„Kuniks oksad painduvad“ on draama inimesest, kes jääb kinni väiksesse linna ja kaob selle olmes. Tegemist on noore Kanada filmitegija Sophie Jarvise debüütfilmiga, mille puhul ta on tegev nii režissööri kui stsenaristina. Ta on suutnud vapustavalt avada ja näidata maailma, mis tema enda sõnul meenutab talle oma lapsepõlve. Kuid ta unustas kas meelega või mitte, et tegelane peab filmi vältel arenema.
Robin, keda mängib vaimustavalt Grace Glowicki, elab oma õega väikeses virsikukasvatajate linnas, aga tema hallid argipäevad lõpevad. Töötades virsikute sorteerijana, märkab ta ühel päeval puuvilja sees putukat, mis paneb teda muretsema, ning teavitab sellest oma ülemust. Vastupidi Robini ootustele ei reageeri ülemus sellele mitte kuidagi ning jätkab virsikute korjamist (rõvedad kapitalistid!). Kuid Robin ei anna alla ja viib putuka teadlaste juurde, mille tagajärjel korjamine peatatakse ning terve linn tema vastu pöördub. Lisaks saab Robin teada, et ta on rase, kuid kuna lähim haigla on kaugel, siis lükkub abordi tegemine aina edasi.
Kumbki lugu ei vii aga kuhugi. Robini eesmärk muutub silmapilkselt – alguses on ta justkui huvitatud putukast, siis haaratud putuka leidmisest ning siis äkitselt (kohe järgmisel päeval) ükskõikne. Mida ta tahab? Tema teod ei vii teda eesmärgini, kui see tal üldse kunagi oli. Filmi lõpuks jääb ta samasuguseks, nagu ta oli filmi alguses. Kui konstantne ja stabiilne võib tegelane üldse olla? Isegi tema rasedus ei oma tema jaoks suurt tähendust, ta on nii suures segaduses virsikute pärast, et unustab nii lapse kui abordi tegemise. Tundub, et rasedus on lisatud vaid selleks, et Robinil kiiremini neuroos areneks.
Filmi hea külg on see, et peategelane näeb välja huvitav ja ebaloomulik. Robini näol on märgatav akne, ta kannab iseloomulikke riideid, tema figuur ei vasta tavastandarditele ning ta on küürus. Aga just see annab talle loomulikkuse ning näitab, et ta on inimene, ning – mis kõige tähtsam – ekraanile ei projitseerita tavalisi ilustandardeid. Kuid tegelane ise on tühi. Temaga juhtuvad õudsed asjad, mis peaksid teda lükkama muutuma, kuid seda ei toimu. Tema motiivid jäävad ebaselgeks ning filmi teema korporatsioonidest, kes mõtlevad ainult kasumile, on küll iseenesest hea, aga originaalseks seda pidada ei saa.
Ainuke asi, mis teeb selle filmi vaatamisväärseks, on operaatoritöö. Terve film on võetud 60 mm filmilindile, mis annab edasi suvise meeleoluga sooja atmosfääri ning näitab linna, tema elanikke ja tegelasi realistlikult. Pildid ise räägivad vaatajaga ning tunded on edastatud sõnadeta. Head muljet tugevdavad ka hästi valitud lokatsioonid.
Aga ilusad linnavaated ei kompenseeri läbitöötamata süžeed, mistõttu film mõjub pealiskaudsena. Tekib hulk vastamata küsimusi peategelase kohta, tema motiivid on ebaselged ning tegelane ise ei arene. Minu arvates ei pea tegelane filmi jooksul küll alati muutuma, aga kuna selles filmis juhtuvad Robiniga ebatavalised sündmused, mis eeldavad muutumist, siis ei peaks Robin jääma samasuguseks nagu algul.
Autor: Varvara Iljina
“Kuniks oksad painduvad“ (Until Branches Bend, 2022)
Riik: Kanada
Kestus: 1h 38min
Linastub PÖFF26 Debüütfilmide võistlusprogrammis
Režissöör: Sophie Jarvis
Stsenarist: Sophie Jarvis
Produtsendid: Tyler Hagan, Sara Blake, Magali Gillon-Krizaj, Michela Pini, Olga Lamontanara
Operaator: Jeremy Cox
Monteerija: Kane Stewart
Muusika: Kieran Jarvis
Osades: Grace Glowicki, Alexandra Roberts, Quelemia Sparrow, Lochlyn Munro, Cole Sparrow-Crawford jt