Tänapäeval on filmimaailmas levinud kindlad reeglid, mida püütakse järgida, et luua võimalikult paljudele inimestele arusaadav ja nauditav teos. Reeglid võivad paika panna filmi struktuuri, kinematograafia, näitlemise – põhimõtteliselt on kõige jaoks olemas ootused, millele püütakse üldjuhul vastata, kui soovitakse luua paljudele isikutele nauditav ja kaasav teos. Kuid reeglite ja ootuste olemasolu tähendab, et varem või hiljem saab mõni kontraarlane ohjad enda kätte. Just see tõigi esile kõnealuse filmi. Madridis sündinud režissöör Miguel Llansó on mees, kes mõistab selgelt üleüldiselt aktsepteeritavaid reegleid ja printsiipe, aga siis asub väga teadlikult neid väänama, nagu seda tegid paljud eelmiste sajandite loomemaastiku suurkujud. Aga kas siiski kõik kukub edukalt välja?
„Jeesus näitab sulle teed kiirteele“ jõudis kõigepealt Eestisse PÖFFi kaudu, kuid seda on võimalik ka programmiväliselt vaadata valitud kinodes. Film on seni võitnud festivalidel mitu auhinda, kuigi tundub olevat väga polariseeriv.
Filmi temaatika ei pruugi algul tunduda sugugi originaalne, kuid filmi teeb eriliseks selle krüptilisus, absurdsus ja üleüldine esitus. Tihti püütakse rikkuda tempo ja tegelasmotiivide reegleid ja iroonilisel viisil on see teostatud, toetudes paljudele teada-tuntud troopidele. Stilistiliselt on kogu film justkui tribuut kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel valminud odavamatele spioonifilmidele ning ulmekatele, mida tihti teistes filmides või teleseriaalides mõnes stseenis toanurgas mängimas näeme, kuid ei piirdu vaid sellega. Kogu teos on pungil armastusest 20. sajandi teise poole ning tolle aja popkultuuri ja külma sõja poliitilise atmosfääri vastu, matkides tihti vanu arkaadimänge, „TRONi“ moodi eriefekte, jaburaid koletisefilme ja spaghetti western’eid.
Filmi tegevus leiab näiliselt aset küberpungilikus Tallinnas, kus on kõik maailma digitaalsed süsteemid ühtses suures võrgus, mida on nakatamas Nõukoguse Liidu nimeline arvutiviirus. Filmi peategelaseks on CIA agent Gagano, kes paarimehe agent Palmeriga on ülesandeks saanud virtuaalreaalsusesse minna, et viirus kõrvaldada. Kuid kõik ei lähe plaanikohaselt. Pärast kahtlase okselaadse aine avastamist jääb agent Gagano lõksu digitaalsesse maailma ja materialiseerub Beta-Etioopias.
Kuid film pole siiski nii lihtne. Kogu aeg on midagi toimumas ja see võib olla vahel veidikene ülekoormav, kui proovite loost aru saada. Filmis on armukolmnurk, müsteeriumid, luurav oht iga nurga taga, sürreaalsust, poliitikat, action’it, Gagano pidev pitsast ja pitseeriast unistamine, kommentaarid tarbijalikkusest hullunud ühiskonna kohta, reaalsusega mängimine… Ja kõik see lõpeb sellisel järjel, et me ei saagi üleni kindlad olla, kas üldse midagi filmis toimus pärismaailmas või juhtus kõik hoopis virtuaalreaalsuses.
Nagu režissöör ise on öelnud, ei maksa asju filmi vaadates üle mõelda, sest paljud aspektid seal on meelega eksitavad või absurdsed. Kogu film on loodud armastusega filmitegemise vastu ja on proovitud sellest protsessist lõbu tunda. Püütakse saavutada „nii halb, et see on hea“ staatust, paljude klassikaliste näidete sarnaselt, nagu Tommy Wiseau magnum opus „Tuba“ või Claudio Fragasso kurikuulus „Troll 2“. Miguel Llansó saab sellega mingil määral hakkama, kuigi eneseteadlikkus röövib natukene seda võlu, mis sellised filmid paljudele nii eriliseks teeb.
Tehnilisest küljest proovitakse filmis paari huvitavat asja, mis seda rikastavad. Eriefektid on üldiselt väga retrolikud ja tunduvad odavad ning kiiruga tehtud, kuigi nende kallal töötas mitmeid inimesi. Üks neist oli Paddy Eason, kelle professionaalne eriefektikarjäär on olnud väga kirju seoses Harry Potteri filmidega ja ka igasuguste muude anomaaliatega, nagu 1998. aasta „Tasujad“, mida ei soovitaks eriti kellelgi vaadata.
Kui minnakse virtuaalreaalsusesse, on algul kõik kaader kaadri haaval kokku monteeritud nagu nukuanimatsioon, kuid seda pole filmis eriti palju, sest filmitegijad said aru, et sedasi kestaks filmimisprotsess liiga kaua. Tegelastel on virtuaalreaalsuses näo ees kuulsuste maskid, mille suuavasid liigutatakse, kui keegi räägib. Tegelased räägivad meelega väga kohmakalt, et tekitada piinlikkustunnet, mis on tihtilugu meeletult naljakas. Nalja muudab tõhusamaks veel see, et kõik tegelased on hiljem üle dubleeritud, sest filmitud oli ilma helita. Ning väidetavalt ei räägi filmi peategelase kehastaja Daniel Tadesse sõnakestki inglise keelt. Ka suurem osa teisi näitlejaid ei ole selles tõenäoliselt ülipädevad ning seetõttu on huulte liikumine ja meie kuuldav jutt kogu aeg humoorikalt sünkroonist ära. See annab tervele filmile sama maigu, mis oli eelmise sajandi teisel poolel paljudel Euroopas odavalt tehtud vesternitel, kuna ka neis kasutati tihti näitlejaid, kes ei osanud inglise keelt, ja nende kõne dubleeriti hiljem üle. Sama võtet kasutati omal ajal ka siis, kui näitlejal oli väga paks aktsent. Võibolla kõige kurikuulsam näide siin on 1970. aasta film „Herakles New Yorgis“, kus Arnold Schwarzenegger (siis veel varjunimega Arnold Strong) enne oma kuulsust üle dubleeriti, sest arvati, et nagu tema musklid, oli ka tema aktsent liiga tihke.
Kõnealuses filmis suudavad näitlejad olla siiski vägagi karismaatilised ja tegelased sulanduvad maailma täiuslikult, tehes tihti väikseid mütsitõsteid vanadele ulmekatele ja ka natuke uuematele. Vahel teeb CIA ülem õlgu kehitamata suitsu üliarenenud tehnika ja koomas lamava agent Gagano kõrval, nagu oleks tegu mõne varase Ridley Scotti ulmekaga. Või vajutab Beta-Etioopia kung fu meister superkiiresti klaviatuuril suvalisi tähti ja numbreid ning ekraanile tuleb hetkeks sõnum, et sisestatud on arusaamatu tekst, mis matkib geniaalselt moodsamate filmide häkkereid. Absurdsed ja karikatuursed tegelased on selle filmi tugevaim külg, kuid kuna neid on nii palju, muutub järjepidamine seda raskemaks, mida kauem film kestab.
Juba see, kuidas sündis üks film koostöös Hispaania, Eesti, Etioopia ja ka muude riikide vahel, tekitab kuhjaga küsimusi. Aga kõik, kes filmi loomisega tegelesid, tunduvad filme ja filmitegemist väga armastavat. Sellise kirega tehtud filme näha on väga nauditav, kuigi siin jääb pigem rohkem silma lava taga toimuv, tehnilised võtted ja ideede allikad, sest narratiivi originaalsust eriti pole. Kui olete noorem või keegi, kes tõenäoliselt pole piisaval hulgal filme vaadanud, et kõiki nüansse mõista, siis võivad pooled naljad filmis väga nõrgad tunduda.
Autor: Joonatan Vahar