Silt: PÖFF 2021

  • „Karjaimmuunsus“ – Ädilhan Jeržanov annab taas pimedatele öödele värvi

    „Karjaimmuunsus“ – Ädilhan Jeržanov annab taas pimedatele öödele värvi

    Ädilhan Jeržanov ei tohiks pöfihuntidele sugugi võõras nimi olla. Vägagi tegus Kasahstani režissöör oli eelmise aasta novembris meie kinoekraanidel esindatud kahe filmiga, „Kollane kass“ (2020) ja „Ulbolsõn – üksi kõigi vastu“ (2020), neist viimane oli mu silmis üks silmapaistvamaid saavutusi eelmise PÖFF-i programmis. Mehe stiil on läbi kolme filmi sarnane, eriti tugeva paralleeli annab tõmmata „Kollase kassiga“. Tema ühiskonnakriitiline huumor on „Karjaimmuunsuses“ (2021) samuti jantlik ja veiderdav, teemaks jätkuvalt Kasahstanis lokkav korruptsioon. Küll nauditav, ei küündi „Karjaimmuunsus“ siiski Jeržanovi eelmise aasta panuse kõrgusele.

    Loo keskmes on Selkeu (Danijar Alšinov), korrumpeerunud, valelik, ent pidevalt lõbusat tuju ülal hoidev politseinik eikellegikolkas Karatases, kus tema sõnutsi on altkäemaksud ning salakaubavedu ja rahapesu sageli ainsaks viisiks, kuidas elanikkond võiks ots otsaga kokku tulla. Tema partneriks on endine võmm Žamžõš (Nurbek Mukušev), kellega koos tahab Selkeu pageda Karatasest suurde linna. Selle tarbeks on nad loonud tantsutrupi Võrukaelad, millega loodetakse linnas läbi lüüa. Tantsuliigutuste lihvimiseks ning puusade hööritamiseks neil paraku palju aega pole, eriti siis, kui koroonapandeemia otsapidi Karatasesse jõuab.

    Selkeu endine naine Turia (Asel Sadvakasova) on üks valgetes kitlites ja maskides asjaajajatest, kes saabuvad Karatasesse koroonaolukorda kaardistama ning nakatunuid karantiini panema. Temaga on kaasas ta uus abikaasa Gurbeken (Jeržan Džamankulov), organites soojemal istekohal peesitav politseiametnik, kelle silmis on kõik seaduse ees võrdsed. „Miks ta peab nii keeruline olema?“ pärib Žamžõš Selkeult teesklematu mõistmatusega, kui Gurbeken ähvardab nende mõlema kohta korruptiivse ettepaneku eest ettekande teha. Nii algab kohalike korrumpeerunud võmmide ning linnast tulnud reegleid austava seadusesilma vahel kemplemine, milles mõlemad osapooled olukorda oma soovidele ja tahtmistele vastavalt kallutada soovivad. Näitlejate trupp on vaatajaile Jeržanovi varasematest filmidest kindlasti tuttav ning Jeržanovi stiili täitsa omaks võtnud. Rollisooritustes on küllaldaselt mängulusti, niisamuti hiilgavad nad füüsilise koomikaga, mis meenutab Emir Kusturica töid.

    Jeržanovi kahe eelmise filmi tasemele aga „Karjaimmuunsus“ ei küündi. „Kollane kass“ võlus peategelase südameid sulatava naiivsusega, millest Selkeul ning Žamžõšil puudu jääb. „Ulbolsõn – üksi kõigi vastu“ oli väga fokusseeritud ning tugeva selgrooga film (tugeva selgrooga peakangelannale kohaselt), „Karjaimmuunsus“ aga selle kõrval võrdlemisi laialivalguv. Jeržanov tõestab, et tal on hea silm – kadreering on kaunis ning enam kui vahest ükski teine kaasaegne režissöör mõistab ta, kuidas visuaalset huumorit väga filmilikult edasi anda. Olulist rolli selles mängib oskuslik misanstseen. Heaks näiteks on stseen, milles alt paremalt nurgast ilmub kaadrisse hanerivi kuulide eest kaitsva kilbi taha kogunenud võmme, kes kohaliku salaviinakaupleja Zambeke (Bauõržan Kaptagaj) karantiini peavad toimetama. Viimane ei kuuletu linnast tulnud autoriteetidele, redutades relvaga oma maja katusel. „Härra Zambeke, täitke oma kodanikukohust!“ karjutakse talle hanerivist, mille peale too tule avab.

    Jeržanovi loodud maailmas on sellised vaheseigad lahendatud lõbusa huumoriga, kuid võrreldes ta eelnevate filmidega on „Karjaimmuunsuses“ märkimisväärselt vähem seiku, mis südamest naerma ajavad. Lõbus tonaalsus kannab filmi sujuvalt kaadrist kaadrisse sellest hoolimata, et kõik naljad siin nii hästi ei toimi, kuigi tundub, et üritatud on rohkem kui küll. Samuti kannatab film mitme kõrvalsüžeeliini pärast, mis otsapidi kuhugi välja ei jõua. Jeržanov on väga tegus, tehes aastas kaks-kolm filmi, kuid „Karjaimmuunsus“ tundub toores, kuidagi rutakalt tehtud, vajaks ehk veel pisut lihvimist.

    „Karjaimmuunsus“ tõestab, et kasahhist filmilavastajal Ädilhan Jeržanovil on jätkuvalt hea huumorimeel ning võrratu vaist visuaalse komöödia osas. Võimalik, et „Karjaimmuunsus“ avaldanuks mulle rohkem muljet, kui poleks samalt režissöörilt eelmise PÖFF-i ajal tugevamaid teoseid näinud. Samas ei saa väita, et film mulle ei meeldinud. Jeržanovi omapärane stiil väärib tunnustust ning kellele samuti meeldisid „Kollane kass“ ning „Ulbolsõn – üksi kõigi vastu“, neil soovitan kindlasti ka tema uusim film kavasse võtta.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Karjaimmuunsus“ (Onbagandar, 2021)
    Riik: Kasahstan, Prantsusmaa
    Kestus: 1h 34min
    Linastus PÖFF25 põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Ädilhan Jeržanov
    Stsenarist: Ädilhan Jeržanov
    Produtsent: Serik Abishev, Daniyar Alshinov, Ablaikhan Ashimov, Olga Khlasheva
    Operaator: Yerkinbek Ptyraliyev
    Monteerija: Adilkhan Yerzhanov
    Muusika: Sandro Di Stefano
    Osades: Daniyar Alshinov, Nurbek Mukushev, Yerzhan Zhamankulov, Assel Sadvakassova, Bolat Kalymbetov

  • „Autod, mis viisid meid kapitalismi“ viib nostalgilisele sõidule NSVL-i

    „Autod, mis viisid meid kapitalismi“ viib nostalgilisele sõidule NSVL-i

    Bulgaaria dokumentaalfilm „Autod, mis viisid meid kapitalismi“ (2021) on pidevalt paaris tegutsevate režissööride Georgi Bogdanovi ning Boris Missirkovi film sotsialismimaade autokultuurist. Linateos jälgib mitut autosõpra ning jutustab fragmentaarselt sellest, millist rolli autod nende elus mängivad. Autod on filmi käimatõmbavaks hobujõuks, kuid hinge annavad linateosele siiski autode omanikud, kellesse filmitegijad suhtuvad lembusega. Vanema põlvkonna vaatajad viib tõsielufilm kindlasti väikesele tiirule mälestuste alleel, kuid publiku nooremaid päid, kui nad just autodest sisse võetud pole, ei pruugi film nii väga kõnetada.

    Ajaloolise ning ühiskondliku tausta lahtiharutamisega ei vaevu režissöörid vaeva nägema. Miks nad peaksidki, kui seda teeb Ronald Reagan? Filmi juhatab sisse USA endise presidendi kommunismi pihta suunatud nali sellest, kuidas autoost Nõukogude Liidus välja näeb: ostja peab ostu soorituse hetkest masinat ootama kümme aastat, lihtsalt hea oleks teada, kas ta saab auto kätte kümne aasta pärast hommikul või päevasel ajal. Noh, et teaks arvestada. Torulukksepp ju samuti kutsutud. Kulunud nali ehk, kuid „Autod, mis viisid meid kapitalismi“ sissejuhatuseks sobib see huumor hästi, just esitajalt, kes juhtis NSVL-i suurimat vastast viimasel kümnendil, mil ida ja läänt eraldas raudne eesriie.

    Nalja kulumise põhjust otsides võibki näpuga just Reagani poole näidata, sest vaevalt on maailm tunnistanud teist nõukogude anekdootide sellise kaliibriga austajat. Siin aga annab see sobiva varjundi järgnevale, helgetes toonides ülesvõetud dokumentaalfilmile. Segi paisatud fragmentides mitmest riigist, nagu Venemaa, Bulgaaria, Tšehhi, Saksamaa, ka Norra, saavad nõukogude autodesse hingestatud nostalgiaga suhtuvad autosõbrad oma kiindumuse tagamaid näidata, sellest rääkida.

    Näeme nõukogude aja muuseumit ja selle omanikku, näeme paarikest, kes armusid teineteisesse ühise autolembuse ajel, tutvume poliitikuga, kes on oma ihu ja hinge matnud vana kooli auto restaureerimisse (ja uhke on ta masin tõepoolest). Näeme ka endist rallisõitjat John Hauglandi taas rallitamas ja kuuleme, kuidas pageti ühelt kuuendikult planeedist teisele poole raudset eesriiet. Esiti tekitab filmi mosaiikne ülesehitus, pidev ühelt loolt teisele hüppamine kerget segadust ja mõjub ebakoherentselt, kuid aitab samas huvi eesootava suhtes ülal hoida, paneb mõtlema, kuhu film omadega välja peaks jõudma ning mida sellega öelda tahetakse.

    Asjaolu, et fookus pole niivõrd masinatel, kuivõrd nende omanikel ja austajatel, lisab filmile soojust ja inimlikkust. Lugudele on lähenetud mitmeti: on hetki, kus autosõbrad räägivad otse kaamerasse, ning selliseid, kus kaamera nende tegevust tumma kõrvaltvaatajana jälgib. Ühe autosõbra juurest teise juurde, siis kolmanda, siis tagasi, siis neljanda juurde jne hüpates hakkavad lood ilmet võtma alles veerandi kuni poole filmi peal. Kui esialgu töötab see filmi kasuks, siis mida kaader edasi, seda ilmsemaks saab, et autovõõrale vaatajale või kellelegi, kes ei saa nendest autodest ega nendega seotud lugudest nooruse tõttu korralikku nostalgialaksu, ei paku see film kuigi palju.

    Filmi helgetest toonidest (nii emotsionaalses kui ka sõna otseses mõttes – filmi režissöörid täitsid mõlemad ka operaatori kohuseid) ning filmis esinevate inimeste heldimusest sotsialismiaegse vastu võib mõista, et „Autod, mis viisid meid kapitalismi“ ongi loodud ennekõike kui ajamasin, mis viib vaataja ajas tagasi. Ehkki Reagani anekdoot on igati sobilik avang, ei ava see siiski piisavalt taustsüsteemi. Jah, põgusalt näeme ka autotööstust, kuid tõesti põgusalt. Laiema ajaloolise ning ühiskondliku tausta avamine annaks filmis esinevatele inimestele ning nende autodele rohkem konteksti ning aitaks nende huvi paremini mõista. Ehkki autosõprade lood on paeluvad ning nende sõnadest ja tegudest kumab läbi, et nad on südamega asja juures, jääb film selle suure huvi tagamaade ning põhjuste väljaselgitamisel pealiskaudseks. Pidevalt on tunne, et film võiks olla midagi enamat, öelda midagi enamat, kuid pakub lõppeks siiski vaid lühikest lõbusõitu. See sentiment varjutab kahjuks huvi, millele film ebatavalise ülesehitusega alguses hääled sisse lõi.

    „Autod, mis viisid meid kapitalismi“ on lõbus ja tore vaatamine, mille puhul on tunda, et see on valminud asjaosaliste armastusest nõukogude autotööstuse toodangu vastu. Film on huvitavalt lahendatud, kuid see lahendus sõidab teelt välja, kui filmi lõpuks jääb nähtu suhtes veidi tühi tunne – teemat vaid kraabitakse pealispinda pidi. Seega ei maksa oodata pikka ja pingelist rallit, pigem seadke end valmis kergeks nostalgiliseks lõbusõiduks. Film pole küll rangelt ega liigse asjatundlikkusega vaid autohuvilistele tehtud, kuid võiks sellele kontingendile enim huvi pakkuda.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Autod, mis viisid meid kapitalismi“ (The Cars We Drove into Capitalism, 2021)
    Riik: Bulgaaria
    Kestus: 1h 33min
    Linastus PÖFF25 #pöfftrending programmis

    Režissöör: Georgi Bogdanov, Boris Missirkov
    Stsenarist: Georgi Bogdanov, Boris Missirkov

  • „Ajast väljas“ – eksperimentaalne ja lummav visuaalne kiri

    „Ajast väljas“ – eksperimentaalne ja lummav visuaalne kiri

    Belgia film „Ajast väljas“ (2021) on omaette eksperiment. Tegemist on unikaalse lahendusega nukufilmi vallas ja tõenäoliselt üks isikupärasemaid filme tänavusel PÖFF-il. See on unenäoline, fragmentaarne mälestus elust Maal, nii selle sõna laiemas tähenduses kui ka ühe suguvõsa võtmes, esitatud rabava stiiliga visuaalides ning kirjana, mille viimane inimene Maal esitab esimesele inimesele, kes sündinud Marsi pinnal.

    Aasta on 2056. Inimesed on Maalt lahkunud, linnad on rohtu kasvanud, suured hooned, kõrghooned, paneelmajad on looduse ees taandumas. Peaaegu kõik inimesed on lahkunud, maha on jäänud vaid eakad. Nende seas on Gaspard ehk vanim, võib-olla viimane inimene Maal, kes saab peagi saja-aastaseks. Enne siit ilmast lahkumist on tema soov anda oma lapselapsele Zeriale, esimesele inimesele, kes sündinud Marsi pinnal, aimdus sellest, milline on elu Maal. „Kui sa mind otsima tuled, kallis Zeria, oled esimene inimene, kes näeb Maad esimest korda,“ nendib Gaspard oma kirjas mitu korda. Gaspard ei saa olla kindel, kui palju Zeria teab tõde, kui palju tema eest varjatakse inimkonna tausta, kuid Gaspard ilmselgelt tahab, et lapselaps teaks. Et ei unustataks.

     „Laiub surm nagu lävi / läbi hommikuao. / Aga olnu ei hävi, / sest et mälu ei kao.“ Nii algab Artur Alliksaare luuletus „Kuskil ajajõe taga“. Harry Cleveni eksperimentaalne stop-motion- animatsioon „Ajast väljas“ paneb mõtlema sellele, mis saab, kui olnu hävib, kui mälu kaob. Elu Maal, nii nagu inimesed aastatuhandeid elanud on, on filmis peaaegu hävinud. Mälu, see on kadumas. Gaspard on kõrges eas, tema meenutused lapsepõlvest, tema mälestused on fragmentaarsed, hüplikud. Ta ei ole ilmtingimata usaldusväärne jutustaja, hoopis vastupidi. Film viitab võimalusele, et ta on viimane elus inimene Maal, nagu vihjatakse ka, et elu Maal peakski kuuluma minevikku. Inimkond on ühe suurima eluviisimuutuse lävel, kui mälukandjad Maal hukkuvad. Kas inimkond Marsil peaks mäletama midagi elust Maal? Kui, siis mida? Milleks? „Ajast väljas“ paneb neile eksistentsiaalsetele küsimustele mõtlema.

    Kui keegi peaks jutustama elust Maal, siis millest muust võiks ta pajatada kui isiklikust kogemusest. Nii on ka Gaspardi kiri täis seiku isiklikust elust, mis sageli traagilist laadi, kuid sekka leidub ka rõõmsamaid hetki. Kogu filmi vältel kuuleme peaaegu ainult üht inimhäält – Gaspard lugemas valjult kirja, rahulikus tempos, mõtlikult, justkui järgmist mõtet, järgmiseid sõnu hoolikalt kaaludes. Merlin Delensi esituses leiab iga mõte, iga sõna filosoofilis-eksistentsiaalse tähenduse.

    Filmi paeluv visuaalne lahendus segab harjumatut (mitte häirivas mõttes) omapärast segu mudelitest, makettidest, nukkudest, vahel ka reaalsetest inimfiguuridest nukumaskide taga. Unikaalne lähenemine toimib – ehkki see mõjub veidi võõrastavalt, vähemalt alguses, annab see lisamõõtme filmi filosoofilistele mõttetriividele. Harry Cleveni nukud on väheplastilised, ühetaolised hallid näod, nii Gaspard kõrges eas, isikud tema lapsepõlvemeenutustest kui ka inimesed Marsil. See tõstatab mälu ja identiteedi küsimuse. Mis saab inimkonnast kui kollektiivsest identiteedist Marsil, kui unustatakse, milline oli elu Maal? Rohtu kasvavad linnad, metsalaaned ja jäised maastikud on mudelid, maketid, kuid väga hästi teostatud.

    Film kulgeb meditatiivses tempos, kuid visuaalne keel on lummav ning aitab tähelepanu ülal hoida. Enamik filmist kulgeb halli varjundeis, mis koos teiste stilistiliste elementidega annab filmile noir’iliku õhustiku. Ekspressiivne on ka filmi heliriba, olgu siis heliks vaikne klaverimäng või jõuline abstraktsioon. Viimase näiteks võib tuua lõigu, mil Gaspard meenutab oma karmikäelise isa kasvatusmeetodeid: isa avab auto tagumise ukse, taamal vaiksed loodushelid, mis valjenevad džunglihelide kakofooniaks, kui isa noore Gaspardi autost välja murule kisub, et too muru kardaks.

    „Ajast väljas“ pole ilmselt film igale maitsele, selle unikaalne visuaalne keel ning helidisain, meditatiivne tempo ja eksistentsiaalsed teemapüstitused mälu ning identiteedi vallas on mõneti rasked seedida. Kuid sättides end filmi sageduslainele, tasub see kogemus igati ära. Režissöör Harry Cleven on saanud valmis tõeliselt omapärase filmi, mis pole hetkekski vähemat kui lummav, isegi kui temaatika võib mõjuda ängistavalt.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Ajast väljas“ (Zeria, 2021)
    Riik: Belgia
    Kestus: 1h 1min
    Linastus PÖFF25 programmis “Põhjusega mässajad”

    Režissöör: Harry Cleven
    Stsenarist: Harry Cleven
    Produtsent: Benjamin Stiénon
    Osades: Johan Leysen

  • Miks pahad inimesed on pahad ja mitte head?

    Miks pahad inimesed on pahad ja mitte head?

    „Teised“ on tänapäeva sotskriitiline draama, milles režissöör Aleksandra Terpinska toob ekraanile igapäevaelu armusuhted ja tupikud, nõrutatud läbi räppmuusika ja musta huumori. Peategelase, wannabe-räppari Kamili ainus siht elus on salvestada album, kuid tema kõrgeid unistusi segavad ellu viimast „teised“, kes temasse ei usu. Kamil leiab end rikka ja rinnaka „meeleheitel koduperenaise“ Iwona tiiva alt, kus on vahel hea valgel diivanil peatuda ja lahkumisel taskuraha küsida. Iwona ja Kamili seksiseiklused aga ei vii tegelasi armastuse ja õndsuse poole, vaid igaüks selles hallis maailmas on lõksus omaenda eksistentsis ja peab seal kuidagi hakkama saama. Õhus on küsimus, miks ei suuda keegi õnnelik olla.

    Valisin selle filmi esialgu üsna skeptiliselt, sest draama ja räppmuusika peale kinno üldiselt kohe ei jookseks. Esimesed kümme minutit oli raske filmi sisse elada, tunne oli, justkui oleks mind vaatajana palgatud 90-minutilise muusikavideo operaatoriks. Kuid aja möödudes põimusin siiski tegelastega niivõrd, et huvi ei kadunud kordagi. Just režissööri kadestamisväärsed käsitööoskused ja hea tunnetus laulude, stseenide ja aegruumi vaheldamisel hüpnotiseerisid mind täielikult ekraanile.

    Hoiatan ette – et saada maksimaalset filmielamust, peab tulenevalt keelebarjäärist olema kogu aeg kohal, sest film nõuab vaatajalt palju tähelepanu nii keele kui ka tempokuse tõttu. On kahju, et kõige teravamad ja iroonilisemad kalambuurid jäävad teiskeelsele vaatajale tõlgete tõttu lahjemaks. Kuigi keel jätab vaataja natuke kõrvale, siis puudujäägi korvab teatud määral tohutult hea näitlejatöö. Filmi veavad tugevad ratsanikud, kelle režissöör kaariku ette rakendas ilmselt meelitusega „Kas sa tahaksid mängida midagi erilist?“, ja näitlejad mängisid tegelasi tõepoolest eriliselt hästi. Usun, et režissöör sütitas näitlejaid piisavalt huvitava väljakutsega, mis väljendub ka ekraanil. Karaktereid tugevdab vaataja jaoks ka režissööri suurepärane koostöö filmi kunstnikuga, sest just keskkond, kostüümid ja värvivalik annavad puuduoleva info ning loovad kokkuvõttes usutavad tegelased ja tervikliku maailmapildi, mis asendab tüviteksti kohatisi puudujääke ja teeb loo arusaadavamaks.

    Minu jaoks jäid nõrgaks vaid muusikaline põhi ja räppar-Jeesuse karakter, mille režissöör algtekstile juurde lisas, kuid see on juba maitse asi. Aleksandra Terpinska on nüüdsest üks režissöör, kelle järgmiseidki filme jään huviga ootama. Kuigi film „rikub“ paljusid klassikalisi filmireegleid, suudab just see film tuua pimedatesse öödesse värskust. Soovitan seda kindlasti vaatama minna, sest tegu on väga julge ja terava debüütfilmiga.

    Autor: Elis Rumma

    “Teised“ (Inni ludzie, 2021)
    Riik: Poola, Prantsusmaa
    Kestus: 1h 46min
    Linastus PÖFF25 debüütfilmide võistlusprogrammis

    Režissöör: Aleksandra Terpinska
    Stsenaristid: Dorota Maslowska, Aleksandra Terpinska
    Produtsendid: Beata Rzezniczek, Klaudia Smieja
    Operaator: Bartosz Bieniek
    Monteerijad: Magdalena Chowanska
    Muusika: Marek Aureliusz Teodoruk
    Osades: Magdalena Kolesnik, Sebastian Fabijanski, Jacek Beler, Piotr Witkowski, Sonia Bohosiewicz

  • „Jaanuar“ – hunt lambanahas ehk meditatiivne õudusfilm

    „Jaanuar“ – hunt lambanahas ehk meditatiivne õudusfilm

    Üks kahtlemata mõjusamaid filme tänavusel PÖFF-il, varem vaid dokumentalistikas kätt proovinud Andrei M. Paunovi „Jaanuar“ (2021) suudab midagi vapustavat – olla tõhus ja kange kokteil eksistentsiaalsest draamast, nähtamatu niidina läbi filmi traageldatud absurdihuumorist ning üha intensiivsemaks muutuvast trillerlikust pingest. Tulemus on ehk aasta parim õudusfilm. Ei mäletagi, millal viimati mõni linateos suutis sedasi naha alla pugeda ja korralikult hirmust võpatama panna. Hea meenutus, et hea õudusfilm ei pea üritama pidevalt šokeerida või ehmatada, piisab hästi loodud pingelisest õhustikust ning paarist hästi ajastatud judinaid tekitavast hetkest, et vaataja jalust niita.

    Tegevuskoht ja -aeg ning olustik on ehk ära leierdatud ning „Jaanuar“ ei tee sellest ka mingit saladust. Tegevus leiab aset keset metsa eraldatud mägimajas, mis on ilmselt kunagi loodud hotellina, et külalisi võõrustada. Jaanuar. Väljas on krõbe talv, lund sajab lakkamatult. Meenuvad Stanley Kubricku „Hiilgus“ (1980), millele film muljetavaldavas lõppepisoodis väga tugevalt vihjab, ning John Carpenteri „Võõrkeha“ (1982), millega annab ka muid paralleele tõmmata.

    Mägimajakeses on kaks meest: uksehoidja (Samuel Finzi), kes pähklikoori lõhub, ning vanamees (Jossif Suršadžiev), kes lahendab ristsõnu ning oma kaaslase käest pidevalt vastusteks abi palub. Lisaks neile on toas koer ning tillukesse puuri pistetud must ronk. Peagi saabuvad metsast kaks külalist (Zahari Baharov, Svetoslav Stojanov), müstilised ning kidakeelsed. Nendega saabub mägimajakesse parajal määral usaldamatust – uksehoidja manitsused mitte katsuda Petar Motorovi traktorit on neile kui hane selga vesi. Mis seal ikka, traktor on külmast võetud ega käivitu. Kes on Petar Motorov?

    Saame teada vaid, et mees pidanud juba hommikul vara linna poole teele asuma, sest ei uksehoidja ega vanamees teda lahkumas ei näinud, küll aga olid tunnistajaiks jalajälgedele lumel, nüüd kinni tuisanud, mille peale vanamees mõtiskleb, et millegi peale ei saa enam nõnda kindel olla. Ühe külalise poolt täis valatud pits tühjeneb imetabaselt – ronk joonud, kinnitab vanamees. Kahtlase jutu peale kruvib kinnistes tingimustes vaikselt pinge, kuni metsast saabub hobune kelguga. Puudu on sõitja. Selle eest on kelgul jäässe külmunud kinniseotud hunt.

    Kes on Petar Motorov? See ei saa selgemaks ka siis, kui mägimajakesse satub preester (Leonid Jovtšev), kes samuti mõistatuslikku meest taga otsib. Vahepeal on üks eelmistest saabunutest saadetud metsa hundikarja pealikku jahtima, naasnud on metsast üksnes hobune, taas ratsanikuta, taas külmunud hunt kelgul. Mehed jutustavad lugusid külmadest talvedest, luupainajatest, kohalikest kurjadest vaimudest (tenetz), ning iga kord, kui keegi seltskonnast metsa kaob, naaseb sealt üksik hobune kelguga, millel jäätunud kriimsilm. Usaldamatus meeste vahel kasvab veelgi, kui saabub väike salk deemonlikes maskides inimesi, kes enda sõnutsi olevat teel läbi metsa linna, peletades eemale kurje vaime seal, kus hinged pole asu saanud ega suutnud lõplikult lahkuda.

    Võrdlusmoment Carpenteri „Võõrkehaga“ on ilmne paranoilises õhustikus, mille „Jaanuar“ suudab luua. Erinevalt esimesest ei lasku Paunov kehaõuduse kujutamisse, vaid suudab pinget ülal hoida ja juurde kruvida ka selleta – lihtsalt inimesed lumevangis, nende hõredad enigmaatilised ning mõistujutlikud dialoogid, taustal pidevalt pinev kõhedust tekitav muusika. Vasko Viana mustvalge kaameratöö on lummav ja hüpnootiliselt kaasahaarav, süüvides kord tegelaste emotsioonidesse, teisal triivides nende ümbruskonda kaardistama, olles igal juhul kõnekas, kuid mitte liialt. Heale õudusloole omaselt jäetakse omajagu vaataja kujutlusvõime teha. Operaatoritöö leiab Paunovi juhendusel suurepärase sümbioosi montaažiga (Francisco Moreira, Anastas Petkov, Viktoria Radoslavova), tulemus on erakordselt sujuva vooluga film, mis suudab midagi paradoksaalset – uinutada (mitte halvas tähenduses) vaataja enda meditatiivse rütmi püünisesse, samal ajal pidevat ärevustunnet kasvatades. See tasub end filmi lõpuks kuhjaga ära.

    Mida selle kõigega siis öelda tahetakse? Raske öelda. Mõistujutule omaselt võib lugu ilmselt mitmeti tõlgendada ning iga vaataja võib siit midagi just enda jaoks leida. Nagu üks eelmise PÖFF-i pärleid, Horvaatia film „Koidik“, on „Jaanuar“ ehk peatootjariigi kohalikule publikule kõige kõnekam, esitades loo, mis lubab paralleele tõmmata riigi lähiajaloo sündmuste või olustikuga. Petar Motorov, lõpmatult müstiline, on keegi, kellest kõik filmi tegelaskujud näikse ühel või teisel põhjusel sõltuvat, kuid mees on kadunud, jättes endast maha hääbuvad valdused. Ehk on film sotsiaalne kommentaar kääridele, mis on tekkimas / tekkinud linnastuvate ning maapiirkondade vahele. Linnas süüakse nautimiseks, linnas kannavad mehed seelikuid, linnas on asjad hoopis teisiti, nendib uksehoidja ühe vestluse käigus.

    Lõhe linna- ja maaelu vahel tuleb tegelaste jutuajamistes korduvalt teemaks. Lõhe ei seisne aga ainult selles, kuidas linna- ja maainimesed eri tingimustes elavad. Lõhe on ka füüsiline – kes metsa läheb, et läbi selle linna jõuda, paistab et kohale ei jõua – naaseb ju teele asunud truu ratsu kelguga, millel külmunud võsavillem kui klaasist silmadega topis, ratsanikust ei haisugi. Kuid nagu ennist mainitud, pakub film küll palju mõtteainet, ent on ka niisama nauditav, kas siis eksistentsiaalse, vahest isegi omamoodi apokalüptilise draamana (mägimajakese ja selle asukate hääbumine kui ühe maailma lõpu kuulutus) või pesueht õudusfilmina. Ehkki kogu film poeb vargsi naha vahele ega lahku sealt kergekäeliselt, leiab see filmi vältel pinge kruvimine eriti võpatama paneva väljundi filmi lõpus, mil režissöör Paunov teeb vägagi otsese hommage’i Stanley Kubricku „Hiilgusele“.

    „Jaanuar“ on tugevamaid filme tänavusel, 25. sünnipäeva tähistaval PÖFF-il. Mõtliku filosoofilise draama kuube riietatud õudusfilm (nagu hunt lambanahas) suudab jutustada enigmaatilise mõistujutu nii, et kordagi igav ei hakka; otse vastupidi, raske on pilku ekraanilt pöörata. Eneselegi märkamatult hüpnotiseerib ja lummab filmi detailirohke omailm (suuresti tänu võrratule operaatoritööle) sedavõrd, et kerge on langeda transsi. Tugevad näitlejatööd ning pingestatud dramaturgia aga jõuavad lõpuks finaalini, mis tekitab tõesti kõhedust. Vaevalt on käesoleval filmiaastal pakkuda õudsemat õudusfilmi kui „Jaanuar“.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Jaanuar“ (Януари, 2021)
    Riik: Bulgaaria, Luksemburg, Portugal
    Kestus: 1h 50min
    Linastus PÖFF25 programmis “Põhjusega mässajad”

    Režissöör: Andrey M. Paounov
    Stsenaristid: Alex Barrett, Andrey M. Paounov
    Produtsent: Vanya Rainova
    Operaator: Vasco Viana
    Monteerijad: Francisco Moreira, Anastas Petkov, Victoria Radoslavova
    Muusika: Ivo Paunov
    Osades: Samuel Finzi, Iossif Surchadzhiev, Zachary Baharov, Leonid Yovchev, Svetoslav Stoyanov

  • „Igavesti igaveses“ – kulgemine läbi maailmalõpu

    „Igavesti igaveses“ – kulgemine läbi maailmalõpu

    „Igavesti igaveses“ on tuntud Ungari režissööri György Pálfi seitsmes täispikk film ning osaleb PÖFF-i põhivõistlusprogrammis. Režissöör Pálfi on minu põhjuseks filmi vaadata. Olen varem näinud tema ilmselt tuntuimat tööd „Taksidermia“, mis oli paraku suur pettumus. Sellest hoolimata oli selgelt kuulda autori tugev hääl ning oli aru saada, et Pálfil on vaieldamatult palju ideid ja ambitsiooni nende elluviimiseks. Seetõttu otsustasin talle veel ühe võimaluse anda ja on väga tore tõdeda, et „Igavesti igaveses“ on kindlasti palju positiivsem kogemus. Peamiselt sellepärast, et Palfi kavatsused tunduvad palju paremini kohale jõudvat.

    Filmi tegevus toimub postapokalüptilises Ungaris. Toimumas on täpsustamata sõjaline konflikt, mis on jätnud riigi varemeisse. Peategelane on endine sõdur Ocsenįs (Tamás Polgár), kes aitab väikese kogukonna haiglas nõrgemate eest hoolitseda. Maailm tema ümber on julm ja värvitu. Vägivalla suhtes valitseb peaaegu apaatsus. Inimelu on kaotanud oma tähenduse. Kui salapärane snaiper järjekordse ohvri nõuab, kehitatakse õlgu. Elu lihtsalt on selline. Mis seal ikka teha?

    Peategelane Ocsenįs on vaatajale ideaalne surrogaat, kelle kaudu filmis näidatavat maailma kogeda. Tegu on inimesega, kes on palju kannatanud ja kannatab ilmselt sama palju veel. Vaatajale saab ta kiiresti sümpaatseks, sest suur osa esimestest stseenidest keskendub tema „heategudele“. Ta aitab haiglas vigastatuid, lõbustab invaliide ja on kassiinimene. Maailm võib ju olla kohutav, aga see ei tähenda, et Ocsenįs peaks kohutav olema. Tegelase mõtteid lugeda ei oska, aga umbes selline võiks tema moto olla. Natuke kurb, et stsenaarium teda lõpu poole veidi alt veab. Mingil hetkel on vaja, et juhtuks kindel asi ning selleks peab Ocsenįs natuke enda karakteri vastu minema.

    Lugu kui sellist siin tegelikult eriti ei ole. Pigem on tegu kõigest ühe lühikese visiidiga hullumeelsesse maailma. Ilmselt ei toimunud midagi enne kaamera käivitamist ja suure tõenäosusega ei muutu midagi peale viimast kaadrit. Teatud mõttes meenutas film eelmisel aastal nähtud „Nomaadimaad“ (2020). Palju on niisama olemist. Peategelasele meeldib kuulata vanemate saatusekaaslaste lugusid. Need mõlemad on aktsepteerinud oma rolli end ümbritsevas (muidugi väga erinevatel põhjustel) ja on täiesti sõltumatud teistest inimestest. „Nomaadimaas“ polnud kahjuks mutantkalu, seega saab „Igavesti igaveses“ kerge eelise. Vahet pole, et „Nomaadimaas“ on purunenud taldrik suurem tragöödia kui inimese surm Pálfi filmis.

    Pálfi stiil ei sobi kindlasti kõigile. Mõned sõnad, mis selle kirjeldamiseks meenuvad, on pahatahtlikkus, küünilisus ja ülim agressiivsus. Tema filme vaadates hakkab lõhnameel kohe kiiremini tööle ja tuntav pole eriti meeldiv. Eriti kui vahel tundub, et eesmärk on lihtsalt šokeerida ja ei midagi enamat. See on siiski peamiselt „Taksidermia“ probleem. Tolle filmi maailm on algusest peale vastik, kõik tegelased on ebameeldivad (ajuti tundub, et Pálfi isegi vihkab neid) ja iga viie minuti tagant juhtub midagi, põhjuseks soov panna kedagi karjuma „Appi! Nii vastik!“.

    „Igavesti igaveses“ on kahtlemata malbem, isegi kui kergeks vaatamiseks seda kutsuda ei saa. Pálfi annab tegelastele aega olla inimesed ning nautida inimlikke hetki ja mõnusid. Muidugi esineb ka šokeerivaid momente, mis tõesti võivad tuju rikkuda (nt loomadevastane vägivald). Sel korral aga mõjuvad need palju efektiivsemalt, sest neid on kogu filmi peale kokku umbes kolm-neli. Vahepeal on aega hinge tõmmata, mis muudab need hetked palju mõjuvamaks. Šokk on hea tööriist vaataja filmi tõmbamiseks, aga ei tohiks kunagi olla kogu asja mõte.

    Autor: Markus Jõeveer

    “Igavesti igaveses“ (Hatorszag, 2021)
    Riik: Ungari
    Kestus: 1h 17min
    Linastub PÖFF25 põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: György Pálfi
    Stsenaristid: György Pálfi, Zsófia Ruttkay
    Produtsendid: Ferenc Pusztai
    Operaator: Tamás Dobos
    Monteerija: Réka Lemhényi
    Osades: Mercédesz Érsek-Obádovics, Julia Ubrankovics, Csaba Gosztonyi, Tamás Polgár, Attila Menszátor-Héresz

  • „Elajad“ – ehk vastuolulisim film 25. PÖFF-i võistlusprogrammis

    „Elajad“ – ehk vastuolulisim film 25. PÖFF-i võistlusprogrammis

    Pühendatud Ihsane Jarfi mälestusele, võime filmi lõputiitritest lugeda. 22. aprillil 2012. aastal nähti 32-aastast noormeest viimast korda elusana. Teda nähti koos nelja võõra mehega autosse istumas Belgias Liège’is kohaliku geibaari lähistel. Kaks nädalat hiljem leidsid matkajad loodusest räige vägivalla tunnustega surnukeha. Jarfi tapmine läks ajalukku kui esimene homofoobiast ajendatud mõrv. See õõvastav lugu on aluseks Nabil Ben Yadiri neljandale täispikale mängufilmile „Elajad“, mis ei pigista graafilise vägivalla ees silma kinni, küll aga sunnib kujutatu erakordne realismitaotlus seda tegema vaatajat. Film pole kindlasti mitte õrna hingega publikule, ka karastunud närvikavaga õudusfilmisõpradele ei saa ette heita, kui neil vahepeal käsi silme ette tõuseb.

    Brahim (Soufiane Chilah) on 30-aastane muslimite perekonna võsuke, oma vanemate silmarõõm, sõbralik, abivalmis, tundlik, hingega noormees. Film algab ettevalmistustega tema armastava ema sünnipäeva tähistamiseks. Külalisi on palju, pidustuste tõttu on olukord niigi ärevavõitu, kuid seda enam tunneb pinget Brahim. Juba 30-aastane noormees, sedavõrd nägus, miks tal siis ometi tüdruksõpra pole, urgitseb vanem põlvkond – küsimused, mida Brahim on pidanud tõrjuma ilmselt nii kaua, kui mäletab. Brahim pole söandanud perekonna ees kapist välja tulla, mis on mõistetav, arvestades tema päritolu ning perekondlikku tausta. See võiks ometigi muutuda. Nii on noormees kutsunud ema sünnipäevale ka oma elukaaslase Thomase, kellega nad on koos olnud viis aastat. Paar pereliiget on aga Brahimi saladusele jälile saanud ning saboteerivad olukorda, mistõttu Brahimi meelehärmiks kukub tema kavatsus läbi.

    Koduseinad ning perering muutuvad mehe jaoks liiga ahistavaks, kuna ta ei saa end seal vabalt tunda, olla tema ise. Nii seab ta sammud kohalikku geibaari, kus töötavad nii tema kui ta elukaaslane, lootuses viimane sealt leida. Ahistatuse ning pinge pideva kasvamise tunnet annab filmi tehniline lahendus suurepäraselt edasi. Nabil Ben Yadir on otsustanud enamiku filmist lahendada 4/3 formaadis, nii ka tinglikult kolmeks episoodiks jaotatud linateose esimese osa. Kinoekraanil tavaliselt nähtavast kitsam formaat loob suletud õhustiku, justkui igalt poolt seintest ja teistest inimestest ümbritsetud tunde, milles kaamera pikkade, monteerimata sarivõtetega Brahimile kõikjal järgneb, otsekui noormehele pidevalt kuklasse hingates. Chilah’ näitlejatöö on siin muljetavaldav ning hingepugevalt taktitundeline ja empaatiline. Brahim on sümpaatne noormees, ütlevad sellega Ben Yadir ning Chilah. Ta armastab oma perekonda, tema perekond armastab teda. Chilah’ kehastuses pole Brahimi identiteet kaugeltki kinni tema seksuaalses orientatsioonis, ehkki viimase olulisust ei saa alahinnata.

    Kõige vähem saab seda alahinnata Brahim. Kodu pole see, mida selle sõnaga tavaliselt tähistatakse, kui inimene ei saa end seal vabalt tunda, tunda end turvaliselt, olla tema ise, tundmata (vale)häbi. Seda kõike saab Brahim endasarnaste keskel, mistõttu tunneb ta end tunduvalt mugavamalt kohalikus geibaaris, kuhu ta Thomast otsima suundub. Kallimat ta sealt ei leia, kuid sekkub tänaval puhkenud konflikti kamba purjus meeste ning nende käest pageda üritava neiu vahel. Tulemusena lasevad võõrad mehed neiul minna ning Brahim istub nendega autosse, et nad klubisse viia, kus viimastel lootust naistega tutvuda. Miks aga mees ise geibaari ees jõlgub, loobitakse õhku esimesed küsimused, mis lühikese ajaga intensiivsemaks ning solvavamaks muutuvad. Tüdinud peidus olemisest, otsustab Brahim võhivõõrastele tõde rääkida.

    Avatus, nagu ükski heategu, ei jää karistamata ning Brahimi ülestunnistusel on kohutavad tagajärjed mõttetu fataalse vägivalla näol, mis talle osaks saab. See, teine osa filmist, mille puhul on Ben Yadir otsustanud veelgi kitsama formaadi kasuks, et näidata häirivaid akte läbi kurjategijate silmade, õigemini läbi nende nutitelefonide kaamerapilgu, on radikaalne, kompromissitu, tõenäoliselt üks vastulolulisemaid ning provokatiivsemaid stseene tänavusel PÖFF-il. Võika julmuse liigagi realistlik kujutamine on praktiliselt torture porn, mis ei jää alla ka kõige graafilisematele õõvafilmidele.

    Milleks on vaja seda kõike niivõrd häiriva detailsuse ning kestusega kujutada, tekib küsimus. Ben Yadiril näib olevat kõrini sellest, kuidas võime lugeda järjekordse vihakuriteo kohta ajalehtedest, istudes mugavalt tubastes tingimustes, vangutades pead, et küll on ikka kole. „Elajate“ teine osa on kui ootamatu paremhaak näkku, rabav ja raputav, raske vaadata ja seedida, sest Yadir ei kohku meile näitamast, milline üks selline roim tegelikult välja võib näha – ta teeb meist abitud tunnistajad, veel enam, asjaosalised (kes me ehk olemegi, kui loeme järjekordse vähemuste vastu suunatud vägivallaakti kohta ajalehest, vangutame pead, mõtleme küll, kui kole, kuid suigume öösel soojal asemel unne, et see kõik peast raputada). Ben Yadiri eesmärk on ärritada ja torgata viisil, mis tagab, et me ei unustaks.

    Filmi kolmandas jaos on taas 4/3 formaadi teed mindud, et viidata ühe roimarist tegelase ahistatusele ning suletusele. Milline näeb välja äsja jõletute ebainimlike tegudega hakkama saanud inimese päev, küsib Ben Yadir sellega. Üks kurjategijate jõugust hoopleb telefonis, et on öö otsa joonud ega jõua tööle, teine läheb koju, heidab verega määrdunud riided musta pesu korvi, peseb sõrmenukkidelt punased laigud maha, pinguldab peegli ees lihaseid. Just temale keskendub filmi kolmas osa, mis üritab noormehe keerulise eluolu kujutamise teel näidata, kuidas vägivald sünnitab vägivalda, üritab kuidagiviisi põhjendada või selgitada öösel Brahimile osaks langenud loomalikkust (ehkki loomad ju murravad vajadusest, mitte emotsioonide ajel). Seda aspekti on filmis parajal määral, et teises osas eelnenud vägivalla kujutamine ei tunduks ehk täiesti mõttetu. Kuid mis mõtet peaksimegi ootama, kui selline vägivald ise ongi täiesti mõttetu? Kas hukkunule ja tema lähedastele oleks piisav ükskõik milline põhjendus, selgitus, mõte, mille kunstliku tekitamisega kaasneks ka oht mingilgi määral toimunut õigustada?

    Vaevalt. Ben Yadiri otsus selles mõtet, tagamaid, põhjuseid mitte otsida rohkem, kui ta teeb põgusalt kolmandas jaos, tundub seeläbi põhjendatud. Selline vägivald ongi sageli just seda – täiesti mõttetu, rõhutab Ben Yadir, kes enne filmi tegemist konsulteeris Ihsane Jarfi isaga. Viimase soov oli, et vaatajad kogeksid tema pojale osaks saanud traagilisi sündmusi ehedalt, et vaatajad mõistaksid, kuidas Jarfi kannatama pidi, mida ta tõesti läbi elas. See õnnestub Yadiril liigagi hästi, sest filmi keskmine jagu võib vabalt põhjustada saalist poole filmi pealt välja jalutamist. Ometi on tunne, et ta võiks sellise tulemusega mõnes mõttes rahul olla. Ta siht on ärritada ja provotseerida ning mis võiks veel kõnekamalt ilmestada eesmärgi täitumist. Ehkki film võtab kolmandas osas mõtlikuma tempo, ei kustuta see häiritus- ja õõvatunnet, mis veel kauaks peale filmi lõppemist kestma jääb.

    „Elajad“ tundub vajalik film, selline, mis võtab riskantse ja radikaalse lähenemise, et vaataja emotsionaalselt ja vaimselt läbi raputada. Seetõttu on linateost küll raske vaadata ja seedida. Provokatiivne ja polariseeriv vägivalla kujutamine võib tunduda mõttetu, kuid see kannab režissööri peamist teesi – vihakuriteod ongi mõttetu vägivald ning kui me ka leiame end mõttelt, et sel peab ju mingi põhjus olema, siis milline põhjus oleks piisav, mõistetav? Sellist pole. Film pole mõeldud nõrganärvilistele. Pean end üpriski söakaks vaatajaks, kuid teist korda „Elajaid“, ehkki mul selle kohta vaid kiidusõnu jagub, ma vaatama ei kipu.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Elajad“ (Animals, 2021)
    Riik: Belgia, Prantsusmaa
    Kestus: 1h 31min
    Linastub PÖFF25 põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Nabil Ben Yadir
    Stsenaristid: Nabil Ben Yadir, Antoine Cuypers
    Produtsendid: Nabil Ben Yadir, Benoit Roland
    Operaator: Frank Van Den Eeden
    Monteerija: Dieter Diependaele
    Osades: Soufiane Chilah, Gianni Guettaf, Serkan Sancak, Lionel Maisin, Camille Freychet

  • Homofoobia kole nägu päriselust

    Homofoobia kole nägu päriselust

    Filmi „Elajad“ (Belgia, Prantsusmaa) režissöör Nabil Ben Yadir on võtnud Belgias päriselt juhtunud tülgastava homofoobse kuriteo ning toonud selle oma rõveduses ja tooruses ekraanile.

    Kui režissöör ja operaator on otsustanud kasutada filmis pikki kaadreid, siis sageli on selle taga soov hoida vaataja pilku millelgi, millest nad tahaks mööda vaadata. Filmis „Elajad“ tahaks silmad ära pöörata enamiku ajast. Umbes poole filmi peal olin vägivallast nii kurnatud ja kurb, et võtsin mantli ja valmistusin lahkuma. Siis aga saabus filmis päikesetõus. Kõik oli sama kole edasi, lihtsalt teisel viisil. Ja ma jäin. Suur osa saalist oli juba minema kõndinud. Ma pole kindel, kumb meist õigesti valis.

    Brahim on nägus noormees, kes ema sünnipäeval tahaks justkui kapist välja tulla, kuid maja täis lärmakaid kaugemaid ja lähemaid sugulasi ei paku selleks võimalust. Noormees põgeneb kodust, lubades emale hommikul helistada, kuid asjad lähevad teisiti ning tema tee ristub madalalaubalise ja jõhkra seltskonnaga. Brahim leiab end ühtäkki autost, teel vägivalla poole, mida ükski inimene ei peaks kunagi kogema.

    Režissöör Nabil Ben Yadir mainis pärast linastust toimunud Q&A ajal, et soovis ekraanil näidata koletise sündi. Inimese loomastumist me ka kogeme. Autorid on saanud hakkama oma taotlusega panna meid tundma seda, mida tundis see noormees monstrumiga kohtudes. Ja see on üheaegselt õudne ja raske. Teisalt tekib küsimus, kas film üldse peaks meid panema läbi elama midagi nii toorest. Kust jookseb piir päriselu taaslavastamise ja filmi vahel? Kuhu see piir peaks olema tõmmatud? Seansilt jalutas inimesi pidevalt ära ning Q&A ajaks sinna märkimisväärselt seltskonda ei jäänudki. Kas see tähendab, et piir oli tõmmatud liiga kaugele? Iga film peaks muutma maailma paremaks. Mis kasu on filmist, mida enamik ei suuda lõpunigi vaadata?

    Film on 4:3 kuvasuhtega, mis vaheldub telefoniekraaniga. Filmitegijad põhjendasid oma valikut sellega, et nii saab vaataja rohkem tegevusele keskenduda. Keskenduda saab lausa ebamugavalt palju. Näiteks näeme mitu minutit peategelase Brahimi nägu – tema hirmu täis silmi, verd tema nahal, üle põskede voolavaid pisaraid. Me kardame temaga koos. Läbi telefoniekraani näeme jõhkardite kätetööd. Nad filmivad oma „saavutusi“ üles, vahepeal hõiskavad ja poseerivad uhkelt ning joovad viina.

    Ja see kõik juhtus päriselt.

    On selge, et inimeste seas, kes on kuulnud ühiskonda raputanud sündmusest, on filmil teistsugune vastukaja kui publiku seas, kes kahetsusväärsest juhtumist midagi ei tea. Konteksti antakse vähe. Filmi alguses saame teada, et tegu on päriseluliste sündmustega. Filmi lõpus saame teada mehe nime ja eluaastad, kellega see juhtus. Ja kuigi minu (ja ilmselt ka kõigi teiste saalisolijate) süda oli selleks ajaks mitu korda murtud, soovisin ma ikkagi informatsiooni. Kes ta leidis? Mis sai jõhkarditest? Kuidas see sündmus ühiskonda muutis? Kas muutis? Tekkis soov näha suuremat pilti kui brutaalsus, millelt ei lastud pilku ära pöörata. Ma vajasin teavet, et paigutada sündmus kuskile oma peas ja mõista, miks mul seda filmi näha vaja oli.

    Kaks päeva pärast filmi vaatamist on endiselt kurb olla. Sellepärast, et selline asi juhtus. Sellepärast, et ma ei ole kindel, kas film muudab maailma paremaks. Nii tundliku teema avamine on filmitegijale alati raske ülesanne. Film peaks panema mõtlema, mitte kinosaalist põgenema. Nõrganärvilistel tasub eemale hoida. Kes on valmis nägema vägivalda selle kõige rõvedamas võtmes, suundugu kinno.

    Autor: Pilleriin Raudam

    “Elajad“ (Animals, 2021)
    Riik: Belgia, Prantsusmaa
    Kestus: 1h 31min
    Linastub PÖFF25 põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Nabil Ben Yadir
    Stsenaristid: Nabil Ben Yadir, Antoine Cuypers
    Produtsendid: Nabil Ben Yadir, Benoit Roland
    Operaator: Frank Van Den Eeden
    Monteerija: Dieter Diependaele
    Osades: Soufiane Chilah, Gianni Guettaf, Serkan Sancak, Lionel Maisin, Camille Freychet

  • „107 ema“ kujutab emade ja nende laste elu Odessa naistevanglas

    „107 ema“ kujutab emade ja nende laste elu Odessa naistevanglas

    Veneetsia filmifestivali Orrizonti programmis esilinastunud ning loo autorile Ivan Ostrochovskýle ning stsenarist-režissöör Peter Kerekesile sealt parima stsenaariumi auhinna toonud „107 ema“ on omapärane segu dokumentaal- ja mängufilmist. Film linastub PÖFF-i programmis Doc@PÖFF, kuid ärge laske end sellest eksitada. Ehkki enamik naisi kehastavad ekraanil iseennast (või versiooni iseendast), on film siiski rohkem mängufilmi poole kreeni. Peaosatäitja Marina Klimova jaoks on see üks kahest filmist, mis 2022. aasta Oscarite jagamisel parima rahvusvahelise filmi auhinda jahtima läheb (lisaks Slovakkiat esindavale filmile „107 ema“ on tal roll ka Ukraina konkurendis „Halvad teed“, 2020).

    „107 ema“ tegevus leiab aset Odessa naistevanglas, kus trellide taha sattunud rasedatel naistel (mõnel puhul ka trellide taga rasestunud naistel) on võimalik oma lapsi kuni nende kolmanda eluaastani iga päev kindlatel ajavahemikel kindel arv tunde ööpäevas hoida. Peter Kerekes soovis esialgu teha filmi tsensuurist ja tsensoritest. Odessa naistevanglas tutvus ta Irinaga (Irina Kirjazeva), vangivalvuriga, kelle tööülesandeks muu hulgas on pokri pistetud naistele saadetud kirjade lugemine ning sobimatu teksti redigeerimine musta markerpliiatsiga. Filmis kehastab naine versiooni iseendast: ta elab üksinda, põhiliseks suhtluskaaslaseks ema, kes soovib väga endale lapselast ning sel teemal pidevalt tütre kallal urgitseb.

    On tunda, kuidas Irinagi soovib, et perekond lapse võrra rikkam oleks, kuid naisel pole elukaaslast, ema küsimustele järelpõlve loomise kohta vastab ta puiklevalt. Last igatsedes puutub ta iga päev kokku emadega, kes vangistuses viibimisest hoolimata soovivad ja saavad lapsi. Irina peab nendega regulaarselt vestlusi, mitmed neist kinnitavad, et järelsugu annab nende elule mõtte, on kõige olulisem ning hinnalisem väärtus siin ilmas. Lesja (Marina Klimova) lugu läheb talle korda. Lesja peab kongis veetma seitse aastat. Kiremõrv – tuusiku teispoolsusesse teenis mees armukese pidamise eest. Vaid kolm esimest aastat saab ta oma last näha, piiratud ajal, piiratud tingimustes. Film pühendab palju aega näitamaks justkui nähtamatut hoidvat sidet, mis vangivalvuril kurjategijaga võib tekkida, hoolimata suhte rangest ametlikkusest. Erilise hoole osaliseks saab ka Lesja poeg, kellega Irina rohkem aega veedab. Just selle suhte vaoshoitus, vaikne, pea nähtamatu hool muudab selle eriliseks ning südantsoojendavaks.

    Kerekes võttis filmi üles mitme aasta vältel, kuid piiratud ajaga, mis tal vangidega koos veetmiseks anti. Kurjategijatest naiste hingeelu õppis ta selle aja jooksul hästi tundma. Lesja lugu on küll filmi tuksuvaks südameks, kuid lugusid koorub seal välja teisigi. Nagu pealkiri viitab, on lastega naisi kinnipidamisasutuses kokku 107. Kõigi lugude jaoks mõistagi aega pole, kuid sõna saavad mitmed vangid, selgitades oma tegude tagamaid. Niisamuti näeme vangide omavahelist suhtlust ning vanglarežiimi omapäraseid õpitube, mis peaks motiveerima naisi oma tegude üle järele mõtlema ning neid rehabiliteerima (nt kallile kadunukesele kirja kirjutamine, mõrvarelva tähistavale sõnale, nagu „nuga“, uue tähenduse leidmine). Alguses võib tunduda, et filmil puudub seetõttu fookus, kuid linateose kulgedes tuleb Lesja ja Irina side üha rohkem ilmsiks ning film n-ö loksub paika.

    Teiste kinnipeetavate lood täidavad tõhusalt vanglaõhustiku tabamise eesmärki. Sama otstarvet täidab ka dokufiktiivne lähenemine. Ehkki mängufilmilisus on vahel hästi tajutav, ei torka see kordagi liialt silma ega kõrva. Kaadrid on kaunilt komponeeritud, misanstseen on kõnekas, kuid mitte ülemäära stiliseeritud, et säilitada naturalism. Tõetruudust lisavad filmile muidugi Lesja lugu, teiste naistegi lood, mis võetud elust enesest, kuid nende lugude ja üldise olustiku traagilisusest hoolimata suudab „107 ema“ pakkuda vaatajaile kuiva, elulist huumorit. Nende naiste teod võivad olla koledad, nagu on inetu ka nende ohvrite käitumine, mis kuritööle ajendas, kuid Kerekes, ehkki naiste lugudest huvitatud, läheneb asjale tervislikult distantsilt. Lähedalt vaadates on elu tragöödia, kaugelt vaadates komöödia, nagu Chaplin kunagi ütles. „107 ema“ misanstseen sekundeerib sellele sageli.

    „107 ema“ väärib tähelepanu, leides soojust sealt, kust seda ehk oodata ei oskakski. Dokufiktiivne lähenemine annab filmile realismi, aidates mõista, et lugu (ja väiksemad lood), mis ekraanil lahti rullub, on võetud elust enesest. Hästi tabatud olustik viib vaataja kahtlusteta päris vanglasse. Kurvast temaatikast hoolimata ei nõrise film traagikast ega dramaatilisusest, vaid hoiab subjekti(de)ga mõõdukat, elutervet distantsi, pakkudes mitmeid naerupahvakut esile kutsuvaid momente, mis ainult aitavad filmil elulisena mõjuda.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “107 ema“ (Cenzorka, 2021)
    Riik: Slovakkia, Tšehhi, Ukraina
    Kestus: 1h 33min
    Linastub PÖFF25 programmis Doc@PÖFF

    Režissöör: Peter Kerekes
    Stsenaristid: Ivan Ostrochovský, Peter Kerekes
    Produtsendid: Ivan Ostrochovský, Ivana Kurincová, Jiří Konečný, Denis Ivanov, Peter Kerekes, Vít Klusák, Filip Remunda
    Operaator: Martin Kollar
    Monteerijad: Martin Piga, Thomas Ernst
    Muusika: Lucia Chuťková
    Osades: Maryna Klimova, Iryna Kiryazeva, Lyubov Vasylyna

  • „Pilgud eemale“ – huvitavate teemade sihitu triiv

    „Pilgud eemale“ – huvitavate teemade sihitu triiv

    Režissöör Hadas Ben Aroya teine täispikk mängufilm käsitleb huvitavaid teemasid, nagu lõhe seksuaalfantaasiate ja tegelikkuse vahel, valmisolek emotsionaalseks ning füüsiliseks avatuseks, kaasaegsete noorte eneseotsingud, uute kogemuste ning tundmuste igatsus ajal, mil kõik on kergelt ja kiiresti kättesaadav ning ära proovitud. Siiski ei mõju „Pilgud eemale“ enamjaolt – nagu filmi peategelasedki, nii palju (või vähe), kui neid tundma õpime – nii huvitavalt, kui esmamulje võib jääda. Mõneti raske on filmi selles võtmes kriitilise pilguga vaadata, kuna pakutud lähenemine kannab endas suurt osa filmi sõnumist tänapäeva sihitute vabameelsete noorte kohta. Tahes-tahtmata jääb filmi vaadates kummitama, et stsenarist-režissööri ideid annaks ehk kaasahaaravamalt esitada.

    „Pilgud eemale“ tegevus (niivõrd, kui seal seda dialoogi kõrval on) esitatakse kolmes jaos. See on üks filmi tugevustest, hoolimata tõigast, et kõik episoodid pole ajaliselt ega tempokuselt sugugi ühtlased. Igal episoodil on oma kesksed tegelased, ühenduslüliks Avishag (Elisheva Weil). Esimeses osas jääb ta tagaplaanile. Fookus on hoopis Maxist (Leib Levin) rasedaks jäänud Dannyl (Hadar Katz), kes läheb noormeest peole otsima, et talle uudis edasi öelda. Stseeni jooksul näidatakse noori meeletult pidutsemas, uimasteid tarvitamas ning seksuaalsusega eksperimenteerimas. Max on peol koos uue silmarõõmu Avishagiga. Kui Danny paarikese kurameerimist tunnistab, ei suuda ta Maxile öelda seda, mida tuli talle ütlema. Nägu karjub üht, suu räägib teist. Ookean näib laiuvat selle vahel, mida Danny tunneb ja mõtleb ning mida ütleb. Sest aus olemine ei oleks sel hetkel üldse cool. Kuid viimane on olulisim – Danny tahab olla cool. On ilmne, et ta tahab olla neis küsimustes vabameelsem, kui südames suudab.

    Mida soovime sisimas, millisena soovime näida teistele, kuid ennekõike iseendale – lõhe nende soovide vahel on filmi „Pilgud eemale“ tuksuvaks südameks. Filmi episoodilise ülesehituse tugevus seisneb selles, kuidas see moodustab inimahela, viidates kaudselt, et enne Danny episoodi on olnud samuti episood, mille keskmes oli veel keegi teine. Filmi kolmanda, viimase osa järel peab olema järgmine episood. Me ei tunnista neid, aga tänu filmi osadeks jaotatusele on need adutavad ning ilmestavad seda, kuivõrd huvitavad ja ootamatud võivad inimsuhted olla.

    Filmi teise episoodi keskseteks tegelasteks on Max ning Avishag (märkimisväärselt suuremas rollis kui eelmises episoodis). Max tunneb Avishagiga tugevat sidet ning tunnistab seda neiule. Soovides end talle avada (ning vahest soovides ka vabameelne ja cool näida), tunnistab Max, et tal on olnud seksuaalne kogemus transsoolise naisega, mis talle meeldis. Avishag ei saa vabameelsuses maha jääda ning pärast vahekorda soovib, et noormees järgmine kord karmim ning jõulisem oleks, teda seksi ajal lööks ja kägistaks (tõeliselt kägistaks, sest pehme kägistuse teesklus on halvem kui üldse mitte kägistamine). Jõuab kord järgmise vahekorrani. Max näeb vaeva, et Avishagi fantaasiat rahuldada, kuid Avishagi tunded on seksi järel kahetised. Suunurk katki, piidleb ta end nõutult peeglist, kuid vaikib.

    Taas tabab Hadas Ben Aroya hästi õhustikku, mis karjub seesmiselt, kuid karjed sumbuvad tegelaste pealiskaudsusse, nende soovisse olla enamat, kui nad tegelikult on. Kuid nagu esimeseski episoodis, ei haara palju dialoogi ja tühje, ei kuhugi triivivaid momente vaatajat endaga täiesti kaasa. Režissöör suudab siin oma mõtteid ehedamalt väljendada kui esimeses jaos, kuid karmimate seksimängudega (või üldse seksuaalfantaasiatega) seotud identiteediküsimused ei leia sügavamat käsitlust, vaid jäävad justkui õhku rippuma. Kaasakiskuvat lugu armastusest ja transsoolisusest võite otsida hoopis Neil Jordani trillerist „Nutumäng“ (1992) või Tindersticksi laulust „Chocolate“ (2012. aasta albumilt „The Something Rain“). Karmimate seksimängude moraalseid dilemmasid soovitan vaagida Peter Stricklandi filmi „Burgundia krahvinna“ (2014) vaatamise järel.

    Kolmas jagu kukub esiti esimeste episoodidega samasse auku, kuid on neist siiski peajagu üle. Avishag käib vabal ajal raha teenimas koerte jalutamisega. Nii jalutab ta regulaarselt ka keskealise ülekaalulise Drori (Yoav Hayt) koera Blancat. Ühel päeval palub Dror, et Avishag võimaluse korral Blancat kauem hoiaks, mitte ainult ei jalutaks koera, vaid viibiks temaga ka kodus, kui mees oma ema operatsioonile peab sõidutama. Avishag on nõus. Maja ning õu tema päralt, otsustab ta juua ära pudeli veini ning suigub voodis unne. Kolmas episood algab sellega, kui Dror naaseb koju ning avastab neiu enda voodis magamas. Härrasmehelikult suundub mees ise diivanile ning laseb Avishagil end välja puhata. Avishag ärkab keset ööd mõttega kiiresti lahkuda, kuid mõtleb ümber, nähes Drori diivanil magamas.

    Kolmas jagu on meeldivalt üllatusterohke – raske on aimata, kuhu Ben Aroya stseeniga rihib. Siin suudab ta mõjuda erakordselt värskelt ning tegelasi rohkem avada kui esimeses ja teises osas. Kõik näitlejad mõjuvad väga naturaalselt (ka Levin ja Katz), kuid Weili ning Hayti usutavus paneb kolmanda episoodi tõeliselt hingama. Nendevaheline keemia ekraanil (vanusevahest sõltumata) loob mõnusa kerge pingestatuse, surina, mis kinoekraanilt saali üle kandub. Ben Aroya ning kolmanda episoodi osatäitjad suudavad luua erakordselt õrna ja haavatava õhustiku, näidata oma tegelaskujude ebakindlust siiralt ning filtrita (mille kasutamine nutiajastul sedavõrd levinud on). See on armas stseen, milles, nagu eelnenud episoodideski, väga midagi ei toimu, kuid tegelaskujude justkui sihitu triivimine toimib paremini.

    Mulle meeldib see film mõnes mõttes väga, mõnes mõttes mitte sedavõrd. Kohati mõjub film pealiskaudsena, ilmestades seeläbi keskseid tegelasi, eriti noorema põlvkonna esindajaid, kes justkui sihitult läbi elu triivivad. Paraku ei leia režissöör Ben Aroya oma lähenemise juures ankrut, mis tema teemapüstituse fookuses ning paigal hoiaks. Dialoogirohkes filmis on vähe tegevust, kuid linateose tegelased pole üldjuhul sedavõrd huvitavad (niivõrd-kuivõrd antakse võimalus nendega tõsiselt tutvuda), et nendega niisama aega surnuks lüüa (YouTube’i videoid vaadata, niisama muusikat kuulata). Ehkki just valitud lähenemine aitab filmi sõnumit tänapäeva noorte kohta edasi anda ning muudab filmi üldistusjõuliseks, ei ole see kahjuks alati kõige tähelepanu köitvam lahendus.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Pilgud eemale“ (Mishehu Yohav Mishehu, 2021)
    Riik: Iisrael
    Kestus: 1h 28min
    Linastus PÖFF25 programmis “Värsked hoovused”

    Režissöör: Hadas Ben Aroya
    Stsenarist: Hadas Ben Aroya
    Produtsendid: Hadas Ben Aroya, Maayan Eden
    Operaator: Meidan Arama
    Monteerija: Or Lee-Tal
    Osades: Elisheva Weil, Leib Levin, Yoav Hayt, Hadar Katz