Midagi nauditavat on viibimises kinosaalis, kus filmi veidrus lööb vaatajad pahviks ja paneb esitama küsimust „Mida ma nüüd siis õieti vaatama tulin?“. Kinosaalis valitseb ebamugav vaikus, mõni sõge on julgenud naljale pihta saada ja lasta filmil ennast naerutada, teised aga sosistavad naabrile: „Mille kuradi pärast see veel naerab?“ Belgia režissööri Tim Mielantsi „Patrick“ on just selline teos, mis näitab üht ja räägib teist lugu absurdikomöödia varjus.
Kiiret pilku loo vundamendile heites tõdeme, et tegemist on filmiga, kus nudistide kämpingus elav Patrick on igapäevastes toimetustes jäänud stagnatsiooni, kuni kaotatud haamer sunnib teda taas eluohje enda kätte haarama. Mees küsib juba kaua peletatud ja kardetud küsimuse: „Kes mu haamri varastas?“
Film käib läbi samasuguseid humanistlikke soppe nagu Roy Andersoni ebamugavalt naturalistlikud teosed, mis pulbitsevad inimlikust valust – need filmid kihavad vajadusest mõtestada mõttetut ja õnnistada inimest tähendusega, mis annaks elule väärtuse. Patrick on täpselt selline peategelane, kes on kaotanud elu mõtte, kuid pole ise sellest veel aru saanud.
Jah, võib-olla on haamri otsing seotud tema isa äsjase surma valust tingitud eskapismivajadusega, soovist peita valu objekti, millel ei ole tähendust. Aga nali ju sünnibki sellest naeruväärsusest: inimene on uskumatult võimekas oma valu ja tundeid suunama kuhu iganes, peaasi et tegelikkusega tegelema ei peaks. „Patrick“ jutustabki selle igivana loo, mis eestlastele samuti nii tõetruu tundub. Enamikul meist on keegi sugulane, kes natuke liiga vindisena söandab lõpuks südantlõhestavalt oma elu valu ja ängi jagada. Hommikul saab kaineks ja jutt jääbki sinnapaika, aga valu pulbitseb edasi. Ta asub seda peitma argisesse mõttetusse. Vahel aitab haamri otsimine.
Siin tekibki vaataja jaoks keerukas kahesus: asi on ju tõsine, isa on surnud, nudistide kämpingut ohustab võimuvahetus ja, kurat küll, keegi on Patricku haamri tuuri lasknud. See labasus sunnibki vaatajat taas lähenema küsimusele, miks me ei räägi oma valust. Kas me lihtsalt oleme selleks liiga arad? Patrick on nii lihtsasti mõistetav mees, tal on haamer kadunud, siin pole mitte midagi keerukat, filmitegijad näevad piinlikult palju vaeva, et vaatajale selgeks teha, et asi ongi haamris – aga too teab, et nad (filmitegijad) valetavad. Siin tekibki kahesuunaline dialoog, kus vaataja mõistab, et filmitegija valetab talle, ja selle pinnalt sünnib valulik iroonia, mille üle naerda julgevad saalis vaid sõgedad.
Vaatajale mõjub üllatusena, et keegi teda nii avalikult petab. Tavaliselt tahetakse olla kaval või maskeerida tõde filmikeele abil, aga nudistide kämping ja kadunud haamer on vabanemine filmitegija edevusest. Siinkohal on filmitegija samuti paljas. Inimesed on vahetud, kui nad ei pea midagi varjama. Filmitegijate valik teha labane objekt röögatult oluliseks sunnib vaatajat ise haamrile tähendust otsima. See otsing on sellesama valu otsing, mis tegelikult tegelase seest vaikselt välja immitseb. Tim Mielantsi „Patrick“ võtab vasara ja peksab lahti allasurutud valu, sundides sellele lõpuks otsa vaatama.
Autor: Johannes Magnus Aule