Silt: PÖFF 2022

  • „Sašake“ – kui lapse sugu oleks vanemate valida

    „Sašake“ – kui lapse sugu oleks vanemate valida

    Kuidas areneb ühest täiesti normaalsest lapsest haiglaste tungide ja väärastunud käitumisega indiviid? Seda uurib Ukraina režissöör Olexandr Zhovna, kelle põhiamet on psühholoog. Ta on töötanud üle 20 aasta vaimupuudega laste internaadis, kuid lisaks on ta ka tunnustatud kirjanik ja stsenarist, kes alustas filmide tegemist mõned aastad tagasi. Minul oli PÖFF-i raames võimalus näha tema teist täispikka mängufilmi. Zhovna häirivalt valus ja ängistav film „Sašake“ jätab pikaks ajaks klombi kurku. Kuigi film on valminud vahetult enne sõda, ei pääse vaataja vältimatutest paralleelidest hetkeolukorraga Ukrainas. Režissöör väitis pärast esilinastust, et mingeid selleteemalisi taotlusi tal ei olnud ega ole ka praegu. Seega püüan vältida mainitud assotsiatsioone, kuigi filmis on nõukogude temaatikat ohtralt. See on ka arusaadav, sest tegevus toimub 70ndate Nõukogude Liidus ühes väikeses külakeses.

    Tõsielusündmustest inspireeritud film räägib loo poisist nimega Saša, kelle kinnisideega ema temast tüdrukut kasvatab. Väljaspool kodu saab ta olla poiss, kuid kodus peab olema tüdruk. Minimalistlike väljendusvahenditega on filmis edasi antud vanemate sundlusest tingitud lapse arengu kõrvalekallet, mis inimpsüühikahuvilisi kindlasti külmaks ei jäta. Pikad mustvalged kaadrid, pingestatud vaikus, napp dialoog ning hirmuäratavalt stoilised tegelased on asetatud süžeeliselt põnevasse trillerlikku krimkasse, mis hoiab pinget kuni lõputiitriteni. Film on küll tume ja kalk, kuid lapsed selle sees lootusrikkad ja edasipürgivad, mis üldist ängistavat tonaalsust tasakaalustab. Perekond, kus Sašake kasvab, on bergmanliku rusuvusega ületanud tavamõistusele hoomatavad piirid. Läbilõikavalt ausa ja õõvastavana mõjub see rohkem „päris“ kui dokumentalistika.

    Peategelase Saša eluviis ületab kõik freudlikud seksuaaltungid ja käitumismustrid. Koletut nimitegelast kehastab imearmsate suurte silmadega lapsnäitleja, kes oma kaitsetu ja siira välimusega kindlasti ühtegi vaatajat külmaks jätta ei saa. Seda hirmsamana mõjuvad Saša vanemad. „Korralik“ ja vaoshoitud isa, kelle emotsioonide allasurumisest on saanud masinlik tuimus, ning endasse tõmbunud ja troostitu ema, kes range režiimi läbi varjatult kõike dikteerib. Napp, täpne ja hirmuäratavalt tõesena mõjuv näitlejate mäng. Nimitegelast kehastavale Dmitryi Nizhelskyile on see esimene täispikk filmiroll. Väärastunud ja haiglaste hälvetega peategelast kehastada on äärmiselt riskantne, kuid tema mitte ainult ei täida seda rolli orgaaniliselt ja usutavalt, vaid sunnib vaataja tahtevastaselt talle kaasa tundma, tundma kaasa kurjusele, mis hävitab kõik ilusa ümberringi. Nii kahju hakkab temast. Mällu sööbib Sašakese hüsteeriliselt appi karjuv irve, mille ebakorrapärane hambarida jääb vaatajaid kindlasti veel pikaks ajaks õudutekitavalt kummitama. Kontrastiks lindgrenlikult armas pilt mängivatest lastest uisuväljakul, mida Sašake ainult ajakirjakaanelt näha saab. Tema elu oleks olnud hoopis teistsugune, kui ta oleks sündinud tüdrukuna.

    Kuigi tänapäevases unisex-WC-dega maailmas tekitavad uued soolised enesemääratlused mõningatele tuska, võib filmi vaatamine konservatiivsemate inimeste perspektiivitaju laiendada. Sattudes nii äärmuslikku olukorda, nagu filmitegijad on loonud, saab tänulik olla millegi nii iseenesest mõistetava ja isikliku eest, nagu seda on sugu. Autor seisab kohal justkui jälgija. Ta näitab elu häirivalt vastuolulisena. Ta ei juhata teed ega anna meile lahendusi, vaid paneb mõtlema, kust tuleb kurjus ja kas see on paratamatu. Kui te olete valmis mõtisklema inimese tumedama poole üle, minge vaadake kindlasti. Õudne, aga seesmiselt läbistav elamus.

    Autor: Kristjan Poom


    “Sašake“ (Сашенька, 2022)
    Riik: Ukraina
    Kestus: 2h 10min

    Linastub PÖFF26 Põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Olexandr Zhovna
    Stsenarist: Olexandr Zhovna
    Produtsendid: Olexandr Zhovna, Evgeny Sivkov

    Operaator: Sergey Kolbinev
    Osades: Milena Kompaniiets, Dmitry Orlov, Dmitryi Nezhelskyi, Oxana Burlay-Piterova, Viktor Rybchinskiy jt

  • “Amuusia” – muusika kui koletis

    “Amuusia” – muusika kui koletis

    Muusika on kui hea sõber, kelle õlal saab nutta. Samuti on temaga hea koos tantsida ja ehk isegi õppida. Aga mis saab siis, kui muusika on sinu vastu õel? Kui ta pole sinu sõber, vaid hoopis vaenlane? Muusika leiab tee meie kõrvadesse igal tänavanurgal ja liftisõidul, aga mida siis teha, kui muusika sulle vastu hakkab?

    Aga tantsida saab ka ilma muusikata. Muusika on vaid hooandja. Tants peab tulema sinust endast.

    „Amuusia“ on armastuslugu. Peaosades on Livia (Carlotta Gamba) ja Lucio (Giampiero de Concilio), kelle dünaamika on põimitud melanhoolsusest ja ahastusest elu pärast. Nende isiksused on justkui vastandid, mida demonsteerib hästi stseen, kus tuleb välja, millised on paari lemmikvärvid. Lucio lemmikvärk on kollane. Kollane sümboliseerib soojust ja rõõmu. Tema on leidnud oma monotoonses elus rahu, sest isegi väikeses Itaalia külakeses on ta aru saanud, mis on tema põhimõtted. Mis siis, et ta saaks elus tegelikult palju kaugemale jõuda. Livia lemmikvärv on aga koobaltsinine. Sinist nähakse kui külmust ja ärevust. Tema ei ole aktsepteerinud tõde ja otsib siiani kohta ning lahendust elule. See kontrast nende iseloomude vahel teeb tegelastega samastumise lihtsaks, sest iga inimene on kas hingepiina tundmas või sellest vabanenud.

    Lugu ise ei ole midagi suurejoonelist – see on üsnagi lineaarne. Mees, kes töötab motellis, näeb teiselpool vastuvõtuklaasi üksildast naist, kes soovib öömaja. Nende vahel tekib side ja nad õpivad üksteist ajapikku päriselt tundma. Aga kuna tegevus toimub enamjaolt väikeses külas, on iga väiksemgi probleem näiliselt suur. Natukene maitset argipäevasesse ellu. Marescotti Ruspoli avab filmis ka pere teemat. Livia ja tema isa vahel hõõgub konflikt, mis suvalistel hetkedel ja hästi vaikselt enda halba palet näitab. Trauma ei ole lahendatud, see on kuskil aju tagumistes soppides alati alles.

    Kuna muusika ja heli mängivad filmis väga suurt rolli, on selle õigesti kasutamine prioriteet. On näha, et kõik lauluvalikud on pikalt ja põhjalikult läbi mõeldud ning iga heliefekti ning vaikse hetke taga on olnud pikk protsess, et välja mõelda, mis töötaks kõige paremini. Filmis on teemat uuritud sügavalt ja proovitud tekitada vaatajatele sedasama tundeelamust, mida tunnevad need inimesed, kes kannatavad amuusia all. Selleks et enne filmi õigesse meeleolusse saada, soovitan filmi soundtrack’ilt pala nimega „Magnolia” (J. J. Cale).

    Filmi itaalialik kunstipool on tugev. Alati keegi suitsetab, riided ja hooned lasevad silmal puhata. Lokatsioonid on kaunid, mõned leitud, mõned valmis ehitatud. Itaalia on kuidagi ajaaugus, kus mõned kohad ja hooned on euroopalikult modernsed ja teised veel 1950-ndates kinni. Seda film ka näitab. Erilist tähelepanu väärib motell Amour, kus Lucio töötab. Ruspoli rääkis linastusel esimesest hetkest, kui ta nägi hoonet valmiskujul, kõik tuled ja valgus sees, ja see puudutas teda päriselt. Hoonel on nii palju iseloomu, et see võiks vabalt olla kolmas peategelane, sest seal juhtuvad paljud filmile olulised momendid. Iga tuba, vastuvõtt ja koridorid on valguse kaunite kunstidega kaetud – ei usu, et mõni motell üldse nii kutsuv ja soe saaks välja näha. Motellil on rääkida palju lugusid nii armukestest kui ka purunevatest abieludest.

    Amuusia on päris haigus, mille puhul kuuldud muusika muutub müraks. Pärast muusika kuulmist puudub mälu sellest laulust täielikult. Amuusiaga, nii nagu ka teiste mentaalsete häiretega, on aja jooksul sageli kaasas käinud stigmatiseerimine, mida filmi alatoonides ka tunda on.

    „Amuusia“ väärib kindlasti vaatamist. Selleks, et filmi nautida, ei pea isegi kuigivõrd loole keskenduma, sest pilt ja heli räägivad juba enda eest.

    Autor: Erik Aart


    “Amuusia“ (Amusia, 2022)
    Riik: Itaalia
    Kestus: 1h 31min

    Linastub PÖFF26 debüütfilmide võistlusprogrammis

    Režissöör: Marescotti Ruspoli
    Stsenarist: Marescotti Ruspoli
    Produtsendid: Lorenzo Fiuzzi, Bardo Tarantelli

    Operaator: Luca Bigazzi
    Monteerija: Gianluca Scarpa
    Muusika: Ford
    Osades: Carlotta Gamba, Giampiero de Concilio, Fanny Ardant, Maurizio Lombardi, Adriano Chiaramida jt

  • “Hea inimene” – inimeseks olemise pahupooled

    “Hea inimene” – inimeseks olemise pahupooled

    Eitan Anner, kes varem on võitnud PÖFFil grand prix’ filmiga „Vaikne süda“ (2016), on kinopubliku ees tagasi, et viia vaataja filmimaailma telgitagustesse. Oma uue filmiga „Hea inimene“, mis PÖFFil linastub kriitikute valikute võistlusprogrammis, suudab Anner kõnetada mitte üksnes filmitegijaid, vaid kõiki, kelle jaoks töö on midagi enamat kui pelgalt rahateenimine.

    Filmi peategelaseks on Sharon (Moran Rosenblatt), kelle tulevikku ning edasist karjääri varjutab pankrotioht. Kätte on jõudnud olukord, kus ei saa enam loota ei rikkale mehele ega pangale. Viimase võimalusena haarab ta kinni pakkumisest teha koostööd ultraortodoksse rabi Uziga (Rami Heuberger) ning tuua vaatajate ette tuntud piiblilugu kuningas Saulist. Kahe tugeva isiksuse vastandumisest hoolimata alustatakse teed ühise eesmärgi poole.

    Vana piiblilugu Iisraeli esimesest kuningast saab aga tähendusrikkamaks, kui arvata oskaks. Mees, kes muutus alandlikust ja tagasihoidlikust teejuhist uhkeks ning teisi mittekuulavaks kuningaks, hakkab mõjutama ka Sharoni tegutsemist. Läbi loo muutub naine endalegi ootamatult samasuguseks närviliseks ja „pimedaks“ juhiks, kelle tähtsaimaks eesmärgiks on ühe filmi valmimine. Unustades inimeseks olemise mõõtme, lähtub ta üksnes režissööriga tehtud lepingust ja selle nõuetekohasest täitmisest. Siinkohal tahaksin kiita Moran Rosenblatti, kelle mäng on veenev ja kandev kuni filmi lõpuni.

    Kinosaalis olles aeg lausa lendas ja märkamatult jõudsid kätte lõputiitrid. Tegemist ei ole suuri sõnu loopiva looga. See on lihtne ja konkreetne, mis kujundab ka tempo kiireks. Nõnda sarnaneb lugu päris filmitegemisega. On päevi, mis mööduvad niivõrd kiirelt, et ei jõua söömiselegi mõelda ja üks mure ajab teist taga: kust saada raha, kus filmida, kuidas saada meeskond tööle ning kuhu see režissöör veel kadus? Teisalt on perioode, kus aeg justkui seiskub ning on mahti mõelda kõikidele eraelulistele probleemidele, mis ennist tagaplaanile jäid, kuid nüüd musta varjuna esile kerkivad.

    Kui filmi üldine tonaalsus on mustvalge, siis kaadrid valmivast filmist hoopis värvilised. Tundub, et sellega on autor tabanud naelapea pihta, andes edasi Sharoni kirge filminduse vastu. Võiks isegi öelda, et töö on miski, mis paneb ta elama ning nägema muidu hallina näivat maailma taas värvides. Miks muidu ta seda kõike teeb – on ju palju lihtsamaid viise ära elada! Teisalt on Eitan Anner suutnud välja tuua ühe filmitegijate suurima probleemi – aja balansseerimise pere ning töö vahel. Kas esiti Sharoni jaoks kõige lihtsamana näiv võimalus kõiki perekondlikke probleeme edasi lükata on õigustatud või tekib sellest hiljem veel suurem probleem?

    „Hea inimene“ võiks panna igat vaatajat mõtlema, mis või kes jääb talle alles peale tööd. Olles praegu juba kolmanda aasta filmiproduktsiooni tudeng ning seisnud silmitsi samalaadsete probleemidega, võin öelda, et suurim väärtus siin ilmas on teine inimene ja hoolimata rasketest aegadest peame üritama teda mõista ning, mis kõige tähtsam, leidma aega tema kuulamiseks. Nüüdseks pole vist raske aimata, milles peitub heaks inimeseks olemise saladus, kuid kõige õigem viis seda teada saada on filmi siiski ise vaatama minna, sest oma silm on kuningas!

    Eitan Anneri „Head inimest“ on PÖFFi raames võimalik vaadata veel ühel korral: 24.11 kell 17:30 Tartu Lõunakeskuse Apollo kinos.

    Autor: Carmen Laurend


    “Hea inimene“ (The Good Person, 2022)
    Riik: Iisrael
    Kestus: 1h 25min

    Linastub PÖFF26 võistlusprogrammis “Kriitikute valikud” ja “Fookusmaa Iisrael”

    Režissöör: Eitan Anner
    Stsenarist: Eitan Anner
    Produtsent: Itay Akirav

    Operaator: Guy Sahaf
    Monteerija: Maarten Janssens
    Muusika: Jonathan Bar-Giora
    Osades: Moran Rosenblatt, Rami Heuberger jt

  • “H4Z4RD” – film autoarmastajatelt, mis peaks meeldima kõigile, kes naudivad rooli taga istumist

    “H4Z4RD” – film autoarmastajatelt, mis peaks meeldima kõigile, kes naudivad rooli taga istumist

    Film „H4Z4RD“ on krimidraama kiirete autode armastajatele, mida eristab teistest sarnastest filmidest ootamatu huumor ja vaimustav operaatoritöö. Film meenutab parimate traditsioonide kohaselt GTA mängude seeriat, kuna siin on nii gangsterite tülisid narkootikumide pärast, tohutu verehulgaga vägivalda ning muidugi ka kiireid autosid linnamaastikke läbimas.

    Süžee on valusalt lihtne, skeem vana, kuid töötav: minevikus gangster, aga praegu eeskujulik pereisa Noah, rumala hüüdnimega HAZARD (Dimitri ‘Vegas’ Thivaios, kes on ka lisaks filmi produtsent), otsustab vastu võtta viimase tööotsa. Tema onupoeg Carlos (Jeroen Perceval) on just vanglast välja saanud, kuid see ei peata teda ohtlikku mängu tagasi tulemast. Ilmselt on ta üks neist inimestest, keda parandab ainult haud. Tal on vaja raha teenida ja lihtsaim viis seda teha on ühelt ohtlikult tüübilt narkootikume varastada ja need edasi müüa. On ainult üks probleem – tal puudub autojuht. Õnneks sobib Noah autojuhirolli ideaalselt.Ta satub sõidukiga sellistesse kohtadesse, kuhu tavalise autoga tavaolukorras kindlasti kunagi ei läheks, ning sellega juhtub igasuguseid asju. Autot püütakse määrida, purustada ja ära viia.

    Selle filmi ilu peitub detailides. Siin on selliseid hetki, mil hoiaks peast kinni ning suu jääb üllatusest ja originaalsusest lahti. Või läheb jäledustundest kinni. Iga kõrvaltegelane on läbi mõeldud ning sobib hästi loodud filmimaailma. Jääb tunne, et käitutakse loomulikult, hoolimata sellest, et tihti tehakse asju, mida tavaelus ei näe, nagu näiteks auto vägistamine. Filmis on ka üllatavalt palju dialooge ja rekvisiite, mis saavad loo jooksul uue tähenduse ning on peategelase jaoks hiljem kasulikud. Näiteks kaheeurone münt, mis on Noah’l autos kaasas kohe filmi algusest peale, mängib hiljem suurt rolli. (Kui lähete filmi vaatama, proovige kindlasti ära arvata, kuidas. Olen kindel, et see ei õnnestu!)

    Operaator, kes on istunud suurema osa filmimise ajast ilmselt autos sees, on tõeliselt meisterlikult ära kasutanud väikese ruumi. Ma pole üheski filmis näinud nii erinevaid autokaadreid. Operaatoritöö leidlikkus rõõmustab silma kohe filmi avastseenis, mida filmitakse justkui bensiinipaagi vaatepunktist. Aga see on alles algus. Filmis leidub kaadreid nii autopeeglitest, mis stseeni käigus puruneda või autost eemale lennata jõuavad, kui ka väljalasketoru vaatepunktist ning isegi autos viibinud inimeste seest. Kõige igavamateks kaadriteks on esiakna vaade timelapse’is, kui tegelane liigub punktist A punkti B. Tekib tunne, et see on lisatud vaid selleks, et kronometraaži kunstlikult pikendada. See siiski ei riku üldist muljet.

    Koormus ajule on selle filmi puhul minimaalne, nii et tõsise kino austajad sellest katarsist ei saa. Kuid olgem ausad, sedasorti filmisõbrad filmi ilmselt vaatama ei satugi. Need aga, kes ootavad verd, kaootilisi ja naljakad süžeepöördeid ning vapustavat operaatoritööd, leiavad sellest filmist kindlasti rõõmu.

    Autor: Varvara Iljina


    “H4Z4RD“ (2022)
    Riik: Belgia
    Kestus: 1h 28min

    Linastub PÖFF26 programmis “Öised värinad” ja Kinoffi Põhiprogramm

    Režissöör: Jonas Govaerts
    Stsenaristid: Trent Haaga, Jonas Govaerts, Stef Lernous
    Produtsendid: Dimitri ‘Vegas’ Thivaios, Peter De Maegd, Tom Hameeuw, Lize Lefaible

    Operaator: Dries Delputte
    Monteerija: Maarten Janssens
    Muusika: Adam Wiltzie
    Osades: Dimitri ‘Vegas’ Thivaios, Jeroen Perceval, Jennifer Heylen

  • „Inisherini hinged“

    „Inisherini hinged“

    Jess, minu PÖFF on alanud mõjusa taaskohtumisega!

    Möödunud on 14 aastat Martin McDonagh’ režiidebüüdist „Palgamõrvarid Brügges“, kus peaosades säras näitlejatandem Colin Farrell ja Brendan Gleeson. Rõõm on tõdeda, et „Inisherini hingedes“ ristuvad kõigi kolme loomingulised teed taas ning seda tipptasemel ja meeldejäävalt.

    Martin McDonagh, kes vaid mõni aasta tagasi noppis filmiga „Kolm reklaamtahvlit linna servas“ auhindu nii Kuldgloobustel kui ka Oscaritel, on tagasi linateosega, mille puhul sisulisi paralleele saaks tõmmata pigem ehk McDonagh’ näidenditega, kuid kus järjekordselt on tegemist inimliku looga ning senistest filmidest enim on tunda just tavatult isiklikku lähenemist.

    Filmi sündmustik rullub lahti 1923. aastal väikesel Iiri saarel, kust on pärit McDonagh’ juuredki. Näitlejate jällenägemisrõõmust ja loo muinasjutulisest algusest ei tohiks aga liigselt hoogu sattuda, sest üsna järsult ja halastamatult võtab sündmustik väljamõeldud Inisherini saarel ootamatud ja tumedad pöörded. Ideaalne näide, kuidas ühe lausega on võimalik käivitada terve edasine, pea kaks tundi kestev sündmuste jada, kus katalüsaatoriks pole rohkem ega vähem kui ühe sõbra Colmi (Brendan Gleeson) otsus lõpetada teise sõbra Pádraiciga (Colin Farrell) suhtlus – äkitselt ning justkui ilma põhjuseta.

    McDonagh’ suureks trumbiks on alati suurepärane ja maitsekas stsenaarium, mis ka seekord suudab hoida vaatajat sündmustikus niivõrd sees, et ei oskagi ette aimata, kuhu suunas lugu edasi liikuda võiks ning millega lõppeb. Lugu, mis oma mahlaka ja mustast huumorist läbiimbunud dialoogiga on juba iseenesest paeluv, suudab leida õiged pidepunktid puudutamaks ka inimlikke ning ajatuid teemasid, nagu üksindus, meeleheide ning heaks inimeseks olemise võlu ja valu.

    Lisaks leiab kahe sõbra kangekaelse tüli taustal terava ja täpse asetuse ka samal ajal väljaspool saart aset leidev Iirimaa kodusõda, mis on nii helis kui pildis olemas ning ilmutab end just õigetel hetkedel, asetades kogu jälgitud loo teise perspektiivi. Seega ei ole tegemist pelgalt ühe tüliga ühel üksildasel saarel, vaid sõber sõbra vastu ning vend venna vastu võitlus toimub samal ajal kogu Iirimaal.

    Pidevalt on tajutav ka teatud genius loci ehk müstilisus ja salapära, mis on lõpuni seletamatu ning mida võimendab nii helirežii taotluslik minimalism kui ka helilooja Carter Burwelli loodud helikeel. Ning loomulikult on meisterlik kaameratöö Ben Daviselt, kes suudab olla tegelastega kaasas, kuid samal ajal anda edasi saare enda kummituslikku olustikku. Mainimata ei saa jätta ka suurepäraseid rollisooritusi Kerry Condonilt ja Barry Keoghanilt, kelleta ei moodustuks niivõrd tugev koomilis-traagiline tervik.

    „Inisherini hinged“ on film, mis peale vaatamist veel pikalt sees püsib ning lahti ei lase, liigitudes sellega kindlasti aasta meeldejäävaimate kinoelamuste hulka. Ja eks nii kipubki olema, et kui annad juba kord McDonagh’ stsenaariumile sõrme, siis võtab ta terve käe.

    Filmi on võimalik PÖFFil näha veel kahel korral:

    16.11 kell 20:30 Coca Cola Plazas
    20.11 kell 19:00 Solarises

    Ning jaanuaris 2023 ka üle Eesti!

    Autor: Margareth Villers


    “Inisherini hinged“ (The Banshees of Inisherin, 2022)
    Riik: Iirimaa, Ühendkuningriik, USA
    Kestus: 1h 49min

    Linastub PÖFF26 programmis “Screen International kriitikute valik”

    Režissöör: Martin McDonagh
    Stsenarist: Martin McDonagh
    Produtsendid: Graham Broadbent, Peter Czernin, Martin McDonagh

    Operaator: Ben Davis
    Monteerija: Mikkel E.G. Nielsen
    Muusika: Carter Burwell
    Osades: Colin Farrell, Brendan Gleeson, Kerry Condon, Barry Keoghan