Bulgaaria dokumentaalfilm „Autod, mis viisid meid kapitalismi“ (2021) on pidevalt paaris tegutsevate režissööride Georgi Bogdanovi ning Boris Missirkovi film sotsialismimaade autokultuurist. Linateos jälgib mitut autosõpra ning jutustab fragmentaarselt sellest, millist rolli autod nende elus mängivad. Autod on filmi käimatõmbavaks hobujõuks, kuid hinge annavad linateosele siiski autode omanikud, kellesse filmitegijad suhtuvad lembusega. Vanema põlvkonna vaatajad viib tõsielufilm kindlasti väikesele tiirule mälestuste alleel, kuid publiku nooremaid päid, kui nad just autodest sisse võetud pole, ei pruugi film nii väga kõnetada.
Ajaloolise ning ühiskondliku tausta lahtiharutamisega ei vaevu režissöörid vaeva nägema. Miks nad peaksidki, kui seda teeb Ronald Reagan? Filmi juhatab sisse USA endise presidendi kommunismi pihta suunatud nali sellest, kuidas autoost Nõukogude Liidus välja näeb: ostja peab ostu soorituse hetkest masinat ootama kümme aastat, lihtsalt hea oleks teada, kas ta saab auto kätte kümne aasta pärast hommikul või päevasel ajal. Noh, et teaks arvestada. Torulukksepp ju samuti kutsutud. Kulunud nali ehk, kuid „Autod, mis viisid meid kapitalismi“ sissejuhatuseks sobib see huumor hästi, just esitajalt, kes juhtis NSVL-i suurimat vastast viimasel kümnendil, mil ida ja läänt eraldas raudne eesriie.
Nalja kulumise põhjust otsides võibki näpuga just Reagani poole näidata, sest vaevalt on maailm tunnistanud teist nõukogude anekdootide sellise kaliibriga austajat. Siin aga annab see sobiva varjundi järgnevale, helgetes toonides ülesvõetud dokumentaalfilmile. Segi paisatud fragmentides mitmest riigist, nagu Venemaa, Bulgaaria, Tšehhi, Saksamaa, ka Norra, saavad nõukogude autodesse hingestatud nostalgiaga suhtuvad autosõbrad oma kiindumuse tagamaid näidata, sellest rääkida.
Näeme nõukogude aja muuseumit ja selle omanikku, näeme paarikest, kes armusid teineteisesse ühise autolembuse ajel, tutvume poliitikuga, kes on oma ihu ja hinge matnud vana kooli auto restaureerimisse (ja uhke on ta masin tõepoolest). Näeme ka endist rallisõitjat John Hauglandi taas rallitamas ja kuuleme, kuidas pageti ühelt kuuendikult planeedist teisele poole raudset eesriiet. Esiti tekitab filmi mosaiikne ülesehitus, pidev ühelt loolt teisele hüppamine kerget segadust ja mõjub ebakoherentselt, kuid aitab samas huvi eesootava suhtes ülal hoida, paneb mõtlema, kuhu film omadega välja peaks jõudma ning mida sellega öelda tahetakse.
Asjaolu, et fookus pole niivõrd masinatel, kuivõrd nende omanikel ja austajatel, lisab filmile soojust ja inimlikkust. Lugudele on lähenetud mitmeti: on hetki, kus autosõbrad räägivad otse kaamerasse, ning selliseid, kus kaamera nende tegevust tumma kõrvaltvaatajana jälgib. Ühe autosõbra juurest teise juurde, siis kolmanda, siis tagasi, siis neljanda juurde jne hüpates hakkavad lood ilmet võtma alles veerandi kuni poole filmi peal. Kui esialgu töötab see filmi kasuks, siis mida kaader edasi, seda ilmsemaks saab, et autovõõrale vaatajale või kellelegi, kes ei saa nendest autodest ega nendega seotud lugudest nooruse tõttu korralikku nostalgialaksu, ei paku see film kuigi palju.
Filmi helgetest toonidest (nii emotsionaalses kui ka sõna otseses mõttes – filmi režissöörid täitsid mõlemad ka operaatori kohuseid) ning filmis esinevate inimeste heldimusest sotsialismiaegse vastu võib mõista, et „Autod, mis viisid meid kapitalismi“ ongi loodud ennekõike kui ajamasin, mis viib vaataja ajas tagasi. Ehkki Reagani anekdoot on igati sobilik avang, ei ava see siiski piisavalt taustsüsteemi. Jah, põgusalt näeme ka autotööstust, kuid tõesti põgusalt. Laiema ajaloolise ning ühiskondliku tausta avamine annaks filmis esinevatele inimestele ning nende autodele rohkem konteksti ning aitaks nende huvi paremini mõista. Ehkki autosõprade lood on paeluvad ning nende sõnadest ja tegudest kumab läbi, et nad on südamega asja juures, jääb film selle suure huvi tagamaade ning põhjuste väljaselgitamisel pealiskaudseks. Pidevalt on tunne, et film võiks olla midagi enamat, öelda midagi enamat, kuid pakub lõppeks siiski vaid lühikest lõbusõitu. See sentiment varjutab kahjuks huvi, millele film ebatavalise ülesehitusega alguses hääled sisse lõi.
„Autod, mis viisid meid kapitalismi“ on lõbus ja tore vaatamine, mille puhul on tunda, et see on valminud asjaosaliste armastusest nõukogude autotööstuse toodangu vastu. Film on huvitavalt lahendatud, kuid see lahendus sõidab teelt välja, kui filmi lõpuks jääb nähtu suhtes veidi tühi tunne – teemat vaid kraabitakse pealispinda pidi. Seega ei maksa oodata pikka ja pingelist rallit, pigem seadke end valmis kergeks nostalgiliseks lõbusõiduks. Film pole küll rangelt ega liigse asjatundlikkusega vaid autohuvilistele tehtud, kuid võiks sellele kontingendile enim huvi pakkuda.
Autor: Kristjan Kuusiku
“Autod, mis viisid meid kapitalismi“ (The Cars We Drove into Capitalism, 2021)
Riik: Bulgaaria
Kestus: 1h 33min
Linastus PÖFF25 #pöfftrending programmis
Režissöör: Georgi Bogdanov, Boris Missirkov
Stsenarist: Georgi Bogdanov, Boris Missirkov