Autor: Triin Rennit

  • „Apteeker Melchior. Timuka tütar“ on medikament liigse mõttetegevuse vastu

    „Apteeker Melchior. Timuka tütar“ on medikament liigse mõttetegevuse vastu

    Tõeline armastus, verine mõrvamüsteerium ja ajareis keskaegsesse Tallinna – Melchiori saaga kolmas osa kubiseb klišeedest, kuid kellele siis klišeed ei meeldiks?

    Olemata näinud Melchiori esimest osa „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“ või teist osa „Apteeker Melchior. Viirastus“ ega tutvust teinud Hargla raamatutega, vaatasin filmi „kõige lollima“ võimaliku vaataja perspektiivist. Ja see, mis ma nägin, kohutas mind. Sest see meeldis mulle! Teadlikuna oma ebapopulaarsest arvamusest võin olukorrast välja lugeda kahte võimalikku stsenaariumi. A: kas lapsena lugemata jäänud kohustuslik kirjandus hakkab varje heitma minu analüüsivõimele, mis on täpselt nii nõrk, et mitte läbi näha isegi Melchiori filmi mõrvaloost, või B: ma olen väsinud „suurest kunstist“ ja tunnen naudingut süžeest, mida on lihtne jälgida, ilma liiga palju mõtlemata.

    Apteeker Melchiorit kehastanud Märten Metsaviiru näol ilmnes pooleteise tunni pikkuse filmi jooksul umbes-täpselt kolm erinevat emotsiooni. Tüdinud. Tüdinud koos väikese pisaraga. Võidurõõmus, ent ikkagi tüdinud. Kui minu võimuses oleks filmi juures midagi muuta, siis vajutaksin klišeetordile veel ühe sefiirikommi peale ja valiksin peategelast kehastama mõne värvikama (võimekama?) näitleja. Aga eks elus võidagi need, kelle näost midagi välja ei loe ja lõpuks suudab vaataja iga rüütli enda jaoks valgeks printsiks mõelda. Seega ehk oli kõik siiski taotluslik. Ning ei saa eitada fakti, et Melchiori ja Timuka stseenis Keterlyni ärasaatmisel hakkas endalgi silm läikima.

    Eestlastele on ikka meeldinud enda üle nalja teha ning väikekodanliku kangelaslikkuse üle ironiseerimine mõjus filmis väga lõbustavalt. See on kaval trikk, sest siis ei oskagi öelda, kas näitlejatöö oli halb või hea – kõik oli piisavalt naeruväärne, et olla nauditav. Kindlasti ei ole Melchiori puhul tegemist tõsise ajastudraamaga, kuid kogu toore huumori keskel tekkis tegelaste vastu siiski teatav sümpaatia ja kaasaelamine. Ja see on juba suur võit, mida nii mitmedki „tõsiseltvõetavad“ filmid ei suuda tekitada. Lõpuks on just narrid ja kaabakad need, kelles alateadlikult iseennast ära tunneme…

    Keskaegse maailma loomise kohta saan vaid öelda üht – müts maha. Muidugi on asju, mida oleks saanud teha paremini, kuid olemasolevate vahenditega oli loodud set, mille atmosfäär oli usutav ja ei pannud otsima pisivigu. Armas keskaegne Tallinn, mille elu sa tahad uskuda ja sellest osa saada. Asjatundlik kostüümi- ja grimmikunst hoidsid illusiooni kenasti üleval.

    Kui otsida selle toreda etendusliku filmi nõrgimat lüli, oli see minu jaoks helikujundus. Kohtades, kus see oleks võinud esile tulla, kumises vaikus ning neil hetkedel, mil oleks usutavuse eesmärgil tahtnud kuulda olustikku, oli see kaetud ebameeldiva tapeetmuusikaga. Helid loovad siiski suure osa meie maailmast ja on kahju, kui on tunda, et need on jäänud tähelepanuta.

    Samuti võib diskuteerida Melchiori supervõime üle leida süüdlane igas kuriteos. Kui oleks tegemist aastaga 2020, võiks ta ju olla osaline „Selgeltnägijate tuleproovist“ ja keegi ei kahtlekski tema võimetes. Filmis aga igatseks näha rohkem pusimist ja mõttetööd – kivinäoga aknast välja vaatamine on muidugi tore, aga minu kogemuses ei ole see veel ühtegi elu tupikseisu lahendanud. Teeb kadedaks, kui kellelegi õiged vastused nii lihtsasti kätte tulevad. Teisalt endale vastu rääkides – kuidas muidu saaks teha vaid pooleteisetunnise filmi mõrvamüsteeriumist, mis võtaks Eesti politseil aega lahendada poolteist aastat?

    Kui Melchior ei jää meelde ei ülemäära hea ega ka mitte halva kinoteosena, saab seda meenutada lihtsalt ühe muheda ajaviitefilmina. Kindlasti tekkis huvi võtta kätte mõni Indrek Hargla raamat ja kasutada veidi rohkem ajumahtu süžee lahenduskäikude lahtimõtestamiseks. Huumor on kosutav ja nii on seda ka elu traagika. Tore on vaadata, kui film iseennast liiga tõsiselt ei võta.

    Autor: Triin Rennit

    “Apteeker Melchior. Timuka tütar“ (2022)
    Riik: Eesti
    Kestus: 1h 35min

    Režissöör: Elmo Nüganen
    Stenarist: Indrek Hargla, Olle Mirme, Elmo Nüganen
    Operaator: Mihkel Soe
    Monteerija: Marion Koppel
    Muusika: Liina Sumera
    Osades: Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Hele Kõrve, Alo Kõrve jt

  • „Voodisse aheldatud“ – meditatiivne sõit Ameerika mägedel

    „Voodisse aheldatud“ – meditatiivne sõit Ameerika mägedel

    Kuidas jutustada lugu läbi mälestuste, aeglaselt avanevate mõttemustrite ja voodisse aheldatud peategelase? Mongoolia režissöör Byamba Sakhya on sellegipoolest suutnud selle pikkamööda, kiht kihi haaval lahti rulluva loo täita katkematu pinge ja ootusärevusega. „Voodisse aheldatud“ on meisterlik film, mis laseb vaatajal osa saada nii meditatiivseist hingeotsinguist kui ka peadpööritavast sõidust pahupidi pööratud inimsuhetes.

    Film põhineb samanimelisel raamatul, mille autoriks on Mongoolia kirjanik Ayurzana. Raamatu postmoderne stiil ning julge sõnavõtt sealse ühiskonna tabuteemadel kujundasid teosest uue laine alusepanija möödunud kümnendi Mongoolia kirjanduses. Raamatule toetudes on ka filmis tugev rõhk sümbolitel ja metafooridel, mille kaudu puudutatakse selliseid keerulisi teemasid nagu suhted ja seksuaalsus, lapsepõlvetraumad, saatus ning enda tegude eest vastutamine.

    Loo peategelane on 26-aastane kirjanik, kelle argipäev paneb noormehe silmitsi seisma liialt suure vaimse pingega. Ta tülitseb aina rohkem oma kihlatuga, mõistmata, mille pärast. Ta kirjutab oma raamatut hingega, aga kirjastada seda ei soovita. Lisaks sellele on noormehel keerulised suhted isa, ema ning iseendaga. Ühel hommikul, kui pinget on kuhjunud juba liiga palju, otsustab kirjanik voodist mitte enam tõusta. Ta laskub sügavale mälestustesse, proovides mõista nii ennast kui inimesi enda ümber, meenutades möödunut ja kohtudes sees pulbitseva viha ning hirmuga. Langenud enesehaletsusse, vajab mees tõelist jõudu, et uuesti voodist tõusta. Kuid kas inimene saab muutuda ja seni mõistmatut mõista, elades vaid oma mõtetes?

    Olles voodisse aheldatud, võib peategelase jaoks kell küll peatuda ja ajataju kaduda, kuid filmiloo edasiandmisel on nimelt aeg üks kõige tähtsamaid sümboleid, millest lähtub nii kaameratöö, helirežii, montaaž kui ka muidugi stsenaarium. Kella tiksumine on kogu filmi läbiv juhtmotiiv, mida kuuleme nii omaette kui ka sellele üles ehitatud heliloomingu sees. Ühtlasi imiteerib ka kaameraliikumine kellapendli tiksumist. Muudkui edasi-tagasi, siia-sinna. Terve film mõjub kui rännak ajas, kus leiame end reaalsusega vaheldumisi kord kirjaniku varasest lapsepõlvest, kord tema ema nooruspõlvest, järgmisel hetkel juba mõne kolmanda tegelase meenutustest.

    Teiseks võtmekujundiks, millele lugu toetub, on korduvus. Mida tähendab elus ringiratast liikumine? Kuidas pääseda hävituslikesse mõtte- ja käitumismustritesse suletusest? Kuidas rongilt maha astuda ja lõpuks ise oma suund valida? Korduvalt näeme ootamatuid POV-kaadreid Ameerika mägedel tühjalt kihutavast rongist, mis ükskõik mis nurga alt vaadatuna ikka ringiratast sõidab. Päevast päeva kulgeb see samal trajektooril – nii nagu filmitegelaste eludki. Korduvust ja ringisümboolikat kohtab ka kunstnikutöös ja filmimuusikas.

    See, et filmis puuduvad värvid, süvendab tunnet kordustest ning kunstilisusest veelgi enam. Täiendavalt sümbolirohkele loostruktuurile ei ole ka tegelaste jutuajamised üksüheselt mõistetavad, vaid peidavad endas filosoofilisi mõtteteri. Peale peategelase läbielamiste on narratiivi põimunud mitmed paralleellood, mis kujutavad tegelaste tõlgendust armastusest. Nende jutustused on justkui luule, mis suhete ja saatuse teemadel erinevaid tahke avab. Metafoorsus on filmi niivõrd sügavalt juurdunud, et koguni mõni tegelaskuju näib kehastavat hoopis midagi suuremat – näiteks saatust.

    Kogu sümboolikale vaatamata on lugu siiski arusaadav ja iga vaataja saab vastavalt iseenda läbielatule filmist mõne hea mõttelõnga kaasa võtta. Olgugi et peategelase metamorfoos toimub sõna otses mõttes voodis lebades, on tegu siiski väga põneva vaatamisega. Mongoolia kultuur võib tunduda kauge ja võõras, kuid nagu peategelasest kirjanik filmi lõpus tabavalt sõnab – „In the end, we are all the same“ –, nii polnud ka minul tegelaskujude elulisuse tõttu nendega samastumisega raskusi. „Voodisse aheldatud“ on suurepärane näide stiilipuhtusest, esmaklassilisest kaameratööst ning tõeliselt nauditavast helikasutusest.

    Autor: Triin Rennit

    “Voodisse aheldatud“ (Хэвтрийн хун, 2020)
    Riik: Mongoolia
    Kestus: 1h 54min
    Linastus PÖFF24 põhivõistlusprogrammis

    Stsenarist ja režissöör: Byamba Sakhya
    Produtsendid: Ariunaa Tsepenpil, Naranbat Bayasgalan
    Operaator: Tuvshintugs Badral
    Monteerija: Byamba Sakhya
    Osades: Battulga Ganbat, Ariunchimeg Tumursukh, Dorjsuren Shadav, Oyunzul Dorjderem, Battogtokh Ravdan

  • Tsoi – elu pärast

    Tsoi – elu pärast

    „Tsoi“ on režissöör Alexey Uchiteli mängufilm, mis pealkirja järgi laseb arvata, et kinolinale jõuab lugu legendaarse rokkansambli Kino asutajast ja lauljast Viktor Tsoist – kuid seda ekslikult. Tõtt-öelda veedab Tsoi terve filmi helesinises kirstus ja loo tegevus leiab aset hoopis lauljast maha jäänud omaste vahel. Roki-iidoli surm vapustas tervet maailma, kuid mida võisid tunda need, kes lahkunut kõige paremini tundsid? Need, kes olid Kino palavalt armastatud lugude sünni juures? Selles omanäolises teekonnafilmis annab režissöör edasi oma mängulise nägemuse sellest, millised võisid olla Tsoi lähikondlased ja millised nende leinast ajendatud sündmused.

    Filmi juhatavad sisse dokumentaalkaadrid Viktor Tsoist esitamas lugu „Spokoynaya Noch“. Loo nukker kõla loob kohe kurbliku meeleolu ja annab aimu eelseisvast traagikast. Dokumentaalkaadreid Tsoist saab filmi jooksul näha veel paaril korral ning nende raskemeelsus paneb tundma omamoodi aukartust, mille kõrval filmi lavastatud osad kohati liiga kergelt ja ebausutavalt mõjuvad.

    1990. aasta 15. augustil Viktor Tsoi surmaga lõppenud autoavariid on kujutatud vahetult pärast avakaadreid. Isegi kui teadsin sündmust ette aimata, tabas avariistseen mind ootamatult. Ei mingit aeglaselt pinget kerivat helifooni ega ettehoiatavaid vihjeid juhi väsimuse või kiiruse ületamise kohta. Kõigest üürike pilk kassettmakile ja sekundiline tähelepanematus põhjustab surmava kokkupõrke vastutuleva bussiga. Nii nagu päris eluski – ei mingit build up’i, et saaksid ennast õnnetuseks ette häälestada.

    Kokkupõrke järel filmi fookus muutub ja tähelepanu alla satub avarii teine osapool – bussijuht Šelets. Šeletsi jaoks ei ole sekeldustesse sattumine midagi uut ja isegi see õnnetus ei näi teda eriti kõigutavat. Mehe ükskõiksust üritab tulihingeliselt muuta sündmust uurima saadetud prokurör Ilze, kelle tunded bussijuhi vastu on naist ka varem armastatule määratud karistusi vaidlustama sundinud. Ka seekord tuleb Ilze ideele, kuidas meest avariis süüdimõistmise eest päästa. Nimelt tuleb Šeletsil taas bussi rooli istuda, võtta peale Tsoi surnukeha ja ühes lauljast maha jäänud lähiringkonnaga laip Lätist Leningradi transportida. Kaasa tulevad nii Tsoi produtsent, fotograaf, pisipoeg, armuke kui ka naine oma uue mehega. Kui Šeletsil õnnestuks oma avariisse kaasatust piisavalt kaua varjata ja sellel teekonnal reisijatega sümpaatia luua, on lootust, et tõe päevavalgele tulles on omaste kohtuotsus tema üle kasvõi veidi leebem.

    Seega räägib film tegelikult bussijuht Šeletsist. Kuigi loosse on segatud palju teisi tegelasi, ei ole neid vaatajale kuigi palju avatud. Kasutatud on palju suuri plaane, ent siiski jäävad nii Tsoi naine, eksnaine kui ka ülejäänud reisijad vaatajale emotsionaalselt kaugeks ning nende motiivid ja olemus suuresti varjatuks. Mitmed paralleellugudena lahti rullunud suhteküsimused jäävad veel ka filmi lõpus vastuseta.

    Suurepärase sooritusega jääb siiski silma Tsoi pisipoega Ženjat mänginud Maria Peresild, kelle süütus ja avatus kõik bussis viibijad kokku toob ja lahkarvamustele vaatamata ühisele kaastundele innustab. Ka Šeletsi kehastanud Evgeniy Tsyganovi näitlejatöö on silmapaistev. Algul endast kalgi ja matsliku mulje jätnud, muutub mees sündmuste edenedes märkamatult sümpaatseks ja paneb oma aususe ja iseendaks jäämise oskuse tõttu end imetlusega vaatama. Ilze väljapakutud plaanist hoolimata ei hüppa Šelets nahast välja, et bussis viibijate heakskiitu lunida, ja tänu sellele saab tema sees varjul olev headus päriselt omaste tähelepanu. Hetkiti tekib tunne, nagu oleks Šelets ise Tsoiga kõige sarnasem ja talle ülejäänud tegelastest lähemal seisev, hoolimata faktist, et nad kunagi enne õnnetust ei olnud kohtunud. Filmi lõpp annab samuti aimu, et just bussijuhi jaoks ei lõpe see lugu veel nii pea – Viktor Tsoi jääb temaga igaveseks kaasas käima.

    Hoolimata omapärasest lähtepunktist ja taustal kõlavatest armastatud Kino lugudest ei osutunud film minu jaoks köitvaks. Retkel Lätist Leningradi ilmneb tegelaste teel küll teatavaid takistusi, kuid üldiselt puudub lool läbiv pinge ja kulminatsioon. Pidevalt leidsin end võrdlemas vaadatavat 2018. aastal valminud Kirill Serebrennikovi filmiga „Leto“, mille kaasahaaravus ja tegelastevaheline sünergia äratasid Kino justkui uuesti ellu. „Tsoi“ minu jaoks sellist energiat luua ei suutnud. Samuti tajusin kaamera liikumist kohati väga väsitavana.

    Filmi tugevustest tooksin esile lisaks Ženja ja Šeletsi tegelaskujudele veel osava valguskäsitluse, millel oli ühes muusikaga oluline roll melanhoolse tunnetuse loomisel. Samuti jäid meelde mõned huvitavad helilahendused, mille puhul algul vaevumärgatavad motiivid, nagu näiteks kojameeste hõõrdumine esiklaasil või kassetilindi krõbin, omandasid stseeni edenedes olulise tähenduse ja mille kõla muutis ekraanil oleva veelgi emotsionaalsemaks ja tähendusrikkamaks. Oskuslikult oli kasutatud ka vaikust, tekitamaks ootusärevust ja vaikus-enne-tormi-pinevust.

    Hoolimata filmitegijate avaldusest, et tegemist ei ole biograafilise filmiga, vaid väljamõeldud süžeega, on Viktor Tsoi pojal selle kohta teine nägemus. Praeguse seisuga on mees režissöör Alexey Uchiteli kohtusse kaevanud ja taotleb filmi keelustamist. Seega soovitaks ma tõelistel Kino fännidel film siiski ära vaadata, nii kaua kuni see veel võimalik on.

    Autor: Triin Rennit

    „Tsoi“ (2020)
    Riik: Venemaa, Läti
    Kestus: 1h 37min
    Linastub PÖFF24 programmis “Värsked hoovused” ning KinoFF põhiprogrammis

    Režissöör: Alexey Uchitel
    Stsenaristid: Alexandr Gonorovskiy, Savva Minaev, Alexey Uchitel
    Produtsent: Alexei Uchitel, Elena Bystrova, Philipp Pastukhov, Pavel Gorin
    Operaator: Yuriy Klimenko
    Osades: Evgeniy Tsyganov, Mariana Spivak, Paulina Andreeva, Igor Vernik

  • „Rätsep“ – hargnevad niidid ja detailide mikrokosmos

    „Rätsep“ – hargnevad niidid ja detailide mikrokosmos

    „Rätsep“ on kreeka-saksa päritolu Sonia Liza Kentermani esimene täispikk mängufilm, mis esilinastus maailmale 2020. aasta PÖFFil debüütfilmide võistlusprogrammi avafilmina. See on muinasjutulik lugu eneseotsingutest, üha kiiremini muutuvas maailmas kohanemisest ja lootuse võidukäigust. Sündmustik leiab aset Ateenas, pakkudes vaatajale peale peategelase kasvamisloo ka ülevaate Kreekat raputanud majanduskriisist, millest tingitud ühiskondlikud muutused muudavad igaveseks ka loo peategelase elu.

    Nikos (Dimitris Imellos) on viiekümnendates eluaastates rätsep, kes on oma ametile truu olnud juba 16-aastasest saati. Võiks arvata, et pikk karjäär ja rikkad kogemused on mehest kujundanud tõelise oma ala spetsialisti, kelle ateljee ukse taga on alalõpmata huviliste järjekord. Kuid Nikose elu on kandnud teda teisi radu pidi. Oma ateljeed tal pole, kuna mees teenib endiselt oma ülimalt nõudlikku isa Thanasist (Thanasis Papageorgiou), kelle armastus ülikondade vastu näib kohati kordi suurem armastusest poja vastu. Kuid muud peret Nikosel pole, tegelikult pole tal ka sõpru peale üheksa-aastase naabritüdruku Victoria (Daphne Michopoulou). Nikos on ka ise nagu väike laps, kes hoolimata oma kõrgest east käib endiselt isa selja taga ja pole seetõttu kogenud eneseteostust ei töös ega armastuses. Siiski ei saa keegi meist igavesti lapseks jääda ja nii peab Nikos isa tervise ootamatu halvenemise tõttu võtma vastutuse ateljee eest ja tegema kõik võimaliku meeste ühise elutöö püsima jäämiseks. Olgu selleks kasvõi nii pöörane idee nagu ülikondade asemel pulmakleitide sepitsemine. Peaasi, et õmblusmasinad töötaks!

    „Rätsep“ ei ole mitte ainult kaasahaarav jutustus, vaid ka meisterlik visuaalne illusioon, mis laseb vaatajal tajuda maailma täpselt nii, nagu teeb seda üks peensusteni tähelepanelik rätsep. Heledad pastelsed toonid, äärmuslik fokuseeritus detailidele ning kogu filmi vältel Nikosele väga lähedal püsimine tõmbavad vaataja justkui pisikesse mikrokosmosesse, mis aitab meil mõista Nikose mõttemaailma, tema lapsikut naiivsust ja heatahtlikku püüdlikkust. Võimendatud on paljud Nikose seisukohalt olulised helid: õmblusmasina ratta pöörlemine, pedaali korrapärane taktimõõt, nööpnõelte klõbin karbis. Tänu hea tunnetusega helikeelele ärkavad hoogsad pisted ekraanil ellu ja õmblemisest saab tõeline sümfoonia. Detailidel rajaneva maailmavaate aitab luua ka äärmiselt kitsa teravussügavuse kasutamine, mille tõttu on enamikus kaadrites fookus vaid kõige olulisemal objektil. Valdav osa loost tuuakse vaatajani, kasutades detail- ja suuri plaane. Säärane kaameratöö võimendab Nikosega samastumist ja kaasaelamist tema ponnistustele. Fookusest välja jääv udune maailm loob maagilise ja unenäolise atmosfääri, mis hoolimata tegelaste realistlikust portreteerimisest tekitab tunde muinasjutust, milles võib juhtuda kõike. Ja nagu muinasjutule kohane, ilmub ka Nikose ellu hea haldjas – südamedaam Olga (Tamilla Koulieva), kes aitab mehel võlgadesse uppuvat rätsepatöökoda päästa.

    Lisaks Nikose loole avab film ka Kreeka kultuuri ja ühiskonna olemust. Näha võib traditsioonilisi Kreeka pulmi koos lustaka tantsu ja muusikaga ning ühe tavalise pere töid ja toimetusi, einestamist ja suhtlusviisi. Põnevat vaatepilti pakuvad kaadrid Ateena rahvarohketest turgudest ja silmapiiri taha laiuvatest mägiküladest. Siiski tõstatab film küsimusi, mis ei kõneta ainult kreeklasi, vaid on aktuaalsed tänapäeva maailmas laiemalt. Milleks me oma tööd teeme? Kellele me seda teeme? Mida teha, kui meie pakutaval toodangul pole enam turul kohta? Kuidas hakkama saada maailmas, kus kvaliteedi trumpab üle kvantiteet, traditsioonidele sülitatakse ja võtmesõnadeks on „odavalt“ ja „kiiresti“?

    Kenterman on leidnud viisi esitada raskeid küsimusi mängleva kerguse ja optimismist pakatava tonaalsusega. „Rätsep“ on film, mis parandab tuju ja kostitab ootamatute naerupahvakatega. Dimitris Imellose näitlejatöö on üdini nauditav ning Nikose tegelaskuju areng pakub rahuldustunnet ja usku ka kõige raskemate raskuste ületamise võimalikkusesse. Ja juba selle tunde pärast tasub filmi vaadata.

    Autor: Triin Rennit

    „Rätsep“ (Raftis/Ράφτης, 2020)
    Riik: Kreeka, Saksamaa, Belgia
    Kestus: 1h 35min
    24. PÖFFi Debüütfilmide võistlusprogrammis

    Režissöör: Sonia Liza Kenterman
    Stsenarist: Sonia Liza Kenterman, Tracy Sundeland
    Operaator: George Michelis
    Montaaž: Dimitris Peponis
    Osades: Dimitris Imellos, Tamila Koulieva, Thanasis Papageorgiou, Stathis Stamoulakatos, Dafni Michopoulou