„Ulbolsõn – üksi kõigi vastu“ on noore ja andeka kasahhi režissööri Adilkhan Yerzhanovi üks kahest Kasahstani ja Prantsusmaa koostöös valminud tragikomöödiast, mis käesoleva aasta PÖFFi raames Eesti publikuni jõuab (teine on „Kollane kass“). Nende kahe filmi põhjal võib kindlalt väita, et Yerzhanovil on välja kujunenud väga isikupärane nauditav käekiri, ka temaatiliselt käsitleb Yerzhanov nendes filmides samu teemasid – Kasahstani maapiirkondades valitsevad patriarhaatlikud traditsioonid ja jõustruktuurid ning vohav korruptsioon. Ometi on kaks filmi oma fookuselt ja tunnetuselt küllalt erinevad. „Kollane kass“ on traagiliste elementidega lõbus muinasjutt, samas kui „Ulbolsõn – üksi kõigi vastu“ on kuiva musta huumoriga vürtsitatud, ent pigem draama, mis ei pelga ka trilleri elemente sisse tuua.
Karataşi auul, talv. Edumeelne naine Ulbolsõn suurlinnast väisab maapiirkonda, et saada koolist oma väiksema õe Azhari toimik. Naise eesmärgiks on viia õde maakohast ära suurde linna, kus ta saaks hea hariduse, ka kõrghariduse ning paremad võimalused elus läbi lüüa. Koolimajas parajasti tööl viibiva vastutava isikuga tulutult vaielnud, märkab ta väljudes, kuidas tema õde ühe musta auto peale võetakse ning kaugusse sõidetakse. Kooli ees istuv valvur ei oska juhtunut kommenteerida. Ulbolsõn pöördub politseijaoskonda, kuid mõistab peagi, et politseinikelt tal abi loota pole, ning asub asja ise uurima.
Selgub, et tema õde on määratud abielluma kohaliku kõrgel positsioonil posija Ungeriga, kes on kõige ehedamal kujul Karataşi auulis valitseva traditsioonilise eluviisi ning patriarhaadi kehastus. Temast peetakse lugu, tema kohta räägitakse, et Jumal on teda õnnistanud andega ravitseda terveks vaimselt häiritud (ehk siis need, kes ei sobitu patriarhaalsesse ühiskonda) või kaetada vaenlased. Ulbolsõnil on linnas tutvusi, kes võiksid teda aidata. Nii leiab tee maakohta taktikaline eriüksus, kuid nende relvalöögijõud ei käi kokkuhoidvast kogukonnast üle. Ka tuntud blogijal ei õnnestu loo avalikustamise ähvardusega Ungeri ja kogukonna meelt muuta. Nii jääb Ulbolsõn üksi kõigi vastu. Kuid suurlinnas karastunud Ulbolsõn ei vannu alla ning osutub üksi patriarhaadile vääriliseks vastaseks.
Stsenarist-režissöör Yerzhanov kasutab iga võimalust, et rõhutada, kuidas Karataşi on ajast maha jäänud, et patriarhaadi traditsioonid ning korruptsioon seal sedasi lõõmata saavad. Ka kogukonna naised on veendunud traditsioonide ülimuslikkuses (nooruke Azhar ise ei tundu olevat häiritud sellest, et tema abielu Ungeriga on kokku lepitud, et mees temast märkimisväärselt vanem on ning et ta mehele sugugi ainsaks naiseks ei ole). Ulbolsõn, kelle kohalikud telereklaamist ära tunnevad, ei suuda neid veenda selles, et tema näiline alastus tolles reklaamis on kõigest filmitrikk – suurplaan. Eriti oskuslikult on Yerzhanov leidnud filmi heliribas rakenduse Giorgio Moroderi süntesaatorihelidele 1970. aastate lõpust – 1980ndate algusest. Ehkki filmi tegevus leiab aset kaasajal, tundub, et Donna Summeri (retro)futuristlik diskohitt „I Feel Love“ 1976. aastast on alles äsja jõudnud kohaliku raadio edetabelisse.
Film on tavatult lühike, kestes vaid tund ja kümme minutit, ning liigub võrratu tempo ja rütmiga: igal minutil on kaal, iga minut on kõnekas ja täidab mingit funktsiooni. Hoolimata filmi lühidusest suudab Yerzhanov oskuslikult ning fookust ja isikupärast stiili kaotamata mängida erinevate žanritega: dramaatilisele loole lisab vürtsi kuiv must huumor, mille meister Yerzhanov on (no katsuge mitte naerda, kui kaks politseinikku Ulbolsõni auto tagaistmel ennastunustavalt eelmainitud diskohitti kaasa laulma hakkavad!), film kulgeb aga trillerile omase tempo ning pinevusega.
Yerzhanov kasutab nappe, minimalistlikke tehnilisi võtteid. Pigem staatiline kaameratöö laseb kompositsioonil tõhusalt tegelaste vaimset seisundit edasi anda ning muutused misanstseenis signaliseerivad oskuslikult jõujoonte ümberkujunemist tegelaste vahel ning suunda, kuhu lugu edasi tüürib. Azamat Dulatovi kaameratöö võib raamistada tegelasi nende lõksus oleku hetkil, kuid väärib kiitust ka mitmete hingematvalt kaunite kaadrite jäädvustamise eest. Avarad Kasahstani maastikuvaated on hunnitud.
Asel Sadvakasova on nimitegelase rollis vankumatu, tema tarmukus ja raudne meel on veenvad ning lisavad palju filmi usutavusele. Kaudselt meenub vendade Coenite „Fargo“ (1996). Oli sealgi peategelaseks tarmukas naine, kes astus vastu näiliselt endast suurematele ja ohtlikumatele jõududele talvisel ajal väiksemas asulas. Ka Yerzhanovi huumor on vendade Coenite omaga võrreldav, must ja kuiv, ehkki ta kerib huumori vahel absurdi piirini.
Lisaks stsenaristi ja režissööri ametitele on Yerzhanov võtnud enda kanda ka monteerija kingad ning tal on suurepärane rütmitaju loo jutustamise seisukohalt. Tema montaaž on kiire ja täpne, alati kaasahaarav ning tagab, et lugu oleks pidevalt fookuses ning liiguks ladusalt. Kompaktsus ongi see, mis muudab selle filmi tõeliseks pärliks ning üheks muljetavaldavamaks linateoseks tänavusel PÖFFil. Igast stseenist õhkub lavastaja enesekindlust ja filmitehnikate suurepärast mõistmist. Kõige selle juures suudab ta jutustada mitmetahulise loo ühiskondlikest muutustest ja nende vajalikkusest.
„Ulbolsõn – üksi kõigi vastu“ on tänavuse PÖFFi üks mõjusamaid ja tugevamaid filme. Tehniline meisterlikkus ning tähelepanu detailidele on Yerzhanovi relvad kompaktse ning kaasahaarava loo jutustamisel. Absurdimaiguline huumor pakub mitmeid naljakaid momente, mis ometi ei riiva filmi üldist tonaalsust. Lõppmärkusena lisan, et ei hinda filmi täiesti erapooletult – iga film, mis suudab oskuslikult ja tõhusalt kasutada heliribas Donna Summeri lugu „I Feel Love“, leiaks ilmselt mingi koha mu südames.
Autor: Kristjan Kuusiku
“Ulbolsõn – üksi kõigi vastu“ (Ұлболсын, 2020)
Riik: Kasahstan, Prantsusmaa
Kestus: 1h 11min
Linastub PÖFF24 Põhivõistlusprogrammis
Stsenarist ja režissöör: Adilkhan Yerzhanov
Produtsendid: Serik Abishev, Olga Khlasheva
Operaator: Azamat Dulatov
Monteerija: Adilkhan Yerzhanov
Osades: Assel Sadvakassova, Dinara Sagi, Yerbolat Alkozha, Berik Aitzhanov, Daniyar Alshinov