Kostüümidraama on žanrina, olenemata oma kindlatest reeglitest, sagedases muutuses. Ajalooline miljöö ja teada-tuntud tegelased (minevikust või mõnest kirjandusteosest) on omadused, mis annavad filmitegijatele siiski küllalt ruumi eksperimenteerimiseks. Yorgos Lanthimose 2018. aasta film „Soosik” (“The Favourite”), mille fookuses on kuninganna Anne’i õukond, pöörab aga vormi pea peale ja seda võiks isegi nimetada anti-kostüümidraamaks.
Eesliide „anti-” viitab sageli totaalsele vastandile, must valgele, hea kurjale. Kunstides, eelkõige alates 20. sajandist, on seda liidet aga kasutatud nüansseeritult. 1913. aastal kirjutas kunstnik Marcel Duchamp keset loomekriisi oma märkmetes: „Kas on võimalik luua teost, mis pole kunstiteos?” (Humble, 2002, lk 244). Duchamp’ edasine looming, „ready-made” ehk leitud objektid, nagu näiteks „Purskkaev”, tõstatas (kuri)kuulsalt idee, et mitte-kunstiteos võib olla kunstiteos (lk 246). See oli üks vundamentidest vormile, mida tuntakse „anti-kunstina”, mis võib, aga ei pruugi kätkeda traditsioonilise kunsti omadusi; kritiseerides, dekonstrueerides, mängides nendega.
Otsese seose leidmine anti-kunsti ning ilukirjanduse ja filmikunsti vahel vajaks pikemat uurimist, küll aga on liide leidnud säärast kasutust žanrite kirjeldustes ja troopide täheldamistes. Üks selline näide on „antikangelane”. Popkultuuri andmebaas TV Tropes kirjeldab, et üldiselt tähendab see protagonisti, kellel puuduvad kangelaslikud omadused (lõik 1). Tänapäeval on aga tähendus veidi laienenud, ja antikangelane on paljuski kangelane (lõik 8). Seega, võib öelda, et „anti-” ei tähista alati totaalset vastandit sellele, millele iganes see liidetud on, vaid võib viidata ka vormile, mis küll ujub vastuvoolu antud vormi olemasolevatele reeglitele või levinud omadustele, aga jääb siiski selle vormi sisse. Jõudkem kostüümidraama ja „Soosiku” juurde.
„Soosik” jutustab kuninganna Anne’ist (Olivia Colman) ning tema kahest soosikust, Marlborough hertsoginna Sarah Churchillist (Rachel Weisz) ja viimase nõost Abigail Hillist (Emma Stone). Kuningannat vaevavad tervisehädad ning ta tal puudub riigivalitsemise vastu eriline huvi, lastes oma õuedaamil Sarah’l riigiasjade eest hoolt kanda. Võimuvahekord aga muutub, kui Sarah annab tööd oma vaesunud nõole, kes kavalalt end kuninganna uueks soosikuks sekeldab, puhtalt ellujäämise ja toimetuleku nimel. Filmi režissöör Yorgos Lanthimos on silma paistnud oma absurdse käekirjaga 2015. aasta filmis „Homaar” ja teatavat absurdi leidub ka „Soosikus”. Arvustajad kirjeldavad seda sageli kui „õõnestavat” (subversive) filmi, nagu näiteks meesteajakiri GQ, mis isegi nimetab seda kui sobivat kostüümidraamat neile, kes vihkavad kostüümidraamasid. Võib öelda, et film on teinud midagi teisiti tavapärasest.
Klassikaline kostüümidraama on romantiline, isegi kui see põhineb ajalool („Armunud Shakespeare” 1998); see põhineb üsna sageli romantilisel romaanil („Uhkus ja eelarvamus” 1995; 2005; jm), või hoopiski realistlikul, kuid ekraniseeritakse romantiliselt (Joe Wrighti „Anna Karenina” 2012). Isegi kui see on traagiline või realistlik, säilitab kostüümidraama tingliku mulje, andes vaatajale signaali läbi kostüümide ja ajaloolise olustiku, et tegemist on teise aja ja teistsuguste inimestega. Selline kostüümidraama on sageli tundeline elamus, täis hetki ja isegi montaaže, mis näitavad publikule tegelaste õrnust, tundepuhanguid, kirge.
Chesteri ülikooli professor ja 19. sajandi briti kirjanduse uurija Deborah Wynne kirjutab esseekogumikus „Textual Revisions: Reading Literature and Film”, Jane Austeni loomingu ekraniseeringute näitel, et kostüümidraama kui vorm presenteerib üldjuhul seda, mis „tundub” ajalooline, läbi kostüümide ja miljöö (Wynne, 2013, lk 37). Kuigi selle vormi teeb populaarseks püüe olla ajalooliselt täpne, siis vähemalt ekraniseeringud sageli leiutavad midagi ümber (lk 39). See aga tähendab, et ehk pole faktuaalsus nii oluline, vaid orgaanilisus.
Kui kiiresti tõetruuduse illusioon murdub „Soosikuga” oleneb ehk vaataja teadmistest kuninganna Anne’i valitsemisaja kohta või lihtsalt ootustest kostüümidraamade suhtes. Filmis on kõigil tegelastel iseloomulikult robustne kõnemaneer, sisaldades tänapäevaseid roppusi ja familiaarset tooni. Kes on harjunud ettekujutusega aristokraatiast, kelle meistriklassiks on äärmuslik viisakus, mille taga mõnikord võib peituda mõni skandaalne alltekst, võib film tõesti tunduda pelgalt kostüümimänguna. Sõnavara ja filmis nähtud aadelkonna kummaliste mängude rõlgus aga ei pruugigi olla üdini võõras, arvestades kombeid, mida kohtas toona näiteks Versailles’ palees.
Kui tagasi tulla romantika juurde, siis suhteid leidub „Soosikus” küllaga, isegi võimusuhteid, millesarnaseid leidub realistlikuma joonega kostüümidraamadest (Stephen Frearsi „Ohtlikud armusuhted” 1988, Mira Nairi „Edevuse laat” 2004). Film loeb kolme naise vahelist suhet, mis ka reaalselt kunagi aset leidis, teatava armukolmnurgana, mis on paraku tänapäeval veel tavapäratu nähtus peavoolu filmikunstis, liiatigi kostüümidraamade seas. Kuninganna suhe oma soosikutega on vägagi seksuaalne ning vähemalt repliigid ei varja seda või peida seda sensuaalsuse loori taha. Noor Abigail soovib abielluda hurmava noore õukondlase Robertiga, vast mitte armastusest vaid pigem kindlustundest, mis võis toona olla võrdväärne kiindumusega või isegi olulisem. Nende vahel tärkavat suhet presenteerib film kui midagi lohakat, kohati küünilist (sest Abigail soovib lõppkokkuvõttes enda positsiooni kindlustada) ja himurat, aga lõppkokkuvõttes sümpaatset. Romantikat võib selles leida, kuid pigem kõverpeegli peegeldusena.
Tegelaste vahel pillutud kavalused ja torked võiksid olla austenlikud (Whit Stillmani „Armastus ja sõprus” 2016), kui neid poleks vürtsitatud tänapäevaste roppustega (f- ja c-sõnad on üpriski sagedased). Ärategemised, skandaalid ja konfliktid, mida filmis näidatakse, võiksid meenutada „Ohtlikke suhteid” oma tõsiduselt, kui neis poleks teatavat argisust ja isegi huumorit. BBC arvustus kirjeldab filmi kui räpast, vägivaldset, ja ennekuulmatut komöödiat, mis nõretab roppustest ja sellest veelgi hullemast käitumisest, mis võib eemale peletada kõiki, kes ootavad tavapärast kostüümidraamat. „Soosik” seega jälgib kostüümidraama reegleid, aga samaväärselt ka murrab neid.
Kui jõuda kostüümideni, nagu eestikeelne nimetus „kostüümidraama” eeldaks, siis vaatajat võivad need oma loomulikkuses isegi ära petta, sest Wynne’i definitsiooni järgi on loodud orgaaniline kooslus. Entertainment Weekly intervjuu „Soosiku” kostüümikunstnikuga toob aga välja, et filmi võis oodata tüüpiline 18. sajandi kostüümidraama saatus oma ekstravagantsuses, kuid riietusega võeti hoopis pungilikum suund koos taaskasutatud teksade, aafrika mustrite ja toona veel leiutamata kangastega (lõik 1). Tulemus on olenemata sellest rikkalik, nagu kostüümidraamale on omane, küll aga ilmnevad sellest omad vimkad. Režissööri eesmärk oli näidata naisi loomulikena ja sellistena nagu nad on, erinevalt tavapärasest kostüümidraama žanris; mehed seevastu on puuderdatud ja isegi dekoratiivses rollis (lõik 12). Sel ühel korral, mil kuninganna proovib kasutada veidi rohkem kosmeetikat, ütleb Sarah talle, et ta näeb välja nagu mäger; kui Abigaili väljavalitu teda võrgutada üritab, ilmub mees ta ukse taha hiigelsuure paruka ning rõõsa meigi all.
Kõige enam võib žanri õõnestatus vaatajale silma torgata „Soosiku” esimese jao haripunktis, mil toimub tantsustseen. Tantsimine on sage vahend kostüümidraamades, kerides armukütkeis olevate tegelaste tundeid ja riskides nende avalikuks tulemisega võimalike vaenlaste ees. Klassikaline näide sellest on Joe Wrighti 2012. aasta „Anna Karenina” ekraniseeringus, milles Anna ja Vronski tantsivad endid unustavalt ja kirglikult, näidates, et naine on lubamatusse suhtesse lõplikult lõksu langemas. Või 1998. aasta Shekhar Kapuri filmis „Elizabeth”, kus kuningannat kütkestab oma kroonimispidustustel krahv Dudley tantsimine, mis kannustab teda meest tantsule kutsuma.
„Soosikus” on tantsustseen küll kannustatud armusuhtest, kuid sellega lõppevad igasugused sarnasused tavapärase kostüümidraamades nähtuga. Sarah palub õukondlase Roberti tantsima, sellal kui haiguse pärast ratastoolis istuv kuninganna vaatab pealt. Sarah käitumine näitlikustab kui toksiline oli tema suhe kuningannaga, demonstreerides, et võim on alati tema käes. Tema võib tantsida, kui terve impeeriumi valitseja on sunnitud istuma. Mittemidagiütlevate pilkude all algab tants ehk ootuspäraselt, kuid iga järgnev tantsusamm on aina absurdsem, tuues sisse nii hiphoppi kui ka vogue’imist. Ajakirjas Variety avaldatud artiklis antud stseeni kohta seletasid näitlejad, et stsenaariumis oli ainult öeldud, et tegelased tantsivad (lõik 7). Filmi koreograafi sõnul ei soovinud režissöör kasutada mitte ühtegi ajastukohast tantsu ning tulemus tuli pikema improviseerimise käigus (lõik 10). Selles tantsustseenis murdub kõik, mis võiks olla iseloomulik kostüümidraamale, kuid ometi filmi žanr ise ei muutu.
„Soosikut” võib käsitleda kui anti-kostüümidraamat, mis sarnaselt mõne muu „anti-” liidet kasutava kunstivoolu, žanri või troobiga, küll tunnistab kehtivaid ootusi, reegleid ja võtteid, aga samal ajal murrab või destabiliseerib neid. Film loob koosluse, mis on igati orgaaniline ja võiks kohati vaatajat isegi oma totaalses tõetruuduses veenda, kuid mis mõnel järgneval hetkel lööb kõikuma mõne tänapäevase roppuse, tavatu lahenduse või täiesti ajastuvälise tantsusammuga. Võiks öelda, et kostüümidraama kui vormi areng on jõudnud teatava murranguni; kui pelgalt ei flirdita uute lahendustega, võib vabalt kõik ka pea peale pöörata.
Allikad
Humble, P. N. (2002). Anti-Art and the Concept of Art. P. Smith ja Carolyn Wilde (toim.), A Companion to Art Theory. Oxford: Wiley-Blackwell.
TV Tropes. Anti-Hero. Kättesaadav https://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/Main/AntiHero
Van den Broeke, T. (15.11.2018). Finally: a period drama for people who hate period dramas. GQ Magazine. Kättesaadav: https://www.gq-magazine.co.uk/article/the-favourite-movie-review
Wynne, D. (2013). The Materialisation of ‘the Austen World’: Film Adaptations of Jane Austen’s Novels. B. Baker (toim.), Textual Revisions: Reading Literature and Film. Chester Academic Press.
Barber, B. (31.08.2018). Film Review: The Favourite. BBC. Kättesaadav: http://www.bbc.com/culture/story/20180831-film-review-the-favourite
Nolfi, J. (09.11.2018). How The Favourite costumes added renegade ‘punk’ edge to Queen Anne’s court. Enterntainment Weekly. Kättesaadav: https://ew.com/movies/the-favourite-costumes-sandy-powell-interview/
Donnelly, M. (11.12.2018) Breaking Down ‘The Favourite’s’ Insane, Royal Dance Battle. Variety. Kättesaadav: https://variety.com/2018/film/news/favourite-dance-scene-rachel-weisz-joe-alwyn-1203085751/
Dempsey, C. , Guiney E. , Magiday L. , Lanthimos, Y. (produtsendid), Lanthimos, Y. (režissöör). 2018. The Favourite. Iirimaa, Ühendkuningriigid, USA. Scarlet Films.
Bevan, T. , Fellner, E. , Webster. P (produtsendid), Wright, J. (režissöör). 2012. Anna Karenina. Ühendkuningriigid, USA. Working Title Films.
Bevan, T. , Fellner, E. , Owen, A. (produtsendid), Kapur, S. (režissöör). 1998. Elizabeth. Ühendkuningriigid. Polygram Filmed Entertainment.