Autor: Lennart Mathias Männik

  • „Veel üks hingetõmme“ – räppmuusika ilu ja valu

    „Veel üks hingetõmme“ – räppmuusika ilu ja valu

    Türgi stsenarist ja režissöör Nisan Dağ on olnud minule kui algajale filmivaatlejale seni tundmatu. Daği esimene mängufilm oli 2014. aastal linastunud „Üle mere“ („Across the Sea“), mis keskendub ülimalt romantilisele loole mehe ja naise vahel. Pärast tema teise mängufilmi „Veel üks hingetõmme“ (inglise keeles “When I’m Done Dying”) nägemist mõistan, et režissööri käekiri on üllatavalt omanäoline. Klassikalise pildiga on kombineeritud räppmuusika ja animatsioonid.

    Ausalt öeldes pole ma kunagi olnud eriline räpi austaja, kuid antud film tõi selle maailma lähemale kui kunagi varem. Türgi väikses agulis rullub lahti pilt potentsiaalsetest räpparitest ja nende energiat täis elust. Lisaks sellele näeme kenakest lugu kahe noore inimese armastusest. Paraku, nagu paljudes noorte elu käsitlevades filmides, ei saa ka siin läbi ilma pidude ja narkootikumideta. Narkomaaniast läbi põlenud andeka muusiku narratiiv on kõigile kindlasti tuttav.

    „Veel üks hingetõmme“ on romantiline lugu armastajapaarist, kes leiab üksteist Istanbuli dramaatilise elu keskel. Kahe peategelase suhet kasutatakse filmis hüppelauana, et käsitleda riigi sügavamaid probleeme: sotsiaalmajanduslikud lõhed ja kasvav probleem surmava sünteetilise uimasti bonzai tarvitamisega. Pildi üldine vaba käsitlus, kaadrite kiire liikumine inimeselt inimesele ja tegelaste valmisolek riskida kõigega hoiab energiataset ka kogu loo mõttes kõrgel. Peale selle on kahe karismaatilise tegelase, 19-aastase räppari Fehmi (Oktay Çubuk) ja priviligeeritud taustaga DJ Devini (Hayal Köseoğlu) vaheline keemia tugev ja veenev. Nende vahel tekkinud armastus annab tõuke ka loominguks ning filmi jooksul näeme, kuidas noored üheskoos muusikat loovad. Filmides juhtub aga ikka nii, et kui miski näib toimivat ideaalselt, laguneb see paraku mõne aja pärast koost. Sedasi juhtub ka kahe noore vahelise säraga. Kuid vaatajale õpetab see kindlasti paljugi, eeskätt seda, milline võib olla maailm ühes julmas Istanbuli linnaosas.

    Filmis portreteeritud tänavamelu peamine osa on narkootikum: Fehmi püüab oma sõltuvust varjata, aga tema allakäik filmi jooksul on sünge paratamatus, mis saab äkilise hoo sisse just sel hetkel, kui tema bänd saab esimese suure võimaluse laiema publiku ees esineda. Paraku läheb narkootikumide tõttu kõik luhta. Filmimaastikul on tihti näha, kuidas mõnuained on juba iseenesest narratiivi osa. Minu vaatevinklist häirib see pisut silma, sest küsimus on selles, kas filmis, kus mängivad noored, peavad kohal olema ka narkootikumid. Siinse loo puhul on see pigem häiriv, noorte arengut ja elulaadi oleks võimalik ka teisiti näidata. Siiski tuuakse allkultuuri telgitagused kinno animeeritud ja traditsioonilise pildi harmoonias, mis loob hübriidselt uue filminaudingu. Innovaatilises kontektstis on režissööri taotlus arusaadav.

    Muusika, mida filmis palju kasutatakse, on matslik, lihvimata ja vihane räpp ning taustaks elektrooniline helifoon. Helikeele keskmeks on Femhi enda riimid, mis pakuvad vaheldust elule slummis, kus tema ja ta räpparist partner Yunus (Eren Çiğdem) elavad ja inspiratsiooni ammutavad.

    Kui vaataja esimest korda peategelase Fehmiga kohtub, on noormees segaduses ja täieliku laostumise äärel. Kõndides mööda korterit, mida ta jagab oma isa ja homoseksuaalse venna Erdemiga, otsib ta sularaha. Vend rullib bonzai-sigaretti ning tervet ruumi valdab sünge äng. See ja paljud teised stseenid panevad suuremat pilti vaatama. Kas tõesti elatakse sedaviisi? Režissöör lülitub korduvalt tavapildilt käsitsi joonistatud animatsioonile, et jäädvustada peategelase sisemaailma ja sisemist häält. Fehmi maadleb sõltuvusega, millest pole kerge lahti saada. Ekraanil sümboliseerib animatsioon kujutluspilti tema enda peas.

    „Veel üks hingetõmme“ annab värske vaatenurga Türgi noortekultuurile. Kui film ka kinolinal liigset tuntust ei kogu, leiavad selle loodetavasti üles voogedastusplatvormid, mis on huvitatud muusikast ja noorte elu keerdkäikudest. Filmist ilmneb moraal, et mõnuained võivad luhta ajada ka kõige tugevama armastuse ja teha lõpu elu unistustele. Räppmuusikaga ei peaks ilmtingimata käsikäes käima pidutsemine ja narkootikumid, ehk oleks aeg mõelda rohkem sisulistele ja inimlikele väärtustele. Seda püüab režissöör ka vaatajale edasi anda.

    PÖFFi põhivõistlusprogrammis osalenud film pälvis parima režissööri preemia. Noorele filmitegijale Dağile on see kindlasti suur tunnustus, mis avab rohkesti uusi uksi ja kontakte. Usun, et žürii tegi igati õige valiku. Režissööri visioon ja isikupära kerkivad seda kirglikult kaasahaaravat filmi vaadates esile. Suurt rolli mängis eeldatavasti see, kuidas filmilavastaja oskas süüvida sotsiaalse keskkonna tumedatesse telgitagustesse, pannes inimese saalis kaasa elame noortele tegelaskujudele ja nende maailmale.

    Autor: Lennart Mathias Männik

    “Veel üks hingetõmme“ (Bir Nefes Daha, 2020)
    Riik: Türgi, Saksamaa, USA
    Kestus: 1h 37min
    Linastus PÖFF24 põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Nisan Dağ
    Produtsendid: Muge Ozen, Jessica Caldwell, Jim Wareck, Yagmur Unal, Kanat Dogramaci, Dorothe Beinemeier
    Operaator: John Wakayama Carey
    Monteerija: Kristen Swanbeck, Özcan Vardar
    Osades: Oktay Çubuk, Hayal Köseoğlu, Ushan Çakir

  • “Lapsuke” – teekond emaarmastuseni

    “Lapsuke” – teekond emaarmastuseni

    Hispaanias tuntud režissööri Juanma Bajo Ulloa loodud emotsionaalne ja kõhedust tekitav film „Lapsuke“ (originaalpealkirjaga „Baby“) toob vaatajani sünge ja sügava loo fantaasiarikkas maailmas, mille keskmes on neli tegelast ja kus pole mitte ühtegi sõna dialoogi.

    Teos jutustab loo noorest narkosõltlasest (Rosie Day), kes on kaotanud kontakti oma jõuka perekonnaga ning langenud nii madalale kui võimalik. Selle kõige keskel võtab naine kodus vastu iseenda sünnituse, millega toob võikasse maailma uue elu, süütu ja puutumatu beebi. Tal pole tööd ning pere toetusele ei maksa loota. Raha napib toiduks ja isegi lapsele pole midagi pakkuda, sest naise ainus eesmärk on osta narkootikume ja alkoholi. Viimases hädas ei jäägi tal muud üle, kui müüa oma vastsündinud laps inimkaubitsejatele. Naine kahetseb peagi oma otsust ning leiab endas jõudu ja südikust, et laps üles otsida. Otsingutel jõuab ta kummalise majani, kus elavad koos vanem naisterahvas (Harriet Sansom Harris), tolle albiinost teenija (Natalia Tena) ning üks kummalise kõnnakuga tüdruk (Mafalda Carbonell). Hirmutav maja ning kõhedust tekitavad elanikud panevad peategelase proovile, olgu selleks enda varjamine suures lagunenud majas või võitlemine lapse ja enda eest.

    Bajo Ulloa kinematograafiline käekiri on ülimalt isikupärane ja paljude meelest ka vastuoluline. Ta võitis juba oma esimese mängufilmiga „Butterfly Wings“ (1991) San Sebastiani filmifestivalil Kuldse Merekarbi. „Lapsuke“ on Ulloa kuues täispikk mängufilm. Kindel on see, et linateos tõmbab tähelepanu. Ka siis, kui täielikus vaikuses ekraanil toimuv ei pruugi vaatajani jõuda, on film omas mahlas erakordne. Väljendub see ennist mainitud dialoogi puudumises ja uudsetes leidudes, kombineerides looduse ilu ja narratiivse pingestatuse.

    Film hirmutab ja hoiatab, protagonist käib läbi õuduste kadalipu, kus õpib ajapikku oma last armastama ning tunneb ka kaotuse kibedat valu. Veider lagunenud maja saab narkootikumide kõrval tema järgmiseks proovikiviks, mille juures ta püüab kõigest väest mitte vahele jääda, sest keegi ei tea, et ta end sealsete elanike eest varjab. Vaatajale näidatakse seda peamiselt pinge ja põnevuse tekitamiseks, kui neiu on ennast peaaegu sisse mänginud, kuid viimasel hetkel päästab teda ootamatult kas albiino või veidra kõnnakuga tüdruku tegevus. See on lihtne viis, kuidas tähelepanu ekraanil hoida ning ümbritsevat saali kuulates see ka toimis. Paraku kasutati deus ex machina’t kui imekombel kellegi kolmanda läbi pääsemist korduvalt ning filmi teises pooles ei tundunud see enam usutav.

    Kinotükk hiilgab oma kujundite poolest. Vahelduvat montaaži kasutades jookseb paralleelselt pealtnäha kaks lugu: peamine, naistegelast ja tema last puudutav ning rohked detailkaadrid putukatest ja loodusest. Filmi lõpus sulanduvad need kokku üheks tervikuks. Kõige enam on ekraanil ämblikke. Seda sümbolit lahti mõtestades jõuame tagasi inimese olemuse juurde ja sinna, kust me kõik tuleme. Loomariigis valitseb toiduahela ja muude bioloogiliste struktuuride näol tasakaal ja seda pole võimalik vägisi muuta. Nimelt ei ole kellelgi suuremat armastust lapse vastu kui tema enda emal. Kutsikad kasvavad kiiresti iseseisvaks, kuid inimlapsel võtab see aastaid aega. Nii nagu ämblikud koovad ülima täpsusega oma võrku, koob ka inimene enda ümber turvalist keskkonda, kus olla. Peategelasest naisele on oluline olla kaitstud, selle tunde avastab ta imikut süles hoides.

    Lisaks sellele jookseb filmist läbi religioosne joon: metsas elav lastega kaubitseja on vaatamata kõigele sügavalt usklik. Film on üles võetud Hispaania ja Prantsusmaa piiri lähistel ning usul on oluline roll sealses külaelus. Usk liidab ja annab lootust, seda vajab ka Harriet Sansom Harrise tegelaskuju oma kurja ja õela poole tasakaalustamiseks.

    Hoolimata filmi tekstivaesusest on see sisustatud rohkete metafooridega, olgu nendeks lagunenud maja, kus soovitakse elada materiaalses rikkuses, või hoopis lastekaubitsejast naise kiindumus maasikatesse. Üllatuseks maasikad muudavad vana naise justkui leebemaks ja inimlikumaks. Need loovad omamoodi rahuliku meeleolu. Muljetavaldav on ekraanil vaadata kaunist loodust ja eksootilist võttepaika, kuid loo tervikut silmas pidades oleks tahtnud rohkem näha emotsionaalset mängu, mitte niivõrd pinge loomist. Omal kohal on narkosõltlasest naise tegelaskuju, kes teeb läbi ema metamorfoosse arengu. Ta heitleb filmi vältel oma elu eest. Viimaks õnnestubki tal põgeneda, võõras laps süles, kuid emaarmastus on tekkinud ning seda pole enam võimalik murda.

    „Lapsuke“ on tegelikkuse ja fantaasia piiril kõikuv lugu, mis kätkeb dramaatilist trillerit. Seda vaatama minnes tuleks ennast eelhäälestada enamaks, kui oleme harjunud nägema ja kuulma.

    Autor: Lennart Mathias Männik

    “Lapsuke“ (Baby, 2020)
    Riik: Hispaania
    Kestus: 1h 43min
    Linastub PÖFF24 Põhivõistlusprogrammis

    Stsenarist, režissöör ja produtsent: Juanma Bajo Ulloa
    Operaator: Josep M. Civit
    Monteerija: Demetrio Elorz
    Osades: Rosie Day, Harriet Sansom Harris, Natalia Tena, Mafalda Carbonell, Charo López

  • „Karneval“ – tillukese provintsielu erinevad tahud

    „Karneval“ – tillukese provintsielu erinevad tahud

    Karneval on teatavasti rahvapidustus, mida peetakse vahetult enne paastu algust. Samanimelise filmi tegevus leiab aset Argentina ja Boliivia piiri ääres, kus karnevaliga tähistatakse surnud hingede saabumist tagasi vaimsesse ellu. Linateoses hargneb lahti sündmustik, mille keskmesse jäävad vanglast vabanenud isa ja tantsijast poeg.

    Elu Argentinas Jujuy provintsis pole sugugi lihtne. Cabra (Martín López Lacci) on nooruk, kelle unistuseks on saada professionaalseks malambotantsijaks. Karnevali ajal toimub tema elu kõige olulisem võistlus ja ta on selleks kogu hingega valmis. Harjutades koos treeneri ja trennikaaslastega on Cabral selge siht see konkurss võita. Vahetult enne viimaseid proove saab vanglast välja tema isa (Alfredo Castro), kellel on paraku sootuks teised plaanid. Isa püüab teha poja ees head nägu, kuid taustal sepitseb plaani riigist välja smugeldada kaks veoautokoormat kaupa. Kriminaalne maailm murrab Cabra ema südame. Isa ja ema suhete soojenemist ja taas lõhenemist vaatab pealt noor Cabra, kes on seadnud sihiks elada vaid tantsule.

    Argentina päritolu Juan Pablo Félixi kiiduväärt „Karneval“ on meisterlikult filmitud. Eelkõige torkab silma, kuidas toimivad ühiselt hoogne kaameratöö ja keskendumine tegelaste näoilmetele. Näiteks filmi vaieldamatult põnevaim stseen salakaubavedamisest on üles ehitatud pelgalt Cabra, isa ja ema nägude suurtele lähiplaanidele. Lugu kannab hoogsalt edasi mõlema peategelase müstiline olek, ühtaegu võrgutav ja ohtlik. Selle katsumusrohke maailma ja Lõuna-Ameerika pampade vahele põimuvad malambotantsijate sammud ja lood.

    Režissööri esimene täispikk film köidab vaatajat kaameratöö ja värvika helipaletiga. Diegeetilise helina on kasutatud lisaks traditsioonilisele Argentina muusikale ka elektrofolgi sugemetega muusikapalu. Sügiseses pimeduses viibiv eestlane leiab Argentina mägialade võimsates vaadetes õhku ja ruumi, mida kinosaalis ühes tegelastega hingata. Kaader, kus värvilistes kostüümides kuradid saabuvad mäejalamilt allapoole, mõjub ühel ajal sürrealistlikult ja metafoorselt. Jääb mulje, et kuradite saabumisega inimeste ellu tahetakse näidata Cabra isa vabanemist vanglast. Nimelt on see värvikirev kaader paigutatud trellide tagant väljaastumisega samale ajajoonele.

    Seda filmi saab liigitada nii põnevust tekitavaks road movie’ks kui ka südamlikuks draamaks. Saalis oli kuulda vaikset naeru ning tunda kaasaelamist mõlemale peategelasele, olenemata isa vääratest kavatsustest taas kriminaalsesse maailma sukelduda.

    Noor Martín López, kes mängib peategelast Cabrat, on rolli justkui loodud. Kuuldavasti otsis meeskond professionaalset malambotantsijat, kellel oleks kindlasti pikad juuksed. 200 kandidaati hiljem leiti Martín ning noormees teeb oma esimese suurepärase filmirolli. Vähene dialoog, kuid terav pilkude ja miimika mäng annab tema karakterile energiat juurde. Pikad juuksed ja malambotants viitavad hobuse kujundile Argentina kultuuris kui tugevuse ja vastupidavuse sümbolile. Malambot tantsivad tavakohaselt vaid mehed ning see on üles ehitatud peamiselt jalalöökidele, mis imiteerivad hobuse kappamist ja jõulisust. Säärane vastupidavus väljendub ka Cabra olemuses, olgu selleks vastuhakk ema uuele mehele või oma isa tegude üleelamine.

    Filmi teine silmapaistev roll on Cabra isal, keda mängib tuntud Tšiili näitleja Alfredo Castro. Kusjuures sobiv näitleja leiti kõigest kaks kuud enne võtete algust. Tõelise meistrina on tal rohkesti filmis mängimise kogemust ja seda on selgelt näha tema karakteris. Erilise meisterlikkusega väljendab ta isa armastust poja vastu. Kui Cabra on sattunud politseiga pahuksisse relva smugeldamise eest üle piiri, on isa see, kes poja eest seisab. Siiski jääb mulje, et Cabra peab isa pärast pidevalt kannatama – küll ei jõua ta proovi ja jääb oma elu kõige olulisemale võistlusele peaaegu hiljaks. Süveneme filmis üheaegselt isa kuritegelikku ellu ja noore tantsija unistustemaailma. Vaatajana tekib küsimus, millise tegelasega peaks ta filmi jooksul samastuma. Meile avatakse mõlemat tegelast, kuid lõpuni jääb häguseks tegelik juhtroll – on selleks siis isa või poeg? Ilmselt tuleb vaatajal kohaneda ja leida mõlemalt endale parasjagu oluline mõttekild.

    Tantsija professionaalsus on silmatorkav. Liigutuste täpsus ja sünkroonsus annab filmi üldisele olekule veelgi teravust juurde. Siinkohal on märkimist väärt filmi viimane stseen. Cabra on vaevu jõudnud tantsuvõistlusele ning nende malamboansambel astub lavale. Pealtvaatajad on täielikus joovastuses, kui Cabra ja tema kaaslased võimsalt Argentina rahvamuusika saatel tantsivad. Sellega pannakse filmile punkt ning jäetakse vaatajale võimalus juba ise edasi mõelda. Isa lahkub saalist, vaatama jääb vaid ema ning edasine on juba ajalugu.

    Põhja-Argentina külje all lahti rulluv lugu kirest tantsu vastu ning isa ja poja suhetest niihästi soojendab südant kui paneb ka mõtisklema, kui hästi me elame siinpool ookeani. Juan Pablol on õnnestunud panna vaataja kaasa elama kahele tegelasele korraga, kasutades sealjuures lisaks lavastatud stseenidele ka dokumentaalkaadreid. Film kõnetab, paneb mõtlema, aga laseb ka pelgalt kinotooli vajuda ja nautida linal toimuvat.

    Autor: Lennart Mathias Männik

    „Karneval“ (Karnawal, 2020)
    Riik: Argentiina, Boliivia, Brasiilia, Tšiili, Mehhiko, Norra
    Kestus: 1h 38min
    24. PÖFFi Debüütfilmide võistlusprogrammis

    Stsenarist ja režissöör: Juan Pablo Félix
    Operaator: Ramiro Civita
    Montaaž: Luz Lopez Mañe, Eduardo Serrano
    Osades: Alfredo Castro, Diego Cremonesi, Mónica Lairana, Martín López Lacci