. Pärast festivali oleme suhelnud siiamaani ja olen endale tema näol saanud ka väga tugeva mentori.

    Nagu varem mainisin, oli suur osa festivalist reklaamiteemaline. Siiski toodi meile esinema ka inimene, kes on seotud filmimaailmaga – Netflixi kaastegevjuht Ted Sarandos. See ei olnud minu jaoks üldse tuttav nimi … aga Google’i otsing tuli siinkohal abiks. Tulles tagasi oma „nädala eesmärgi“ juurde sain aru, et see on just see inimene, kellega ma kohtuda ja juttu ajada tahaksin. Mõtlesin pikalt strateegia peale, kuidas talle läheneda, ning pool tundi enne loengut läksin meie mentori Serfi juurde, et abi paluda. Läksime auditooriumisse, samal ajal rääkides võimalikest sammudest. Siis aga nägin, et tühjas ruumi seisis just tema – Ted Sarandos (tore muidugi, et enne tema fotot olin guugeldanud). Vaatasime Serfiga üksteisele otsa ja ilma rääkimata otsustasime saatust ära kasutada. Nädala jagu võrgustumise harjutamise katarsisehetk. Serfi muutus mu PR-manageriks, sest mentori kohalolu ja soovitus annab tutvumisel rohkem kaalu. Sisuka vestluse lõpus julgesin küsida ka kontakti ja luba seoses oma projektiga lähitulevikus ühendust võtta ning täpselt sekund enne, kui Ted loenguks ettevalmistamiseks ära viidi, selle ka sain. Hiljem selgus, et olin saanud temalt Netflixi sisuala asepresidendi otsekontakti. Igatahes. Kõik on võimalik!

    Alesja koos Ted Sarandose, Netflixi kaastegevjuhiga.

    KOKKUVÕTE

    Võib diskuteerida palju, miks ja kas üldse on filmiinimesele vajalik selline kommertsliku suunitlusega reklaamifestival. Aga filmil on reklaami ka tarvis. Filmitudengi vaatepunktist võin ausalt öelda, et tagasiteel lennukis olin uus inimene, paljude kontaktidega igalt poolt maailmast, tugeva teadmistepagasiga ja mis on kõige olulisem – usuga iseendasse. Muidugi ma soovitaksin Cannes Lions’ile kandideerida pigem neil, kes tunnevad ka reklaami vastu huvi, aga seda saab juba igaüks ise otsustada. Festival on väga hea võimalus leida inimesi, kellega tulevikus võiks koostööd teha, aga on vaja ka teada, mida sealt leida tahad. Kui saad juba kord sellise võimaluse, siis on kõige olulisem sellest maksimum võtta!

    PS. Festivalile minnes vaata kindlasti, et leiaksid endale turvalise AirBnb majutuse, sest ma ei tahaks kellelegi seda, et ta peaks öösel kell kolm rõdul varastega tutvuma. Aga see on juba omaette lugu …

    Festivali parimad tööd

    Me oleme harjunud, et reklaam on midagi igavat ja liiga kommertslikku, aga olles festivalil ja nähes selle võidutöid, sain aru, et hea reklaam on ka omamoodi kunst. See töötab tihti samamoodi meile koolis õpetatud lühifilmivormiga. Sel on väga täpne algus ja huvitav pööre lõpus. Toon järgnevalt välja mõned tööd, mis silma paistsid ja mis näitavad, et filmikeelega saab ka reklaamis huvitavaid asju teha.

    Samsung: The Spider and the Window

    Escape from the Office | Apple at Work

    https://youtu.be/GC5Gmkn92Bg

    Lost Class 2021

    Save Ralph

    Apple Detectives

    A Future Begins

    The Cry

    KANDIDEERIMINE

    Tahan öelda kõikidele filmi- reklaami- ja teistele potentsiaalselt huvitatud tudengitele, et järgmine kandideerimise tähtaeg on juba mõne päeva pärast. Võtke seda võimalust tõsiselt ja kasutage kindlasti ära.

    Kandideerimiseks tee endast kaheminutiline video, kus tutvustad ennast ja motiveerid korraldajaid just enda kasuks otsustama (loominguline lähenemine ja optimism aitavad kindlasti kaasa). Saada oma CV ning video Tiina Hiobile dinah@tlu.ee, tähtaeg on juba 05.02 kell 23.59.

    Kandideerimiseks valmistu tõsiselt. Kuna loodan, et nüüd on kandideerimishuvilisi rohkem, tasub kindlasti mõelda selle peale, mis just sind unikaalseks teeb. Serfi rääkis meile, et siis, kui tema akadeemia mentoriks kandideeris (jah, ka sellistel positsioonidel on omad konkursid), lisas ta oma taotluse juurde ka nädala kava, mida tema arvates seal õpetada võiks. Keegi ei nõudnud temalt seda, aga pärast öeldi talle, et see osutus valiku tegemisel määravaks. Seega mõtle, mis just sind eriliseks või silmapaistvaks võiks teha!

    Autor: Alesja Suzdaltseva
    Fotod: autori erakogu

  • Ühe filmitudengi (hilinenud) mõtted HÕFFilt 2022

    Ühe filmitudengi (hilinenud) mõtted HÕFFilt 2022

    Ei raatsigi eriti pikka sissejuhatust teha. Käisin esimest korda HÕFFil. Väga lahe kogemus. Järgmisel aastal uuesti. Kogusin kokku mõned mõtted filmide kohta, mis rohkem või vähem kuidagi meelde jäid. Olgugi et keskkond oli väga lummav ning festivali korralduslik pool jäi samuti pigem positiivselt meelde, pakkusid peamise kogemuse ikkagi filmid. Mitmeid vaadatud teoseid poleks ma ilmselt kunagi näinud, kui poleks seda nädalavahetust Haapsalus veetnud. Enamik filmidest läksid ka vähemalt mõneti korda. Sellest aga oleks vist liiga igav lugeda, seega otsustasin jagada positiivsed kogemused ja negatiivsed kogemused võrdselt. Järgnevalt kirjutan ka ainult uutest väljalasetest, sest muidu oleksid „Insener Garini hüperboloid“ (1965) ja „Kurjad surnud 2“ (1987) võinud vabalt olla vastavalt halvim ja parim film.

    SUURIM KÜSIMÄRK: Avatseremoonia Nosferatu seltsis

    Minu tunded ja mõtted avatseremoonia kohta on endiselt päris segased. Mõte on ju tegelikult hea: üks kõige klassikalisemaid õudusfilme moodsa muusika saatel. Muusika oli ka päris hea ning atmosfäär saalis väga meeldiv. Ometi tekkis paratamatult küsimus, kas saalis peaks valitsema meeldiv ning lõbus atmosfäär, kui vaatamisel on „Nosferatu“ (rež. F. W. Murnau,1922). Tegu on siiski filmiga, mille suureks tugevuseks on kõhe atmosfäär ja sünged toonid. Tempokas ja tantsule kutsuv muusika ei ole päris see, mida sellist filmi vaadates oodanud oleks. Pilt ja heli lihtsalt ei läinud kokku, olgugi et muusikal iseenesest polnud mitte midagi viga. Ausalt öeldes oli taaskord tegu muusika võimsuse demonstratsiooniga, kuna üks kõige ikoonilisemaid õudukategelasi muutus selle mõjul koomiliseks rottmeheks, kes kirstudega mööda tänavat jookseb. Meelelahutuslik oli see kindlasti, kuid natukene ootamatud emotsioonid tekkisid. Filmi oli ka kõvasti kärbitud, et avatseremoonia pikale ei veniks. Probleem on selles, et kui reklaamitakse „Nosferatu“ linastust, kas siis filmist vaid kolmandiku näitamist saab kutsuda „Nosferatuks“? See jäi kuidagi eriti kripeldama. Õnneks kulmineerus avatseremoonia ühe tõesti lõbusa lühifilmiga „There it is“ (1928), mille tempo on niivõrd kiire ja kaootiline, et muusika komplementeeris pilti sedapuhku täielikult. Seetõttu saab avatseremooniat ikkagi pigem õnnestumiseks lugeda. Vist.

    SUURIM PETTUMUS: Mustad prillid (rež. Dario Argento, 2022)

    Lugu noorest prostituudist, kes satub sarimõrvari eest põgenedes autoõnnetusse ning kaotab nägemise. Seejärel tekib tal emalik suhe samas õnnetuses oma vanemad kaotanud noore poisiga.

    Itaalia õuduskino absoluutse tipu Dario Argento suur comeback oli minu oodatuim film sellel festivalil. See ootus aina kasvas, sest kuigi teise päeva lõpuks oli nähtud mitmeid vahvaid filme, siis pigem kippusid need olema verevaesed ning võtsid end liiga tõsiselt. Kesköine linastusaeg ainult kinnitas mu usku, et vähemalt üks korralikult verine ning trashy film saab ka ikka nähtud.

    Esimesed viisteist minutit olid selle HÕFFi ehk parimad. Ma olin nii õnnelik, kuna see oli täpselt see, mida oodanud olin. Ülimalt stiliseeritud ja jõhker vägivald, täiesti mõttetu alastus ning üks parimaid kinolinal nähtud autoavariisid. Kõike seda saatis lausa nooruslikult hullumeelne energia. Lisaks oli filmi heliriba just selline, nagu ühel moodsal giallo’l olema peab – väga kõhe, aga samas energeetiline ja kaasahaarav. Parim omadussõna oleks vist terav, sest kuulates meenusid just terariistad ja nendega korda saadetud õudused. Leidsin end mitmel korral selles tempos suletud silmadega pead õõtsutamas. Erinevalt filmist endast, mida ilmselt uuesti ei vaataks, olen seda heliriba juba uuesti ja uuesti kuulanud.

    Paraku sai nende viieteistkümne minutiga otsa kogu filmivaatamise lõbu. Suurem fookus oli tegelastel ja nende emotsioonidel ning kogu kupatust võeti ülima tõsidusega. Paraku polnud loodud tegelased kaugeltki piisavalt tugevad, et lugu enda õlul hoida, ning ainus emotsioon, mida tõesti tunda sain, oli ülim igavus. Tegelaste iseloomu ei avatud, nad olid lihtsalt lihahunnikud, kelle ainsaks eesmärgiks paistis olevat ellu jääda. Muid ambitsioone neil polnud. Selle žanri filmidele on tihti kerge andestada loogikavigu ning keskpärast näitlejatööd ja pinnapealseid karaktereid, sest lugu ja tegelased pole tavaliselt midagi enamat kui ohvrilambad filmitegijate altaril. Sedapuhku oli tegu aga nii tõsise looga, et need vead hakkasid üha rohkem ja rohkem häirima. Filmi viimane pooltund kulus suuresti kella vaatamisele ja ohkamisele. Mis siin juhtus? Nii palju raisatud potentsiaali. Väga kahju.

    VEEL PETTUMUSI: „Mona Lisa ja verekuu“ (rež. Ana Lily Amirpour, 2021) ning „Saamueli rännakud“ (rež. Aik Karapetian, 2021). Viimane mulle tegelikult isegi meeldis, aga ootused olid olnud kõrgemad ning tundus, et võrreldes oma potentsiaaliga jäi filmis midagi ikka puudu.

    SUURIM ÜLLATUS: Maasikahäärber (rež. Kentucker Audley ja Albert Birney, 2021)

    On aasta 2035 ning inimeste unenäod on maksustatud. Üks audiitor saabub ekstsentrilise vanaproua uhkesse koju, et maksmata maksud kätte saada, ning satub unenäolisse seiklusesse, kus reaalsuse piirid muutuvad aina hägusemaks.

    Nagu paljude teiste filmide puhul sel festivalil, ei olnud ma enne saalis maha istumist lugenud „Maasikahäärberi“ kohta ühtegi arvamust, vaadanud ühtegi treilerit ega tegelikult lugenud ka sisututvustust. Seetõttu ei osanud ma enamikust filmidest midagi arvata, enne kui lõputiitrid juba jooksid. Väga harva õnnestus mõnel filmil mind juba esimesest stseenist täielikult enda lummusesse tõmmata.

    „Maasikahäärber“ oli just selline film, millel läks tõesti õnneks mind juba esimese paari minutiga täielikult võluda. Erinevalt mõnest teisest ei kadunud see lummus ei kümne, ei kahekümne, ei üheksakümne minuti möödudes. Filmitegijatel on õnnestunud jutustada tõesti karakteripõhine ja rikkalike emotsioonidega lugu, kust ei puudu ka suurel hulgal elavat fantaasiat ning palju orginaalseid ideid ja lähenemisnurki. Unenägude maksustamine on juba isegi nii põnev ja hirmuäratav mõte, aga lisada siia veel rottidest madrused ja inimnägudega meteoriidid on asja uuele tasemele viimine.

    Tegu on ühega neist väikese eelarvega filmidest, millele suurte rahade puudumine palju kaasa aitab, sest filmitegijad on sunnitud mõtlema loominguliselt. Suures pabermaskis konn ei pruugi igas filmis toimida, aga unenägudest rääkiva fantaasiaseikluse jaoks on ta ideaalne. Isegi vaheti keskpärased eriefektid toovad juurde mingit kaugust päris maailmast ning kinnitavad „Maasikahäärberi“ unenäolist narratiivi. Jah, vahel oli väga selge, et mingid otsused olid tehtud puhtalt eelarve puudulikkuse tõttu, aga imelikul viisil aitas see kõvasti kaasa ja lisas filmile iseloomu. See meenutas natukene Terry Gilliami loomingut. Ootan suure huviga, mida need filmitegijad suurema eelarvega teha suudaksid.

    VEEL ÜLLATUSI: „Tagurpidi torn“ (rež. Jaak Kilmi, 2022) ja „Kummituslik kepp“ (rež. Marcela Matta ja Mauro Sarser, 2021).

    HALVIM FILM: Üksi koos sinuga (rež. Emily Bennett ja Justin Brooks, 2022)

    Noor naine avastab oma tüdruksõpra oodates, et on oma korterisse kinni jäänud. Olukorra muudavad hullemaks kõrvalkorterist tulevad hääled ning naise kergelt hull ema.

    Kõlab nagu päris hea pooletunnine tudengifilm. Mis? See kestab veel tund aega? Miks? Kõik võimalused on ju juba ära kurnatud. Mida siin veel teha on? Aa, mitte midagi. Lihtsalt sama asi uuesti ja uuesti? Okei, eks ma siis kannatan edasi. Miks? Ausalt, ei tea. Umbes selline oli minu mõttekäik vaadates filmi „Üksi koos sinuga“. Kui film sai läbi, hakkas mu peas arenema teooria, et esimene montaažirida oli vaid nelikümmend minutit pikk ning filmitegijad olid sunnitud kogu ülesfilmitud materjali kuidagi ära kasutama, et film kuidagi täispikaks venitada. Aina enam ja enam kordusid ühed ja samad situatsioonid, sama dialoog ja samad tunded. Oleks film olnud kolmkümmend-nelikümmend minutit lühem, oleksin ehk saanud kiita peaosatäitja rollisooritust. Paraku mängis ta pidevalt läbi umbes nelja või viit sama olukorda ja seetõttu paljastas, kui vähe mitmekülgsust tema esinemises tegelikult oli. Mainin siinkohal, et peaosa mängis Emily Bennett, üks filmi režissööre.

    Filmis oli tõesti huvitavaid ideid enda peas lõksus olemisest ning halbadest suhetest, mis teevad ainult liiga, ja vähemalt prooviti luua klaustrofoobilist atmosfääri. Tegu on filmiga, mis töötab hästi metafoorsel tasandil, aga jääb faabula poole pealt liiga ennast kordavaks. Paraku ei saanud terve filmi vältel selgeks, mida vaatajana kartma peaksin. Mingid varjud kuskil taustal justkui liiguvad, aga peategelane ei tea sellest midagi. Mingid näod fotodel muudavad asendit. Kõhe, eks? Peategelase jaoks mitte, sest ta ei näe neid muutuseid kordagi. Kuna ma ei teadnud, mida kartma peaks, siis puudus filmis igasugune pinge ning seetõttu ei saa öelda, et „Üksi koos sinuga“ õudusfilmina kuidagi töötanud oleks. Kordan, et see oleks võinud olla üle keskmise okei film, kui ta oleks kestnud pool tundi.

    PARIM FILM: Ära räägi kurja (rež. Christian Tafdrup, 2022)

    Taani perekond kohtub puhkusel Hollandi perekonnaga, kes nad mõni aeg hiljem endale külla kutsub.

    Sellega vist piirdungi. Rohkem ei taha kogemust ära rikkuda. Usun, et see on üks nendest filmidest, mida iga filmisõber peaks nägema ilma varasemate teadmisteta. Ütlen ainult, et film jättis väga sügava jälje ja ma mõtlen sellele pidevalt. Juba esimestest kaadritest on edukalt vaatajani toodud ebamugav atmosfäär, mis filmi jooksul aina ebamugavamaks muutub. Mingist hetkest hakkavad täiesti süütud olukorrad muutuma hirmuäratavaks. Ka filmi naljakad kohad tekitavad teatud imelikku ebakindlust. Ma tõesti ei mäleta, millal minus viimati nii edukalt ebamugavust tekitati. Kohati on soov lausa tegelaste peale karjuda. On selge, et millegi poole siin liigutakse ja see miski ei saa selgeks enne päris lõppu. Teada on ainult see, et kartsin seda, isegi teadmata, mida ma siis täpselt kardan. Tegu oli ka ainsa korraga festivalil, kus filmi lõppedes ei kostnud kohustuslikku plaksutamist. Inimesed lihtsalt liikusid vaikselt saalist välja. Ega ma isegi siin massist ei eristunud, aga pärast oli materjali diskussiooniks ja mõtteainet oi-oi kui palju.

    Autor: Markus Jõeveer
    Artikli tunnuspilt pärineb filmist “Ära räägi kurja” (rež. Christian Tafdrup, 2022)

  • Rakvere Gümnaasiumi filmifestivalil särasid ka BFMi tudengifilmid

    Rakvere Gümnaasiumi filmifestivalil särasid ka BFMi tudengifilmid

    Kõikide praegu valitsevate piirangute kiuste toimus ka sel aastal juba legendaarseks saanud, noorte endi korraldatav Rakvere Gümnaasiumi filmifestival. Festival sai avapaugu veebruari esimesel päeval ning kulmineerus piduliku galaõhtuga 6. veebruaril.

    Festival on oma umbes 20-aastase staaži jooksul muutunud üheks suurimaks üle-eestiliseks platvormiks noortele filmitegijatele ning hoolimata praegustest oludest saadeti ka tänavusele festivalile märkimisväärsed 21 lühifilmi, millest 10 parimat pääsesid ka suurele finaalõhtule. Filmid võistlesid kahes kategoorias: õpilased (kuni 19-aastased) ning tudengid (20–26-aastased). Aastast aastasse on nii eel- kui ka põhižüriisse kuulunud väga mainekaid nimesid ning ka seekord ei olnud mingi erand. Teiste seas võis seitsmeliikmelisest põhižüriist leida Tanel Toomi, Mikk Mägi ja René Vilbre. Peale nende kuulusid žüriisse veel Mart Vares, Olle Mirme, Rait Õunapuu ja Pärt Uusberg.

    Filmifestivali korraldusmeeskond lähtus seekord teemast „Reflexio ehk peegeldus“ ning need olidki just linateosed ise, mis kogu atmosfääri ning teemaga seonduva ühtseks muutsid, peegeldades noorte elulisi ning fantaasiarohkeid ideid. Õpilaskategoorias moodustasid tervikpildi ajakohased lühifilmid, millest paljude fookuses olid vaimse tervisega seotud probleemid. Esimese koha noppis selles kategoorias aga hoopis Sänna noorte filmistuudio noorukite „Väinämöise mäng“, mis räägib suvisest seiklusest, kus kamp noori satub ootamatule aardejahile, ning mille teeb põnevaks vaatamiseks selle parajas võtmes huumor ning laste siiras näitlemine. Selle puhul tõi žürii eriti esile loomingulisest energiast pakatavat lähenemist ning põhjalikku ja läbimõeldud teostust.

    Tudengikategooria linateosed olid aga eriilmelisemad ja isikupärase joonega, mida rõhutas ka asjaolu, et selles kategoorias võistlesid finaalis koos kolme lühimängufilmiga ka üks dokumentaalfilm ning üks animatsioon. Ja just animatsioon oligi see, mis sel aastal võidutses. Siim Raua debüütanimatsioon „Suutäis vett“ pälvis tudengikategoorias esimese koha ning võlus nii žüriid kui vaatajaid oma elava fantaasia ning dünaamilise pildikeelega, jutustades loo pealtnäha väga igapäevasest tegevusest, nagu seda on hammaste pesemine. Uhkust võib tunda ka BFM, sest finaalis võistlesid omavahel lausa kolm meie tudengite lühifilmi: Teresa Juksaare „Öörahu“, Oliver Remma „Duubel“ ja Raoul Kirsima „Emme“. „Duubli“ puhul sai tähelepanu osaliseks Raul Esko silmapaistev kunstnikutöö ning „Öörahu“ võlus eriti oma originaalse helirežiiga (Kaspar Kosk). Neist kolmest saavutas parima tulemuse aga kolmeminutiline valus ja hingeminev lühifilm „Emme“, mis sai oma kategoorias teise koha ning mille puhul tõi žürii esile lihtsate vahenditega ning ilma dialoogita mõjusa loo jutustamise oskuse.

    Noortele filmitegijatele ongi just vahetu tagasiside ja kontakt juba tegutsevate filmitegijatega ülioluline ning Rakvere Gümnaasiumi filmifestival on selles osas end alati tänuväärselt tõestanud. Mainimata aga ei saa jätta, et finaalõhtul tehti lisaks võitjatele teatavaks, et järgmise aasta festival jääb paraku viimaseks ning senisel moel korraldatud filmifestival peale 2022. aastat enam ei toimu. Siiski säilib ootus ja lootus, et ka viimasel festivalil on võimalik näha BFMi tudengifilme. Ehk ongi just teadmine, et festival enam ei kordu, paljude jaoks sütitavaks ja motiveerivaks suuniseks, et ka ise osaleda. Ning mine sa tea, võibolla ongi vaja teha teadlik paus, et sillutada teed uues kuues filmifestivalile.

    Autor: Margareth Villers
    Fotod: Anni Ulm, Mattias Preisfreund

  • Best of BFM 2019: võitjate üle kohut mõistes

    Best of BFM 2019: võitjate üle kohut mõistes

    Best of BFM kui Tallinna Ülikooli iga-aastane tudengifilmide festival esitab filmi- ja meediatudengite loomingu paremikku. Täpsemalt öeldes toob festival välja professionaalsuse ilmingud noorte filmides, avastades selle kaudu lootustandvad filmitegijad. Professionaalsust ja originaalsust saab hinnata erinevate sisuliste ja vormiliste aspektide lõikes, sestap annabki BOB korraliku filmifestivalina välja auhindu mitmes kategoorias. Alljärgnevalt püüangi žürii poolt väljavalitud filmiparemiku põhjal esile tõsta nende filmide tugevusi ja nõrkusi.

    Parima filmi tiitel tänavusel festivalil läks jagamisele kahe linateose – Dora Lalli „Valvuri evolutsiooni“ ja Gwenn Joyaux’ „Tomorrow Islandi“ – vahel. Nende kahe nii erisuguse temaatika, filmikeele ning loojutustamisviisiga lühimängufilmi ühisjooneks on see, et mõlema loomisel on rõhutud kontrastiprintsiibile erinevate maailmade vastandamisel.

    Vaadates Talvo Pabuti samanimelisel lühijutul põhinevat „Valvuri evolutsiooni“ (stsenarist Janar Saaron) tikuvad pähe mõisted maagiline realism ja eksistentsialism. See on lugu üksildasest mehest, kes on leidnud tööd ehitusplatsi valvurina (ka varasemates tudengifilmides on Dora Lall tundnud kaasa luuseritele). Filmis on vastamisi peategelase unistused ja proosaline reaalsus, aga ka tööstuslik tehiskeskkond ja loodus – selles osas on filmi maailm lausa antonionilik, mille toob välja Ingvar Toomas Heamäe kontrastselt selgejooneline kaameratöö, mis toetab ka näitlejat. Jaanika Jüris oma kunstnikutööga (mis tunnistati festivalil parimaks) loob suletud maailma, mida piirab sümboli tähendust kandev traattara. Eugen Linde ja Lauri Kadalipu originaalmuusika, mis samuti oma kategoorias võidu pälvis, annab „Valvuri evolutsioonile“ omalt poolt ajatu ja kammerliku tonaalsuse. Kokkuvõttes on „Valvuri evolutsioon“ film, mille koostisosad ühinevad tervikuks, andes tunnistust tegijate arengust professionaalsuse suunas. Ent tervikuna on film liialt konventsionaalne ja etteaimatav. Eriti üllatusvaba on Tõnu Oja mäng peaosatäitjana. Jah, võib ju öelda, et näitleja sobis rolli ideaalselt. Kuid selles asi ongi. Heasüdamlike karakterite kehastajana tuntud näitleja on liialt ootuspärane. Oleks pakkunud suuremat elamust ja väljakutset, kui režissöör oleks peaosalist valides otsustanud mõne sootuks teistsuguste rollide kehastaja kasuks. Kindlasti oleks teist laadi karakteriloome kas teise võis hoopis sama näitleja poolt toonud loos olevad konfliktid reljeefsemalt esile. Jäägem seega ootama, milliseid väljakutseid Dora Lall oma lavastajateel endale edaspidi esitab.

    Pealtnäha rohkem konfliktiteravust ja kontrasti pakub BOB-i teine võidufilm „Tomorrow Island“, mille lavastas programmi „Kino Eyes“ raames argentiina-prantsuse päritolu režissöör Gwenn Joyaux. Mehhiklanna Ana Falconi stsenaariumi järgi tehtud film toob vaatajani loo sõjast ja armastusest. Sõjaks on siin külm sõda, täpsemalt selle alul toimunud jäiseks eesriideks nimetatud aktsioon. 1947. aastal suleti Beringi väinas USA ja Nõukogude Liidu vaheline piir kahe saare vahel. Piiritsooni jäänud kohalikke elanikke ootas ees deporteerimine. Nende sündmuste keskel on kaks noort naist leidnud teineteises armastuse… Julgus välja tuua selline põnev, ajas ja ruumis kauge lugu on erakordselt kiiduväärne. Ka filmi teostus toetab selle ideede maailma. Meelde jäävad droonivõtted, mis näitavad inimese abitust Põhjala looduse keskel, jää ja lumi on samas ka külma sõja võrdkujudeks. Olustikulised detailid, sealhulgas Niina Ulfsaki loodud kostüümid, on detailitäpsed. Filmi teostuslik pool mõjub seeläbi usutavana, hoolimata sellest, et võtted tehti Eestis! Mida aga öelda filmi sisulise külje kohta? Pean tunnistama, et minule tundus „Tomorrow Island“ loo struktuuri seisukohalt hektilise ja episoodilisena. Me näeme siin kiirelt arenevat kulminatsiooni koos nappide (kohati juhuslike) tagasipõigetega, kuid mitte lugu ennast. Pakun välja, et „Tomorrow Island“ eeldaks pisut eepilisemat lähenemist näiteks täispika mängufilmi vormis. Siis saaks motiveeritult näidata peategelaste Sveta (Daryna Butryk) ja Ila (Mira Gaydarova) karakterite ja nendevahelise suhte arengut. Nähtud 16 minutit ekraaniaega mõjuvad suurema filmi treilerina. Ent ehk ongi režissööril plaanis sama lugu täispikaks filmiks teha? Rääkides veel kord filmi eksootikast, on selle üheks tahuks LGBT-teema käsitlemine. Eeldades, et stsenaariumi puhul on tegu fiktsiooni, mitte tõsieluloo kirjapanekuga, tekib küsimus selle teema sissetoomise motiivide kohta. Millised põhjused ajendasid filmitegijaid nii toimima? Loodan, et mitte lihtlabane sensatsiooni- ja pikantsuseiha ega soov võimalikult liberaalsena mõjuda. Arvan, et „Tomorrow Island“ oleks ka hetero-armuloona niisama kaasahaarav.

    Parima käsikirja auhinna pälvis tänavusel Best of BFM-il soomlanna Merja Maijaneni kirjutatud ja lavastatud film „Hea tüdruk“ („Kiltti tyttö“). Film, milles näeme traumaatilist lapsepõlvekogemust, peretüli lapse silmade läbi nähtuna, tõigi välja tugevaima ja terviklikema loo BOB-i võidufilmide seas. Lapse vaatepunkt täiskasvanute valusa maailma kujutamisel mõjub filmides alati nii emotsionaalse kui värskendavana, seda näitas ka Moonika Siimetsa „Seltsimees lapse“ õnnestumine. Mõlemasse filmi on valitud oivaline lapsnäitleja, kes teeb oma rolli suure usutavusega – Dana Faarinenenile tõi see „Heas tüdrukus“ õigustatult parima peaosatäitja auhinna Best of BFM-il. Filmi puhul üldiselt tulebki esile tõsta terviklikkust. Laste ja täiskasvanute maailma ristumispunktides võib leida teravmeelset irooniat (näiteks väikese Maria ja tema ema dialoogides, aga ka tegelaste kehakeeles). Üldse on selle lühikese filmi osavalt sõlmitud süžees mitmeid vaimukaid tabamusi. Head käsikirja täiendab ka oskuslik filmikeel. Silma jäid loogiline montaaž ning kõnekad suur- ja detailplaanid. „Heas tüdrukus“ mängib kaasa ka valitud olustik – tegevuse paigutamine jõuluaega ja põhjamaiselt maitsekas-turvalisse kodumiljöösse teravdab ja toob kontrastselt esile loo konflikti. Õigupoolest oleks see vaieldamatu professionaalsusega tehtud linateos väärinud parima filmi tiitlit.

    Kui lapsepõlvelood on küllalt levinud aineseks tudengifilmidele, siis veelgi populaarsem on coming of age teema. Leidub kriitikuid, kelle arvates peaksidki algajad filmitegijad üksnes selle teemaga piirduma. Noorte wannabe’de intiimkogemuste otsinguist kõnelev Vivian Melderi autorifilm „Sherlock & I“ on tore komöödia. Kahjuks ei anta selles žanris eraldi „tudengifilmide Oscarit“ ja nii pälvis linatöö üksnes parima kõrvalosatäitja auhinna (Joosep Spirka Sherlocki rolli eest). Ehkki filmi süžee on lihtne (eks ole elu isegi klišeedest tulvil), töötab huumor stseenide lõikes hästi – tänu nii vaimukatele dialoogidele kui ilmekatele karakteritele. Kogu (enese)irooniline lugu on esitatud hoogsalt, eksperimentaalsesse struktuuri on ühendatud erinevad stiilid ja tempod. Elust võõrandunud noorte tegemisi on näidatud nii loost seestpoolt kui ka vaatajat sellest võõrandades – režissööri postmodernistlikud katsetused lisavad lihtsale loole uusi, ka laiemalt sotsiaalseid tähendusi. Huvitav oleks näha Melderi järgmist filmi, sedakorda ehk mõnel küpsemal teemal.

    Režiitudeng Teresa Väli film „Külaline“ (mis põhineb Ülar Ploomi samanimelisel novellil) viib meid seevastu noorte täiskasvanute maailma. Film, mis tõi režissöörile festivalilt parima lavastaja tiitli, on žanrilt psühholoogiline draama, teemadeks suletus ja avatus inimsuhetes ning sotsiaalne alalhoiuinstinkt. Filmi peategelasteks on noor abielupaar (Pääru Oja ja Ursula Ratasepa kehastuses), kelle ellu siseneb salapärane külaline (Henessi Schmidt). Külaline esindab pelgalt oma olemasoluga rahutust tekitavat jõudu. Samas võib külaline olla ka imaginaarne, film balansseeribki mitmetimõistetavuse piiril. Seega on tegu eksistentsiaalse looga (stsenarist Mirjam Mikk). Filmi juhtmõtteks on külalise rolli duaalsus. Lugu, milles vaadeldakse mikrotasandil inimsuhteid väheste sündmuste taustal, jääb oma ambivalentsuse tõttu esmasel vaatamisel arusaamatukski. Huvitav on siiski jälgida stsenaristi tööd, kes kasutab ka ajaliselt mittelineaarset jutustamisviisi. „Külaline“ on tugeva kunstilise ambitsiooniga tehtud film, mis mõjub tundliku ja poeetilisena (teeks seda ka ilma Uku Masingu tsitaatideta, mida siin on kasutatud). Poeesia avaldub ühtviisi nii loos kui ka filmi teostuses. „Külaline“ võitis BOB-il ka parima montaaži auhinna. Andres Halliku töö monteerijana on sujuv ja enesestmõistetav. Omalt poolt tooksin esile veel Rasmus Kossesoni operaatoritöö, milles on rohkelt kaameramontaaži, ning Erki Pärnoja emotsionaalselt meeldejääva muusika.

    Tänuväärne on, et kõrvuti mängufilmidega hinnatakse Best of BFM-il ka dokumentaalfilme. Selles kategoorias andis žürii tänavu võidupärja lätlanna Elīza Bēniņa filmile „Matz: Estonian Waterbird“, mille kangelaseks (selle sõna tõelises tähenduses) on eesti paraujuja Matz Topkin. Žanrilt on seega tegemist spordifilmiga, aga samas ka millegi enamaga. 10-minutiline film on suurema loo põgusaks kajastuseks. Matz Topkinist võinuks jutustada mitmel moel: nii sentimentaalselt, kõmuliselt kui ka kiretult. Kuna Matz Topkin on mees, kes on oma saatusest tugevam, on Elīza Bēniņa temast filmi tehes vältinud melodramaatilisi karisid ja toonud välja klassikalise spordidokumentaali – sellises žanris tõsielufilmi, nagu seda on George Butleri ja Robert Fiore kultuslik kulturismifilm „Pumping Iron“ (1977). Mõlemad filmid näitavad sportlasi treeningutel ja võistlustel, tõstes esile nende võitluse mateeriaga. Bēniņa filmis näeme Matz Topkinit võitmas hõbemedalit oma esimesel tiitlivõistlusel paraujumise EM-il Iirimaal ja valmistumas Tōkyō olümpiamängudeks. Me saame kaasa elada ujuja vaprusele ja eneseületamisele. Kuid ilmeka kaadrivaliku abil (operaator Helena Kõiv) toob režissöör välja teisegi narratiivi – pardipoja-muinasjutu, mis eriti selgelt avaldub dokumentaalfilmi lõpus. „Matzi“ vaadates muutub ülearuseks küsimus, kas etteantud lühiformaat on sellele filmile optimaalne vorm. Jah, lavastaja võib ju teha Matzist ka pika dokumentaali, kuid nähtud lühifilmis oli kogu sisutuumik juba olemas.

    Parima operaatoritöö ja helirežii auhinnad pälvis tänavusel Best of BFM-il Rabbe Sandström autori-dokumentaalfilmiga „Hearth“. Poeetilist loodusfilmi, mille pealkiri eesti keeles tähendab kollet või ääsi, võiks iseloomustada ka populaarse fantaasiasaaga nimega „Jää ja tule laul“. „Hearth“ pakub lummavaid kaadreid Eestimaa looduse karmist ilust läbi nelja elemendi – maa, õhu, tule ja vee. Orientalistikahuviline režissöör on valinud linateose motoks kuulsa haikumeistri Matsuo Bashō loodusluuletuse ja film isegi on zen-budismi vaimust kantud. Otsekui haiku, mille kasinasse mahtu on koondatud ülim mõttetäpsus, kätkevad ka 11-minutilise filmi oskuslikult jäädvustatud kaadrid sümboolset tähendust. Ennekõike mõistavad seda Ida filosoofia tundjad, ülejäänud vaatajate päralt jääb lihtsalt silmailu. Kõik see kõneleb professionaalsusest, mille väljaselgitamine ongi tudengifilmide festivali üks peaeesmärk.

    Olemata tuttav festivalil Best of BFM 2019 auhinnatud filmitegijate kõigi varasemate töödega, pean järelduste tegemisel piirduma tänavusel festivalil nähtuga. Siiski, olles näinud mitmeidki BFM-is tehtud tudengifilme (ja mõne tegemisel isegi osalenud), söandan teha mõned üldistused. Kõigepealt on siin kirjutav stsenarist võlutud kõigi filmide vormilisest professionaalsusest ja nende tegijate leidlikkusest. Kaameraga loodud maailmad mõjusid usutavalt ja kohe sai selgeks, et need pole amatööride töö. Seejärel jäi silma, et sellal kui osa noori kineaste on lühifilmi formaadiga hästi toime tulles saanud tervikliku tulemuse, pole teised, maldamata ära oodata täispika linaloo tegemist, suutnud kõiki oma ideid lühižanrisse mahutada. Selliseks näiteks on „Tomorrow Island“: kahju on mõtetest, mis ahtasse sängi ära ei mahtunud. Nii mõneltki filmiloolt oleks oodanud rohkem mõtteselgust. Nõnda jäi „Valvuri evolutsiooni“ peategelane oma motivatsioonis jõuetuks, polnud aru saada tema tahtmistest ja vajadustest. Iseenesest on selline karakter elus tavaline, kuid kunst (eriti lühivormis) nõuab elutõe tihendamist. Kohati kadus kunstiliste otsingute käigus piir sõnumi ambivalentsuse ja arusaamatuse vahel, nagu juhtus filmis „Külaline“. Kuid süüdistada nende ilmingute põhjustajatena üksnes filmitegijaid oleks ülekohtune, sest eestilikult udune vaimne õhustik võis olla juba ekraniseeritavatesse novellidesse sisse kirjutatud.

    Need on aga üldisemad suundumused, mis kimbutavad noori kineaste ka väljaspool Balti filmi- ja meediakooli. Üldmuljena näitas Best of BFM-i filmide paremik väljakujunevat professionaalsust, püüet terviklikkusele ja nii mõndagi huvitavat loomingulise käekirja näidist.

    Autor: Andres Mesikepp