Rapla linnas toimus märtsi alguses juba viiendat korda Naiste Ööde filmifestival (NÖFF). Festivali keskmeks oli sellel aastal naiste tervis. NÖFFi raames linastus ka kirjanik Kristiina Ehinist vändatud värske dokumentaalfilm „Vetelkõndija“ (režissöör Anu Aun), mida on võimalik nüüd ka kinodes näha. Rapla kinomajas toimunud seanss oli äärmiselt populaarne ning ei ole ilmselt vale öelda, et poetessi kodulinn võttis „Vetelkõndija“ soojalt vastu. Õhtu tegi eriliseks veel kohtumine Ehini endaga ning omapoolsed sõnad ütles filmi kohta ka kirjaniku ema Ly Seppel-Ehin.
„Vetelkõndija“ on Anu Auna kümnes dokumentaalfilm, mille valmimine võttis omajagu aega. Kirjanikku jälgiti läbi kaamera kümne aasta jooksul ja seda vähemalt neljakümnel eri päeval. Kõige selle tulemusena saab vaataja piiluda Ehini hingesoppidesse, näha seal peegelduvat eluvalu, muret, õpetlikke kogemusi ja lõpuks rõõmu ning loomingut. Samas ei keskendu film niivõrd kirjaniku teostele, mida tõdes ka Ehin ise. Kõige rohkem püütakse sõnastada kogetut, läbi mille on ta jõudnud praegusesse hetke. Pealtnäha haprast ja õrnast naisest on saanud tugev isiksus, kes on inspiratsiooniks teistelegi. Nende kümne aasta jooksul on näha enesekindluse tõusu ja hoiakute tugevnemist, mis on andnud hoogu kriitilistele väljaütlemistele ühiskonnas toimuva suhtes.
Kuivõrd võis õhku jääda küsimus, kas nähtu on siiski üdini aus ja ehe? Võibolla oli kahtluseseemne külvajaks liiga positiivne meeleolu. Jäi puudu mõnest elulisest olukorrast, kus oleks saanud näha ka peategelase „nõrgemat“ poolt või pahesid. Teisalt suutis Ehin peale filmi vaatamist kahtlused ümber lükata ning väidetavalt ununes tema jaoks kaamerate olemasolu sootuks. Ehinis on alati olnud midagi ebamaist ning isegi salapärast. Sellelt saladuselt aga film loori ei kergitanud.
Filmi tempo on aeglane ja rahulikult kulgev. Võiks isegi öelda, et aeg kaotab sootuks tähenduse ning ootamatult jooksevad juba lõputiitrid. Mõni üksik inimene lahkub juba saalist. Meditatiivset ning harmoonilist atmosfääri loob ka Silver Sepa muusika. Kõik see hoiab enda kütkes kuni viimase hetkeni. Justkui oleks tegemist kordumatu hetkega. Samas võiks seda filmi vaadata uuesti ja uuesti. Keskenduda igal vaatamisel hoopis erinevatele teemadele. Kuidas kirjutamine võib aidata läbi elada leina või luhtunud armastust. Teisalt annab see jõudu, mille abil saada iseseisvamaks ning leida endale see õige koht. Lõpuks aitab see ka mõtestada naiseks ning emaks olemise raskust ja õnne.
Kui filmis üldse millestki puudust tundsin, siis mõnest pahest või negatiivsest emotsioonist, ärritumisest, krõbedatest sõnadest. Praegu tundus Ehin liiga hea inimene, kellel ei ole ühtegi pahet või kes ise ei tee mitte midagi valesti. Ega ei eeldagi, et ta peaks kuidagi halvasti käituma või kellelegi liiga tegema, kuid ükski inimene ei saa olla üdini ainult hea. See oli ka üks põhjus, miks kohati võis tekkida tunne, et filmis on liiga palju ilustatud hetki, mis hakkavad mõjutama selle tõetruudust. Kuigi tuleb tunnistada, et ühes stseenis oli siiski näha, kuidas Ehin hoiab pahameelt tagasi ning põleb seesmiselt. Võib öelda, et see stseen tõigi tegelase justkui maa peale tagasi ning rõhutas tema inimlikkust. Aga kogu filmist rääkides oleks võinud selliseid hetki olla veidi rohkem.
„Vetelkõndijas“ on midagi nii dokumentaalifännidele kui ka poeesiahuvilistele. See annab aimu naiseks olemise võlust ja valust, proovides mõtestada naise rolli praeguses ühiskonnas. Lõpuks – tegemist on filmiga, millel on võime seisata aeg ja haarata ohjad tunnikeseks enda kätte. Mis on aga päris ja mis mitte, on juba vaataja enda otsustada.
Autor: Carmen Laurend
“Vetelkõndija“ (2022)
Riik: Eesti
Kestus: 1h 26min
Režissöör: Anu Aun
Produtsent: Maie Rosmann
Operaator: Heiko Sikka
Montaažirežissöör: Mirjam Jegorov
Helioperaator: Jevgeni Berezovski
Helirežissöör: Indrek Soe
Muusika: Silver Sepp, Kristiina Ehin, Naised Köögis