Rubriik: Arvustus

  • „Patrick“ – jahtides naela elu kirstus

    „Patrick“ – jahtides naela elu kirstus

    Midagi nauditavat on viibimises kinosaalis, kus filmi veidrus lööb vaatajad pahviks ja paneb esitama küsimust „Mida ma nüüd siis õieti vaatama tulin?“. Kinosaalis valitseb ebamugav vaikus, mõni sõge on julgenud naljale pihta saada ja lasta filmil ennast naerutada, teised aga sosistavad naabrile: „Mille kuradi pärast see veel naerab?“ Belgia režissööri Tim Mielantsi „Patrick“ on just selline teos, mis näitab üht ja räägib teist lugu absurdikomöödia varjus.

    Kiiret pilku loo vundamendile heites tõdeme, et tegemist on filmiga, kus nudistide kämpingus elav Patrick on igapäevastes toimetustes jäänud stagnatsiooni, kuni kaotatud haamer sunnib teda taas eluohje enda kätte haarama. Mees küsib juba kaua peletatud ja kardetud küsimuse: „Kes mu haamri varastas?“

    Film käib läbi samasuguseid humanistlikke soppe nagu Roy Andersoni ebamugavalt naturalistlikud teosed, mis pulbitsevad inimlikust valust – need filmid kihavad vajadusest mõtestada mõttetut ja õnnistada inimest tähendusega, mis annaks elule väärtuse. Patrick on täpselt selline peategelane, kes on kaotanud elu mõtte, kuid pole ise sellest veel aru saanud.

    Jah, võib-olla on haamri otsing seotud tema isa äsjase surma valust tingitud eskapismivajadusega, soovist peita valu objekti, millel ei ole tähendust. Aga nali ju sünnibki sellest naeruväärsusest: inimene on uskumatult võimekas oma valu ja tundeid suunama kuhu iganes, peaasi et tegelikkusega tegelema ei peaks. „Patrick“ jutustabki selle igivana loo, mis eestlastele samuti nii tõetruu tundub. Enamikul meist on keegi sugulane, kes natuke liiga vindisena söandab lõpuks südantlõhestavalt oma elu valu ja ängi jagada. Hommikul saab kaineks ja jutt jääbki sinnapaika, aga valu pulbitseb edasi. Ta asub seda peitma argisesse mõttetusse. Vahel aitab haamri otsimine.

    Siin tekibki vaataja jaoks keerukas kahesus: asi on ju tõsine, isa on surnud, nudistide kämpingut ohustab võimuvahetus ja, kurat küll, keegi on Patricku haamri tuuri lasknud. See labasus sunnibki vaatajat taas lähenema küsimusele, miks me ei räägi oma valust. Kas me lihtsalt oleme selleks liiga arad? Patrick on nii lihtsasti mõistetav mees, tal on haamer kadunud, siin pole mitte midagi keerukat, filmitegijad näevad piinlikult palju vaeva, et vaatajale selgeks teha, et asi ongi haamris – aga too teab, et nad (filmitegijad) valetavad. Siin tekibki kahesuunaline dialoog, kus vaataja mõistab, et filmitegija valetab talle, ja selle pinnalt sünnib valulik iroonia, mille üle naerda julgevad saalis vaid sõgedad.

    Vaatajale mõjub üllatusena, et keegi teda nii avalikult petab. Tavaliselt tahetakse olla kaval või maskeerida tõde filmikeele abil, aga nudistide kämping ja kadunud haamer on vabanemine filmitegija edevusest. Siinkohal on filmitegija samuti paljas. Inimesed on vahetud, kui nad ei pea midagi varjama. Filmitegijate valik teha labane objekt röögatult oluliseks sunnib vaatajat ise haamrile tähendust otsima. See otsing on sellesama valu otsing, mis tegelikult tegelase seest vaikselt välja immitseb. Tim Mielantsi „Patrick“ võtab vasara ja peksab lahti allasurutud valu, sundides sellele lõpuks otsa vaatama.

    Autor: Johannes Magnus Aule

  • „Marionett“ – aus ja kaasahaarav vaade Mexico City allilma

    „Marionett“ – aus ja kaasahaarav vaade Mexico City allilma

    Tänavuse PÖFFi põhivõistlusprogrammis linastunud Mehhiko film „Marionett“ on kaasahaarav krimidraama, milles rulluvad lahti nii romantilised suhted, keerulised elukäigud kui ka Mehhiko ühiskondlikud probleemid. Tõsi küll, omamata teadmisi Mexico City elukorraldusest ning sealsetest sotsiaalsetest normidest, võib filmi sisu Eesti vaatajale veidi kaugeks jääda, kuid tugeva filmielamuse annab teos sellegipoolest. On põnev, on hirmus, on ilus ja ilmselt poetab nii mõnigi saalis istuja pisara.

    „Marionett“ on režissöör Álvaro Curiel de Icaza kolmas täispikk mängufilm. Tema debüütmängufilm „Acorazado“ ilmus aastal 2010 ja kandideeris Mehhikos parima stsenaariumi auhinnale. Võrreldes paljude teiste selle aasta PÖFFi filmidega (ka samuti põhiprogrammis linastunud Kreeka filmiga „Laura Durandi veider tagaajamine“) on „Marionett“ stsenaariumi poolest sidus ja pingestatud – üks sündmus viib teiseni, igale hingetõmbepausile järgneb uus peadpööritav episood. Selline läbimõeldud ja vaatajale mõistetav jutustamine oli PÖFFi tänavuses kavas pigem haruldane nähtus.

    „Marioneti“ keskmes on Kuuba näitleja Ernesto (Rafael Ernesto Hernandez), kes on tulnud Mexico Citysse oma oskustega läbi lööma. Saatus aga tahab teisiti ning nii kohtub ta metroos kerjuse Beleniga (Fátima Molina). Kõik ei ole aga sugugi nii nagu paistab. Selgub, et kaunis Belen töötab hoopis suurema üksuse jaoks, mis hoiab linna kerjuseid oma võimu all ja kogub nende teenitud raha endale. Ernesto kutsutakse kerjajatele näitlemistunde andma, et ta neid usutavamaks vormiks, samal ajal hakkavad aga Ernesto ja Beleni vahel tekkima tugevad tunded.

    Selles filmis ei olegi miski kunagi nii, nagu esmapilgul tundub, ning pöördeid mahub veidi alla kahetunnisesse linateosesse palju. Samuti on eripalgelised tegelased, keda on keeruline hea ja halva alla liigitada, sest nendes põimuvad niivõrd erinevad maailmad. Vaataja tunneb neile kaasa ning mõistab nende otsuseid, ka kõige raskemaid. Filmi teeb eriliseks selle sotsiaalne kontekst, sest metroos toimuv ja kerjajate igapäevaelu ei ole see, mis Mehhikos kedagi kuigivõrd paeluks – pigem on see teema, millest ei räägita ega huvituta. Seda enam on imetlusväärne režissööri Álvaro Curiel de Icaza ja produtsendi Gabriela Gavica (ja teiste meeskonnaliikmete) julgus ning visadus tabuna vaadeldava teema avamisel. PÖFFil toimunud maailma esilinastusel tunnistasid autorid, et aastaid said nad eitavaid vastuseid, kuna nende idee lihtsalt ei läinud kellelegi korda. Aastatepikkune töö ja järjepidevus viisid aga viimaks teostuse ja eduni: pärast linastust jäid saali särasilmsed ning emotsioonidest tulvil inimesed, kel jagus nähtu kohta vaid positiivseid sõnu.

    Visuaalselt poolelt on „Marionett“ naturaalne ja traditsiooniline – efektikaadreid ega kiiret montaaži ei näe. Küll aga näeb ja tajub hästi keskkonda ning atmosfääri, kus tegevus toimub. Ja tegelikult parem ongi, sest selline rahulik pildikeel võimaldab vaatajal olla koos tegelastega ning keskenduda nende emotsioonidele ja läbielamistele.

    Segaseid tundeid võib tekitada filmi lõpp – tooni ja emotsiooni poolest eristub see ülejäänud filmist ning mõjub veidi ootamatult. Küll aga ei tähenda see, et film või selle lõpp oleks kuidagi kehv. Vastupidi. Siinkohal saabki vaataja üllatuse osaliseks ning võib nähtut oma tunde järgi tõlgendada.

    Režissöör Álvaro Curiel de Icaza on saavutanud oma eesmärgi ja toonud vaatajani kaasahaaraval ja emotsionaalsel kujul Mexico City pahupoole. Tema stiil on realistlik. On tunda, et otsused on langetatud loo jutustamise huvides ning läbimõeldult. „Marionett“ haarab vaatajat omapäraste tegelaskujude ning uudse keskkonna ja teemaga. Isegi kui sotsiaalsed teemad niivõrd huvi ei paku, toimib „Marionett“ väga hästi ka draama ja krimifilmina, mistõttu sobib see laiemale vaatajaskonnale. Film paneb vaataja endaga koos tunnete karussellil keerlema ja tegelastele kaasa tundma. Ja olgem ausad, seda üks hea film pakkuma peakski!

    Autor: Pilleriin Raudam

  • „Täiskuu aegu“ ehk armastus ei olegi kõikvõimas

    „Täiskuu aegu“ ehk armastus ei olegi kõikvõimas

    Enamik meist on kogenud esimese armumise vaimustust. Seda kõikehaaravat tunnet, mis ei allu ratsionaalsusele ega praktilistele kaalutlustele. See ei tunne riigi- ega rahvusepiire, keelelisi ega usulisi erinevusi või majanduslikku ebavõrdsust. Armunud inimene idealiseerib ja ilustab oma sümpaatia objekti, olles tihti üsna pime partneri negatiivsete omaduste suhtes ning mõnikord valmis lausa iseend kaotama selle nimel, et vaid armastust säilitada. „Täiskuu aegu“ (2019) vaatlebki ühe noore Iraani naise teekonda suurest armumisest perekonna loomiseni, aga ka helgest valgusest põrgupimeduseni. Film võistles selle aasta PÖFFil põhivõistlusprogrammis ning pälvis festivali publiku lemmiku auhinna.

    Nii mõnelegi pöfihundile ei ole Narges Abyari nimi võõras. Tema järjekorras juba kolmas täispikk film „Hingus“ osales 2016. aasta PÖFFil samuti põhivõistlusprogrammis ning sai toona pärjatud parima režii auhinnaga. Enne seda oli Iraanis juba varem kirjanikuna nime teinud naine lavastanud lisaks mitmetele, sealhulgas festivalidel auhinnatud lühidokumentaalidele ka täispikas formaadis mängufilmi „Kind Dead End“ (2006) ning dokumentaalfilmi „One Day After the 10th Day“ (2007). Peamiste teemadena puudutab ta oma filmides naiste ja laste kannatusi sõdade ning ühiskonna radikaliseerumise tõttu.

    „Täiskuu aegu“ algab kahe noore inimese, Faezehi (Elnaz Shakerdust) ja Abdolhamidi (Hootan Shakiba) juhusliku kohtumisega, mis viib suure armumiseni. Pärast aastast kurameerimist räägitakse lõpuks mõlema perekonnaga kõik sotid selgeks ning noored abielluvad. Algab imeline mesinädalate aeg. Õige pea saabub aga argipäev ning nende perre sünnib esimene laps. Suure sündmuse puhul sõidetakse külla Pakistani piiri ääres asuvasse mehe vanematekoju, kus hakkavad tasapisi ilmnema mehe perekonnaga seotud kahtlased saladused ning arenema sündmused, mis viivad rohke vägivallani ja ilusa armastuse hävinguni.

    Islami radikaliseerumine, sõdade mõju perekondadele ning meeste ja naiste ebavõrdsus ühiskonnas ei ole filmikunstis muidugi uued teemad. Varem PÖFFil linastunud teostest meenub näiteks Hollandi film „Layla M.“ (2016), mille teemaks on Lääne ühiskonnas elava noore islami neiu teekond radikaliseerumiseni ning milliseid tagajärgi see tema elus kaasa toob. Erinevus „Täiskuu aegu“ loost on geograafiline (Holland ja Lääne ühiskond versus Iraani ühiskond), kuid suurem vahe ilmneb siiski tegelaste valikuvabaduses. „Layla M.“ peategelane Layla, keda mängib Nora El Koussour, teeb ise teadliku valiku abielluda radikaalsesse usugruppi kuuluva noormehega. Ta lihtsalt ei tea veel, mida selline otsus tema elus tegelikult tähendab. „Täiskuu aegu“ kangelannal Faezehil aga valikuvõimalust sisuliselt ei ole. Ta ei tea midagi oma armastatud mehe perekonna kahtlastest afääridest, samamoodi nagu ta ei oska aimata, et tema kõige kallimal võiks julmade džihadistide ja nende toime pandud jubedustega midagi ühist olla. Lõpuks nii Layla kui ka Faezehi illusioonid purunevad.

    Lisaks eeltoodule puudutab „Täiskuu aegu“ põgusalt ka Iraani pulmatavasid, tutvustades muu hulgas traditsioonilist muusikat, riietust ning kombeid. Operaator Shabnam Moghadami on nendes stseenides lubanud mõjule pääseda imeilusatel värvidel (kangad, arhitektuur, toit), luues nii teatud unenäolisust ja muinasjutuhõngu. See osa filmist on kulgev, koosneb hetkedest ja fragmentidest noorpaari ilusas õnnes. Tempo on rahulik, kohati isegi veidi koduvideolik, kui näeme neid omavahel vallatlemas näiteks kodutöid tehes. Samas on filmi põhiteema siiski palju süngem. Teine pool filmist ongi loo järkjärgulisel intensiivistumisel tempolt kiirem ning üha hektilisem ja pingelisem. Kontrastiks muinasjutulisele armastusloole, millega Abyari vaatajat esialgu kostitab, näeme ekraanil lahti rullumas inimlikku kurjust ja võimuiha, mida usu ettekäändel rakendatakse kõige julmemal viisil: inimestega manipuleerimine, džihaadi nimel sooritatud koledused ning sellega elude ja perekondade hävitamine.

    Koos peategelase Faezehiga kogeb vaataja üdini maskuliinset ühiskonnakorraldust, kus ka naiste saatuse üle otsustavad ennekõike mehed. Naised kannatavad, kuid neilt on võetud tahe ja võimalus isegi unistada mingist teistsugusest igapäevaelu reaalsusest. Nad on vaikselt leppinud oma olukorraga nagu Abdolhamidi süngeilmeline ema (Fereshteh Sadre Orafaiy). Film annab hääle kõigile nendele emadele, keda radikaliseerumine ja sõjad on lähedalt puudutanud, nendele naistele, kes iga päev teevad suuri ohverdusi oma laste ja perekonna nimel.

    Kuigi loo alguses tahetakse meid (ekslikult) uskuma panna, et muinasjutud päriselus äkki siiski eksisteerivad, jõuame vähehaaval tõdemuseni, et muinasjutust õudusunenäoni ei olegi nii palju maad. Oluline on siinkohal mainida, et „Täiskuu aegu“ stsenaarium põhineb tõsielusündmustel. Abyar serveerib loo mõjuvalt ja illusioonideta ning – mis kõige tähtsam – nähtuna naise vaatepunktist. Meenutades äsja puhkenud poleemikat, kui välja kuulutati 2020. aasta Kuldse Gloobuse parima režissööri auhinna nominendid, kelle hulka ei ole arvatud mitte ühtegi naisrežissööri, tuleks seda enam märgata ja tunnustada tugeva ja ka sotsiaalselt tundliku käekirjaga naisautoreid, nagu Narges Abyari kahtlemata on.

    Autor: Kati Vuks

  • Võistlusprogrammi „New Talents“ animafilmid 1 ja 2: lõpuks läheb põnevaks

    Võistlusprogrammi „New Talents“ animafilmid 1 ja 2: lõpuks läheb põnevaks

    Programm 1: Meeldiv üllatus

    Üks põnevamaid asju animatsioonimaailmas on tundma õppida uusi filmiloojaid ja nende teoseid. Tihti nad alles avastavad ennast ja oma stiili, seda, mida öelda tahavad, ning see soodustab avatud ja loovat mõtlemist, mis võibolla hiljem elus kaob, kui oma nišš leitakse. Ka aastaid hiljem saab kõigele tagasi vaadata ja näha, kus on mõne suurema tegija juured.

    „Peitusemäng“ – mäng lapse silme läbi

    Barbora Halířová film on stiili ja loo poolest lihtne. Lapsed mängivad peitust ja me kogeme kõike nende silme läbi, tunneme, kuidas aeg venib ja venib, kuigi tegelikkuses liiguvad asjad kiiremini, kui tajuda suudetakse.

    Tehniliselt meeldib joonisfilm oma lihtsuse ja vahelduva sürreaalsuse tõttu. Sealt leiab midagi nauditavat igas vanuses ja iga elukäiguga inimene. Kuid selles programmis ei tõusnud film nii hästi esile, kui ehk mõne teistsuguse valiku seas juhtuks.

    „Tuulelohe“ – klišeelik, kuid kena ja väga liigutav

    Film räägib väikesest poisist, tema vanaisast, tuulelohest ja surmast. Film on suunatud lastele ja seega on teema käsitlemisel kasutatud palju sümboolseid ja metafoorilisi võtteid. See avaldub näiteks nukkudes, kes kaotavad üha enam kihte, sedamööda, mida vanemaks nad saavad. Kihtide kaotamine võimaldab neil lennata pilvedesse nagu tuulelohe.

    Kuigi filmi lugu on veidike kulunud, on see siiski üllatavalt haarav ja seda suuresti tänu teostuse tehnilisele meisterlikkusele. Liikumine tundub reaalne ja väga dünaamiline suurte uhkete käsitsi loodud võtteplatside tõttu. Vaataja tõesti tunneb tuult läbi heli ja visuaalide. Nukkude ja looduse disain võib olla lihtne, kuid kõik väikesed detailid ja pidevad kontrollitud liikumised tekitavad meeletult võimsa tunde.

    Lisaks on filmil kaasahaarav muusika, mis tugeva orkestraalse kõlaga suudab tõenäoliselt liigutada ka kõige kivisema südamega vaatajat.

    Filmi režissöör Martin Smatana on loonud midagi, millel on palju sarnasust võistlusprogrammi võidufilmiga, kuid siin on tegu tehniliselt kõrgetasemelise teosega, mis võiks isegi põhivõistlusprogrammis saavutada suurt edu. See on üks neid filme, mida võib soovitada kõigile, sest on kindel, et vaataja saab nauditava kogemuse.

    „Silm silma vastu“ – nagu aeglane koomiks

    Film on vahel naljakas, vahel groteskne. See räägib konnadest, kes on konfliktis suure sägaga, ja kuidas see kala nende elu mõjutab. Kuid lõpus vajub lugu natuke ära ja autori püüdlused mõjuvad ebakindlalt.

    Visuaalide eest teenib Julia Plochi joonisfilm ilmtingimata suure aplausi. Kui vaadata filmi tehnilisest küljest, siis on kindlasti näha väga tugevad koomiksikultuuri mõjud. Tihti on korraga ekraanil mitu erinevat kaadrit, mis oma asetusega teadlikult suunavad vaataja silma. Meenutab stilistiliselt väga Genndy Tartakovsky süngemaid animatsiooniprojekte, nagu „Samurai Jack“ või „Primal“, ainult siin on lugu palju aeglasem ja visuaalid vähem rafineeritud. Kui film oleks poole lühem, oleks see kindlasti nauditavam. Seepärast ei oskagi seda kellelegi eriliselt soovitada.

    Filmil on ka väga hästi tehtud muusika, mille saatel võiks tundide viisi mediteerida.

    „Gravitatsioon“ – universaalset samastumist võimaldav

    On kergeid päevi, mil lendame tähtede poole ja tunneme end tõeliselt vabalt. On ka raskeid päevi, mil soovime auku vajuda ja seal lihtsalt motivatsioonitult lamada. Mõni on oma eluga rahul, kuid on leidnud midagi, mis ei lase tal tõeliselt vaba olla. Sellest kõigest räägib Matisse Gonzaleze film „Gravitatsioon“.

    See on muusika ja visuaalide poolest kindlasti nauditav film. „Gravitatsioon“ on joonistatud lihtsustatud stiilis, kuid väga selge ja nunnu. Muusika juhatab meid läbi filmi emotsioonide, nagu seda teevad ka meeldivad tegelased ja nende kehastajad.

    Nii mõnusate filmide peale tihti ei satu. Kui võimalus tekib, soovitan kindlasti pilk peale heita.

    „Lahus“ – animeeritud dokumentaalide tulevik

    Kuigi film algab väga eklektilise tehnikaga, muutub edaspidi selle maaliline rotoskoopimise stiil meeldivamaks ja selgemaks.

    Film räägib lähedaste inimeste kaotusest ja sellest, kuidas eri inimesed sellega toime tulevad ja kuidas alati toime ei tuldagi.

    Dina Cam Van Nguyen on suutnud luua midagi väga intiimse ja isikliku tundega, mis päris dokumentaalfilmides tihti puudub. Nagu enamikus animeeritud dokumentaalides, mängib siin suurt osa rotoskoopia, mis tundub olevat selle valdkonna trend, mis ei lõpe niipea. Meenutas väga 2016. aasta dokfilmi „Torn“, aga siinne stiil on palju huvitavama lahenduse saanud.

    „Kaaslane“ – trükib pildi mällu

    See teos on ürgne ja metsik kujutus intiimsuhetest ja seksuaalsusest üldse.

    Kuigi loos pole midagi eriti sügavat ning kuigi animatsioonid kordavad ikka ja jälle üle samu kaadreid, lihtsalt vahel negatiivis ja vahel teisel kiirusel, on vähemalt tehniliselt film huvitav saavutus. Kõik kaadrid on kraabitud ükshaaval metalli sisse. Vahel näidatakse metalli ennast ning vahel sealt paberile trükitud kaadreid. See film sobib kindlasti neile, kellele meeldivad eksperimentaalsemad tehnikad, kuid kui otsite sügavamat või selgemat lugu, siis võib see film vägagi igav tunduda.

    „Ikka juhtub“ – „Uute talentide“ kirev täht

    Nagu ka põhiprogrammis, jäetakse tavaliselt kõige toredamad lühifilmid lõpupoole, et publikule saalist lahkudes võimalikult hea maitse jääks. Michaela Mihalyi ja David Štumpfi üks uusimaid lühifilme saavutab selle suurepäraselt. Tegu on meeletult labase ja naljaka filmiga, mis ei varja midagi. Stiil on tugev ja ühtlaselt suurepärase kvaliteediga ning sama võib öelda ka muusika kohta. Lugu pole üüratult aeglane ega liiga kiire, on just seal täiuslikus vahealas, kuhu paljud režissöörid sihivad, kuid mida on raske saavutada.

    Süžee on julge lähenemine Noa laeva müüdile. Hooliv mees töötab kogu aeg loomade heaolu nimel, kuid need on pidevalt kas purjus või avalikult seksuaalvahekorras ja tekitavad Noale aina uusi probleeme. Päeva lõpuks on mees omadega läbi ega suuda oma naist rahuldada. Film on pungil igat laadi huumorist ja seksuaalsusest, millel on filmis suur osa. Näeme kõike erinevate tegelaste perspektiivist ja kronoloogilisest aspektist, mis aitab muuta puändi üha enam nauditavaks.

    Päris kõigile seda filmi ei soovita, kuid vürtsikama huumorimeelega inimestele on see justkui loodud.

    Programm 2: Läheb veelgi paremaks

    „Head kavatsused“ – nunnu, kuid sünge

    See nukufilm on väga nunnu stiiliga: suured ümarad tegelased ja väikesed väljendusrikkad näod. Kuid ärge laske stiilil end petta. Sisu on palju süngem. Film räägib sellest, kuidas ühel päeval üks naine satub autoõnnetusse ja kuidas ta sündmuskohalt põgeneb, et mitte süüdi jääda. Kuid süütunne tekib hiljem tal endal, ta ei suuda enam normaalselt eluga toime tulla ja vajub depressiooni.

    Lihtsat stiili kasutatakse filmis geniaalselt, see võimaldab tegelastel paremini end kehakeele kaudu väljendada, mis on väga tähtis filmides, kus dialoogi pole. Puuduvad üleliia aeglased kohad ja seega ei hakka filmi vaadates kunagi igav. Saame põhjalikult tuttavaks kõigi filmi tegevuspaikadega ja tunneme, nagu oleks tõesti tegu mõne päris linnakesega.

    „Nahk“ – nagu nukufilm laipadega

    Film tundub olevat tehtud päris elusuuruste, kipsist valmistatud ja nahaga kaetud nukkudega looduses ja väliskeskkonnas. Kogu film on väga eksperimentaalne ning kui proovite sealt mõnda lugu otsida, siis jäätegi seda tegema. Proovitakse edasi anda ideed sellest, kuidas inimene vahetab nahka nagu vahetatakse riideid.

    Heli on siiski väga amatöörlik ja see peatab tihti filmi sisseelamist. Kogu film oleks võinud natuke rafineeritum olla, oleks jätnud tugevama mulje. Siiski peab kiitma, et filmitegijad võtsid käsile midagi nii rasket nagu animatsioon täissuuruses nukkudega vabas looduses.

    „Vanaisa lemmik origami“ – ilu on tihti lihtsuses

    Üks kõige lihtsamaid, kuid toredamaid teoseid, mis eelmisel aastal välja tulnud. Filmi lugu räägib vanaisast ja sellest, kuidas ta lapselapsele oma lemmikorigamisid näitab. Paberiga tehakse igasuguseid nalju ja vahvaid kujukesi ning juttu vanaisa ja lapselapse vahel on tore ning väga armas kuulata.

    Film sobib tõenäoliselt absoluutselt kõigile. Kui seda kaader kaadri haaval vaadata, on võimalik ka uusi origamisid õppida.

    „Tütar“ – stiililt unikaalne, kuid etteaimatav

    Daria Kashcheeva nukufilmi „Tütar“ teeb eriliseks selle visuaalne stiil, kuid narratiivselt on see pungil klišeedest, mida on juba aastakümneid lühifilmides kasutatud. Lugu räägib tüdrukust, kes soovib oma üksikult isalt toetust. Kui see pole võimalik, ta solvub. Hiljem on isal tervisehädad ja kui need üle lähevad, taastuvad isa ja tütre suhted. Seal on mitmeid etteaimatavaid kohti, nagu flashback’id, linnu metafoor ja see, kuidas see peegeldab isa ja tütre suhet. Osa stseene, nagu see, kui tütar fantaseerib ja visuaalne stiil korraks muutub, ei tule filmis aeglase tempo tõttu õieti esile, mis muudab loo jälgimise vaatajale koormavaks.

    Kuigi film võib loo poolest natukene lahjaks jääda, on selle stiil vägagi unikaalne. Näib, nagu oleks nukud päriselu järgi rotoskoobitud. Käsikaameraga filmimise tunne, mis pidevalt esil, süvendab seda. Kahjuks on film vahel väga aeglane ja tihtilugu on raske aru saada, mis toimub, sest pilt on nii metsikult rappuv või segane, isegi siis, kui see seda olema ei peaks.

    Film võitis PÖFFi parima tudengianiamtsiooni auhinna, mis võib tunduda natuke üllatuslik. Kui selline stsenaarium järgmisel korral mõne teise režissööri kätesse usaldada, võib kindla peale sündida midagi väga huvitavat ja meisterlikku.

    „Õunakaste“ – kui mõistad saksa keelt, võid silmad sulgeda

    Alexander Gratzer toob meieni animeeritud absurdikomöödia, mis räägib erinevatest sõbrapaaridest, nende mõtetest ja ühe õuna teekonnast. On palju jaburaid repliike ja nalju. Selle filmiga kaasnes üks valjemaid naerupuhanguid, mida senimaani PÖFFil kogenud olin, kui „Ei tea mis“ välja arvata.

    Ausalt öeldes on see teos oma kuiva huumori ja pideva absurdi tõttu filmina hea ja väga naljakas, kuid toetub nii palju vaid dialoogile, et sama hästi võib silmad sulgeda ja lihtsalt kuulata. Sama hästi võiks see olla audiodraama. Visuaalid on muidugi oma pastelse ja kena joonistamisstiili tõttu ilusad, aga kõik on väga staatiline, suurem osa ajast on liikumine võimalikult minimaalne.

    „Blieschow“ – tehnilisest küljest üks parimaid joonisfilme võistlusprogrammis

    Lugu on väga lihtne: noor poiss läheb maale vanaisa juurde, kuid seal on tema nõbu, kellega nad hakkavad rivaalitsema. Film on täiusliku tempoga ja see aitab juhtuva vastu huvi hoida.

    „Blieschow“ on stilistiliselt nii võimas joonisfilmi meistriteos, et on lausa šokeeriv, kui vähe see on seni auhindu saanud ja need vähesedki üldiselt ainult kunstilise kujunduse eest. Visuaalselt on tegu millegagi, mis torkab lausa maailmaskaalal kohe silma. Iga kaader on täiuslikult paigutatud ja stiil on ülima täpsusega üle poleeritud. Pidevalt kasutatakse dünaamilisi liigutusi ja silmatorkavaid värvikontraste. Tegelased on täis detaile ja vapustavaid tekstuure. Disain on täiuslikkuseni töödeldud, et tuua meieni võimalikult täpne representatsioon autori kujutlusest.

    On kahju, et teos ei võitnud PÖFFil ühtegi auhinda, kuna tegu on filmiga, mida tasub näha igaühel, kellel huvi animatsiooni, hea kompositsiooni ja üldse visuaalmeedia vastu.

    „Meid oli neli“ – tasakaal tehnika ja sürreaalsuse vahel

    Tihti on sürreaalse animatsiooni puhul eemaletõukavaks teguriks see, et kõik on väga segane, stiiliga pole üleliia vaeva nähtud või on tehnilised oskused puudulikud. Cassie Shao loodud film on siiski ülimalt pädevalt tehtud. Tihti kasutab ta tehnikaid, millega aastakümnete kogemusega professionaalid vahel rabelevad. On kombineeritud 2D- ja 3D-animatsiooni ning ka päriselu. Visuaalid ja helid on väga sürreaalsed ja sulavad tihti ühest visuaalist teise.

    Filmis on ka lugu. See kujutab nelja inimest, kes proovivad arutada selle üle, kuidas üks inimene suri.

    Ülimalt nauditav film ja soovitan kindlasti animatsioonihuvilistele. Kuid kui olete väga tundlike silmadega või kui teil käivad epilepsiahood, tuleks siiski mõne stseeni tõttu filmist eemale hoida.

    „Zorg II“ – sellest vaataks lausa täispikka filmi!

    Tegu on lühifilmiga, mis võiks ka täispika filmina hästi töötada. Kuid oma 22-minutilise kestuse kasutab film ära nii tõhusalt, et lõpukrediitide ajal ongi tunne, nagu oleks vaadanud täispikka filmi. Film parodeerib teadlikult Hollywoodi action-filme ja mitmesuguseid filmitootmise protsesse, seega on võibolla selline tunnetus mõistetav.

    Lugu räägib tulnukast, kes avastab, et inimesed on loomas filmi, kus on väga temasarnane olend. Seega loodab ta Maale minnes saada filmistaariks. Tulnukaga liitub kärbes, kes teda pidevalt aitab ja päästab, vanaeit, kelle filmi-idee lükkas stuudio tagasi ja kes nüüd püüab reele saada kärbse abiga. Antagonistiks on mees mustas, kes ülitillukese relvaga üritab tulnukat tappa. Mees mustas on kõige tüüpilisem kaheksakümnendate ja üheksakümnendate Hollywoodi badass ja teda tegutsemas näha lahutab väga hästi meelt.

    Filmi saadab mõnus retrostiilis muusika ja visuaalid on väga rikkalikud, vahel joonisfilmitehnikas, kuid suures osas lamenukkudena ajakirja- ja ajalehetükkidest välja lõigatud.

    Auden Lincoln-Vogeli filmi mainis ära ka PÖFFi žürii. Kui seni pole juhtunud nägema, siis kunagi tasuks pilk peale heita kindlasti.

    Sel aastal oli maailmast siia toodud mitmeid vapustavad ja unikaalseid töid. Oli kasutatud väga erinevaid stiile. Isegi kui vahel stiilid natuke sarnanesidki, oli sisu erinev.Silmapaistvaimad filmid siinsest valikust on kindlasti „Blieschow“, „Zorg II“, „Ikka juhtub“ ja „Tuulelohe“. Olen kindel, et nende filmide seast leiab igaüks midagi, mis neile peale läheb. Loodetavasti on ka järgmise aasta PÖFFil sama rikkalik filmivalik, kui mitte rikkalikum. 

    Autor: Joonatan Vahar

  • „Kaja“ – kuidas veedate selle aastalõpu pühadehooaja?

    „Kaja“ – kuidas veedate selle aastalõpu pühadehooaja?

    Islandi stsenarist-režissööri Rúnar Rúnarssoni eksperimentaalne kollaaž „Kaja“ (2019) koosneb 56 lühikesest vinjetist, pakkudes läbilõiget pühadeajast saareriigis – jõulude-eelsest saginast kuni uue aasta esimese aovalgeni. Vinjetid on lühikesed – filmi kestus 79 minutit tähendab, et keskmiselt kestab vinjett vähem kui poolteist minutit. Neid ei seo ühtne narratiiv ega ühised tegelased, üksnes aeg ja ruum, milles need miniatuursed lood aset leiavad, ning stiil, millega neid audiovisuaalselt esitatakse. Siinkohal on kerge tõmmata just operaatoritöö ilme poolest paralleel Roy Anderssoni „inimeseks olemise“ triloogiaga. Ometi mõjub „Kaja“ mõneti hoopis Rootsi vanameistri loomingu antiteesina.

    „Kaja“ stseenide lühike kestus võimaldab vaatajail kiiresti Rúnarssoni julge lähenemisega haakuda – ei lähe kaua, kuni saab selgeks, et episoodidel puudub selge temaatiline lõim ning neid populeerivaid inimesi seob omavahel vähe peale geograafilise ning ajalise ruumi. Kui jõuabki kohale, et filmil igasugune narratiiv puudub, pole see enam oluline: režissööri ning tema võimeka meeskonna töö on lummav. Rúnarssoni ihuoperaatori Sophia Olssoni kaameratöö on staatiline, kuid filmi vaadates ei mõju see kordagi piiranguna – üldplaane ning laia sügavusvälja rakendatakse maksimaalselt, et määrata või nihestada lühikese aja jooksul ekraanil viibivate tegelaste omavahelised jõustruktuurid ning emotsionaalne kese. Ühes episoodis sõidab töödejuhataja autoga ehitusplatsile, suurhoone vundamendi ladumiseks kaevatud pirakasse auku. Lavastaja ning operaator hoiavad vaataja tähelepanu üha läheneval suuremaks muutuval autol, kuni mees sõidukist väljub. Ta kuuleb näiliselt ainsa objektil viibiva töötaja käest, et töötajad said juhi rahadega šlikerdamisest haisu ninna ning streigivad. Halbadest uudistest teavitav ehitusmees figureerib kaadris objektijuhist kõrgemal augu serval, talle ülalt alla vaadates, muutes esialgu tähtsana näiva ülemuse manitsused tööd jätkata naeruväärseks. Hoolikalt komponeeritud kaadrid ja misanstseen ning tegelaste ümber olevat ruumi venitavad rakursid rõhutavad inimeste suhet keskkonnaga, milles nad viibivad.

    Stiiliainest on ammutatud Roy Anderssoni „inimeseks olemise“ triloogiast. Kui olete näinud filme „Laulud teiselt korruselt“ (2000), „Teie, kes te elate“ (2007) ning „Tuvi, kes istus oksal ning mõtiskles eksistentsi üle“ (2014), siis võite aimata, milline lähenemine on valitud. Monteerija Jacob Secher Schulsingeri panust filmi õnnestumisse on raske üle hinnata. Just tema puhus elu sisse Ruben Östlundi auhinnatud linateostele „Vääramatu jõud“ (2014) ja „Ruut“ (2017) ning siin aitab tema tempokas ja hüpnootiline rütm vaatajail kergesti filmi eksperimentaalsuse ja stiiliga harjuda. Sigur Rósi fännide kõrvu rõõmustab muusika: Islandi postrokk-ansambli pikaaegse multiinstrumentalisti Kjartan Sveinssoni tonaalsed kõlamaastikud seovad ülejäänud filmi elemendid tervikuks.

    Emotsionaalselt pakuvad Rúnarssoni põgusad pilguheidud kaasaegsete islandlaste ellu nii südantlõhestavaid pisteid (muuseumitöötaja puhastab eksponaatide klaaspindu ning murdub, saades ekskallimalt telefonikõne teel teada, et too lapsed endale jätab) kui ka naerutavaid vahepalu (mees soovib viisakalt maja ees parkida, kuid satub soovimatult peategelaseks Facebooki otsevideopostitusse, milles tema järel sõitnud naine teda kaks korda mõtlemata šovinistiks tembeldab), sekka omajagu törts musta huumorit (naine üritab oma emast ja pojast surnuaial head fotot saada, samal ajal kui vanaema langeb heietusse, kuidas varsti ta ise, siis lapse ema ja kunagi ka laps sinna maetud saavad). Kuigi otsest temaatilist läbijoont lugudel ei ole, ei tee lavastaja saladust sellest, mida näeb ühiskonna valupunktidena: töötajate ekspluateerimine ning suurenev ebavõrdsus leiavad korduvalt kajastamist. Ka muutuvad ajad mõlguvad tal meeles. Ühes tabavas stseenis joonistub see eriti hästi välja, kui käputäis inimesi on kogunenud suurhoone põlemist vaatama. Vanaisa jutustab lapselapsele, kuidas ta kunagi vanaemaga, kui nad noored olid, selles põlevas majas tantsis, samal ajal kui tüdruk hoone hukku oma telefonikaameraga jäädvustab. Omanik ei soovinud maja renoveerida, sest see olevat liiga kallis – odavam on Poolast valmismaju hankida. Paar minutit fikseeritud kaadrit, lühike dialoog, ja rohkem polegi vaja, et kujutada aastakümnete möödumist ja väärtuste nihkumist. Sealjuures ei ole režissöör sugugi sõrme viibutav ega manitsev ning ei moraliseeri. „Kaja“ ei ürita rääkida inimkonnast, kasutades selleks suuri žeste. Seda ehk võib pidada üheks suureks erinevuseks võrreldes Roy Anderssoni loominguga, mille tableaux vivants on Rúnarssoni kollaaži kõrval väga kunstlikult rõhutatud, täidetud teatraalse absurdiga, tegelased surmkahvatuiks grimeeritud. Kui Andersson aktsentueerib elu sürreaalsust kunstlike vahenditega, et teha grand statement inimkonna kohta, siis Rúnarsson näitab elu absurdsust läbi realismi prisma – suurt osa „Kaja“ vinjettidest võib ekslikult suisa dokumentaalkaadreiks pidada. See lisab filmile harukordset siirust, mistõttu jällegi vähesed episoodid, mis mõjuvad lavastuslikumalt, tõusevad üldpildis isegi liialt esile: eelmainitud episood parkimisel tekkinud segadusest on eraldi seisvana „Kaja“ üks naljakamaid klippe, tervikus aga nõrgemaid lülisid.

    Siiski tuleb seda filmi kogeda tervikuna, vinjettide mõju seisneb üksnes nende koosesituses, selles, kuidas mosaiigitükid kõik oma kohale langevad. Täis vaikset imetlust kõigi nende inimeste vastu, kes ekraanilt läbi käivad, on „Kaja“ suur lepitaja – see mõjub katartiliselt, sõlmides rahu vaataja ja elu vahel. Mitmes keeles on üritatud sõnaga väljendada aukartustäratavat tunnet hetkel, mil inimene taipab, et kõigil teda ümbritsevatel inimestel on sama värvikas ja kirev elu kui tal endal, et iga inimene on siiski oma huvitava loo peategelane, mitte üksnes kõrvaltegelane tema loos. „Kaja“ vinjettides esitatud väikeste inimlike puutepunktide kumulatiivne mõju on sama.

    Autor: Kristjan Kuusiku

  • „Jeesus näitab sulle teed kiirteele“ – kui „Matrix“ oleks kuuekümnendate B-film

    „Jeesus näitab sulle teed kiirteele“ – kui „Matrix“ oleks kuuekümnendate B-film

    Tänapäeval on filmimaailmas levinud kindlad reeglid, mida püütakse järgida, et luua võimalikult paljudele inimestele arusaadav ja nauditav teos. Reeglid võivad paika panna filmi struktuuri, kinematograafia, näitlemise – põhimõtteliselt on kõige jaoks olemas ootused, millele püütakse üldjuhul vastata, kui soovitakse luua paljudele isikutele nauditav ja kaasav teos. Kuid reeglite ja ootuste olemasolu tähendab, et varem või hiljem saab mõni kontraarlane ohjad enda kätte. Just see tõigi esile kõnealuse filmi. Madridis sündinud režissöör Miguel Llansó on mees, kes mõistab selgelt üleüldiselt aktsepteeritavaid reegleid ja printsiipe, aga siis asub väga teadlikult neid väänama, nagu seda tegid paljud eelmiste sajandite loomemaastiku suurkujud. Aga kas siiski kõik kukub edukalt välja?

    „Jeesus näitab sulle teed kiirteele“ jõudis kõigepealt Eestisse PÖFFi kaudu, kuid seda on võimalik ka programmiväliselt vaadata valitud kinodes. Film on seni võitnud festivalidel mitu auhinda, kuigi tundub olevat väga polariseeriv.

    Filmi temaatika ei pruugi algul tunduda sugugi originaalne, kuid filmi teeb eriliseks selle krüptilisus, absurdsus ja üleüldine esitus. Tihti püütakse rikkuda tempo ja tegelasmotiivide reegleid ja iroonilisel viisil on see teostatud, toetudes paljudele teada-tuntud troopidele. Stilistiliselt on kogu film justkui tribuut kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel valminud odavamatele spioonifilmidele ning ulmekatele, mida tihti teistes filmides või teleseriaalides mõnes stseenis toanurgas mängimas näeme, kuid ei piirdu vaid sellega. Kogu teos on pungil armastusest 20. sajandi teise poole ning tolle aja popkultuuri ja külma sõja poliitilise atmosfääri vastu, matkides tihti vanu arkaadimänge, „TRONi“ moodi eriefekte, jaburaid koletisefilme ja spaghetti western’eid.

    Filmi tegevus leiab näiliselt aset küberpungilikus Tallinnas, kus on kõik maailma digitaalsed süsteemid ühtses suures võrgus, mida on nakatamas Nõukoguse Liidu nimeline arvutiviirus. Filmi peategelaseks on CIA agent Gagano, kes paarimehe agent Palmeriga on ülesandeks saanud virtuaalreaalsusesse minna, et viirus kõrvaldada. Kuid kõik ei lähe plaanikohaselt. Pärast kahtlase okselaadse aine avastamist jääb agent Gagano lõksu digitaalsesse maailma ja materialiseerub Beta-Etioopias.

    Kuid film pole siiski nii lihtne. Kogu aeg on midagi toimumas ja see võib olla vahel veidikene ülekoormav, kui proovite loost aru saada. Filmis on armukolmnurk, müsteeriumid, luurav oht iga nurga taga, sürreaalsust, poliitikat, action’it, Gagano pidev pitsast ja pitseeriast unistamine, kommentaarid tarbijalikkusest hullunud ühiskonna kohta, reaalsusega mängimine… Ja kõik see lõpeb sellisel järjel, et me ei saagi üleni kindlad olla, kas üldse midagi filmis toimus pärismaailmas või juhtus kõik hoopis virtuaalreaalsuses.

    Nagu režissöör ise on öelnud, ei maksa asju filmi vaadates üle mõelda, sest paljud aspektid seal on meelega eksitavad või absurdsed. Kogu film on loodud armastusega filmitegemise vastu ja on proovitud sellest protsessist lõbu tunda. Püütakse saavutada „nii halb, et see on hea“ staatust, paljude klassikaliste näidete sarnaselt, nagu Tommy Wiseau magnum opus „Tuba“ või Claudio Fragasso kurikuulus „Troll 2“. Miguel Llansó saab sellega mingil määral hakkama, kuigi eneseteadlikkus röövib natukene seda võlu, mis sellised filmid paljudele nii eriliseks teeb.

    Tehnilisest küljest proovitakse filmis paari huvitavat asja, mis seda rikastavad. Eriefektid on üldiselt väga retrolikud ja tunduvad odavad ning kiiruga tehtud, kuigi nende kallal töötas mitmeid inimesi. Üks neist oli Paddy Eason, kelle professionaalne eriefektikarjäär on olnud väga kirju seoses Harry Potteri filmidega ja ka igasuguste muude anomaaliatega, nagu 1998. aasta „Tasujad“, mida ei soovitaks eriti kellelgi vaadata.

    Kui minnakse virtuaalreaalsusesse, on algul kõik kaader kaadri haaval kokku monteeritud nagu nukuanimatsioon, kuid seda pole filmis eriti palju, sest filmitegijad said aru, et sedasi kestaks filmimisprotsess liiga kaua. Tegelastel on virtuaalreaalsuses näo ees kuulsuste maskid, mille suuavasid liigutatakse, kui keegi räägib. Tegelased räägivad meelega väga kohmakalt, et tekitada piinlikkustunnet, mis on tihtilugu meeletult naljakas. Nalja muudab tõhusamaks veel see, et kõik tegelased on hiljem üle dubleeritud, sest filmitud oli ilma helita. Ning väidetavalt ei räägi filmi peategelase kehastaja Daniel Tadesse sõnakestki inglise keelt. Ka suurem osa teisi näitlejaid ei ole selles tõenäoliselt ülipädevad ning seetõttu on huulte liikumine ja meie kuuldav jutt kogu aeg humoorikalt sünkroonist ära. See annab tervele filmile sama maigu, mis oli eelmise sajandi teisel poolel paljudel Euroopas odavalt tehtud vesternitel, kuna ka neis kasutati tihti näitlejaid, kes ei osanud inglise keelt, ja nende kõne dubleeriti hiljem üle. Sama võtet kasutati omal ajal ka siis, kui näitlejal oli väga paks aktsent. Võibolla kõige kurikuulsam näide siin on 1970. aasta film „Herakles New Yorgis“, kus Arnold Schwarzenegger (siis veel varjunimega Arnold Strong) enne oma kuulsust üle dubleeriti, sest arvati, et nagu tema musklid, oli ka tema aktsent liiga tihke.

    Kõnealuses filmis suudavad näitlejad olla siiski vägagi karismaatilised ja tegelased sulanduvad maailma täiuslikult, tehes tihti väikseid mütsitõsteid vanadele ulmekatele ja ka natuke uuematele. Vahel teeb CIA ülem õlgu kehitamata suitsu üliarenenud tehnika ja koomas lamava agent Gagano kõrval, nagu oleks tegu mõne varase Ridley Scotti ulmekaga. Või vajutab Beta-Etioopia kung fu meister superkiiresti klaviatuuril suvalisi tähti ja numbreid ning ekraanile tuleb hetkeks sõnum, et sisestatud on arusaamatu tekst, mis matkib geniaalselt moodsamate filmide häkkereid. Absurdsed ja karikatuursed tegelased on selle filmi tugevaim külg, kuid kuna neid on nii palju, muutub järjepidamine seda raskemaks, mida kauem film kestab.

    Juba see, kuidas sündis üks film koostöös Hispaania, Eesti, Etioopia ja ka muude riikide vahel, tekitab kuhjaga küsimusi. Aga kõik, kes filmi loomisega tegelesid, tunduvad filme ja filmitegemist väga armastavat. Sellise kirega tehtud filme näha on väga nauditav, kuigi siin jääb pigem rohkem silma lava taga toimuv, tehnilised võtted ja ideede allikad, sest narratiivi originaalsust eriti pole. Kui olete noorem või keegi, kes tõenäoliselt pole piisaval hulgal filme vaadanud, et kõiki nüansse mõista, siis võivad pooled naljad filmis väga nõrgad tunduda.

    Autor: Joonatan Vahar

  • „Vastupidi“ ehk mis on ühist ühel teismelisel tüdrukul, sõjaaegsel päevikul ja tagurpidi kõndival kodutul?

    „Vastupidi“ ehk mis on ühist ühel teismelisel tüdrukul, sõjaaegsel päevikul ja tagurpidi kõndival kodutul?

    Jaapani film „Kontora“ ehk eesti keeles „Vastupidi“ ei ole tähelepanuväärne üksnes seetõttu, et ta tänavusel Pimedate Ööde filmifestivalil kõige magusama auhinna, grand prix’ noppis. Mitte ka seepärast, et tegemist oli filmimaailma esilinastusega. Ägedaks teeb selle hoopis asjaolu, et „Kontora“ imeilusa mustvalge pildi on loonud Eesti filmitegija, meie enda BFMi kasvandik Maxim Golomidov ning ka filmi stsenarist-režissöör-produtsent Anshul Chauhan ei ole üldsegi mitte Jaapani päritolu, vaid hoopis teises suures filmiriigis Indias sündinud ja kasvanud filmitegija. Tegemist on meeste teise koostööprojektiga, mis järgneb mängufilmile „Bad Poetry Tokyo“ (2018).

    Kuigi „Kontora“ tegevus toimub tänapäeval, on filmis tunda tugevat minevikuhõngu, samal ajal ka mingit maagilisust, mis ületab reaalsuse piire. See, mida näeme ekraanil, on teekond, mida peab kogema isiklikult ja kindlasti suurelt ekraanilt, sest Golomidovi eepilised mustvalged kaadrid, mis on tihti täis lõppematuid teid, metsa, riisipõlde ja avarusi, vajavad nautimiseks palju ruumi ja ekraanikaugust. Meenub mõni aasta tagasi ka Eesti kinodes linastunud ning võõrkeelsele Oscarile kandideerinud Ciro Guerra nõiduslik „Mao embus“ (2015), mis on küll geograafiliselt kauge ning narratiivilt ja sisult hoopis teistsugune lugu, ometi on neis midagi sarnast mustvalge pildikeele tohutult mõjuvas kasutamises looduse ja inimese suhete kujutamisel ning erilise atmosfääri loomisel. Teine põhjus, miks kinokogemus on selle filmi puhul väga oluline, on selle võrratu helitaust, mille eest Yuma Koda PÖFFil samuti ja õigustatult tunnustuse pälvis. Filmi muusika kõigub unistavast, unenäolisest ja nostalgiahõngulisest kuni mõistatuslikult peibutava, rahutu ning pinget tekitavani.

    Film räägib teismelisest tütarlapsest Sorast (Wan Marui), kes elab koos isa (Taichi Yamada) ja vanaisaga väikses Jaapani külakeses. Ühel päeval vanaisa aga sureb, jättes maha salapärase kasti, millest Sora leiab lenduriprillid ning vanaisa II maailmasõja ajal kirjutatud päeviku. Tüdruk otsustab isa eest oma leidu varjata ning hakkab seda lugedes õhinal jälgi ajama päevikus mainitud ja vanaisa poolt sõja lõppedes maha maetud „metallist käe“ leidmiseks. Samal ajal saabub külla kummaline tagurpidi kõndiv noormees, kelle Sora isa purjus peaga auto alla ajab ning kellega käitumisest on isal ja tütrel erinevad arusaamad. Üks on kindel: miski pole enam endine. Lahtirulluv sündmustejada viib tegelased ja vaataja otsima vastuseid küsimustele, mis ühendavad nii Jaapani kui ka ühe perekonna minevikku ja olevikku.

    Sora isa mängiv Taichi Yamada oli tegev juba Chauhani debüütfilmis. „Kontoras“ näeme tema muutumist endassetõmbunud, egoistlikust ja kibestunud mehest hoolivama isani. Yamada tegelaskuju ajab esialgu närvi oma põikpäisuse ja ükskõiksusega, hiljem elame talle kaasa tema katsetel tütrega uuesti kontakti leida. Wan Marui on Sora rollis sädelev ja võib julgelt eeldada, et teda saab suurtel ekraanidel juba peatselt taas näha. Trotsi täis teismeline, kes oma tegude ja Tokyosse kolimise unistuse varjus tegelikult otsib lähedust isaga, mõjub ekraanil tema esituses orgaaniliselt ja huvitavalt.

    Kõige intrigeerivam tegelane kogu loos ongi tagurpidi kõndiv noormees (Hidemasa Mase). Nii vaatajale kui teistele tegelastele jääb lõpuni saladuseks, kust ta tuleb, miks ta tagurpidi käib ja kes ta siis õigupoolest on. Kas tegemist on vanaisa inkarnatsiooniga või lihtsalt vaimselt „metsa poole“ inimesega, kelle ilmumine langes juhuslikult kokku vanaisa teise ilma minekuga?

    Nii vanaisa pärandatud päevik kui tagurpidikõndija tunduvat olevat vahendajad võõrandunud isa ja tütre üksteise taasleidmise loos. Järk-järgult sündivates minevikupaljastustes on mõlemal oluline roll. Tagurpidi kõndiv mees küll ei räägi, aga tundub mõistvat. Võib-olla pakuvad Sora ja selle perekond talle soojust ja kuuluvust, mille ta on mingil eluhetkel kaotanud ning mille juurde mees nüüd tagurpidi ringi uidates püüab tagasi jõuda? Võib-olla ongi ta kadunud vanaisa taaskehastus? Vaatajale jäetakse üsna vabad käed otsustamaks, milline lahendus õigem tundub.

    On üsna huvitav, et operaatoritöö on selles filmis just mustvalge, kuna Maxim Golomidov sattus Jaapani filmitööstusesse tegelikult tänu huvile ja oskustele värvikorrektsiooni alal. Ise on ta öelnud intervjuus PÖFFile*, et „Kontora“ puhul oli talle ja režissöörile eriti oluline just see, et värvid oleksid eemaldatud, et need ei hakkaks segama ja kujutatule liigseid tähenduskihte lisama. Selles osas on tal õigus: „Kontora“ oleks värvilisena kindlasti samamoodi hingematvalt ilus olnud, kuid just värvide puudus toetab müstilisust, võimaldab terasemalt tegelaste emotsioonidele pühenduda ning jätab õhku vaataja enda kujutlusvõimele.

    Filmis käsitletakse väga maiseid teemasid, nagu perekonnasuhted ja võõrandumine, majanduslikud raskused, väikelinna elu, sõda, kuid ei puudu ka teine, müstiline sfäär – seda sümboliseeribki eelkõige kummaline tagurpidikõndija. Kahe ja poole tunnise elamuse sisse mahub kohati ka natuke liiga venivaid kaadreid ja stseene, mille usutavasti oleks võinud täitsa rahus välja jätta, samas kostitatakse vaatajat üsna pööraste hetkedega, näiteks siis, kui Sora, isa ja tagurpidi kõndiv mees tantsivad ennastunustavalt tüdruku sünnipäevapeol. Need on ühtaegu nii kohatud kui ka ülihästi toimivad kaadrid. Samuti on suudetud hoida pinget kogu filmi ulatuses. Teost ei saa küll päris samasse ritta seada Jaapani vanameistrite Mizoguchi, Ozu või Kurosawa töödega, aga arvestades rahvusvahelist meeskonda, on suudetud luua siiski üks ääretult Jaapani-pärane film ning puudutada usutavalt ning inimlikult nii selle riigi ja inimeste minevikku kui ka olevikku.

    *https://poff.ee/intervjuu-eesti-operaatori-max-golomidoviga-kelle-kaamerasilma-labi-on-jaadvustatud-kaks-poffi-filmi-millest-uks-otse-jaapanist/

    Autor: Kati Vuks

  • „Malpaso“ – realistlik muinasjutt vendadest, kellest üks on valge nagu kuu ja teine must nagu öö

    „Malpaso“ – realistlik muinasjutt vendadest, kellest üks on valge nagu kuu ja teine must nagu öö

    Dominikaani päritolu režissöör Héctor M. Valdez toob vaatajani maalilise mustvalge pildikeelega, kuid tõsistest teemadest pajatava linateose. „Malpaso“ on tema kolmas, täispikk film, mis järgneb varem valminud lühifilmidele: dokumentaalile Kariibi rahvastest ja Dominikaani kultuurist pealkirjaga „República del Color“ (2015) ning romantilisele komöödiale „Melocotónes“ (2017). Sedapuhku on ta oma värske teose maailma esilinastuseks valinud just PÖFFi festivali, kus see võistleb põhivõistlusprogrammis.

    Mal paso tähendab hispaania keeles valet käiku, valet sammu. Eraldi võttes tähendab mal halba ja paso võib lisaks sammule tähendada näiteks olnut, juba möödunut. Nende teemadega tegeleb ka film – mineviku varjud, mis mõjutavad tegelaste olevikku, ning teod, mis viivad tagasipöördumatute tagajärgedeni. Malpaso on aga ka linnake Dominikaani Vabariigi ja Haiti piirimail, kus segunevad ja põrkuvad nii kultuurid, keeled kui ka ühiskondlikud probleemid.

    Lugu räägib 15-aastastest kaksikutest vendadest Cándidost ja Brauliost, kes elavad koos vanaisaga Malpaso lähistel keset mägesid ja tühjust. Braulio käib koos vanaisaga linnas turul sütt müümas, samal ajal kui Cándido kodu ja toidutegemise eest hoolitseb. Teda ei võeta kunagi Malpasosse kaasa. Põhjuseks on see, et ta on silmapaistvalt teistsugune. Cándido on nimelt sündinud albiinona ning vanaisa ja vend püüavad teda sedasi säästa kurjade pilkude ja jõhkra linnaelu eest. Kui aga vanaisa ühel päeval sureb, jäävad kaksikud omapäi ning neil ei jää muud üle, kui kolida Malpasosse. Nende elu muutub nüüd võitluseks ellujäämise nimel ning Braulio peab hakkama saama nii enda kui venna eest seismisega. Samal ajal näeb unistaja Cándido ehedaid unenägusid nende isa (keda kumbki elus kordagi kohanud ei ole) tagasitulekust.

    Filmi tegevuskoht Malpaso asub enamikule eurooplastest ilmselt suhteliselt võõras piirkonnas. Dominikaani Vabariik, mis paikneb Kariibi meres asuva Hispaniola saare idaosas, jagab saart lääneosas asuva Haitiga. Läbi ajaloo on kahe riigi vahel olnud küllalt rüselemist ning võitlust territooriumi pärast. Neid pingeid peegeldab ka filmis nähtav halastamatu linnaelu, kus valitseb kohalik gangster La Cherna ning igaüks on väljas vaid iseenda eest. Kuritegelik olelusvõitlus tundub olevat osa igapäevaelust. Filmi tõetruudusele mõjub kindlasti hästi ka see, et autorid on otsustanud filmida päris lokatsioonides Dominikaani-Haiti piiri lähistel. Vaataja viiakse maailma, mis tundub ühtaegu nii reaalne kui omamoodi maagiline, ning me saame osa atmosfäärist, mis valitseb paigas, kus segunevad kultuurid, rahvused, keeled ja minevik. Peale hispaania keele kuuleme filmis palju ka Haiti kreooli keelt.

    Filmitegijate otsus oma lugu mustvalgelt jutustada on osutunud sobivaks ja ka kõnekaks lahenduseks. Nagu piltki, on kaksikud väljanägemiselt kontrastsed – üks „must nagu öö“ ja teine „valge nagu kuu“, samamoodi nagu kirjeldatakse poeetilises muinasloos, mida Braulio vennale igal õhtul enne magamaminekut jutustab. Mustvalge pildikeel ei lase kaduma minna tegelaste ühelgi emotsiooninüansil. Samuti on olnud õnnestunud otsus kasutada peaosades mitteprofessionaalseid näitlejaid. Vennakesi kehastavad Ariel Diaz ja Luis Bryan Mesa, kelle rollid on mängitud tundlikult ja ausalt.

    Režissöör Valdezi jaoks olevat „Malpaso“ tema enda sõnul senise filmiloomingu kõige isiklikum ja südamelähedasem film. Seda on ka ekraanil tunda. Olgugi et tegemist on üsna raske ja nukra teemaga, on üldine emotsioon pärast filmi vaatamist siiski pigem helge. Üldmulje on nii sisuliselt kui vormiliselt terviklik ning lõpp annab vaatajale ruumi veel omaette mõtteid mõlgutada ka pärast seda, kui ekraan mustaks läheb.

    Autor: Kati Vuks

  • „Ainult 6,5“ – pingeline ja kaasahaarav pilguheit narkokaubandusele Iraanis

    „Ainult 6,5“ – pingeline ja kaasahaarav pilguheit narkokaubandusele Iraanis

    Läbi aegade populaarsemaid filme oma kodumaal Iraanis, võiks „Ainult 6,5“ – stsenaristi ja lavastaja Saaed Roustayi teine täispikk mängufilm – pakkuda palju kõneainet ka rahvusvahelisele publikule. Tegemist on filmiga, mida Iraan vajab: see on ühtaegu film oma kohast ning ajast, kainestav pilguheit kaasaegse Iraani mitmetele sotsiaalsetele valupunktidele, kuid samas ajatu ja tugeva üldistusjõuga lugu tänu üdini inimlikult ja mitmekülgselt tahutud tegelastele. Filmil on piisavalt tehnilist löögijõudu, et pidada seda viimaste aastate üheks pinevaimaks krimifilmiks, kuid selle lõikav sotsiaalkriitika on hääl, mis kinosaalist väljudes peas kajama jääb.

    Film algab tagaajamisstseeniga, mis lööb pika puuga ka ülekeskmisi Hollywoodi põnevikke. Samadi (eestlastele Asghar Farhadi „Lahutusest“ tuttav Payman Maadi) juhitud narkorühm korraldab reidi tarneahela pisemast mutrist narkomuula tabamiseks. Esiti vaikse pingega laetud sissejuhatus võtab sisse täistuurid, kui Samadi paarimees Hamid (Houman Kiai) näeb jahitava varjust, et too katuseid mööda põgenemise plaani haudub. Järgnev tagaajamine Teherani tänavail on muljetavaldav tehniline saavutus (esiletõstmist väärivad nii Bahran Dehghani montaaž kui ka Peyman Yazdaniani kirjutatud muusika), kuid „Ainult 6,5“ pakub ka ootamatuid süžeekäänakuid ning üllatusmomente – ühe sellise järel jääb politseinike kätte pakk uimasteid, jälitatavat ennast aga ei suuda nad leida.

    Situatsioonil on võmmidele pea saatuslikud tagajärjed. Olukord asetab nad korruptsioonist vohavas Iraanis ränkade küsimuste ette – kes tõestab, kust narkootikumid tegelikult pärit on? Oma töös tarmukad, vankumatud ja sihikindlad, ei ole narkovõmmid siiski valgesse rüütatud kangelased: nende meetoditele ning motiividele sageli varju heitev käsikiri paljastab narkokuritegude vastaste operatsioonide ning õigusemõistmise nõrgad lülid Iraani ühiskonnas. Nõnda jõuavad inkrimineerivad tagajärjed valesti täidetud raportina Samadile ja Hamidile järele – kord näeme üht, kord teist politseijaoskonnas käeraudadega paigale aheldatuna. Ometi ei paista keegi selle peale kaks korda silmagi pilgutavat. Süsteem toimibki nii – kassi-hiire mänguks tuleb peale narkovastase rindesõja valmis olla ka siseridades. See on osa süsteemist, nii nagu seda on pidev jälitus- ja kihutustöö, kahtlusaluste ja tunnistajate jõuline manipuleerimine ning ähvardamine eesmärgi saavutamise nimel.

    Eesmärk on tabada kurikuulus narkoärikas Naser Khakzad (Navid Mohammadzadeh) ning Samad ei pelga sihi saavutamiseks kõiki eelmainitud meetmeid jõuliselt rakendada. Khakzad – kõik on temast justkui kuulnud, keegi aga midagi ei tea, veel vähem et näinud oleks. Ometi suudab Samad ja tema rühm visalt väiksemaid kalu püüdes ka suure hai ümber silmuse sedavõrd koomale tõmmata, et peagi on tagaotsitu neil käes. Teravad ülekuulamisseansid, pingeline välitöö (sealhulgas muljetavaldav haarang eikellegimaal, kus elu hammasrataste vahele jäänud ühiskonnakiht hingitseb linnaäärsel mahajäetud ehitusplatsil suurtes pikkades betoontorudes) ning üleskruvitud emotsioonid teevad filmi esimesest poolest tempoka trilleri, kuid pärast Khakzadi tabamist nihutab režissöör Roustayi filmi fookust. Khakzad tabatakse luksuslikust korterist, luues terava kontrasti tema tegevuse ohvrite elutingimustega, kuid temagi on kaugel õnnest.

    Pannud vaataja kaasa elama võmmide ponnistustele, pöörab Roustayi filmi teises pooles tähelepanu hoopis narkoparuni motiividele ning ta püüdlustele iga hinna eest süüdimõistmise korral ees ootavast surmanuhtlusest pääseda. Sellega muutub ka linateose toon. Mida enam heidetakse valgust kriminaali sisekaemustele, seda melodramaatilisemaks film muutub. Paradoksaalsel moel on Khakzadi kehastav Navid Mohammadzadeh ise ka ankruks, mis ei lase filmil siiski sentimentaalseks muutuda. Tema rollisoorituse jõud peitub selles, kuivõrd üldinimlikult mõistetavaks ja kaastunnet esilekutsuvaks suudab ta mängida karjäärivalikul kurakätt keeranud kriminaali. Kui filmi pingelisemates episoodides on kuulda Freidkini „Prantsuse sidemehe“ (1971) kaja, on rõhuasetus kurjategija perekesksusele filmis „Ainult 6,5“ võrreldav David Michôdi „Loomariigiga“ (2010). Mõlema filmi soontes voolavad perekondlikud tunded – kuigi filmide adrenaliinisüsti tagavad tehnilise oskuslikkusega lahendatud põnevusstseenid, ei tähendaks need palju kõrgete emotsionaalsete panusteta.

    „Ainult 6,5“ on jõuline poliitiline kommentaar ja pingeline triller, mis ei unusta, et inimesed on need, kes annavad filmile selle tuksleva südame ning kelle kaudu avaneb filmi sotsiaalkriitiline sõnum kohalike võimude jõuetusest narkokuritegude ennetamisel ja tõkestamisel. Iraanis ootab narkootikumidega tabatut ühesugune karistus, olenemata uimastite kogusest: olgu selleks 30 grammi või 50 kilo, seadusest üleastujat ootab surmanuhtlus. „Miks teenida vaid 30 grammi, mitte 50 kilo pealt, kui risk jääb samaks?“ küsib film kurjategija seisukohalt, jättes kaheti mõistetavaks ka filmi pealkirja. Kas Iraanis saab olla „ainult“ 6,5 miljonit sõltlast, hoolimata narkopolitsei visadest pingutustest hoida see arv nii madal kui võimalik, kui film vihjab, et mõneti just õiguskeskkonna tõttu on see arv hoopis hüppeliselt mitmekordistunud esialgse ühe miljoniga võrreldes?

    Autor: Kristjan Kuusiku

  • „Psühhoosia“ – retk ühe mõistuse labürinti

    „Psühhoosia“ – retk ühe mõistuse labürinti

    „Psühhoosia“ ei loorita oma kavatsusi jõuliselt enesekindla ning stilistiliselt silmatorkavate lahendustega teostuse taha. Need mängivad stsenaristi ja lavastaja Marie Grahtø Sørenseni erakordse täispika mängufilmi debüüdi juures loo enesega võrdväärset rolli – tihti ongi just julged tehnilised võtted need, mis vaatajale lugu jutustavad, või õigemini, vaatajat loosse juhatavad, olles teeviitadeks sel süngel retkel läbi ühe häiritud mõistuse.

    Jenny (Victoria Carmen Sonne) mõistus on kui labürint, anna talle võimalus ja ta lohistab sind läbi kõigi selle süngete koridoride. Nii kõlab doktor Kleini (eestlastele kindlasti mitmest Taani projektist, hiljuti veel sel aastal linastunud „Ärtuemandast“ tuttav Trine Dyrholm) hoiatus Viktoriale (Lisa Carlehed), kui too saabub psühhiaatriakliinikusse uhketes rõivastes, mis sobiksid eelmise sajandi alguse moeriieteks, à la „Piknik Rippuva Kalju juures“ (Peter Weir, 1975). Aja ebamäärasusega mängimine on vaid üks võtetest, mida Sørensen kasutab ühest küljest vaatajale pidevalt mõista andmaks, et kõik pole tegelikult nii, nagu paistab, teisest küljest loomaks oma idiosünkraatilist mikrokosmost, kus kehtivad teised, tundmatud reeglid. „Oled sa dramaatilisusse kalduv?“ küsib alati range hoiakuga Klein enesetapmise uurimisele pühendunud Viktorialt, veendes teda, et Jenny ravi õnnestumise korral saaks naine hakkama erakordse teoga, milles paljud varem on põrunud (Jenny olevat psühhiaatrilisse asutusse ravile sattunud juba seitsmendat korda).

    Ehkki Viktorial puudub varasem praktika, paelub Jenny juhtum teda ning öiste randevuude ning vestluste raames üritab Viktoria õppida Jennyt nii hästi tundma kui võimalik. Kui Jenny küsib Viktorialt kord, kas too tõesti usub, et mõistab teda, vastab Viktoria lihtsalt, et tahab mõistma õppida. Mida rohkem nad koos aega veedavad, seda enam tuleb ilmsiks nende mõju teineteisele. Nad võivad küll erineda kui öö ja päev, olla erinevad energiad, milleks Jenny filmi sissejuhatavas monoloogis maailma jagab – ideaal ja iha –, kuid nende vahel on magnetiline tõmme. Viktoria meetod tema püüdlustes Jennyt mõistma õppida võtab üha ohtlikumad mõõtmed, kui ta lubab endal alluda Jenny mõtiskeludele suitsiidi teemal. Kuid kõik pole nii nagu paistab – viktoriaanlikes rõivastes naisterahvas trükib oma märkmeid vägagi kaasaegsesse rüperaali, tegelased justkui räägivad, kuid nende suud ei liigu, läbitungivad pilgud (eriti läbitungivad doktor Kleini puhul) sunnivad vaatajat pidevalt äsja ekraanil toimunut oma peas ümber mõtestama, otsima sellest omapärasest maailmast vihjeid, mis aitaksid otsad kinni siduda.

    Sørenseni täispikka debüüti on õigustatult võrreldud Bergmani loominguga ning Catherine Pattinama Coleman ei üritagi oma kaameratöös „Persona“ (1966) mõjutusi varjata, lastes võtmestseenides tegelaste nägudel justkui ühte sulada erakordselt intensiivsetes ja rabavates suurplaanides. Kaameratöö on selles filmis vägagi paika pandud, misanstseen hoolikalt mõõdetud – kaadrisse jäävate joonte rangus ja plaanipärasus viitab väljapääsmatusele, rõhub lõksus olemise tundele. Montaaž on samuti kujundatud tekitama rahutuse, ebakindluse tunnet: monteerija Linda Man ei järgi valdkonna käibetõde, et parim montaaž on nähtamatu. Hoopis vastupidi, paljud tehniliselt meeldejäävad lõiked on järsud ja karjuvad, ahendades vaataja tähelepanu parasjagu olulisele, kuid väga spetsiifilisele osale toimuvast. Selliste tehniliste võtetega loob Sørensen omaette maailma, milles tema tegelased elavad. Heaks võrdluseks just oma mikrokosmose loomise kohta võiksid olla Peter Stricklandi samuti tehniliselt väljapeetud ja omapärase stilistilise rõhuasetusega filmid „Berbeeria helistuudio“ (2012) ja „Burgundia krahvinna“ (2014) – tunnetuslikult paneks need samasse patta. Aeg ja ruum, kuigi eelkõige aeg, toimivad Sørenseni maailmas justkui teisiti. Samasugune ajast väljas viibimise tunne iseloomustab filmi „Piknik Rippuva Kalju juures“ (1975) maailma, mis võis samuti lavastajal filmi ettevalmistamise ajal meeles mõlkuda.

    „Psühhoosia“ hoiab vaataja põnevil loo keskmes oleva lynchiliku müsteeriumiga ning kuivõrd hästi see tal õnnestub, jäägu iga vaataja enda otsustada. Mainimist väärib küll, et see ei ole müsteerium müsteeriumi pärast, vaid tõhus loojutustamise vahend, mis koos eelmainitud tehniliste lahendustega mõjub terviklikult ning aitab režissööril teemat omapäraselt avada ja vaagida. Seetõttu ei tahaks panna filmile psühhoanalüütilise müsteeriumi silti – tõeline müsteerium peitub lavastaja jaoks enamas ja sellest enamast „Psühhoosia“ kõnelebki. Selles müsteeriumis laseb Sørensen vaatajail oma varbaid kasta alles siis, kui peategelane Viktoria on leidnud ekraanil lahtirulluvale olukorrale lahenduse ning selle ellu viinud.

    Ekraanil toimuv on lavastaja soov jagada omaenda kogemusi vägagi isiklikel teemadel, mida võidaks pidada tabuks või mida on kerge valesti mõista. Sørensen on leidnud viisi, mis on ühtaegu kaasahaarav ja mõtlemapanev. „Psühhoosia“ suudab efektselt luua oma mikrokosmose, andmaks edasi tegelaste tundeid ja mõtteid. Tugevad näitlejatööd ja silmatorkavad operaatoritöö ning montaaž toetavad režissööri igati ülesandes, mille ta on endale seadnud – aidata vaatajail lahti mõtestada, mida tähendab psühhoos ja mida see endast kujutada võiks. See on lummav ja kaastundlik pilk vaimuhaiguste maailma.

    Autor: Kristjan Kuusiku