Ei raatsigi eriti pikka sissejuhatust teha. Käisin esimest korda HÕFFil. Väga lahe kogemus. Järgmisel aastal uuesti. Kogusin kokku mõned mõtted filmide kohta, mis rohkem või vähem kuidagi meelde jäid. Olgugi et keskkond oli väga lummav ning festivali korralduslik pool jäi samuti pigem positiivselt meelde, pakkusid peamise kogemuse ikkagi filmid. Mitmeid vaadatud teoseid poleks ma ilmselt kunagi näinud, kui poleks seda nädalavahetust Haapsalus veetnud. Enamik filmidest läksid ka vähemalt mõneti korda. Sellest aga oleks vist liiga igav lugeda, seega otsustasin jagada positiivsed kogemused ja negatiivsed kogemused võrdselt. Järgnevalt kirjutan ka ainult uutest väljalasetest, sest muidu oleksid „Insener Garini hüperboloid“ (1965) ja „Kurjad surnud 2“ (1987) võinud vabalt olla vastavalt halvim ja parim film.
SUURIM KÜSIMÄRK: Avatseremoonia Nosferatu seltsis
Minu tunded ja mõtted avatseremoonia kohta on endiselt päris segased. Mõte on ju tegelikult hea: üks kõige klassikalisemaid õudusfilme moodsa muusika saatel. Muusika oli ka päris hea ning atmosfäär saalis väga meeldiv. Ometi tekkis paratamatult küsimus, kas saalis peaks valitsema meeldiv ning lõbus atmosfäär, kui vaatamisel on „Nosferatu“ (rež. F. W. Murnau,1922). Tegu on siiski filmiga, mille suureks tugevuseks on kõhe atmosfäär ja sünged toonid. Tempokas ja tantsule kutsuv muusika ei ole päris see, mida sellist filmi vaadates oodanud oleks. Pilt ja heli lihtsalt ei läinud kokku, olgugi et muusikal iseenesest polnud mitte midagi viga. Ausalt öeldes oli taaskord tegu muusika võimsuse demonstratsiooniga, kuna üks kõige ikoonilisemaid õudukategelasi muutus selle mõjul koomiliseks rottmeheks, kes kirstudega mööda tänavat jookseb. Meelelahutuslik oli see kindlasti, kuid natukene ootamatud emotsioonid tekkisid. Filmi oli ka kõvasti kärbitud, et avatseremoonia pikale ei veniks. Probleem on selles, et kui reklaamitakse „Nosferatu“ linastust, kas siis filmist vaid kolmandiku näitamist saab kutsuda „Nosferatuks“? See jäi kuidagi eriti kripeldama. Õnneks kulmineerus avatseremoonia ühe tõesti lõbusa lühifilmiga „There it is“ (1928), mille tempo on niivõrd kiire ja kaootiline, et muusika komplementeeris pilti sedapuhku täielikult. Seetõttu saab avatseremooniat ikkagi pigem õnnestumiseks lugeda. Vist.
SUURIM PETTUMUS: Mustad prillid (rež. Dario Argento, 2022)
Lugu noorest prostituudist, kes satub sarimõrvari eest põgenedes autoõnnetusse ning kaotab nägemise. Seejärel tekib tal emalik suhe samas õnnetuses oma vanemad kaotanud noore poisiga.
Itaalia õuduskino absoluutse tipu Dario Argento suur comeback oli minu oodatuim film sellel festivalil. See ootus aina kasvas, sest kuigi teise päeva lõpuks oli nähtud mitmeid vahvaid filme, siis pigem kippusid need olema verevaesed ning võtsid end liiga tõsiselt. Kesköine linastusaeg ainult kinnitas mu usku, et vähemalt üks korralikult verine ning trashy film saab ka ikka nähtud.
Esimesed viisteist minutit olid selle HÕFFi ehk parimad. Ma olin nii õnnelik, kuna see oli täpselt see, mida oodanud olin. Ülimalt stiliseeritud ja jõhker vägivald, täiesti mõttetu alastus ning üks parimaid kinolinal nähtud autoavariisid. Kõike seda saatis lausa nooruslikult hullumeelne energia. Lisaks oli filmi heliriba just selline, nagu ühel moodsal giallo’l olema peab – väga kõhe, aga samas energeetiline ja kaasahaarav. Parim omadussõna oleks vist terav, sest kuulates meenusid just terariistad ja nendega korda saadetud õudused. Leidsin end mitmel korral selles tempos suletud silmadega pead õõtsutamas. Erinevalt filmist endast, mida ilmselt uuesti ei vaataks, olen seda heliriba juba uuesti ja uuesti kuulanud.
Paraku sai nende viieteistkümne minutiga otsa kogu filmivaatamise lõbu. Suurem fookus oli tegelastel ja nende emotsioonidel ning kogu kupatust võeti ülima tõsidusega. Paraku polnud loodud tegelased kaugeltki piisavalt tugevad, et lugu enda õlul hoida, ning ainus emotsioon, mida tõesti tunda sain, oli ülim igavus. Tegelaste iseloomu ei avatud, nad olid lihtsalt lihahunnikud, kelle ainsaks eesmärgiks paistis olevat ellu jääda. Muid ambitsioone neil polnud. Selle žanri filmidele on tihti kerge andestada loogikavigu ning keskpärast näitlejatööd ja pinnapealseid karaktereid, sest lugu ja tegelased pole tavaliselt midagi enamat kui ohvrilambad filmitegijate altaril. Sedapuhku oli tegu aga nii tõsise looga, et need vead hakkasid üha rohkem ja rohkem häirima. Filmi viimane pooltund kulus suuresti kella vaatamisele ja ohkamisele. Mis siin juhtus? Nii palju raisatud potentsiaali. Väga kahju.
VEEL PETTUMUSI: „Mona Lisa ja verekuu“ (rež. Ana Lily Amirpour, 2021) ning „Saamueli rännakud“ (rež. Aik Karapetian, 2021). Viimane mulle tegelikult isegi meeldis, aga ootused olid olnud kõrgemad ning tundus, et võrreldes oma potentsiaaliga jäi filmis midagi ikka puudu.
SUURIM ÜLLATUS: Maasikahäärber (rež. Kentucker Audley ja Albert Birney, 2021)
On aasta 2035 ning inimeste unenäod on maksustatud. Üks audiitor saabub ekstsentrilise vanaproua uhkesse koju, et maksmata maksud kätte saada, ning satub unenäolisse seiklusesse, kus reaalsuse piirid muutuvad aina hägusemaks.
Nagu paljude teiste filmide puhul sel festivalil, ei olnud ma enne saalis maha istumist lugenud „Maasikahäärberi“ kohta ühtegi arvamust, vaadanud ühtegi treilerit ega tegelikult lugenud ka sisututvustust. Seetõttu ei osanud ma enamikust filmidest midagi arvata, enne kui lõputiitrid juba jooksid. Väga harva õnnestus mõnel filmil mind juba esimesest stseenist täielikult enda lummusesse tõmmata.
„Maasikahäärber“ oli just selline film, millel läks tõesti õnneks mind juba esimese paari minutiga täielikult võluda. Erinevalt mõnest teisest ei kadunud see lummus ei kümne, ei kahekümne, ei üheksakümne minuti möödudes. Filmitegijatel on õnnestunud jutustada tõesti karakteripõhine ja rikkalike emotsioonidega lugu, kust ei puudu ka suurel hulgal elavat fantaasiat ning palju orginaalseid ideid ja lähenemisnurki. Unenägude maksustamine on juba isegi nii põnev ja hirmuäratav mõte, aga lisada siia veel rottidest madrused ja inimnägudega meteoriidid on asja uuele tasemele viimine.
Tegu on ühega neist väikese eelarvega filmidest, millele suurte rahade puudumine palju kaasa aitab, sest filmitegijad on sunnitud mõtlema loominguliselt. Suures pabermaskis konn ei pruugi igas filmis toimida, aga unenägudest rääkiva fantaasiaseikluse jaoks on ta ideaalne. Isegi vaheti keskpärased eriefektid toovad juurde mingit kaugust päris maailmast ning kinnitavad „Maasikahäärberi“ unenäolist narratiivi. Jah, vahel oli väga selge, et mingid otsused olid tehtud puhtalt eelarve puudulikkuse tõttu, aga imelikul viisil aitas see kõvasti kaasa ja lisas filmile iseloomu. See meenutas natukene Terry Gilliami loomingut. Ootan suure huviga, mida need filmitegijad suurema eelarvega teha suudaksid.
VEEL ÜLLATUSI: „Tagurpidi torn“ (rež. Jaak Kilmi, 2022) ja „Kummituslik kepp“ (rež. Marcela Matta ja Mauro Sarser, 2021).
HALVIM FILM: Üksi koos sinuga (rež. Emily Bennett ja Justin Brooks, 2022)
Noor naine avastab oma tüdruksõpra oodates, et on oma korterisse kinni jäänud. Olukorra muudavad hullemaks kõrvalkorterist tulevad hääled ning naise kergelt hull ema.
Kõlab nagu päris hea pooletunnine tudengifilm. Mis? See kestab veel tund aega? Miks? Kõik võimalused on ju juba ära kurnatud. Mida siin veel teha on? Aa, mitte midagi. Lihtsalt sama asi uuesti ja uuesti? Okei, eks ma siis kannatan edasi. Miks? Ausalt, ei tea. Umbes selline oli minu mõttekäik vaadates filmi „Üksi koos sinuga“. Kui film sai läbi, hakkas mu peas arenema teooria, et esimene montaažirida oli vaid nelikümmend minutit pikk ning filmitegijad olid sunnitud kogu ülesfilmitud materjali kuidagi ära kasutama, et film kuidagi täispikaks venitada. Aina enam ja enam kordusid ühed ja samad situatsioonid, sama dialoog ja samad tunded. Oleks film olnud kolmkümmend-nelikümmend minutit lühem, oleksin ehk saanud kiita peaosatäitja rollisooritust. Paraku mängis ta pidevalt läbi umbes nelja või viit sama olukorda ja seetõttu paljastas, kui vähe mitmekülgsust tema esinemises tegelikult oli. Mainin siinkohal, et peaosa mängis Emily Bennett, üks filmi režissööre.
Filmis oli tõesti huvitavaid ideid enda peas lõksus olemisest ning halbadest suhetest, mis teevad ainult liiga, ja vähemalt prooviti luua klaustrofoobilist atmosfääri. Tegu on filmiga, mis töötab hästi metafoorsel tasandil, aga jääb faabula poole pealt liiga ennast kordavaks. Paraku ei saanud terve filmi vältel selgeks, mida vaatajana kartma peaksin. Mingid varjud kuskil taustal justkui liiguvad, aga peategelane ei tea sellest midagi. Mingid näod fotodel muudavad asendit. Kõhe, eks? Peategelase jaoks mitte, sest ta ei näe neid muutuseid kordagi. Kuna ma ei teadnud, mida kartma peaks, siis puudus filmis igasugune pinge ning seetõttu ei saa öelda, et „Üksi koos sinuga“ õudusfilmina kuidagi töötanud oleks. Kordan, et see oleks võinud olla üle keskmise okei film, kui ta oleks kestnud pool tundi.
PARIM FILM: Ära räägi kurja (rež. Christian Tafdrup, 2022)
Taani perekond kohtub puhkusel Hollandi perekonnaga, kes nad mõni aeg hiljem endale külla kutsub.
Sellega vist piirdungi. Rohkem ei taha kogemust ära rikkuda. Usun, et see on üks nendest filmidest, mida iga filmisõber peaks nägema ilma varasemate teadmisteta. Ütlen ainult, et film jättis väga sügava jälje ja ma mõtlen sellele pidevalt. Juba esimestest kaadritest on edukalt vaatajani toodud ebamugav atmosfäär, mis filmi jooksul aina ebamugavamaks muutub. Mingist hetkest hakkavad täiesti süütud olukorrad muutuma hirmuäratavaks. Ka filmi naljakad kohad tekitavad teatud imelikku ebakindlust. Ma tõesti ei mäleta, millal minus viimati nii edukalt ebamugavust tekitati. Kohati on soov lausa tegelaste peale karjuda. On selge, et millegi poole siin liigutakse ja see miski ei saa selgeks enne päris lõppu. Teada on ainult see, et kartsin seda, isegi teadmata, mida ma siis täpselt kardan. Tegu oli ka ainsa korraga festivalil, kus filmi lõppedes ei kostnud kohustuslikku plaksutamist. Inimesed lihtsalt liikusid vaikselt saalist välja. Ega ma isegi siin massist ei eristunud, aga pärast oli materjali diskussiooniks ja mõtteainet oi-oi kui palju.
Autor: Markus Jõeveer
Artikli tunnuspilt pärineb filmist “Ära räägi kurja” (rež. Christian Tafdrup, 2022)