Tänavuse Pimedate Ööde filmifestivali „Värskete hoovuste“ programmis linastuv USA indie-film „Hõige“ (originaalpealkiri „Holler“) on režissöör Nicole Riegeli debüütfilm. „Värskete hoovuste“ eesmärk on tuua vaatajateni maailmas juba esilinastunud või festivalidel edu saavutanud filme ning esindada seejuures filmikunsti kõige laiemat spektrit. „Hõige“ suudab vaatajateni selle laia spektri tõepoolest tuua. Nicole Riegel näitab USAst teistsugust poolt, mida me sageli meedias ega filmides ei kohta.
Karge, külmades toonides ning lumine film meenutab visuaalide poolest kohati lausa midagi skandinaavialikku. Töölisklassi raskused ja majanduslikud probleemid kohtuvad coming-of-age-žanriga. Ühest küljest kujutatakse universaalseid probleeme, nagu linnade väljasuremine ja massiline töökohtade kaotus. Teisest küljest kinnitab film, et illusioon Ameerika ilusast elust ei ole päris see, millena see meile tundub, ning mujal maailmas pole ilmtingimata parem. Kogu selle külma virvarri keskel üritab teismeline Ruth (Jessica Barden) leida ennast ning päästa oma venda väikelinnas töölise ellu mandumast.
Ruth varastab kokku vanametalli, kuid jääb vahele. Tüdruk jookseb elu eest punase kastiauto poole, milles ootab teda vanem vend. Iga varuosa ja jupp loeb, sest raha on vaja. Millestki peab elama. Ruth hüppab autosse ja kastiauto kihutab mööda pimedaid mahajäetud Ohio tänavaid minema. Sellise valemi järgi kulgeb terve film. Ruthi on valiku ees, kas jätkata selles ringis või kõigest välja murda.
Ruth ja tema vanem vend peavad linnas, mis pea iga päevaga aina enam välja sureb, kuidagi ära elama. Kuna ema on vanglas, saabki nende ainsaks elatusallikaks vanametalli kogumine (pigem küll varastamine). Iga päev algab uus katse ellu jääda ning raha pole kunagi piisavalt. Kodus on vesi maksmata arvete pärast kinni keeratud. Keset äärmiselt keerulisi tingimusi peab Ruth jõudma selgusele, kas lahkuda linnast jäädavalt, et jätkata kõrgkoolis, või jääda toeks oma vennale, kes jättis keskkooli lõpetamata, et õde kasvatada. Otsustamist ei tee kuidagi lihtsamaks ka narkootikumide küüsis vaevleva ema meelestatus. „We are not college people“ („Me pole kõrgkoolis käijad“), teatab ta tütre plaanist kuuldes.
Nicole Riegeli (kes ühtlasi on ka filmi stsenarist) film kulgeb omas tempos ning näitab peamiselt vanametalli kogumist või probleemse ema külastamist. Süžee suurimaks probleemiks on põnevuse puudumine. Üle poole filmist tegutseb Ruth vanametalliga, kuid tal pole eesmärki ega soovi, mille nimel püüelda. Mängus pole panuseid. Ruth ei huvitu eriti millestki. Ka soov kõrgkoolis õpinguid jätkata tuleb üllatuslikult sisse alles filmi lõpus ega mõju peategelasele olulise eesmärgina. Pinge tekib filmi teises pooles, kui ühtäkki tähendab vanametalli varastamine riskimist oma eluga. Keegi sureb. Ruth ja ta vend vajavad raha, kuid oht elust ilma jääda ning manipuleeriv ülemus raskendavad olukorda. Politseid mängu kaasata ei tohi. Tupikseis. Olukorda ei tee kuidagi lihtsamaks ka romantiline liin, mis viivuks Ruthi ja ühe metallitöötaja vahel areneb. Kerge armumine tekib ja kaob küll nii kiiresti, et loosiseseid muutusi see suurt kaasa ei too, kuid lisab hea annuse emotsioone muidu unisesse filmi. Mis oleks coming-of-age ilma ootamatu armumiseta?
Kiita tuleb teose omapärast stiili, mis on äratuntav ning mille ühtsust hoitakse läbi terve filmi. Midagi karget ja elutut leidub igas steenis, igas kaadris. Keskkond, kus sündmused aset leiavad, on pandud ilusti lugu toetama ja seda isegi kaasa jutustama. Atmosfäärist kumab läbi lootusetus ning äng – isegi vaatajale hakkab see lõpuks masendavalt mõjuma. Sestap mõistame ka paremini peategelase Ruthi tahet linnast lahkuda. Tema punane müts hakkab silma igas kaadris ning on justkui metafoor sellele, et Ruth ei sobi sinna keskkonda, kuhu ta on elu poolt paigutatud.
Peategelast Ruthi kehastav Jessica Barden (Netflixi seriaalist „The End of the F***ing World“) saab oma rolliga hästi hakkama. Ta toob maailmast mitte huvitatud ning segaduses teismelise usutavalt ekraanile. Eriti kaunis on Ruthi emotsionaalne murdumine filmi lõpus, kus „kiviseina“ tagant ilmub viimaks välja noor ja haavatav tütarlaps. Bardenist enam aga tõmbab tähelepanu narkomaanist ema kehastav Pamela Adlon, kes on ilmselt paljudele tuntud kunagisest menusarjast „Californication“. Adloni halva ema ning narkomaani tegelaskuju on ekraanil äärmiselt nauditav. Indie-filmile kohaselt ei ole kasutatud vaid professionaalseid näitlejaid, vaid ka amatöörnäitlejaid. Paljud filmis üles astunud isikud töötavad iga päev nendes tehastes ja vanametalli kokkuostu punktides, millest film räägib.
Filmist jääb kõlama mõte, et igaüks võitleb enda eest ise. Ruth üritab aru saada, mis on elul tema jaoks peale vanametalli keskel virelemise veel varuks. Ta võitleb maailma vastu ning filmi lõppedes pole neiu enam see, kes ta oli filmi alguses. Ta on kasvanud ja targemaks saanud – ebakindlast teismelisest on saanud täiskasvanu, kes suudab kõrvale jätta valulise emotsionaalse pagasi ning teha elus valikuid. „Hõige“ võiks sobida eneseotsingutest ja coming-of-age-žanrist huvitujale. Kuigi kohati vähese pingega ning rahulikus tempos kulgev, on filmis omapära, mis jääb meelde. Võibolla on selleks näitlejate usutavad rollid? Võibolla on selleks pime ja väljasurnud USA, mida me peaaegu kunagi meedias ega kinolinal ei kohta? See jääb iga vaataja enda otsustada. Nicole Riegel on toonud vaatajateni teistsuguse, meile võõra maailma. Isegi kui peategelane jääb emotsionaalselt kaugeks, on tore selles võõras maailmas temaga ekselda.
Autor: Pilleriin Raudam
„Hõige“ (Holler, 2020)
Riik: USA
Kestus: 1h 30min
Linastub PÖFF24 programmis “Värsked hoovused”
Stsenarist ja režissöör: Nicole Riegel
Produtsent: Rachel Gould
Operaator: Dustin Lane
Monteerija: Kate Hickey
Osades: Pamela Adlon, Jessica Barden, Austin Amelio, Becky Ann Baker