Läbi aegade populaarsemaid filme oma kodumaal Iraanis, võiks „Ainult 6,5“ – stsenaristi ja lavastaja Saaed Roustayi teine täispikk mängufilm – pakkuda palju kõneainet ka rahvusvahelisele publikule. Tegemist on filmiga, mida Iraan vajab: see on ühtaegu film oma kohast ning ajast, kainestav pilguheit kaasaegse Iraani mitmetele sotsiaalsetele valupunktidele, kuid samas ajatu ja tugeva üldistusjõuga lugu tänu…
Read more„Psühhoosia“ – retk ühe mõistuse labürinti
„Psühhoosia“ ei loorita oma kavatsusi jõuliselt enesekindla ning stilistiliselt silmatorkavate lahendustega teostuse taha. Need mängivad stsenaristi ja lavastaja Marie Grahtø Sørenseni erakordse täispika mängufilmi debüüdi juures loo enesega võrdväärset rolli – tihti ongi just julged tehnilised võtted need, mis vaatajale lugu jutustavad, või õigemini, vaatajat loosse juhatavad, olles teeviitadeks sel süngel retkel läbi ühe häiritud…
Read more„Laura Durandi veider tagaajamine“ehk selle filmi peale ei ole mõtet oma aega kulutada
Pühapäeval, 24. novembril PÖFFi raames maailmas esilinastunud „Laura Durandi veider tagaajamine“ pani mind mõtlema. Korduvalt. Kas jalutada nüüd minema? Või nüüd? Või nüüd? Või nüüd? Noist ellujäämisinstinkti välgatustest hoolimata jäin siiski paigale, kuid mitte sellepärast, et minus oleks tärganud kergelt masohhismi kalduv iseloomujoon, vaid et julgeda täie enesekindlusega väita, et tegemist on täieliku sõnnikuhunnikuga. Selleks…
Read moreEmotsionaalselt värskendav „Põleva tütarlapse portree“
Screen Internationali kriitikute programmis linastuv ning PÖFFil kaks saalitäit välja müünud „Põleva tütarlapse portree“ on Prantsuse ajaloodraama, milles rullub lahti kahe naise armastuse lugu. Rahva suur huvi on igal juhul põhjendatud – film on end juba tõestanud Cannes’i filmifestivalil, kus pälviti Queer-Palmioks ning parima stsenaariumi auhind. Kindlasti on ka film ka PÖFFi favoriitide seas. Ja…
Read more„Jänespüks Jojo“ – väikesed natsid, suured südamed
Kümneaastane tulihingeline nats Jojo (Roman Griffin Davis) avastab, et tema ema (Scarlett Johansson) peidab kodus juuditüdrukut (Thomasin McKenzie). Üksi, koos oma kujuteldava sõbra Hitleriga (Taika Waititi), peab Jojo otsustama, mida tüdrukuga peale hakata. Stsenarist-lavastaja Taika Waititi toob oma sarmi Natsi-Saksamaale ning tulemuseks on humoorikas ning südamlik üleskasvamise lugu, milles jääb vajaka vaid väheke terviklikkust. Waititi…
Read moreTere tulemast Gutterbeesse!
See värske Taani komöödia räägib loo Gutterbee-nimelisest USA väikelinnast, mida on tabanud suurem immigratsioonilaine. Linna kardetuim mees Jimmy Jerry Lee Jones Jr. (W. Earl Brown) tahab santi olukorda päästa, samas ajab ta linnast välja kõiki, kes ei kuulu gruppi „valge ameeriklane“. Draama lükkab käima saksa vorstikestele pühendunud Edwardi (Ewen Bremner) kolimine Gutterbeesse. Ta leiab kaaslaseks…
Read moreMõeldes mälu subjektiivsusele Terrence Malicki „Varjatud elu“ valguses
Igapäevaelus tundub meile tavaliselt, et elu on üsna struktureeritud ja terviklik, meil on oma rutiin, harjumused, emotsioonid, ringkond ja mälestused ning tundub, et me haldame seda üsna hästi. Kui aga korraks peatuda ja mõelda, mis see meie „mina“ ikkagi on? Mis on meie mälestused? Mis roll on meil nendes? Tundub, et meie mina on kuidagi…
Read more„Atlantis“ – meie igapäevane postapokalüptika
2019. aasta PÖFFi fantaasiafilmide žanrivaliku alt võib leida Ukraina režissööri Valentõn Vasjanovõtši draama „Atlantis“. Süvenemata võib kirjeldusega „fantaasia“ oodata mõnd eepilise võlumaailma kujutamist, siin aga viitab see määratlus pigem ulme spekulatiivsele potentsiaalile. Praeguse aja hoovusele sobivalt on selle filmi spekulatsioon pealtnäha lihtsakoeline ja tagantjärele kõhedust tekitav. Kõhedus tuli tuttav ette seoses Margaret Atwoodi romaani ja…
Read more„Bombay roos“ – sõna otseses mõttes maaliline vaade elule Mumbais
„Bombay roos“ on India naisrežissööri Gitanjali Rao järjekordne visuaalne ja narratiivne maiuspala. Film on juba varem sel aastal suutnud festivalidel paar auhinda võita ja on nüüd läbi PÖFF-i ka Eestisse jõudnud. Kuigi film võib tunduda mõnele aeglasevõitu, üleliia pungil visuaalsest ja akustilisest sümbolismist ja väga absurdne, tihti meelega, on selle sõnum südamlik, progressiivne, kuid ka…
Read more„Everybody Wants Some!!“ kui kulgemiskunsti musternäidis
„Everybody Wants Some“ (2016) on Richard Linklateri spirituaalne jätk tema 1993. aastal tehtud kultusfilmile „Dazed and Confused“. Käsitletav film on madala eelarvega mälestusretk kaheksakümnendate Austinisse Texases, kus filmitegija on taas leidnud noored talendid ja loonud keemia, mis ei kustu meeltest. Filmi lummav soe atmosfäär jätab vaatajasse helge tunde ja mõjub kui mõnus meenutus ajast, mil…
Read more