Autor: Varvara Iljina

„Kuniks oksad painduvad“ on draama inimesest, kes jääb kinni väiksesse linna ja kaob selle olmes. Tegemist on noore Kanada filmitegija Sophie Jarvise debüütfilmiga, mille puhul ta on tegev nii režissööri kui stsenaristina. Ta on suutnud vapustavalt avada ja näidata maailma, mis tema enda sõnul meenutab talle oma lapsepõlve. Kuid ta unustas kas meelega või mitte, et tegelane peab filmi vältel arenema.

Robin, keda mängib vaimustavalt Grace Glowicki, elab oma õega väikeses virsikukasvatajate linnas, aga tema hallid argipäevad lõpevad. Töötades virsikute sorteerijana, märkab ta ühel päeval puuvilja sees putukat, mis paneb teda muretsema, ning teavitab sellest oma ülemust. Vastupidi Robini ootustele ei reageeri ülemus sellele mitte kuidagi ning jätkab virsikute korjamist (rõvedad kapitalistid!). Kuid Robin ei anna alla ja viib putuka teadlaste juurde, mille tagajärjel korjamine peatatakse ning terve linn tema vastu pöördub. Lisaks saab Robin teada, et ta on rase, kuid kuna lähim haigla on kaugel, siis lükkub abordi tegemine aina edasi.

Kumbki lugu ei vii aga kuhugi. Robini eesmärk muutub silmapilkselt – alguses on ta justkui huvitatud putukast, siis haaratud putuka leidmisest ning siis äkitselt (kohe järgmisel päeval) ükskõikne. Mida ta tahab? Tema teod ei vii teda eesmärgini, kui see tal üldse kunagi oli. Filmi lõpuks jääb ta samasuguseks, nagu ta oli filmi alguses. Kui konstantne ja stabiilne võib tegelane üldse olla? Isegi tema rasedus ei oma tema jaoks suurt tähendust, ta on nii suures segaduses virsikute pärast, et unustab nii lapse kui abordi tegemise. Tundub, et rasedus on lisatud vaid selleks, et Robinil kiiremini neuroos areneks.

Filmi hea külg on see, et peategelane näeb välja huvitav ja ebaloomulik. Robini näol on märgatav akne, ta kannab iseloomulikke riideid, tema figuur ei vasta tavastandarditele ning ta on küürus. Aga just see annab talle loomulikkuse ning näitab, et ta on inimene, ning – mis kõige tähtsam – ekraanile ei projitseerita tavalisi ilustandardeid. Kuid tegelane ise on tühi. Temaga juhtuvad õudsed asjad, mis peaksid teda lükkama muutuma, kuid seda ei toimu. Tema motiivid jäävad ebaselgeks ning filmi teema korporatsioonidest, kes mõtlevad ainult kasumile, on küll iseenesest hea, aga originaalseks seda pidada ei saa.

Ainuke asi, mis teeb selle filmi vaatamisväärseks, on operaatoritöö. Terve film on võetud 60 mm filmilindile, mis annab edasi suvise meeleoluga sooja atmosfääri ning näitab linna, tema elanikke ja tegelasi realistlikult. Pildid ise räägivad vaatajaga ning tunded on edastatud sõnadeta. Head muljet tugevdavad ka hästi valitud lokatsioonid.

Aga ilusad linnavaated ei kompenseeri läbitöötamata süžeed, mistõttu film mõjub pealiskaudsena. Tekib hulk vastamata küsimusi peategelase kohta, tema motiivid on ebaselged ning tegelane ise ei arene. Minu arvates ei pea tegelane filmi jooksul küll alati muutuma, aga kuna selles filmis juhtuvad Robiniga ebatavalised sündmused, mis eeldavad muutumist, siis ei peaks Robin jääma samasuguseks nagu algul.

Autor: Varvara Iljina

---

“Kuniks oksad painduvad“ (Until Branches Bend, 2022)
Riik: Kanada
Kestus: 1h 38min
Linastub PÖFF26 Debüütfilmide võistlusprogrammis

Režissöör: Sophie Jarvis
Stsenarist: Sophie Jarvis
Produtsendid: Tyler Hagan, Sara Blake, Magali Gillon-Krizaj, Michela Pini, Olga Lamontanara
Operaator: Jeremy Cox
Monteerija: Kane Stewart
Muusika: Kieran Jarvis
Osades: Grace Glowicki, Alexandra Roberts, Quelemia Sparrow, Lochlyn Munro, Cole Sparrow-Crawford jt

Film „Tavalised tegelased“ on düstoopiline lugu peategelaste ja kõrvaltegelaste klassiebavõrdsusest. Seda vaadates ilmneb huvitav dissonants: filmitegelased mängivad filmitegelasi, ning see muudab filmi uskumatult usutavaks. Seda on väga raske seletada, kuid tundub, et näeme ekraanil mitte filmikaadreid, vaid pärisinimesi, kes elavadki ekraanil. Päriselu atmosfääri tugevdab fantastiline värvivalik ja originaalne, kuid täiesti usutav filmimaailm ning lisaks sellele ka suurepärane näitlejatöö (kui nad mängida ei oskaks, siis leiaksid nad end ju „tagaplaanilt“).

Kujutage ette, et istute montaažilaua taga ning teie ees on lõputu hulk video- ja heliribasid, igas ribajupikeses on filmistseen, milles on pea- ja kõrvaltegelased. Mis nendega juhtub, kui teie pilgud pöörduvad tegelastest eemale? Nad lähevad koju ja puhkavad pärast rasket tööpäeva. Rikas ja edukas peategelane läheb oma villasse, kõrvaltegelane liigub aga aeglaselt nõukogude brutalistlikus stiilis ehitatud betoonmajja puhkama. Aga kuidas on lood nendega, kes kumbagi kategooriasse ei kuulu? Mis siis, kui kangelane ei ole värviline nagu teised, vaid on pärit mustvalgete filmide ajastust või „jumalad“ teisest maailmast ei osanud valida õigeid näitlejaid ja nüüd üks alati väsinud mees peab mängima toatüdrukut nimega Hilde? Sellised teistsugused inimesed keelatakse ära, neid peetakse ohtlikeks marginaalideks ja pannakse elama omaette getosse.

Filmi peategelane on nn poolevereline – tema isa on peategelane ja ema kõrvaltegelane. Nii käib Paula (Fine Sendel) peategelaste koolis, kus ta õpib näitlemist, kuid isa otsingutel saab ta teada nendest tegelastest, keda ühiskond ei aktsepteeri. Paula nagu iga noor idealist peab võimatuks leppida sellega, et ühiskonda saab jagada parimateks ja halvemateks. Temast saab ainuke lüli kahe maailma vahel – normaalse ja selle, millest ühiskond loobunud on.

Kui osavalt segab see film ühiskonnasatiiri filmimaailmaga! Lõppude lõpuks peame kõik end mõnikord tavalisteks tegelasteks ning mõne inimese fraasid võivad meenutada ettekirjutatud dialooge. Aga kuidas teile meeldib tsensuuriaparaat, mis tekitab tegelase suu kohale tsensuuriruudud, mis ei lase sõnagi öelda? Kas pole see muinasjutt? Rääkimata neljanda seina lõhkumisest, kui võimuomajad üritavad lõigata välja stseeni, mis ei läinud plaanipäraselt. Või kaadritevahelise maailma olemasolust, mis viitab religioonile, inimeste vajadusest teada seda, mis on nende eest varjatud.

Filmi süžee on kindlasti noorukitele mõeldud – esimene armastus, sõpruse väärtus ja rasked suhted vanematega – ning filmist kujuneb pigem muinasjutt, kuid selles tõstatatud küsimused suudavad puudutada südant, panevad mõtlema elu üle ja rõõmustavad sellise maailmaga, millest keegi pole varem mõelnud.

Autor: Varvara Iljina

---

“Tavalised tegelased“ (The Ordinaries, 2022)
Riik: Saksamaa
Kestus: 2h 00min
Linastub PÖFF26 programmis “Festivalide paremik”

Režissöör: Sophie Linnenbaum
Stsenaristid: Sophie Linnenbaum, Michael Fetter Nathansky
Produtsendid: Laura Klippel, Britta Strampe
Operaator: Valentin Selmke
Monteerija: Kai Eiermann
Muusika: Fabian Zeidler
Osades: Fine Sendel, Pasquale Aleardi, Christian Steyer, Michael Pink jt

Film „H4Z4RD“ on krimidraama kiirete autode armastajatele, mida eristab teistest sarnastest filmidest ootamatu huumor ja vaimustav operaatoritöö. Film meenutab parimate traditsioonide kohaselt GTA mängude seeriat, kuna siin on nii gangsterite tülisid narkootikumide pärast, tohutu verehulgaga vägivalda ning muidugi ka kiireid autosid linnamaastikke läbimas.

Süžee on valusalt lihtne, skeem vana, kuid töötav: minevikus gangster, aga praegu eeskujulik pereisa Noah, rumala hüüdnimega HAZARD (Dimitri ‘Vegas’ Thivaios, kes on ka lisaks filmi produtsent), otsustab vastu võtta viimase tööotsa. Tema onupoeg Carlos (Jeroen Perceval) on just vanglast välja saanud, kuid see ei peata teda ohtlikku mängu tagasi tulemast. Ilmselt on ta üks neist inimestest, keda parandab ainult haud. Tal on vaja raha teenida ja lihtsaim viis seda teha on ühelt ohtlikult tüübilt narkootikume varastada ja need edasi müüa. On ainult üks probleem – tal puudub autojuht. Õnneks sobib Noah autojuhirolli ideaalselt.Ta satub sõidukiga sellistesse kohtadesse, kuhu tavalise autoga tavaolukorras kindlasti kunagi ei läheks, ning sellega juhtub igasuguseid asju. Autot püütakse määrida, purustada ja ära viia.

Selle filmi ilu peitub detailides. Siin on selliseid hetki, mil hoiaks peast kinni ning suu jääb üllatusest ja originaalsusest lahti. Või läheb jäledustundest kinni. Iga kõrvaltegelane on läbi mõeldud ning sobib hästi loodud filmimaailma. Jääb tunne, et käitutakse loomulikult, hoolimata sellest, et tihti tehakse asju, mida tavaelus ei näe, nagu näiteks auto vägistamine. Filmis on ka üllatavalt palju dialooge ja rekvisiite, mis saavad loo jooksul uue tähenduse ning on peategelase jaoks hiljem kasulikud. Näiteks kaheeurone münt, mis on Noah’l autos kaasas kohe filmi algusest peale, mängib hiljem suurt rolli. (Kui lähete filmi vaatama, proovige kindlasti ära arvata, kuidas. Olen kindel, et see ei õnnestu!)

Operaator, kes on istunud suurema osa filmimise ajast ilmselt autos sees, on tõeliselt meisterlikult ära kasutanud väikese ruumi. Ma pole üheski filmis näinud nii erinevaid autokaadreid. Operaatoritöö leidlikkus rõõmustab silma kohe filmi avastseenis, mida filmitakse justkui bensiinipaagi vaatepunktist. Aga see on alles algus. Filmis leidub kaadreid nii autopeeglitest, mis stseeni käigus puruneda või autost eemale lennata jõuavad, kui ka väljalasketoru vaatepunktist ning isegi autos viibinud inimeste seest. Kõige igavamateks kaadriteks on esiakna vaade timelapse’is, kui tegelane liigub punktist A punkti B. Tekib tunne, et see on lisatud vaid selleks, et kronometraaži kunstlikult pikendada. See siiski ei riku üldist muljet.

Koormus ajule on selle filmi puhul minimaalne, nii et tõsise kino austajad sellest katarsist ei saa. Kuid olgem ausad, sedasorti filmisõbrad filmi ilmselt vaatama ei satugi. Need aga, kes ootavad verd, kaootilisi ja naljakad süžeepöördeid ning vapustavat operaatoritööd, leiavad sellest filmist kindlasti rõõmu.

Autor: Varvara Iljina

---

“H4Z4RD“ (2022)
Riik: Belgia
Kestus: 1h 28min
Linastub PÖFF26 programmis “Öised värinad” ja Kinoffi Põhiprogramm

Režissöör: Jonas Govaerts
Stsenaristid: Trent Haaga, Jonas Govaerts, Stef Lernous
Produtsendid: Dimitri ‘Vegas’ Thivaios, Peter De Maegd, Tom Hameeuw, Lize Lefaible
Operaator: Dries Delputte
Monteerija: Maarten Janssens
Muusika: Adam Wiltzie
Osades: Dimitri ‘Vegas’ Thivaios, Jeroen Perceval, Jennifer Heylen