Ma pole kindel, kas minu vastumeelsus A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ vastu tuleneb liiga varajasest tutvusest või ongi Vargamäe rahva toimetused liiga mõtlikud ja kuivad. Sotsiaalmeedias levis Tanel Toomi ekraniseeringu esimesel nädalal kogemusi linastusel nutvatest täismeestest ja nuuksumist oli kuulda ka minu külastuse ajal. Ilmselgelt on tegemist märgilise filmiga eesti kultuuriloos, sest „Tõde ja õigus“ on tüvitekst, mis kahjuks või õnneks defineerib paljuski kohaliku identiteedi.
Hoolimata mu jahedast armastusväärsusest Tammsaare mammutsaaga vastu, osutus film siiski ka minu jaoks emotsionaalseks elamuseks. Härduse asemel oli minu emotsioon aga tõredus, sest avastasin, et minu ebalevus „Tõe ja õiguse“ suhtes ei pruugi tuleneda materjali võimalikust kuivusest, vaid et filmis käsitletud väiklus on liigagi tuttav päriselust. Naaber on igal pool loll, aga enese teadmata võid ise selline olla; või oled hoopiski see vana juurikas, kes asjast lahti ei lase, või tunned mitut sellist – see, mis kumab Tammsaare tekstist, lööb ekraanil lõkkele. Selleni jõuame aga hiljem.
Esmalt olgu öeldud, et ekraniseeringu arvustamine võib osutuda hädaoruks, kuna akadeemiline ekraniseeringuteooria on üritanud välistada autoritruuduse kui tekstidel põhinevate filmide keskse väärtuse. Originaaltekstiga võrdlemine ja püüdlus sellele truuks jääda muudab filmi selle alamaks või jätkuks, mitte eraldiseisvaks kunstiteoseks. Kuidas aga vältida autoritruudusest rääkimist, kui tegemist on tüviteksti ekraniseeringuga? Kas saame praegu veel öelda, et kinos on käidud vaatamas pigem Toomi kui Tammsaaret? Tundub veel vara, et saaks lahutada Tammsaaret tema teksti ekraniseeringust, filmikunstis on tema tekstidega veel liiga vähe eksperimenteeritud ja publik alles saab aimu Toomi filmikeelest.
Et teksti ekraanil tõlgendada, tuleb teha muutusi – sajaprotsendiliselt raamatut filmi toppida ei saa. Audiovisuaalne meedium erineb tekstist ja seab ajalise parameetri. Miski tuleb kõrvaldada ja midagi esile tõsta, et tekiks loogiline ja kompaktne kooslus. Sellele lisandub filmitegijate tõlgendus, mis võib seisneda tillukestest detailidest kuni täieliku rõhuvahetuseni süžeeliinis. Võib öelda, et üldiselt on Toom jäänud Tammsaarele truuks – pole ju leiutatud mõnda teistsugust olustikku ega fookust radikaalselt ümber tõstetud, heal juhul veidi nihutatud. Oleks huvitav väljakutse panna Tammsaare mõnda täiesti teistsugusesse olustikku, kas või tänapäeva, nagu britid julgelt teevad Shakespeare’iga. Kui „Othellot“ kärab tõlgendada Briti-Türgi konflikti taustal Küprosel või „Tormi“ Prosperot naisena, siis ehk ka „Tõde ja õigust“ kas või tänapäeva hääbuva maaelu võtmes.
Nagu peabki, on filmis olemas konflikt Andrese ja Pearu vahel. Pearus kangastub rohkem kurjamit (villain) kui algtekstis, mis on filmimeediumi jaoks ehk vajalik. Olenemata sellest on ta siiski inimlikustatum tegelane kui Andres. Kui puuduks algteksti teadmine, oleksid mu meelest natuke kummastavad need hetked, mil Pearu näitab väikest sümpaatiat Oru rahva vastu, eriti kui teemaks on Krõõt. Filmikeel tundub suunavat teda totaalseks paharetiks, aga algteksti kuma muudab selle vaid varjundiks.
Andrese võitlus on filmis muutunud pigem traagiliseks taandarenguks kui konstantseks dilemmaks, mis teda romaanis vaevas. Seda mainis ka PÖFFi juht Tiina Lokk, kelle meelest saabub murre filmis pärast Krõõda surma. See näib olevat üks neid valikuid, mis tuleb teha, pannes algteksti ajaliselt piiratud filmimeediumisse. Romaani lõpus polegi Andres kuigivõrd targem kui Pearu, teekond sinnamaani on filmis näha, olenemata puuduvatest detailidest.
Tammsaare tekst on siiski lubanud vaatemänge, mis filmikeeles hästi töötavad. Pearu koerte hädad mõjuvad hea running gag’ina (korduva naljana). Vaated ilusale, samas armutule maastikule (kuigi sageli märgatavalt töödeldud) loovad ideaalse tausta „Tõe ja õiguse“ inimlikule draamale. Lausa iseenesest hästi tõlgenduvad filmikeeles matmisstseenid, eriti Mari ja Indreku dialoog ingliks saamise üle, sellal kui teiste laste kirste vankrisse seatakse, või Andrese palve põllul surivoodil lebava Krõõda eest.
Kohati sõidab aga Tammsaare ehk liigselt sisse – pärast Krõõda surma on film tõesti üsna episoodiline, aeg möödub ebaühtlaselt. Mõne stseeniga, ilma puhkamata, kaob tegelaste noorus. Põhjuseks võivad olla romaani peatükid, mis paari leheküljega aastaid mööduma panevad. Puudu tundub olevat mõni hetk, kas või olmeline või naljakas, mis eri ajad loomulikumaks koosluseks kokku seoks. Võõram vaataja eeldatavasti ei tea, et Vargamäe lapsed kasvasid ühtäkki kiiresti suureks, sest Tammsaare hüppaski ajas edasi.
Mõni tegelane ja stseen tundub olevat sisse võetud puhtalt sellepärast, et on raamatus olemas. Sülitav ning pirne pilduv kõrtsmik on lugenutele rõõmuks, kuid võib võõra vaataja võõristama panna. Saunatädi pole romaanis teab mis suur tegelane, aga filmis toimetab ja laterdab taustal üsna agaralt. Ta saab mõne sõna sekka öelda, jäädes siiski enamjaolt tapeediks, mis võib küll olustiku orgaanilisemaks muuta, aga teadmata tema rolli raamatus, tekib küsimus, kes või miks ta üldse seal on.
Algtekstile on filmi tehes truuks jäädud. Ka kirjandusteadlane ja Tammsaare uurija Maarja Vaino kuulutas filmi pihtasaanuks ja tundub, et süžeelised probleemid, mis teistel vaatajatel olla võivad, tulenevad vähestest kõrvalepõigetest ja filmimeediumi eripärast. Ilmselt pole veel küllalt aega möödunud, et saaksime Tammsaaret palju vabamalt tõlgendada. Teatrilavadelt on küll läbi käinud terve varamu lavastusi, mis vaikselt sinnapoole liikunud – oleme näinud Vargamäe toimetusi naiste vaatevinklist, lastele suunatult jpm –, aga filmikunstis saab näiteid veel ainult näppudel lugeda. Hea, et Toom siiski irdub natukene algtekstist ja lõpetab filmi positiivsemal noodil. Andrese kangekaelne, samas heeroslik rügamine jões pole nii rusuv kui romaani lõpus saabuv öö ja Mari patja nutetud pisarad.
Film tabab seda kurbnaljakat ja frustreerivat eestlaslikkust, mida Tammsaare osavalt on kirjeldanud ja mida siinkandis sageli igapäevaelus kohata võib. Kas on kedagi, kes poleks olnud osaline tõelises Andrese ja Pearu tülis või vähemalt näinud seda pealt, tundnud või sajatanud päriselus Vargamäe meeste moodi kangekaelsust? Seda on väga põnev taibata aastaid pärast oma koolitraumat ja hilisemaid üritusi Tammsaarega. Ja kui filmi tõesti ei saa kunstiteosena eraldada romaanist, siis vähemalt pakub uus meedium värskemat perspektiivi.Oleks põnev kuulda, mida arvab filmist välisvaatleja, olgu ta algteksti lugenud või mitte. Kas tugev seotus romaaniga ja eestlase kultuurilise identiteediga võib tekitada võõramas vaatajas segadust, mida ilusad vaated ja puhtinimlikud ideed ei kompenseeri, või näeb ta filmis siiski üldinimlikku ja rahvusülest lugu tööst ja armastusest (ja lollist naabrimehest)? Arutelu jätkub ilmselt aastateks, sest kindlasti ootab filmi ennast klassikuna pikk iga.
Autor: Martin Nõmm