Eugen Jebeleanu esimene täispikk film „Mooniväli“ leidis oma esilinastuse PÖFFi debüütfilmide võistlusprogrammis. Ajal, mil Eesti ühiskond on homoseksuaalide õiguste debati küüsis lõhenemas, abielu kui üksnes mehe ja naise vahelise liidu tunnustamine tõenäoliselt peagi rahvahääletuse küsimus, nagu see oli Rumeenias paar aastat tagasi, mõjub Jebeleanu film väga aktuaalsena.
„Mooniväli“ on lugu Cristist (Conrad Mericoffer), kes navigeerib oma elu ettevaatlikult. Ta on võrdlemisi õnnelikus kaugsuhtes prantslase Hadiga (Radouan Leflahi), nende vastastikune kiindumus on silmaga nähtav, kuid seda osa oma elust varjaks ta meeleldi nii perekonna, kolleegide kui laiema ühiskonna eest. Jebeleanu näitab meile päeva mehe elust, mis paneb selle salaosa tule alla, andes üldise (vahest veidi liiga robustse) läbilõike Rumeenia ühiskonna suhtumisest seksuaalvähemustesse.
Film koosneb põhiliselt kahest võtmestseenist. Neist esimeses näeme Cristit koos oma partneri Hadiga. Ehkki nende suhe näib õnnelik ning paistab välja, et mehed on teineteisest vägagi sisse võetud, on Cristi sisemised pinged need, mis ilusasse pealispilti mõrad löövad. Kui Hadi pakub välja toredaid võimalusi, kuidas koos aega sisustada, on Cristi puiklev, põhjendused mitte kõige veenvamad. Stseen on vajalik, et meile peategelase eluolu ning iseloomu avada, ning näitlejatel õnnestub see hästi, kuid kui on üks element, miks film on väga hea, mitte suurepärane, siis on see selle lavastuslikkus. Vaatajaina mõistame instinktiivselt, miks tegelased käituvad nii, nagu nad käituvad, või ütlevad asju, mida nad ütlevad. Filmi tegijate eesmärk ja sõnum on kohe selge, sest iga element on ehk liigagi hoolsalt nende teenistusse lihvitud, õhupuudus või vaba ruumi puudus nende ümber röövib filmilt ja tegelastelt suuremad üllatusmomendid.
Film kestab lühikesed tund ja 25 minutit, selle kompaktsus ja tempokus on kiidusõnu väärt, kuid debütant Jebeleanu (varem tegutsenud ooperi- ja teatrilavastajana) ei suuda täielikult peita ekraanil lahti rulluva tehislikku konstrueeritust. Seda enam kiidusõnu jagub aga näitlejatele, kes mõjuvad naturaalselt ning veenvalt, eriti peategelast Cristit kehastav Mericoffer, kelle õlul lasub raske ülesanne väljendada konfliktseid tundeid tihti sõnadeta. Mericofferi nägu suudab varjundirikkalt edasi anda Cristi seesmisi pingeid, nii on kerge mõista, mida mees sisimas läbi elab. Kõige enam mõistame tema ahistatust, mõistame, et ta on kui puuris lõvi, kes tahaks välja murda, kuid nagu vabadus hellalt kutsub, nõnda piits lõvitaltsutaja käes tõuseb.
Teises stseenis mõistame kiiresti, kust Cristi sisemised pinged pärinevad. Ta töötab sandarmeerias, keskkonnas, mille hierarhia määrab suuresti maskuliinsus. Nii on ta oma identiteeti edukalt kolleegide eest varjanud, kuid väljakutse kohalikku kinomajja, kus grupp kodanikke LGBTQ+ teemalist filmi boikoteerides väikese rahutuse on suutnud tekitada, seab Cristi kiivalt hoitud saladuse ohtu. Nimelt tunneb üks kinokülastajaist Cristis ära oma endise armukese ning, põlates mehe kahepalgelisust, ähvardab selle informatsiooniga lagedale tulla, paisates Cristi psühholoogilise kriisi seisundisse, kus tema edasisel käitumisel võivad olla ohtlikud tagajärjed.
Samal ajal loovad stsenarist Ioana Moraru, lavastaja Jebeleanu, operaator Marius Panduru ning monteerija Catalin Cristutiu nappide vahenditega läbilõike ühiskondlikust dialoogist LGBTQ+ õiguste eest võitlejate ning nende vastaste vahel. Meile avatakse põgusalt mõlema poole argumente, ühed teravamad kui teised. Stseen kinomajas on hulga vähem puine kui esimene, peategelast tutvustav stseen. Siin näitab režissöör oma annet pinge kruvimisel. Tegevus leiab aset kitsas siseruumis, kuid käsikaameraga üles võetud konfliktid kinoliste ning meeleavaldajate vahel mõjuvad klaustrofoobiliselt, andes tõhusalt edasi Cristi meeleseisundit – lõksus tunne kahe osapoole vahel, kahe maailma vahel, mille mõlema esindaja ta on. Kiire, lõikav montaaž aitab samuti põnevust ülal hoida, tekitada kerge segaduse tunde. Kui esimene stseen tundus võrdlemini teatraalne, siis teine mõjus palju realistlikumalt, teises stseenis tunneme vaatajaina, justkui me viibiks kohapeal, keset möllu. „Mooniväli“ võtab filmi teises pooles sisse korraliku psühholoogilise trilleri tuurid ning, elanud koos peategelasega üle tema katsumuse, ei lase pinge enam lõputiitriteni lahti.
„Mooniväli“ on aktuaalne film ajal, mil mitmel pool Euroopas, ka Eestis, on LGBTQ+ kogukonna õigused tuliste debattide teema. Jebeleanu on seadnud sihiks näidata ennekõike ühe selle kogukonna esindaja rollikonflikti, mida tugevalt polariseerunud ühiskond võimendab, ning narratiivi mõningasest tehislikkusest hoolimata õnnestub see tal väga hästi. Rääkides aktuaalsusest – film põhineb kaudselt tõestisündinud lugudel, nimelt on Rumeenias viimase aastakümne jooksul aset leidnud mitu LGBTQ+ temaatikat käsitleva kinoseansi katkestamiseni viinud protesti.
Autor: Kristjan Kuusiku
„Mooniväli“ (Câmp de maci, 2020)
Riik: Rumeenia
Kestus: 1h 21min
Linastub PÖFF24 debüütfilmide võistlusprogrammis
Režissöör: Eugen Jebeleanu
Stsenarist: Ioana Moraru
Produtsent: Velvet Moraru
Operaator: Marius Panduru
Monteerija: Catalin Cristutiu
Osades: Conrad Mericoffer, Alexandru Potocean, Radouan Leflahi, Cendana Trifan, Ionut Niculae