Autor: Elis Rumma

  • Miks pahad inimesed on pahad ja mitte head?

    Miks pahad inimesed on pahad ja mitte head?

    „Teised“ on tänapäeva sotskriitiline draama, milles režissöör Aleksandra Terpinska toob ekraanile igapäevaelu armusuhted ja tupikud, nõrutatud läbi räppmuusika ja musta huumori. Peategelase, wannabe-räppari Kamili ainus siht elus on salvestada album, kuid tema kõrgeid unistusi segavad ellu viimast „teised“, kes temasse ei usu. Kamil leiab end rikka ja rinnaka „meeleheitel koduperenaise“ Iwona tiiva alt, kus on vahel hea valgel diivanil peatuda ja lahkumisel taskuraha küsida. Iwona ja Kamili seksiseiklused aga ei vii tegelasi armastuse ja õndsuse poole, vaid igaüks selles hallis maailmas on lõksus omaenda eksistentsis ja peab seal kuidagi hakkama saama. Õhus on küsimus, miks ei suuda keegi õnnelik olla.

    Valisin selle filmi esialgu üsna skeptiliselt, sest draama ja räppmuusika peale kinno üldiselt kohe ei jookseks. Esimesed kümme minutit oli raske filmi sisse elada, tunne oli, justkui oleks mind vaatajana palgatud 90-minutilise muusikavideo operaatoriks. Kuid aja möödudes põimusin siiski tegelastega niivõrd, et huvi ei kadunud kordagi. Just režissööri kadestamisväärsed käsitööoskused ja hea tunnetus laulude, stseenide ja aegruumi vaheldamisel hüpnotiseerisid mind täielikult ekraanile.

    Hoiatan ette – et saada maksimaalset filmielamust, peab tulenevalt keelebarjäärist olema kogu aeg kohal, sest film nõuab vaatajalt palju tähelepanu nii keele kui ka tempokuse tõttu. On kahju, et kõige teravamad ja iroonilisemad kalambuurid jäävad teiskeelsele vaatajale tõlgete tõttu lahjemaks. Kuigi keel jätab vaataja natuke kõrvale, siis puudujäägi korvab teatud määral tohutult hea näitlejatöö. Filmi veavad tugevad ratsanikud, kelle režissöör kaariku ette rakendas ilmselt meelitusega „Kas sa tahaksid mängida midagi erilist?“, ja näitlejad mängisid tegelasi tõepoolest eriliselt hästi. Usun, et režissöör sütitas näitlejaid piisavalt huvitava väljakutsega, mis väljendub ka ekraanil. Karaktereid tugevdab vaataja jaoks ka režissööri suurepärane koostöö filmi kunstnikuga, sest just keskkond, kostüümid ja värvivalik annavad puuduoleva info ning loovad kokkuvõttes usutavad tegelased ja tervikliku maailmapildi, mis asendab tüviteksti kohatisi puudujääke ja teeb loo arusaadavamaks.

    Minu jaoks jäid nõrgaks vaid muusikaline põhi ja räppar-Jeesuse karakter, mille režissöör algtekstile juurde lisas, kuid see on juba maitse asi. Aleksandra Terpinska on nüüdsest üks režissöör, kelle järgmiseidki filme jään huviga ootama. Kuigi film „rikub“ paljusid klassikalisi filmireegleid, suudab just see film tuua pimedatesse öödesse värskust. Soovitan seda kindlasti vaatama minna, sest tegu on väga julge ja terava debüütfilmiga.

    Autor: Elis Rumma

    “Teised“ (Inni ludzie, 2021)
    Riik: Poola, Prantsusmaa
    Kestus: 1h 46min
    Linastus PÖFF25 debüütfilmide võistlusprogrammis

    Režissöör: Aleksandra Terpinska
    Stsenaristid: Dorota Maslowska, Aleksandra Terpinska
    Produtsendid: Beata Rzezniczek, Klaudia Smieja
    Operaator: Bartosz Bieniek
    Monteerijad: Magdalena Chowanska
    Muusika: Marek Aureliusz Teodoruk
    Osades: Magdalena Kolesnik, Sebastian Fabijanski, Jacek Beler, Piotr Witkowski, Sonia Bohosiewicz

  • „Fortuna – tüdruk ja hiiglased“: õnnetus elada näljaste huntide maailmas

    „Fortuna – tüdruk ja hiiglased“: õnnetus elada näljaste huntide maailmas

    Itaalia režissööri Nicolangelo Gelormini esimeses täispikas mängufilmis asetatakse meid noore tüdruku Nancy/ Fortuna kingadesse. Juba avaminutitel saame tunda valu, lennates tüdrukuga pöörlevalt karussellilt näoli asfaldile. Samamoodi peaks vaatajatele mõjuma ka filmi lõpp, sest Gelormini on käsile võtnud raske ja tähelepanu vajava teema, milleks on laste seksuaalne väärkohtlemine. Debüteeriv režissöör on valinud karmi sõnumi edastamiseks eripärase maagilise horror-müsteeriumi žanri.

    Kuigi Fortuna esimene lend ja kukkumine on esitatud koomilise plärtsatusena, on filmi sõnum vaatajale teadmata defineeritud juba esimeses stseenis, isegi kui tegu on vaid tüdruku unenäoga. Virgudes tundub maailm pealtnäha tavaline, kuid tüdruku vaikiv olek, segaduses suured silmad ja distantseeritus nii endast kui ka ümbritsevast annab vihje, et kõik ei ole päris korras. Millestki pole justkui kinni hoida peale teadmatuse ja ühe vaikiva tüdruku.

    Film paneb vaataja kannatlikkuse proovile, mitte küll tühjade arthouse’i kaadritega, vaid segaduse ja taotluslikult eksitava vormiga, hoides müsteeriumit kuni viimse tõukeni. Vaatajatena hakkame lugu kokku panema kui puslet, kuid jääb ebaselgeks, kas meile on antud nurgatükk või sisu. Konteksti teadmata ei oska vaataja ilmselt algul eriti midagi arvata näiteks filmi alguses ehituskunsti rõhutavatest kaadritest. Ekslikult võiks mõelda, et tegu on arhitektuurieriala taustaga režissööri esteetilise valikuga, kuid müsteeriumi lahtirullumine avab nende vaadete visuaalse tähenduse alles filmi kulminatsioonis.

    Filmi visuaalne keel on tuntavalt sorrentinolik, kuid pole midagi imestada, sest režissöör on olnud tuntud Itaalia filmiguru assistent tolle esimese täispika filmi „L’uomo in più“ (2001) tegemisel. Nende sarnasus seisneb tegelikkuse ja unenäolisuse lummavas visualiseerimises, sulatades need kokku üheks tervikuks. Kahe maailma vahelisi piire hägustavad ka silmapaistvad kostüümivalikud. Eristatav on aga kaheaktilisus, mille reedab filmi formaadi muutumine. Kui esimeses aktis oleme kitsamates piirides (4:3) ja nii tegelasele kui ka vaatajale on teada vähem, siis teises aktis avaneb meile laiem kaadriformaat Fortuna silmitsi seismine juhtunud tragöödiaga avab silmad nii meil kui ka väikesel vapral tüdrukul, kes oma sisemust tasapisi uuesti avab. Režissöör on filmi lisanud ka oma muusikavideote lavastamise kogemust, tuues kohati ootamatult sisse lõbusa süntpopi taustal dialoogita visuaalseid metafoore. Nii esteetilised kui ka muusikalised valikud on värsked ja ootamatud niivõrd raske temaatika kandmiseks ning film on kindlasti debüütfilmide kategoorias must-see.

    Verivärske on ka Nancyt/Fortunat kehastav noor Cristina Magnotti, kes on varem osalenud vaid ühes teleprojektis, kuid tegelenud palju koorilauluga. Kogenematus ekraanil välja ei paistnud, tüdruku esitus oli filmidebüüdi kandvas rollis suurepärane. Tegelane, kellele kaasa elada, ei lasku melodraamasse, sest inimese kurbust ja valu on võimalik edasi anda ka karjumise ja pisarateta. Mul on hea meel, et režissöör sellise valiku kasuks otsustas, andes tegelaskuju edasi napisõnalise karakterina, kellel on siiski võimekus läbi vaikuse peegeldada meile oma sisemaailma segadust.

    Segaduses Nancy vastandub, nagu ka pealkirjast võib tuletada, täiskasvanute maailmaga. Hiiglastel on aga suur jõud, millele väikese inimese käsi vastu ei saa. Tüdruk on sunnitud ise astuma oma tugevama alter ego rolli, kelleks on tulnukprintsess Fortuna, sest keegi peab ju ometi maailma kurjuse eest kaitsma. Film on võluv ja olen isegi Gelormini poolt justkui ära nõiutud, nii et kaalun tulnukprintsessi armeega liitumist. Loodan, et film jõuab peale PÖFFi ka kinolevisse, sest on väärt vaatamist.

    Autor: Elis Rumma

    “Fortuna – tüdruk ja hiiglased“ (Fortuna, 2020)
    Riik: Itaalia
    Kestus: 1h 48min
    Linastus PÖFF24 debüütfilmide võistlusprogrammis

    Režissöör: Nicolangelo Gelormini
    Stsenaristid: Nicolangelo Gelormini, Massimiliano Virgilio
    Produtsent: Davide Azzolini
    Operaator: Agostino Vertucci
    Monteerija: Nicolangelo Gelormini
    Osades: Valeria Golino, Pina Turco, Cristina Magnotti

  • „Sildimaalija“ ehk otsuste vastuvõtmise kunst viltuses maailmas

    „Sildimaalija“ ehk otsuste vastuvõtmise kunst viltuses maailmas

    18. novembril toimus PÖFFi raames Läti, Tšehhi ja Leedu koostöös valminud filmi „Sildimaalija“ rahvusvaheline esilinastus. Kõigest paar päeva varem oli see linateos kogunud Läti riiklike filmiauhindade jagamisel lausa neli autasu, jäädes alla vaid PÖFFi tänavusele teisele Läti lapsukesele „Hingede torm“, mis võitis kuus auhinda. Parima näitlejatöö (lätlane Dāvis Suharevskis), parima kõrvalosatäitja (tšehhitar Brigita Cmuntová), parima stsenaariumi (Viesturs Kairišs, stsenarist ja režissöör) ja parima muusika autasud noppiski endale „Sildimaalija“1 ning õnneks saab filmi festivali jooksul suurelt ekraanilt veel kord vaadata.

    Filmi juhatas sisse produtsent Guntis Trekteris sõnumiga, et inimesed on ka rasketel aegadel, kus tundub, et nende jaoks justkui valikuvabadust pole, võimelised vastu võtma otsuseid.  Meie filmi kangelane sildimaalija Ansis (Dāvis Suharevskis) ei ole otsuste vastuvõtmise toiduahela tipus. Tal puuduvad läikivad saapad, mustad nahkkindad ja pagunid, mida tänaval kõndides aknapeegeldusest imetleda. Meie kangelane on käsutäitja. Tal on veidi kulunud linasest püksid, mis ilma traksideta üleval ilmselt ei püsiks, rõhutades nõnda tema kleenukest lipuvardakuju. Ta käed on määrdunud, aga mitte verest nagu võimulolijail, vaid kõigest värvist, olgu see siis trepi ülemisel astmel seisvale jõule meelepäraselt roheline, punane, valge või must. Leivaraha teenimise kõrval võtab noormees kätte tegeleda ka maalikunstiga, mis toetab hinge, ning tema südamesse leiavad tee kaks naist: Zizele, kes on varaka juudi kaupmehe tütar, ja kohalik läti neid Naiga. Kuigi armukolmnurk kisub tuliseks, on Euroopas toimuv siiski suurem ja raputab ka Ansise kodukohta. Kuid kas ka Ansist ennast?

    Vaataja tõmmatakse 1930.–1940. aastatesse, asukohaks määratakse Läti ning ajaloole kleebitakse sümboolselt peale tilt. Pilt on viltu ja seda 99 protsenti ajast, olgu see kiitus originaalsusele, aga ka hoiatus vaatajale. Operaator Viesturs Kairišsi otsus iseloomustab ebastabiilset ja räbalat aega, kuid produtsendi sõnul on see ka viide maailmakuulsa juudi päritolu kunstniku Mark Chagalli loomingule. Chagall ei üritanud kunagi maalida tegelikkust, vaid kõike läbi oma fantaasia, luues teoseid nii fovismi kui ka kubismi mõjuväljas. Filmi vaadates võib erilist tähelepanu osutada ka ühele protsendile ajast, mil kaamera loodis on, sest sel hetkel viiakse meid pärismaailmast fantaasiasse ning kaadrid mõjuvad kui liikuvad maalid.

    Kui silmale on kunstiliseks valikuks märgatav sirgjoonelisusest kõrvalekaldumine, siis kõrvale on kõlavaim tolle aja mitmekultuuriline muusikavalik. Filmi helirežissöör Justė Janulytė tegi valikute eel põhjalikku uurimistööd, otsides nii vana latgali kui ka juudi muusikat ning salvestades leitud noodid taas kuuldavaks. Meeldejäävaim neist on kankaanilik muusikapala, mis produtsendi sõnul on inspireeritud vanast juudi pulmalaulust, lisades korduva motiivina tragikomöödiale groteskset maitset. Muusikale lisaks kõlavad keeled, sest sündmused peegeldavad aega, mil poliitilised jõud muutusid ja Lätis oli selgelt mitmekultuuriline ühiskond. Filmis võib kuulda vene, saksa, jidiši ja muidugi läti keelt. Eriliselt tungib esile latgali keel, mida praeguseks kõneleb vaid 150 000 – 200 000 inimest2.

    Kuigi režissööril õnnestus leida latgali keelt kõnelevate meeste seast see üks ja õige 25-aastane Dāvis Suharevskis, kes kehastab Ansist, siis tšehhitarist kõrvalosatäitja Brigita Cmuntová pidi sõlmeajava keele filmi tarbeks nullist selgeks õppima. Seetõttu on filmis kasutatud ka palju dublaaži, mis õnneks tugevalt kõrva ei kriibi. Dāvis Suharevskis kiitis oma kaasnäitlejat, lisades, et tegu ei ole mitte ainult tubli õppijaga, vaid ka väga šarmantse inimesega. Võib-olla tõi just hea koostöö kaasnäitlejatega noormehele parima näitleja autasu. Veelgi suurema tähtsuse omandab see põhjusel, et tegu oli igapäevaselt hoopis bioloogiat õppiva3 peaosatäitja debüüdiga kinolinal. Publiku palvel võrdles noormees end ka filmis kehastatud Ansisega, tuues võrdluses humoorikalt välja, et Ansis on tüdrukutega temast kindlasti palju oportunistlikum, koputades korraga lausa kahe neiu aknale.

    Vaatajatena pääseme nii neidude kui ka kõrvaltegelaste ellu läbi usutava ning intiimse keskkonna. Filmi kunstnik Ieva Jurjāne on teinud kõvasti tööd, et luua autentne atmosfäär, andes vajaliku katalüsaatori näitlejatele ümberkehastumiseks. Nii Bersteini pood kui ka Naiga isa apteek on viimse detailini kaunistatud ajalooliste purkide, pudelite, kastide ja vitriiniga. Apteekri kabinetis filmi võluretsepti küll ei paljastata, aga naabrid asuvad sellega uhkelt võistlema teiste PÖFFi põhivõistlusprogrammi nominentidega. Neil, kes üleaedsetel silma peal tahavad hoida, tuleks kindlasti, mask peas, 26. novembril kino poole sammuda, sest seda filmi peaks kindlasti vaatama suurelt ekraanilt. Kuigi, tilt’i saab virtuaalkinos kergemini väikest ekraani pöörates sirgeks reguleerida.

    Autor: Elis Rumma

    1FNE at 2020 Latvian National Film Awards: Blizzard of Souls Leads with Six Awards
    2S. Lazdiņa, H. F. Marten, “Latgalian in Latvia: A Continuous Struggle for Political Recognition”
    3Viestura Kairiša “Pilsēta pie upes” – kinorepertuārā! + 10 fakti

    „Sildimaalija“ (PILSĒTA PIE UPES, 2020)
    Riik: Läti, Tšehhi, Leedu
    Kestus: 1h 58min
    Linastub PÖFF24 põhivõistlusprogrammis

    Stsenarist ja režissöör: Viesturs Kairišs
    Produtsent: Guntis Trekteris
    Operaator: Gints Bērziņš
    Montaaž: Armands Zacs
    Helirežissöör: Justė Janulyutė
    Kunstnik: Ieva Jurjāne
    Osades: Dāvis Suharevskis, Agnese Cīrule, Brigita Cmuntova, Gundars Āboliņš, Juozas Budraitis