Silt: krimi

  • „Apteeker Melchior. Timuka tütar“ on medikament liigse mõttetegevuse vastu

    „Apteeker Melchior. Timuka tütar“ on medikament liigse mõttetegevuse vastu

    Tõeline armastus, verine mõrvamüsteerium ja ajareis keskaegsesse Tallinna – Melchiori saaga kolmas osa kubiseb klišeedest, kuid kellele siis klišeed ei meeldiks?

    Olemata näinud Melchiori esimest osa „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“ või teist osa „Apteeker Melchior. Viirastus“ ega tutvust teinud Hargla raamatutega, vaatasin filmi „kõige lollima“ võimaliku vaataja perspektiivist. Ja see, mis ma nägin, kohutas mind. Sest see meeldis mulle! Teadlikuna oma ebapopulaarsest arvamusest võin olukorrast välja lugeda kahte võimalikku stsenaariumi. A: kas lapsena lugemata jäänud kohustuslik kirjandus hakkab varje heitma minu analüüsivõimele, mis on täpselt nii nõrk, et mitte läbi näha isegi Melchiori filmi mõrvaloost, või B: ma olen väsinud „suurest kunstist“ ja tunnen naudingut süžeest, mida on lihtne jälgida, ilma liiga palju mõtlemata.

    Apteeker Melchiorit kehastanud Märten Metsaviiru näol ilmnes pooleteise tunni pikkuse filmi jooksul umbes-täpselt kolm erinevat emotsiooni. Tüdinud. Tüdinud koos väikese pisaraga. Võidurõõmus, ent ikkagi tüdinud. Kui minu võimuses oleks filmi juures midagi muuta, siis vajutaksin klišeetordile veel ühe sefiirikommi peale ja valiksin peategelast kehastama mõne värvikama (võimekama?) näitleja. Aga eks elus võidagi need, kelle näost midagi välja ei loe ja lõpuks suudab vaataja iga rüütli enda jaoks valgeks printsiks mõelda. Seega ehk oli kõik siiski taotluslik. Ning ei saa eitada fakti, et Melchiori ja Timuka stseenis Keterlyni ärasaatmisel hakkas endalgi silm läikima.

    Eestlastele on ikka meeldinud enda üle nalja teha ning väikekodanliku kangelaslikkuse üle ironiseerimine mõjus filmis väga lõbustavalt. See on kaval trikk, sest siis ei oskagi öelda, kas näitlejatöö oli halb või hea – kõik oli piisavalt naeruväärne, et olla nauditav. Kindlasti ei ole Melchiori puhul tegemist tõsise ajastudraamaga, kuid kogu toore huumori keskel tekkis tegelaste vastu siiski teatav sümpaatia ja kaasaelamine. Ja see on juba suur võit, mida nii mitmedki „tõsiseltvõetavad“ filmid ei suuda tekitada. Lõpuks on just narrid ja kaabakad need, kelles alateadlikult iseennast ära tunneme…

    Keskaegse maailma loomise kohta saan vaid öelda üht – müts maha. Muidugi on asju, mida oleks saanud teha paremini, kuid olemasolevate vahenditega oli loodud set, mille atmosfäär oli usutav ja ei pannud otsima pisivigu. Armas keskaegne Tallinn, mille elu sa tahad uskuda ja sellest osa saada. Asjatundlik kostüümi- ja grimmikunst hoidsid illusiooni kenasti üleval.

    Kui otsida selle toreda etendusliku filmi nõrgimat lüli, oli see minu jaoks helikujundus. Kohtades, kus see oleks võinud esile tulla, kumises vaikus ning neil hetkedel, mil oleks usutavuse eesmärgil tahtnud kuulda olustikku, oli see kaetud ebameeldiva tapeetmuusikaga. Helid loovad siiski suure osa meie maailmast ja on kahju, kui on tunda, et need on jäänud tähelepanuta.

    Samuti võib diskuteerida Melchiori supervõime üle leida süüdlane igas kuriteos. Kui oleks tegemist aastaga 2020, võiks ta ju olla osaline „Selgeltnägijate tuleproovist“ ja keegi ei kahtlekski tema võimetes. Filmis aga igatseks näha rohkem pusimist ja mõttetööd – kivinäoga aknast välja vaatamine on muidugi tore, aga minu kogemuses ei ole see veel ühtegi elu tupikseisu lahendanud. Teeb kadedaks, kui kellelegi õiged vastused nii lihtsasti kätte tulevad. Teisalt endale vastu rääkides – kuidas muidu saaks teha vaid pooleteisetunnise filmi mõrvamüsteeriumist, mis võtaks Eesti politseil aega lahendada poolteist aastat?

    Kui Melchior ei jää meelde ei ülemäära hea ega ka mitte halva kinoteosena, saab seda meenutada lihtsalt ühe muheda ajaviitefilmina. Kindlasti tekkis huvi võtta kätte mõni Indrek Hargla raamat ja kasutada veidi rohkem ajumahtu süžee lahenduskäikude lahtimõtestamiseks. Huumor on kosutav ja nii on seda ka elu traagika. Tore on vaadata, kui film iseennast liiga tõsiselt ei võta.

    Autor: Triin Rennit

    “Apteeker Melchior. Timuka tütar“ (2022)
    Riik: Eesti
    Kestus: 1h 35min

    Režissöör: Elmo Nüganen
    Stenarist: Indrek Hargla, Olle Mirme, Elmo Nüganen
    Operaator: Mihkel Soe
    Monteerija: Marion Koppel
    Muusika: Liina Sumera
    Osades: Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Hele Kõrve, Alo Kõrve jt

  • „Marionett“ – aus ja kaasahaarav vaade Mexico City allilma

    „Marionett“ – aus ja kaasahaarav vaade Mexico City allilma

    Tänavuse PÖFFi põhivõistlusprogrammis linastunud Mehhiko film „Marionett“ on kaasahaarav krimidraama, milles rulluvad lahti nii romantilised suhted, keerulised elukäigud kui ka Mehhiko ühiskondlikud probleemid. Tõsi küll, omamata teadmisi Mexico City elukorraldusest ning sealsetest sotsiaalsetest normidest, võib filmi sisu Eesti vaatajale veidi kaugeks jääda, kuid tugeva filmielamuse annab teos sellegipoolest. On põnev, on hirmus, on ilus ja ilmselt poetab nii mõnigi saalis istuja pisara.

    „Marionett“ on režissöör Álvaro Curiel de Icaza kolmas täispikk mängufilm. Tema debüütmängufilm „Acorazado“ ilmus aastal 2010 ja kandideeris Mehhikos parima stsenaariumi auhinnale. Võrreldes paljude teiste selle aasta PÖFFi filmidega (ka samuti põhiprogrammis linastunud Kreeka filmiga „Laura Durandi veider tagaajamine“) on „Marionett“ stsenaariumi poolest sidus ja pingestatud – üks sündmus viib teiseni, igale hingetõmbepausile järgneb uus peadpööritav episood. Selline läbimõeldud ja vaatajale mõistetav jutustamine oli PÖFFi tänavuses kavas pigem haruldane nähtus.

    „Marioneti“ keskmes on Kuuba näitleja Ernesto (Rafael Ernesto Hernandez), kes on tulnud Mexico Citysse oma oskustega läbi lööma. Saatus aga tahab teisiti ning nii kohtub ta metroos kerjuse Beleniga (Fátima Molina). Kõik ei ole aga sugugi nii nagu paistab. Selgub, et kaunis Belen töötab hoopis suurema üksuse jaoks, mis hoiab linna kerjuseid oma võimu all ja kogub nende teenitud raha endale. Ernesto kutsutakse kerjajatele näitlemistunde andma, et ta neid usutavamaks vormiks, samal ajal hakkavad aga Ernesto ja Beleni vahel tekkima tugevad tunded.

    Selles filmis ei olegi miski kunagi nii, nagu esmapilgul tundub, ning pöördeid mahub veidi alla kahetunnisesse linateosesse palju. Samuti on eripalgelised tegelased, keda on keeruline hea ja halva alla liigitada, sest nendes põimuvad niivõrd erinevad maailmad. Vaataja tunneb neile kaasa ning mõistab nende otsuseid, ka kõige raskemaid. Filmi teeb eriliseks selle sotsiaalne kontekst, sest metroos toimuv ja kerjajate igapäevaelu ei ole see, mis Mehhikos kedagi kuigivõrd paeluks – pigem on see teema, millest ei räägita ega huvituta. Seda enam on imetlusväärne režissööri Álvaro Curiel de Icaza ja produtsendi Gabriela Gavica (ja teiste meeskonnaliikmete) julgus ning visadus tabuna vaadeldava teema avamisel. PÖFFil toimunud maailma esilinastusel tunnistasid autorid, et aastaid said nad eitavaid vastuseid, kuna nende idee lihtsalt ei läinud kellelegi korda. Aastatepikkune töö ja järjepidevus viisid aga viimaks teostuse ja eduni: pärast linastust jäid saali särasilmsed ning emotsioonidest tulvil inimesed, kel jagus nähtu kohta vaid positiivseid sõnu.

    Visuaalselt poolelt on „Marionett“ naturaalne ja traditsiooniline – efektikaadreid ega kiiret montaaži ei näe. Küll aga näeb ja tajub hästi keskkonda ning atmosfääri, kus tegevus toimub. Ja tegelikult parem ongi, sest selline rahulik pildikeel võimaldab vaatajal olla koos tegelastega ning keskenduda nende emotsioonidele ja läbielamistele.

    Segaseid tundeid võib tekitada filmi lõpp – tooni ja emotsiooni poolest eristub see ülejäänud filmist ning mõjub veidi ootamatult. Küll aga ei tähenda see, et film või selle lõpp oleks kuidagi kehv. Vastupidi. Siinkohal saabki vaataja üllatuse osaliseks ning võib nähtut oma tunde järgi tõlgendada.

    Režissöör Álvaro Curiel de Icaza on saavutanud oma eesmärgi ja toonud vaatajani kaasahaaraval ja emotsionaalsel kujul Mexico City pahupoole. Tema stiil on realistlik. On tunda, et otsused on langetatud loo jutustamise huvides ning läbimõeldult. „Marionett“ haarab vaatajat omapäraste tegelaskujude ning uudse keskkonna ja teemaga. Isegi kui sotsiaalsed teemad niivõrd huvi ei paku, toimib „Marionett“ väga hästi ka draama ja krimifilmina, mistõttu sobib see laiemale vaatajaskonnale. Film paneb vaataja endaga koos tunnete karussellil keerlema ja tegelastele kaasa tundma. Ja olgem ausad, seda üks hea film pakkuma peakski!

    Autor: Pilleriin Raudam

  • „Täiskuu aegu“ ehk armastus ei olegi kõikvõimas

    „Täiskuu aegu“ ehk armastus ei olegi kõikvõimas

    Enamik meist on kogenud esimese armumise vaimustust. Seda kõikehaaravat tunnet, mis ei allu ratsionaalsusele ega praktilistele kaalutlustele. See ei tunne riigi- ega rahvusepiire, keelelisi ega usulisi erinevusi või majanduslikku ebavõrdsust. Armunud inimene idealiseerib ja ilustab oma sümpaatia objekti, olles tihti üsna pime partneri negatiivsete omaduste suhtes ning mõnikord valmis lausa iseend kaotama selle nimel, et vaid armastust säilitada. „Täiskuu aegu“ (2019) vaatlebki ühe noore Iraani naise teekonda suurest armumisest perekonna loomiseni, aga ka helgest valgusest põrgupimeduseni. Film võistles selle aasta PÖFFil põhivõistlusprogrammis ning pälvis festivali publiku lemmiku auhinna.

    Nii mõnelegi pöfihundile ei ole Narges Abyari nimi võõras. Tema järjekorras juba kolmas täispikk film „Hingus“ osales 2016. aasta PÖFFil samuti põhivõistlusprogrammis ning sai toona pärjatud parima režii auhinnaga. Enne seda oli Iraanis juba varem kirjanikuna nime teinud naine lavastanud lisaks mitmetele, sealhulgas festivalidel auhinnatud lühidokumentaalidele ka täispikas formaadis mängufilmi „Kind Dead End“ (2006) ning dokumentaalfilmi „One Day After the 10th Day“ (2007). Peamiste teemadena puudutab ta oma filmides naiste ja laste kannatusi sõdade ning ühiskonna radikaliseerumise tõttu.

    „Täiskuu aegu“ algab kahe noore inimese, Faezehi (Elnaz Shakerdust) ja Abdolhamidi (Hootan Shakiba) juhusliku kohtumisega, mis viib suure armumiseni. Pärast aastast kurameerimist räägitakse lõpuks mõlema perekonnaga kõik sotid selgeks ning noored abielluvad. Algab imeline mesinädalate aeg. Õige pea saabub aga argipäev ning nende perre sünnib esimene laps. Suure sündmuse puhul sõidetakse külla Pakistani piiri ääres asuvasse mehe vanematekoju, kus hakkavad tasapisi ilmnema mehe perekonnaga seotud kahtlased saladused ning arenema sündmused, mis viivad rohke vägivallani ja ilusa armastuse hävinguni.

    Islami radikaliseerumine, sõdade mõju perekondadele ning meeste ja naiste ebavõrdsus ühiskonnas ei ole filmikunstis muidugi uued teemad. Varem PÖFFil linastunud teostest meenub näiteks Hollandi film „Layla M.“ (2016), mille teemaks on Lääne ühiskonnas elava noore islami neiu teekond radikaliseerumiseni ning milliseid tagajärgi see tema elus kaasa toob. Erinevus „Täiskuu aegu“ loost on geograafiline (Holland ja Lääne ühiskond versus Iraani ühiskond), kuid suurem vahe ilmneb siiski tegelaste valikuvabaduses. „Layla M.“ peategelane Layla, keda mängib Nora El Koussour, teeb ise teadliku valiku abielluda radikaalsesse usugruppi kuuluva noormehega. Ta lihtsalt ei tea veel, mida selline otsus tema elus tegelikult tähendab. „Täiskuu aegu“ kangelannal Faezehil aga valikuvõimalust sisuliselt ei ole. Ta ei tea midagi oma armastatud mehe perekonna kahtlastest afääridest, samamoodi nagu ta ei oska aimata, et tema kõige kallimal võiks julmade džihadistide ja nende toime pandud jubedustega midagi ühist olla. Lõpuks nii Layla kui ka Faezehi illusioonid purunevad.

    Lisaks eeltoodule puudutab „Täiskuu aegu“ põgusalt ka Iraani pulmatavasid, tutvustades muu hulgas traditsioonilist muusikat, riietust ning kombeid. Operaator Shabnam Moghadami on nendes stseenides lubanud mõjule pääseda imeilusatel värvidel (kangad, arhitektuur, toit), luues nii teatud unenäolisust ja muinasjutuhõngu. See osa filmist on kulgev, koosneb hetkedest ja fragmentidest noorpaari ilusas õnnes. Tempo on rahulik, kohati isegi veidi koduvideolik, kui näeme neid omavahel vallatlemas näiteks kodutöid tehes. Samas on filmi põhiteema siiski palju süngem. Teine pool filmist ongi loo järkjärgulisel intensiivistumisel tempolt kiirem ning üha hektilisem ja pingelisem. Kontrastiks muinasjutulisele armastusloole, millega Abyari vaatajat esialgu kostitab, näeme ekraanil lahti rullumas inimlikku kurjust ja võimuiha, mida usu ettekäändel rakendatakse kõige julmemal viisil: inimestega manipuleerimine, džihaadi nimel sooritatud koledused ning sellega elude ja perekondade hävitamine.

    Koos peategelase Faezehiga kogeb vaataja üdini maskuliinset ühiskonnakorraldust, kus ka naiste saatuse üle otsustavad ennekõike mehed. Naised kannatavad, kuid neilt on võetud tahe ja võimalus isegi unistada mingist teistsugusest igapäevaelu reaalsusest. Nad on vaikselt leppinud oma olukorraga nagu Abdolhamidi süngeilmeline ema (Fereshteh Sadre Orafaiy). Film annab hääle kõigile nendele emadele, keda radikaliseerumine ja sõjad on lähedalt puudutanud, nendele naistele, kes iga päev teevad suuri ohverdusi oma laste ja perekonna nimel.

    Kuigi loo alguses tahetakse meid (ekslikult) uskuma panna, et muinasjutud päriselus äkki siiski eksisteerivad, jõuame vähehaaval tõdemuseni, et muinasjutust õudusunenäoni ei olegi nii palju maad. Oluline on siinkohal mainida, et „Täiskuu aegu“ stsenaarium põhineb tõsielusündmustel. Abyar serveerib loo mõjuvalt ja illusioonideta ning – mis kõige tähtsam – nähtuna naise vaatepunktist. Meenutades äsja puhkenud poleemikat, kui välja kuulutati 2020. aasta Kuldse Gloobuse parima režissööri auhinna nominendid, kelle hulka ei ole arvatud mitte ühtegi naisrežissööri, tuleks seda enam märgata ja tunnustada tugeva ja ka sotsiaalselt tundliku käekirjaga naisautoreid, nagu Narges Abyari kahtlemata on.

    Autor: Kati Vuks

  • „Ainult 6,5“ – pingeline ja kaasahaarav pilguheit narkokaubandusele Iraanis

    „Ainult 6,5“ – pingeline ja kaasahaarav pilguheit narkokaubandusele Iraanis

    Läbi aegade populaarsemaid filme oma kodumaal Iraanis, võiks „Ainult 6,5“ – stsenaristi ja lavastaja Saaed Roustayi teine täispikk mängufilm – pakkuda palju kõneainet ka rahvusvahelisele publikule. Tegemist on filmiga, mida Iraan vajab: see on ühtaegu film oma kohast ning ajast, kainestav pilguheit kaasaegse Iraani mitmetele sotsiaalsetele valupunktidele, kuid samas ajatu ja tugeva üldistusjõuga lugu tänu üdini inimlikult ja mitmekülgselt tahutud tegelastele. Filmil on piisavalt tehnilist löögijõudu, et pidada seda viimaste aastate üheks pinevaimaks krimifilmiks, kuid selle lõikav sotsiaalkriitika on hääl, mis kinosaalist väljudes peas kajama jääb.

    Film algab tagaajamisstseeniga, mis lööb pika puuga ka ülekeskmisi Hollywoodi põnevikke. Samadi (eestlastele Asghar Farhadi „Lahutusest“ tuttav Payman Maadi) juhitud narkorühm korraldab reidi tarneahela pisemast mutrist narkomuula tabamiseks. Esiti vaikse pingega laetud sissejuhatus võtab sisse täistuurid, kui Samadi paarimees Hamid (Houman Kiai) näeb jahitava varjust, et too katuseid mööda põgenemise plaani haudub. Järgnev tagaajamine Teherani tänavail on muljetavaldav tehniline saavutus (esiletõstmist väärivad nii Bahran Dehghani montaaž kui ka Peyman Yazdaniani kirjutatud muusika), kuid „Ainult 6,5“ pakub ka ootamatuid süžeekäänakuid ning üllatusmomente – ühe sellise järel jääb politseinike kätte pakk uimasteid, jälitatavat ennast aga ei suuda nad leida.

    Situatsioonil on võmmidele pea saatuslikud tagajärjed. Olukord asetab nad korruptsioonist vohavas Iraanis ränkade küsimuste ette – kes tõestab, kust narkootikumid tegelikult pärit on? Oma töös tarmukad, vankumatud ja sihikindlad, ei ole narkovõmmid siiski valgesse rüütatud kangelased: nende meetoditele ning motiividele sageli varju heitev käsikiri paljastab narkokuritegude vastaste operatsioonide ning õigusemõistmise nõrgad lülid Iraani ühiskonnas. Nõnda jõuavad inkrimineerivad tagajärjed valesti täidetud raportina Samadile ja Hamidile järele – kord näeme üht, kord teist politseijaoskonnas käeraudadega paigale aheldatuna. Ometi ei paista keegi selle peale kaks korda silmagi pilgutavat. Süsteem toimibki nii – kassi-hiire mänguks tuleb peale narkovastase rindesõja valmis olla ka siseridades. See on osa süsteemist, nii nagu seda on pidev jälitus- ja kihutustöö, kahtlusaluste ja tunnistajate jõuline manipuleerimine ning ähvardamine eesmärgi saavutamise nimel.

    Eesmärk on tabada kurikuulus narkoärikas Naser Khakzad (Navid Mohammadzadeh) ning Samad ei pelga sihi saavutamiseks kõiki eelmainitud meetmeid jõuliselt rakendada. Khakzad – kõik on temast justkui kuulnud, keegi aga midagi ei tea, veel vähem et näinud oleks. Ometi suudab Samad ja tema rühm visalt väiksemaid kalu püüdes ka suure hai ümber silmuse sedavõrd koomale tõmmata, et peagi on tagaotsitu neil käes. Teravad ülekuulamisseansid, pingeline välitöö (sealhulgas muljetavaldav haarang eikellegimaal, kus elu hammasrataste vahele jäänud ühiskonnakiht hingitseb linnaäärsel mahajäetud ehitusplatsil suurtes pikkades betoontorudes) ning üleskruvitud emotsioonid teevad filmi esimesest poolest tempoka trilleri, kuid pärast Khakzadi tabamist nihutab režissöör Roustayi filmi fookust. Khakzad tabatakse luksuslikust korterist, luues terava kontrasti tema tegevuse ohvrite elutingimustega, kuid temagi on kaugel õnnest.

    Pannud vaataja kaasa elama võmmide ponnistustele, pöörab Roustayi filmi teises pooles tähelepanu hoopis narkoparuni motiividele ning ta püüdlustele iga hinna eest süüdimõistmise korral ees ootavast surmanuhtlusest pääseda. Sellega muutub ka linateose toon. Mida enam heidetakse valgust kriminaali sisekaemustele, seda melodramaatilisemaks film muutub. Paradoksaalsel moel on Khakzadi kehastav Navid Mohammadzadeh ise ka ankruks, mis ei lase filmil siiski sentimentaalseks muutuda. Tema rollisoorituse jõud peitub selles, kuivõrd üldinimlikult mõistetavaks ja kaastunnet esilekutsuvaks suudab ta mängida karjäärivalikul kurakätt keeranud kriminaali. Kui filmi pingelisemates episoodides on kuulda Freidkini „Prantsuse sidemehe“ (1971) kaja, on rõhuasetus kurjategija perekesksusele filmis „Ainult 6,5“ võrreldav David Michôdi „Loomariigiga“ (2010). Mõlema filmi soontes voolavad perekondlikud tunded – kuigi filmide adrenaliinisüsti tagavad tehnilise oskuslikkusega lahendatud põnevusstseenid, ei tähendaks need palju kõrgete emotsionaalsete panusteta.

    „Ainult 6,5“ on jõuline poliitiline kommentaar ja pingeline triller, mis ei unusta, et inimesed on need, kes annavad filmile selle tuksleva südame ning kelle kaudu avaneb filmi sotsiaalkriitiline sõnum kohalike võimude jõuetusest narkokuritegude ennetamisel ja tõkestamisel. Iraanis ootab narkootikumidega tabatut ühesugune karistus, olenemata uimastite kogusest: olgu selleks 30 grammi või 50 kilo, seadusest üleastujat ootab surmanuhtlus. „Miks teenida vaid 30 grammi, mitte 50 kilo pealt, kui risk jääb samaks?“ küsib film kurjategija seisukohalt, jättes kaheti mõistetavaks ka filmi pealkirja. Kas Iraanis saab olla „ainult“ 6,5 miljonit sõltlast, hoolimata narkopolitsei visadest pingutustest hoida see arv nii madal kui võimalik, kui film vihjab, et mõneti just õiguskeskkonna tõttu on see arv hoopis hüppeliselt mitmekordistunud esialgse ühe miljoniga võrreldes?

    Autor: Kristjan Kuusiku

  • Krimipõnevik “Lesed” – naiste võim ja kahe tunni jagu pinget

    Krimipõnevik “Lesed” – naiste võim ja kahe tunni jagu pinget

    “Lesed” (“Widows”) on krimipõnevik, mille antikangelasteks on neli naist, kes otsustavad ohjad enda kätte haarata ning võlga sissenõudvatele kriminaalidele omal käel vastu hakata. “Lesed” linastus PÖFFil Panoraami programmis ning jõudis Eesti kinodesse 30. novembril. Filmi režissöör on Oscari-võitja Steve McQueen, kelle varasemate tööde hulka kuuluvad näiteks “12 aastat orjana” ja “Häbi”. McQueen kirjutas stsenaariumi koos Gillian Flynn’iga, kelle sulest on pärit populaarne “Gone Girl”. Filmile tegi muusika Hans Zimmer, kelle looming üllatab alati originaalsuse ja emotsionaalsusega. 

    Mida teha, kui sinu kurjategijast abikaasa lasti röövi käigus õhku ning sinult tullakse sisse nõudma tema lõpetama jäänud tehinguid? “Lesed” peategelane Veronica (Viola Davis) teab – kolm leske peavad ühendama jõud ja pahadele vastu hakkama. Nendega liitub neljas naine ning koos asutakse 5 miljoni dollari röövi kavandama. Filmis on rohkelt pingelist põgenemist ning võpatamapanevaid püssipauke. 

    Sellele kõigele lisab värvi naiselik kavalus ning peategelastevahelised keerulised suhted. Puudu ei tule ka huumorist ning naerupahvakud on garanteeritud. Film annab flashback’ide kaudu vaatajale juhiseid ning vihjed – tekib tunne, et vaataja on teab sama palju kui tegelased ise. See illusioon aga purustatakse ruttu, kuna loo arenedes kerkib esile aina enam pead pööritama panevaid detaile, mis kogu loo uude valgusesse asetavad. Nii nagu tundub, päriselt ikkagi ei ole ja enne ootamatut lõpp-kulminatsiooni kuuleb veel püssipauke ning saab hinge kinni hoida. Kohati muutub lugu nii mitmekihiliseks, et teel kinost koju peab üle mõtlema, kes kellele raha võlgu oli ning mis täpselt ühes või teises situatsioonis juhtus. “Lesed” võiks olla sobiv film esimeseks või teiseks kohtinguks, sest peale filmi jututeemadest juba puudust ei tule. Veidi enam kui kahe tunni jooksul juhtub tõesti palju ning selle kõige jälgimine nõuab keskendumist. Küsimusi jääb õhku. Kes maksis valimiste ajal kellele? Mis saab peategelastest edasi? 

    “Lesed” asetab naispeategelased positsiooni, kus vaataja on enamastiharjunud nägema mehi. Miskipärast armastab Hollywood pigem näidata musklis mehi püstolitega ringi jooksmas ja armutuid otsuseid tegemas. Seda enam mõjuvad filmi “Lesed” nais-antikangelased intrigeerivalt ja värskendavalt. Kellele meeldis David Fincheri “Gone Girl”, see tõenäoliselt naudib naiste võidukäiku ja osavat pingekruvimist ka “Leskedes”. 

    Esile tasub tõsta ka filmi kaunist kaameratööd, mille taga seisab Sean Bobbitt. Oma pika karjääri jooksul nimekaid auhindu võitnud ning mitmeid Hollywoodi filmipärleid üles filminud Bobbitt teeb ka “Leskedes” kaameraga imet. Iseäranis meeldejäävad on peegelduste kasutamised ja intiimsetena mõjuvad detailplaanid. Kaameratöö toob filmi traagilise loo vaatajale väga lähedale. 

    “Lesed” on vägev seiklus, mis köidab laia vaatajaskonda – seal leidub pea kõigile midagi. Filmiauhindade jagamisel tuleb teosel kindlasti silma peal hoida. Tõenäoliselt ootavad filmi ees rohked nominatsioonid.

    Autor: Pilleriin Raudam

  • Neid langes nagu loogu

    Neid langes nagu loogu

    „Rändlinnud“ („Pájaros de verano”, Colombia, Taani, Mehhiko, Saksamaa 2018). Režissöörid Christina Gallego ja Ciro Guerra, stsenaristid Maria Camila Arias ja Jacques Toulemonde Vidal, produtsendid Cristina Gallego ja Katrin Pors, operaator David Gallego. Osades Carmina Martínez, Natalia Reyes, José Acosta jt. 125 min.

    Kuigi „Rändlindudel“ on siinsete muredega vähe pistmist, tunnen, et sellel tugeva kaduvikumaiguga saagal on ka meile midagi öelda. Kõik me nutame midagi taga, olgu see siis kadudnud kaisukaru või kodumaa mets. Filmi sündmused leiavad aset 1960-70ndate Colombias ajal, mil rahvusvaheline narkokaubandus seal järsku õide puhkes, jälgides kahe kümnendi jooksul ühe vajuu indiaanihõimu perekonna elu ja hävingut.

    Tegemist on puhtas vormis islandi saagat meenutava stsenaariumiga, kus kunagi vendluses eksisteerinud klannid mingi tüliõuna tekkides üksteist kuni viimseni maha tapavad. Linateose aluseks olevad ajaloolised sündmused on autorite tahtel müüdiks muudetud või saagastatud, et anda loole tugevamat kõlajõudu. Üks filmi režissööre, Ciro Guerra, on väitnud, et temale on selline filmi tegemine loomulik jätk jutustamistraditsioonile, kus tõestisündinud lugusid anti põlvest põlve edasi müütilisel kujul.1 Sarnaselt Guerra eelmiselegi filmile („Mao embuses“) omaselt, avatakse „Rändlindudes“ väga huvitaval kombel lääneliku äri ja kultuuri ning põliselaniketavade omavahelist resonantsi. „Mao embuses“ on selleks siis Amazonase vihmametsades kristluse ja kohalike usunditelõimumisel tekkinud agressiivne ususekt. „Rändlindudes“ saavad narkokaubanduse ja sellega kaasneva agressiivse relvastumise taustal vajuudele hukatuseks nende endi pärimuslikud tavad ja kombed. Suur osa pärimusest hääbub ja seegi, mis jääb, ei hinga enam samas vaimus, kui tema elushoidjaks saab automaatrelv. Otsekui vana kaevukoht, kus põlvest põlve vett on võetud, saaks järsku mürgitatud. Ciro Guerra ja Christina Gallego jäävad silma filmitegijatena, kes suudavad välja tuhnida kahe erineva maailma väga huvitavaid ja eriskummalisi sümbioose.

    Eepiline stsenaarium, kus rahvastepallilikult kordamööda üksteise varba peale astutakse, võib tunduda ülemäära lihtne, kuid otse vastupidi – see vormib filmist jõulise sõnumiga terviku. Tegelaste muutumine ja aja kulg üle kahe kümnendi on maalitud nappide pintslitõmmetega, kus midagi liialt labaselt lahti ei seletata. Väikeste talumajade kohale kerkivad ühe montaažilõikega rikastunud põliselanikevillad. Filmi lihtne kaameratöö ja jõuline montaaž hoiavad teadlikult distantsi vaataja ja linal toimuva vahel, see on lihtsalt lugu, mida jutuvestja pajatab ja igaüks võib sellest oma järelduse teha. Kunagi aus olnud tavad hääbuvad pea nähtamatult. Kui filmi algul kosib mees naist hõimu tavadest lähtuvalt, siis tema poeg läheb lihtsalt purjakil olles käperdama.

    Sellist antropoloogilist võlu esineb vähestes filmides, ehk kõige eredamalt meenub sarnastest lugudest hiljuti lahkunud Nicolas Roegi „Walkabout“. Mõlemas filmis aitab sellele kaasa rituaalselt sugestiivne muusika. Vajuude laulud on filmi vormiliseks ülesehituseks ja korduvad vaikses ajatus nutus. Vast hoomatuim oli filmi helikujundus: pärast sündmuste kurba lõppu tuli vihm tasa üle pimeda kinosaali, misjärel saalis tulede süttimine mõjus kuidagi kohatult, justkui aplaus pärast vaikselt võlunud kontserti. „Rändlinnud“ peaks varsti ka Sõpruse kinolinale jõudma, äkki projektsionistid halastavad siis publikule ja jätavad tuled veel mõneks ajaks pärast tiitrite algust kustu.

    Märkuseid: sellised sõnad nagu pärismaalane, laplane, eskimo jne on väga laetud. Mitte nii hullud kui „neeger“, aga piisavalt, et tasuks neid vältida – see oleks väga halb asi, millega algaval filmiportaalil sotsiaalmeedia ja selle sõdalaste hambu jääda. Kuigi päris/maalane on ju kena sõna iseenesest, kui mõtlema hakata, aga see lihtsalt kahjuks ei sobi, sest sellega käib kaasas rida negatiivseid konnotatsioone. Lisaks võib Kanadas mõne põliselaniku käest lihtsalt vastu hambaid saada, kui neid eskimoteks kutsuda jne. Umbes sama efekt, et lätlased ja eestlased on ju „üks ida-euroopa kõik“ ja „aga miks te vene keelt ei oska…?“

    Autor: Silver Õun

    1 Tension and Revision: Cristina Gallego & Ciro Guerra Discuss Birds of Passage. Mubi, Notebook 13. V 2018. https://mubi.com/notebook/posts/tension-and-revision-cristina-gallego-ciro-guerra-discuss-birds-of-passage

  • Film, mille Lars väntas. Ehituskunstist Aristotelese jooniste põhjal.

    Film, mille Lars väntas. Ehituskunstist Aristotelese jooniste põhjal.

    „Maja, mille Jack ehitas“ (Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Rootsi 2018). Režissöör ja stsenarist Lars von Trier, operaator Manuel Alberto Claro, produtsent Louis Vesth. Osades Matt Dillon, Bruno Ganz, Uma Thurman, Siobhan Fallon Hogan, Sofie Gråbøl, Riley Keough jt. 

    Kuigi jõuluvana on oodata kinke jagama alles paari kuu pärast, siis küllap sai paljude kinefiilide kingihimu juba oktoobrikuus rahuldatud – seda siis Lars von Trieri uue filmi näol. Jällegi tõestab ta end olevat üks neid loojaid, kes võib ükskõik kuidas väärt filmi teha. Kahtlemata oli ka neid, kelles „Maja, mille Jack ehitas“ palju pahameelt tekitas: olgu selle tusa põhjuseks siis rohke vägivald või penetreerimatult intellektuaalne mõistete mäng. Kui on üks asi, mis on kindel, siis kahtlemata oleks taoline film sündimata jäänud, kui Trierit poleks 2011. aastal paari süütu natsinalja eest Cannes’i filmifestivalilt pagendatud ja pea kuueks aastaks persona non grataks kuulutatud. Käesolev linateos märkis Trieri tagasitulekut Cannes’i ning filmi keskmes on eikeegi muu kui Trieri isiksus ise, nii Jackist alter ego kujul kui ka läbi oma teiste filmide, mille fragmente viimases filmis leidub. Otsekui kirsiks tordil teeb ta neid samu natsinalju, mille eest ta ennist „filmikunsti paradiisist“ pagendati, sellelsamal festivalil edasi. Tõenäoliselt panid ennist mainitud sekeldused autori veelgi sügavamalt juurdlema, mida võib üldse avalikult välja öelda ja ekraanil näidata, mille üle ja mis moel nalja teha ja veelgi enam – mis on vägivalla ja kunsti suhe ajal, kui tapmist ning soolikate vedamist leidub lastefilmideski. Seda kõike teeb ta muidugi nii enda kui vaataja üle soojalt naeru lõgistades. Julgeks lausa öelda, et oma eneseirooniaga on „Maja, mille Jack ehitas“ Trieri jaoks midagi sarnast, nagu oli „8½“1 Fellinile.

    Enne „8½“ oli Fellinil vändatud 6 mängufilmi, 2 lühifilmi ja 1 teise režissöörgia kahasse tehtud film. Kui viimast kolme neist igat ühte pooleks filmiks lugeda, siis 1963 aastal valminud „8½“ väärib igati oma nime. Antud nimega seob Fellini aga kahtlemata oma isiksuse filmi ja selle peategelasega – režissööriga, kes kannatab loomingulise kriisi käes ja kelle lustlikud suhted naistega talle paraja puntra kokku ketravad. Filmi lõpuks ei jäägi režissööril ja seega ka Fellinil midagi muud üle, kui narrimüts pähe tõmmata ja avalikult nii ennast kui teisi välja naerda. Sarnaselt tegutseb ka Trier oma viimases ekraniseeringus. Film jälgib sarimõrvarist Jacki tegemisi läbi 12 erineva mõrvajuhtumi, mille kõrvalt inseneriharidusega mees ka endale maja projekteerib. Nii mõrv kui ka maja ehitus on tema jaoks kunst – otsing ideaalse vormi järele. Nii kaudselt kui otse seob Trier Jacki tegelase iseenda ja oma senise loomingulise tegevusega, seostades ennast jumaliku lauliku Dantega, kes inimlikku kannatust jälgides lunastuse poole pürgib. Filmi eksplitsiitsest vägivallast, publiku vastakast reaktsioonist nähtule ja filmi esteetilis-filosoofilistest arutlustest ja mängudest saab aga elav ja lustlik  vaatajaga suhestuv eksperiment. Lubage, ma seletan (või nagu Trier ütleks: „Las ma illustreerin“).

    Juba filmi algul seletab Jack lahti oma kunsti teoreetilised põhimõtted. Ta seostab kunsti jumaliku täiusega, mille poole mateeria pürgib, viidates otseselt Aristotelese metafüüsikale ja kogu oleva seletusele. Aristoteles, arendades edasi Platoni õpetust, jõudis järeldusele, et materiaalselt eksisteeriv ja tajutav maailm on kahe vastandliku jõu harmooniline kooskõla. Üheks jõuks on „idee“, mida võib mõista kui asjade ideaalset olemisvormi ja tõelist olemust, mis oma kõige puhtamal kujul on mateeriast vaba olev tõde ja ainult vaimne mõiste. Idee vastandiks on „mateeria“, mis ongi aines või ainekogum, millest maailm ja iga asi siin ilmas koosneb. Idee ja mateeria eksisteerivad vastastikuses sõltuvuses – igas materiaalses asjas peitub juba eos selle asja idee, kui selle kindla asja kõige kõrgem vorm, mis siis antud mateeriat „sõna otsesemas mõttes ka „vormib“, andes sellele viimaks täiuslikult ideekohase kuju.“2 Nii eksisteeribki näiteks õunas õuna idee ja kassis kassi idee, mille olemasolu teebki teatud ainekogust kas õuna või kassi jne. Aristotelese õpetust on tihtipeale seletatud ka läbi kunstniku tegevuse: skulptorilegi „on esmalt antud „aine“ selle madalamal kujul, lihtsa marmorina, millest ta oma „idee“ alusel kujundab vastava figuuri.“3 Siit on nüüd päris hea Jacki ja Trieri tegevusega jätkata.

    Juba oma esimest mõrva kunstina esitledes ja õigustades, seletab Jack mateeria ja idee vastastikust toimimist, samuti leiab ta oma mõrva või kunstiteose alge peituvat juba mateerias endas. See esimene „taies“, mida ta õigustab, seisneb blondi ameeriklanna (Uma Thurman) tungrauaga näkku löömises. Lugu läheb nii: Jack nõustub küüti andma ameeriklannale, sest daami auto on katki ning tungraud, mille abil saaks autole parandamiseks ligi, on samuti katki. Stseen areneb mitme autosõidu kestel, et tungrauda parandada, mille jooksul teeb Thurmani ameeriklanna lõputult kommentaare selle kohta, et Jack võiks olla sarimõrvar ja mis kõik siis võiks juhtuda. Sõit osutub aga kohutavalt venivaks ja „väsitavaks“, sest vahepeal parandatud tungraud otsustab taas puruneda. Dramaturgiline pinge tekibki autos istuvast Jackist ja naisest ning nende vahel vedelevast tungrauast. Potentsiaal (või siis „idee“) tungraua Thurmanile näkku lendamisest on olukorras kogu aeg olemas. Mingis mõttes anub Thurman kogu aeg, et see tungraud talle näkku löödaks. Mida enam stseen venib ja venib, kasvab ka vaataja soov, et Jack selle tungraua talle näkku lööks, mis läbi seostab Trier tegelikult ka filmi vaataja aristotelesliku mateeriaga – „idee“ peitub juba eos mateerias endas või nagu Jack-Trier väljendub: „Mateerial on oma tahe“. Kui see tungraud lõpuks Thurmanile piki vahtimist lendab, teostub mateeria (Thurmani) algne potentsiaal kunstiteoseks saada ja samuti ka vaataja kui mateeria soov näha selle toimumist – soov näha ekraanil vägivalda. Et publiku ja mateeria seost veel enam lihtsustada, siis võiks öelda, et mis see filmivaataja muud on kui linateose autori kätte antud olend, kelle ootustega manipuleerida, kelle reaktsioone kujundada ning keda kui ainest vormida võib. See ei tähenda, et vaataja ei võiks ka kinosaalist välja kõndida. Otse vastupidi, see on osa asjade loomulikust seaduspärasusest ja Trieri eksperimendist. Aristotelese järgi osutab mateeria „teda vormivale ideele alati enamal või vähemal määral vastupanu.“4  Trier naerab väikese koolipoisi kombel poliitkorrektsuse üle. Olgugi, et paljud meist teevad aeg-ajalt süütuid natsinalju ja naudivad filmides rohket vägivalda (alati võib peituda selle seisukoha taha, et vägivaldsed filmid on pelgalt ekraniseeritud kunstiteosed, mida Trieri filmis ka suht sõna-sõnaliselt illustreeritakse), muutub see kõik miskipärast teatud olukordades ja vaheduses tabuks ja vastuvõetamatuks. Või siis vastupidi: kui naudime ka kõige räigemat vägivalda vaikselt omaette muheledes, siis millised inimesed me õieti oleme? Trier on endiselt see väike külafilosoof „Dogville’ist“5, kellele meeldib inimestega väikeseid eksperimente läbi viia, et mingit suuremat mõtet illustreerida. Seda tehes ei sea ta ennast teistest eetiliselt paremaks, kõik mida ta tahab tõestada on vaid, et see väike süütu verejanu on osake meist endist.

    Mis pärast on kogu selle kupatusega veel Dante segatud? Trierile meeldib lihtsalt naljatleda, et oma eksperimentidega inimlikku variserlikkust ja kannatust paljastades, pürgib ta Dante kombel, kes puhastumiseks samuti põrgus inimlikku kannatust pidi nägema, jumaliku lunastuse poole. Nagu ka lõpp-lahendusest näha, ei soovi ta selle võrdlusega kujutada midagi enamat, kui lihtsalt inimlikku eneseimetlust ja viimane noot jääb naerule enda üle.

    Autor: Silver Õun

    1 „8½“, Frederico Fellini, 1963.

    2 Elmar Salumaa, „Antiikfilosoofia ajalugu“, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium, Tallinn 1991.

    3 Samas.

    4 Samas.

    5 „Dogville“, Lars von Trier, 2003.