Austraallanna Victoria Wharfe McIntyre’i täispika mängufilmi debüüt „Üleujutus“ on kordamööda nii ultravägivaldne kui ka poeetiline vestern, mis seab eesmärgiks meenutada seda, mida mäletada pole kerge, kuid on vajalik. Tema fookuses on kolonialism ja feminism.
Peategelane on jõuline ja raevukas pärismaalanna Jarah (Alexis Lane). Naise elu pööratakse pea peale, kui temalt võetakse vägisi mees (Shaka Cook) ja laps (Simone Landers). Kui viimased aga põgeneda üritavad, ajab see valged anastajad tagajalule ja algab jaht kättemaksule ning lunastusele keset metsikut Austraalia loodust. Jõujooned kirjutatakse filmi jooksul korduvalt ümber suisa peadpööritava kiirusega, kuid hetkekski ei teki kahtlust, et paljukannatanud Jarah’s põlev raev on võimsaim relv, mida tunnistame, kui välja arvata üks, palju nähtamatum ja võimsam. Selles peitub McIntyre’i filmi sõnumi tugevus – pime raev aitab vaid nii kaugele.
Mida peab tundma inimene, kellelt on röövitud kõik? Vangistuses Jarah, eemal mehest ning lapsest, kelle saatuse ega käekäigu kohta ta midagi ei tea, alandatud, mõnitatud, vägistatud, küsib nõnda Pamilt (Karen Garnsey), kes, ehkki anastajate leeris, näikse kannatajaid sümpatiseerivat. Mida too teeks sellises olukorras? Istuks ta käed rüpes, kui tema ja ta lähedaste elu põrguks muudetaks? „Vahel elu ongi põrgu,“ kostab alla andnud vastus, mis soovib pakkuda leplikku lohutust („elu ongi raske, tuleb üle elada“), kuid raputab kibedat soola haavale. McIntyre näitab selliste hetkede kaudu edukalt, kuivõrd sügavalt on välja kujunenud (või kujundatud) võimustruktuuride ohvrid needsamad võimustruktuurid omaks võtnud, internaliseerinud. Nad kasutavad võimustruktuuridele omaseid võtteid ja mõtteskeeme, milles midagi sedavõrd lihtsat nagu headus ja hool kohta pole leidnud.
Teine läbiv liin, mis näitab ilmekalt, kuidas vägivald sünnitab vägivalda, iseloomustab ühe anastajate hõimlase arengukaart. Gerald Mackay (Peter McAllum) suguvõsa on nägu koletute tegude taga ning Geraldi karm käsi laste kasvatamisel on jätnud pitseri kõigile, ennekõike aga poeg Shamus Mackayle, vahest ühele kõige sadistlikumale jõmmile jõhkardite kambast. Kui filmi teises pooles leiab Shamus end pöördunud jõujoonte tulemusel Jarah’, tema mehe ja samuti aborigeeni päritolu Maggie (Dalara Williams) pantvangina, saab talle osaks vägivald, mille ta verised käed on ehk ära teeninud, kuid millest maailm ometi märkimisväärselt ei muutu. Kui palju on väärt kättemaks?
Selleks hetkeks on Jarah saanud juba kätte maksta küll ja küll, võtnud vägagi verisel kombel hulga jõhkardite elud. Loodetud katarsise asemel saabub aga tõeline murdumine – mõistmine, et vägivald ei muuda minevikku, isegi olevikku mitte, vähetõenäoline, et ka tulevikku. Nii saabub filmi murdepunkt hoopis Maggie tegevuse kaudu filmi teises pooles. Erinevalt raevust pimestatud Jarah’st leiab tema, et andestamine ning hool ka vaenlaste vastu on mõtteskeemid, mis valitseva korra leksikonis puudu on. Kui ta hoolitseb vangistatud Shamuse eest esiti võõristava südamlikkusega, jookseb viimase silme eest läbi kogu vägivald (mustvalges meenutuslõikudena), mida ta lapsena isa käe läbi tunda sai ning mille põhjal kujuneski välja tema maailmavaade ning viis ümbritsevaga ümber käia. See on kui uus keel, mida ta aegamööda rääkima õpib – see keel, headuse ja hoolitsemise keel, ongi McIntyre’i silmis esimene samm vägivallatsükli lõpetamise suunas. Et murda patriarhaadi ning kolonialismi ahelad, tuleb esmalt mõelda nende esindajate mõtteskeemidest erinevalt.
Filmis on palju, mida tehniliselt imetleda. McIntyre’i stsenaarium mõjub värskelt ja üllatusrohkelt. Jõujooned mängitakse filmi jooksul korduvalt ümber, sageli ootamatult jõhkral kombel, ning McIntyre ei pelga meile brutaalsusi silma pilgutamata näidata. Nii mitmeski kohas tekib tahtmine pilk ekraanil toimuvalt ära pöörata. Näitlejad mõjuvad veenvalt, ehkki mitmed neist, just anastajate hõimlaste sekka kuulujad, nagu nende liider Gerald, on siin-seal kujutatud liiga mustvalgelt. Filmi kohati liiga veniva kestuse vältel antakse võimalus korralikult areneda vaid käputäiele tegelastele, eesotsas vapustavalt hingestatud Jarah’ga. Alexis Lane suudab edukalt läbi mängida mitu rolli, nii ülima kannataja (draama) kui põleva kättemaksuingli (märul) arhetüübid, laskmata silmist oma tegelaskuju emotsionaalset laetust. Väskendav on näha ekraanil niivõrd jõulist naissoost märulikangelast.
Tegijad ise on öelnud, et see film on mõjutatud Tarantino loomingust ning mõningate vägivaldsemate stseenide ajal, mida iseloomustab lakkamatu kuulirahe, on need stilistilised mõjutused otseselt tuntavad aegluubis kaameratöö ning korduvmontaažina. Ilmselt pärineb suuresti Tarantinolt ka McIntyre’i leidlik lähenemine vägivallale – millise võika karistuse osaliseks saab üks Jarah’ vägistaja baarileti ääres! Kevin Scotti operaatoritöö hoiab vaatajat kohati sündmuste keskel, kohati aga sunnib olema tumm eemalseisev tunnistaja ekraanil toimuvatele koledustele, mängides osavalt vaataja emotsioonidega.
Filmis on palju kujutatud Austraalia metsikut loodust ning vaatajal lastakse seda hinnata täies hiilguses. Ja hinnata seda tasub. Paljud võttepaigad pole enam sellised, nagu need olid filmimise ajal. Jaanuaris tabas seda Austraalia piirkonda metsatulekahjude puhang, mistõttu enamik võttepaiku sai tugevalt kannatada (maha põles ka stsenarist-lavastaja enda kodu). Cindy Clarksoni montaaž on terav ja mängib samuti vaataja emotsioonidega, hoides mõne vägivaldse episoodi lõikamata kujul painajalikult pika ning muutes mõne jällegi pea juhuslikuks sellelt kiiresti üle libisedes.
Kui filmile midagi ette heita, siis selle pikkust, mis tundub tulenevat režissööri soovist eri tonaalsustega žongleerida. Kohati on film ultravägivaldne, emmates tarantinoliku filmikunsti käimatõmbavaid jooni, teisal aga otsib oma spirituaalset keset Malicki stiilis, keskendudes poeetilistele kujunditele, nagu peategelanna üleni valgesse riietatuna vetevoogudes hõljumas. Ehk oleks filmile tervikuna parem olnud, kui fookus lasuks ühel neist suundadest, sest tiitrite lõppedes jääb saatma tunne, et pole see film ei liha ega kala, nagu öeldakse. Ennekõike eri tonaalsustega mängimine on selle filmi puhul element, mis näib venitavat seda pikemaks, kui see olema peaks.
„Üleujutus“ on vägivaldne Austraalia vestern, millega stsenarist-lavastaja Victoria Wharfe McIntyre saadab selge sõnumi: vägivald sünnitab üksnes vägivalda ning esimeseks sammuks tsükli hävitamisel saab olla uute mõtteskeemide – nagu headus ja hool – tutvustamine. Need tõesti võivad maailma päästa. Ehkki film tundub kohati liiga pikk ning tonaalsuselt ebaühtlane, on see siiski emotsionaalselt kaasahaarav ja valus vaatamine ning Alexis Lane’i kehastatud Jarah on nii mitmeski mõttes teretulnud lisandus võrdlemisi lühikesse märulikangelannade kaanonisse. Rõõm on näha filmi, mis on kantud ning innustatud Austraalia pärismaalaste kultuurist ja eluviisidest. Mitmed filmis kõlavad laulud on kirjutatud spetsiaalselt filmi tarbeks yuin’i hõimu keeles.
Autor: Kristjan Kuusiku
„Üleujutus“ (The Flood, 2020)
Riik: Austraalia
Kestus: 1h 57min
Linastub PÖFF24 debüütfilmide võistlusprogrammis
Stsenarist ja režissöör: Victoria Wharfe McIntyre
Produtsent: Amadeo Marquez-Perez
Operaator: Kevin Scott
Monteerija: Cindy Clarkson
Osades: Alexis Lane, Shaka Cook, Dean Kyrwood, Peter McAllum