2019. aasta märtsis välja tulnud „Kapten Marvel“ on taas näide teravmeelsest, nostalgiaküllasest ja intertekstuaalsest Marveli-filmist. Neid omadusi võib pidada iseloomulikuks MCU (Marvel Cinematic Universe) ehk Marveli koomiksitel põhineva filmimaailma edule. Viimaks on kangelasloo keskmes naine, kelle tegemised on küll ülendavad, aga paljuski juba tuttavad, kuna Marvel oma eduvalemist praegu veel ei tagane. Üpriski plaanitult on ka „Kapten Marvel“ toonud rekordkülastused ja süžees ei tundu just paljudel midagi laita olevat.
Kangelasfilmide näitlejaskond ei koosne tänavu ainult action-staaridest ja see žanr on tõusnud võrdväärseks teiste seas isegi Ameerika filmiakadeemia jaoks. Superkangelaseks, -kurjamiks või liitlaseks kõlbab ka tõeline Hollywoodi raudvara, näiteks Sir Anthony Hopkins, Tilda Swinton, Don Cheadle, Jeff Goldblum, „Kapten Marveli“ puhul taas Samuel L. Jackson ja ka Annette Bening. Tuttav nägu, eriti selline, kes teeb kas esimest katsetust kangelasulmes ja/või on ikoonistaatuses mõne teise suure esituse läbi, on publiku jaoks atraktiivne kas nostalgiast või ootusärevusest, et kuidas säärane talent end juba juurdunud olustikus kehtestab.
Brie Larson mängib nimitegelast Kapten Marvelit ehk Carol Danversit mänglevuse ja tüünusega, mida ootakski identiteedikriisis tulnukahakatiselt. See võiks olla äraleierdatud kangelastüüp, kui enne poleks selline kangelane naisversioonis haruldus olnud ja Larsonil poleks niigi loomulikku sarmi, et seda enda kasuks tööle panna. Naistevahelise sõpruse kujutamine on teine oluline, samas harvanähtud detail. Danvers kohtab vana sõpra piloodipäevilt ja nende suhe ei taandu kassikakluseks, nagu terve Hollywoodi filmiajalugu on ootuseks sisendanud. MCU on tasapisi lubanud naistel aina rohkem särada, aga võiks võtta rohkem õppust oma algtekstist. Koomiksimaailmas on vähemalt trükiste poolel murrang toimunud erinevate tegelastüüpide kasuks, filmidel on aga veel pikk tee kaugeneda tugevate meestegelastüüpide fookusest.
Väga iseloomulik Marveli filmidele on intertekstuaalsus tegelaste omavahelise kohtumise läbi. Kirjanduses on see vana vahend, aga on populaarsust kogunud ka koomiksites ja animatsioonis. Kui kõik toimub samas universumis, siis peaksid ju kunagi ometi tegelased kokku juhtuma. Kui see hetk lõpuks saabub, on see lugeja või vaataja jaoks väga tähelepanuväärne, põhjuseks võib olla nii äratundmisrõõm kui ka teatav rahuldus selle üle, et tegelikult on käesolev raamat, koomiks, film, multikas vms palju avaramate piiridega, kui võis arvata. Kui „Huckleberry Finni seiklustes“ ilmub välja Tom Sawyer, pakub see sama elavat emotsiooni kui näiteks „Kapten Marvelis“ pikka aega MCU filmides figureerinud noorte agentide Coulsoni ja Fury nähtavale tulek.
MCU tunnusjoon on algusest peale olnud kõigi filmide (ja muude meediumite) tugev seos, et luua elav ja mitmekülgne maailm. Seda jätkab ka „Kapten Marvel“. Ainukesena võib probleem tekkida võõral vaatajal, kes ei tea, mis täpselt on igavikukivi, kui tähtis see on ja kes kurjam X või Y tegelikult on. Nüüdseks aga on Marvelil tõenäoliselt tekkinud regulaarne miljonites vaatajaskond, kelle jaoks on sellised süžeelised signaalid ilmselt ootuspärased. Fänne on ootus ja lõpuks selle täitumine paelunud juba üle kümne aasta, sest kõikidesse MCU filmidesse on pikitud suuremaid või väiksemaid vihjeid neile, kes tunnevad seda maailma.
Marveli koomiksimaailma ühe isa ja tuntuima näo Stan Lee mälestusavaldus filmi alguses tekitas minu külastuse ajal publikus reaktsiooni, mida kohtan väljaspool festivale harva. Rahvas plaksutas ja isegi hõiskas selle järel mõne austusavalduse. Paljude jaoks võib Lee olla lihtsalt talisman, kes igas Marveli sarjas ja filmis vähemalt korra nägu näitab; koomiksikauge inimesena ei oska ma öelda, kui palju teda just trüki kaudu siinkandis tuntakse. Üks kümnend on ilmselt küllalt pikk aeg, et tema nägu võiks paljudele meelde jääda. Siiski võib Lee olla siingi ammusemast ajast üsna oluline populaarkultuuri ikoon – mäletan ehedalt üheksakümnendatel aastatel Eestis näidatud „Ämblikmehe“ multikaviimast osa, kus Ämblikmees satub „päris“ reaalsusesse ja kohtab vanameistrit ennast, umbes nagu teda on filmides ja koomiksites kohatud tänaseni.
Hetk, mil Lee filmis taas nägu näitab, keset ühistransporti, ja Carol Danvers talle kavala või võiks öelda, et lausa eneseteadliku naeratusega vastab, oli päris rabav. Publikust kostis taas ahhetusi ja piltlikult öeldes tundus korraks, nagu oleks nii mõnigi meist olnud tol hetkel Danvers ise, muhelemas koos ühe sümpaatse härraga. Niisugused publikureaktsioonid on tähelepanuväärsed ja harvad on filmid, mis seda tekitada suudavad, eriti Eesti publikus. Marveli filmid tunduvad olevat üles ehitatud paljuski sellistele hetkedele, täis eri moodi suhestumist ja äratundmist, mis on muutnud sarja üpris ainulaadseks.
„Kapten Marveli“ ja MCU fenomen seisneb korduses, mustrites, äratundmises. Lõppude lõpuks ei paku ta palju uut, kui uus kangelane lendu läheb, aga tuletab soojalt meelde midagi ammu kogetut ja paneb ka mõned teada-tuntud tegelased veidi teistsugusesse olukorda. Siiani pole see muutunud nii tüütavaks, et hakkaks fänne peletama, ja „Kapten Marvel“ läheneb (kirjutamise ajal) oma tulus jõudsalt juba miljardile dollarile. Kui publik hakkabki lõpuks väsima, siis ehk pakub järgmisena huvi keskendumine naiskangelastele. Ja on veel lootus, et varsti figureerib filmides ka mõni LGBTQ＋tegelane.
Tasapisi hakkab MCUs kulmineeruma konflikt, mis on kasvanud esimesest filmist saadik ja siiani pole filmitegijad kaugemast tulevikust veel rääkinud. Eks näis, kas filmiuniversum võtab aja maha, rändab ajas tagasi või leiutab midagi uut – eks Marveli maailmas on tegelikult kõik võimalik. Marveli filmides on traditsiooniks saanud näidata lõputiitrite ajal stseene, mis pakuvad nalja ja ka vihjeid tuleviku kohta. Päris kavalalt on saadud publik niiviisi tunnustama oma kohaloluga ka filmitegijaid, keda tiitrites tänatakse. Viimane publiku ahhetus kinos saabus just siis, mis näitab, et kindla peale on ka leiged eestlased kaasa läinud MCUs kasvava pinge ja emotsioonirikka teekonnaga.
Autor: Martin Nõmm