Kuidas areneb ühest täiesti normaalsest lapsest haiglaste tungide ja väärastunud käitumisega indiviid? Seda uurib Ukraina režissöör Olexandr Zhovna, kelle põhiamet on psühholoog. Ta on töötanud üle 20 aasta vaimupuudega laste internaadis, kuid lisaks on ta ka tunnustatud kirjanik ja stsenarist, kes alustas filmide tegemist mõned aastad tagasi. Minul oli PÖFF-i raames võimalus näha tema teist täispikka mängufilmi. Zhovna häirivalt valus ja ängistav film „Sašake“ jätab pikaks ajaks klombi kurku. Kuigi film on valminud vahetult enne sõda, ei pääse vaataja vältimatutest paralleelidest hetkeolukorraga Ukrainas. Režissöör väitis pärast esilinastust, et mingeid selleteemalisi taotlusi tal ei olnud ega ole ka praegu. Seega püüan vältida mainitud assotsiatsioone, kuigi filmis on nõukogude temaatikat ohtralt. See on ka arusaadav, sest tegevus toimub 70ndate Nõukogude Liidus ühes väikeses külakeses.
Tõsielusündmustest inspireeritud film räägib loo poisist nimega Saša, kelle kinnisideega ema temast tüdrukut kasvatab. Väljaspool kodu saab ta olla poiss, kuid kodus peab olema tüdruk. Minimalistlike väljendusvahenditega on filmis edasi antud vanemate sundlusest tingitud lapse arengu kõrvalekallet, mis inimpsüühikahuvilisi kindlasti külmaks ei jäta. Pikad mustvalged kaadrid, pingestatud vaikus, napp dialoog ning hirmuäratavalt stoilised tegelased on asetatud süžeeliselt põnevasse trillerlikku krimkasse, mis hoiab pinget kuni lõputiitriteni. Film on küll tume ja kalk, kuid lapsed selle sees lootusrikkad ja edasipürgivad, mis üldist ängistavat tonaalsust tasakaalustab. Perekond, kus Sašake kasvab, on bergmanliku rusuvusega ületanud tavamõistusele hoomatavad piirid. Läbilõikavalt ausa ja õõvastavana mõjub see rohkem „päris“ kui dokumentalistika.
Peategelase Saša eluviis ületab kõik freudlikud seksuaaltungid ja käitumismustrid. Koletut nimitegelast kehastab imearmsate suurte silmadega lapsnäitleja, kes oma kaitsetu ja siira välimusega kindlasti ühtegi vaatajat külmaks jätta ei saa. Seda hirmsamana mõjuvad Saša vanemad. „Korralik“ ja vaoshoitud isa, kelle emotsioonide allasurumisest on saanud masinlik tuimus, ning endasse tõmbunud ja troostitu ema, kes range režiimi läbi varjatult kõike dikteerib. Napp, täpne ja hirmuäratavalt tõesena mõjuv näitlejate mäng. Nimitegelast kehastavale Dmitryi Nizhelskyile on see esimene täispikk filmiroll. Väärastunud ja haiglaste hälvetega peategelast kehastada on äärmiselt riskantne, kuid tema mitte ainult ei täida seda rolli orgaaniliselt ja usutavalt, vaid sunnib vaataja tahtevastaselt talle kaasa tundma, tundma kaasa kurjusele, mis hävitab kõik ilusa ümberringi. Nii kahju hakkab temast. Mällu sööbib Sašakese hüsteeriliselt appi karjuv irve, mille ebakorrapärane hambarida jääb vaatajaid kindlasti veel pikaks ajaks õudutekitavalt kummitama. Kontrastiks lindgrenlikult armas pilt mängivatest lastest uisuväljakul, mida Sašake ainult ajakirjakaanelt näha saab. Tema elu oleks olnud hoopis teistsugune, kui ta oleks sündinud tüdrukuna.
Kuigi tänapäevases unisex-WC-dega maailmas tekitavad uued soolised enesemääratlused mõningatele tuska, võib filmi vaatamine konservatiivsemate inimeste perspektiivitaju laiendada. Sattudes nii äärmuslikku olukorda, nagu filmitegijad on loonud, saab tänulik olla millegi nii iseenesest mõistetava ja isikliku eest, nagu seda on sugu. Autor seisab kohal justkui jälgija. Ta näitab elu häirivalt vastuolulisena. Ta ei juhata teed ega anna meile lahendusi, vaid paneb mõtlema, kust tuleb kurjus ja kas see on paratamatu. Kui te olete valmis mõtisklema inimese tumedama poole üle, minge vaadake kindlasti. Õudne, aga seesmiselt läbistav elamus.
Autor: Kristjan Poom
“Sašake“ (Сашенька, 2022)
Riik: Ukraina
Kestus: 2h 10min
Linastub PÖFF26 Põhivõistlusprogrammis
Režissöör: Olexandr Zhovna
Stsenarist: Olexandr Zhovna
Produtsendid: Olexandr Zhovna, Evgeny Sivkov
Operaator: Sergey Kolbinev
Osades: Milena Kompaniiets, Dmitry Orlov, Dmitryi Nezhelskyi, Oxana Burlay-Piterova, Viktor Rybchinskiy jt
