Muusika on kui hea sõber, kelle õlal saab nutta. Samuti on temaga hea koos tantsida ja ehk isegi õppida. Aga mis saab siis, kui muusika on sinu vastu õel? Kui ta pole sinu sõber, vaid hoopis vaenlane? Muusika leiab tee meie kõrvadesse igal tänavanurgal ja liftisõidul, aga mida siis teha, kui muusika sulle vastu hakkab?
Aga tantsida saab ka ilma muusikata. Muusika on vaid hooandja. Tants peab tulema sinust endast.
„Amuusia“ on armastuslugu. Peaosades on Livia (Carlotta Gamba) ja Lucio (Giampiero de Concilio), kelle dünaamika on põimitud melanhoolsusest ja ahastusest elu pärast. Nende isiksused on justkui vastandid, mida demonsteerib hästi stseen, kus tuleb välja, millised on paari lemmikvärvid. Lucio lemmikvärk on kollane. Kollane sümboliseerib soojust ja rõõmu. Tema on leidnud oma monotoonses elus rahu, sest isegi väikeses Itaalia külakeses on ta aru saanud, mis on tema põhimõtted. Mis siis, et ta saaks elus tegelikult palju kaugemale jõuda. Livia lemmikvärv on aga koobaltsinine. Sinist nähakse kui külmust ja ärevust. Tema ei ole aktsepteerinud tõde ja otsib siiani kohta ning lahendust elule. See kontrast nende iseloomude vahel teeb tegelastega samastumise lihtsaks, sest iga inimene on kas hingepiina tundmas või sellest vabanenud.
Lugu ise ei ole midagi suurejoonelist – see on üsnagi lineaarne. Mees, kes töötab motellis, näeb teiselpool vastuvõtuklaasi üksildast naist, kes soovib öömaja. Nende vahel tekib side ja nad õpivad üksteist ajapikku päriselt tundma. Aga kuna tegevus toimub enamjaolt väikeses külas, on iga väiksemgi probleem näiliselt suur. Natukene maitset argipäevasesse ellu. Marescotti Ruspoli avab filmis ka pere teemat. Livia ja tema isa vahel hõõgub konflikt, mis suvalistel hetkedel ja hästi vaikselt enda halba palet näitab. Trauma ei ole lahendatud, see on kuskil aju tagumistes soppides alati alles.
Kuna muusika ja heli mängivad filmis väga suurt rolli, on selle õigesti kasutamine prioriteet. On näha, et kõik lauluvalikud on pikalt ja põhjalikult läbi mõeldud ning iga heliefekti ning vaikse hetke taga on olnud pikk protsess, et välja mõelda, mis töötaks kõige paremini. Filmis on teemat uuritud sügavalt ja proovitud tekitada vaatajatele sedasama tundeelamust, mida tunnevad need inimesed, kes kannatavad amuusia all. Selleks et enne filmi õigesse meeleolusse saada, soovitan filmi soundtrack’ilt pala nimega „Magnolia” (J. J. Cale).
Filmi itaalialik kunstipool on tugev. Alati keegi suitsetab, riided ja hooned lasevad silmal puhata. Lokatsioonid on kaunid, mõned leitud, mõned valmis ehitatud. Itaalia on kuidagi ajaaugus, kus mõned kohad ja hooned on euroopalikult modernsed ja teised veel 1950-ndates kinni. Seda film ka näitab. Erilist tähelepanu väärib motell Amour, kus Lucio töötab. Ruspoli rääkis linastusel esimesest hetkest, kui ta nägi hoonet valmiskujul, kõik tuled ja valgus sees, ja see puudutas teda päriselt. Hoonel on nii palju iseloomu, et see võiks vabalt olla kolmas peategelane, sest seal juhtuvad paljud filmile olulised momendid. Iga tuba, vastuvõtt ja koridorid on valguse kaunite kunstidega kaetud – ei usu, et mõni motell üldse nii kutsuv ja soe saaks välja näha. Motellil on rääkida palju lugusid nii armukestest kui ka purunevatest abieludest.
Amuusia on päris haigus, mille puhul kuuldud muusika muutub müraks. Pärast muusika kuulmist puudub mälu sellest laulust täielikult. Amuusiaga, nii nagu ka teiste mentaalsete häiretega, on aja jooksul sageli kaasas käinud stigmatiseerimine, mida filmi alatoonides ka tunda on.
„Amuusia“ väärib kindlasti vaatamist. Selleks, et filmi nautida, ei pea isegi kuigivõrd loole keskenduma, sest pilt ja heli räägivad juba enda eest.
Autor: Erik Aart
“Amuusia“ (Amusia, 2022)
Riik: Itaalia
Kestus: 1h 31min
Linastub PÖFF26 debüütfilmide võistlusprogrammis
Režissöör: Marescotti Ruspoli
Stsenarist: Marescotti Ruspoli
Produtsendid: Lorenzo Fiuzzi, Bardo Tarantelli
Operaator: Luca Bigazzi
Monteerija: Gianluca Scarpa
Muusika: Ford
Osades: Carlotta Gamba, Giampiero de Concilio, Fanny Ardant, Maurizio Lombardi, Adriano Chiaramida jt