Selle aasta PÖFFi „Värskete hoovuste” programmis linastuv draama „Amira” räägib lihtsate võtetega keerulise, samas mõjusa loo ühest Palestiina perekonnast. Filmi režissöör Mohamed Diab on eelnevalt silma paistnud tabavate lugudega Egiptuse ühiskonnast (nt 2010. aasta „Cairo 678” ja 2016. aasta „Clash”) ja sama terava pilgu pöörab ta meeleheitlikele valikutele, milleni palestiinlased juba üle poole sajandi kestnud konflikti jooksul on viidud. Diabi uus film on taas saanud ainest tõsielust – sadadest Palestiina lastest, kelle isad istuvad eluaegses vangistuses Iisraeli vanglas ning kes on eostatud smugeldatud sperma ja kunstliku viljastamise teel.
„Amira” nimitegelane (Tara Abboud) on säärane laps, 17-aastane tüdruk, kelle (nagu tema kogukonnagi) jaoks on isa Nuwar (Ali Suliman) suur kangelane, kes märtrina vangis istub. Amira ja ta õpetajast ema Warda (Saba Mubarak) on selle tõttu harjunud teatavate privileegidega ning saavad elada üpriski rahulikku elu. Tütarlapsel on kirg fotograafia vastu ning ta lohutab oma igatsust isa järele, luues fotolavastusi neist kahest maailma eri paikades reisimas.
Vaikne vastupanu ja regulaarsed külastused vanglasse isa juurde on saanud igapäevaks ja ühel sellisel külastusel koos emaga tuleb jutuks teisegi lapse saamine, millega Amira elavalt kaasa läheb, kuid mille peale ema kidakeelseks jääb. Nuwar peale käima ei hakka, eriti kuna selle korraldamine vajaks taaskord smugeldamist, kuid Amira jääb resoluutseks – isa on ohverdanud palju ja väärib veel üht last.
Warda soostub, kuigi teatava ebalusega, ja plaan läheb käiku. Kuid enne viljastamisprotseduuri selgub, et Nuwar on viljatu ja olnud seda terve elu. See omakorda tähendab, et Nuwar pole Amira tegelik isa. Ranges islamiühiskonnas võib tegeliku isa selgumine tähendada nii Wardale kui ka Amirale väljalõikamist oma pere- ja kogukonnast, kuid Diab suunab fookuse rohkem hoopis ema ja tütre omavahelistele ja sisemistele konfliktidele. Mõlema hirmud ja pettumused on palju elavamad kui see, mis vihjamisi neid ümbritsevate inimeste reaktsioonidest peegeldub. Warda keeldub ütlemast, kes on Amira tegelik isa, ning tütrel jääb üle vaid hakata süüdlast otsima. Teravam ühiskondlik valupunkt avaldub loo jooksul, kui saladus laheneb ja Amira aina meeleheitlikumaid valikuid tegema hakkab. Siinkirjutaja seda lahendust avaldama ei hakka, lootuses, et lugeja ise filmi näha saab.
Filmi üks intrigeerivamaid motiive Lääne vaataja silmis võib olla paaril korral kõlav laul neitsi Maarjast – islamiusus on Maryam õnnistatuim ja austatuim naisterahvas, kes sünnitas Jumala tahtel eelviimase prohveti Isa, keda meie kristlikul kultuuriväljal tunneme Jeesusena. Laulu sõnad ja asetus filmis annavad Warda vaikimisele ja seesmisele kannatusele pühaliku tooni. Viimases stseenis kõlab laul taas, rõhutades seekord märterlust ja saates väga rabavat visuaali, mis võib Lääne vaatajas vastakaid tundeid või äratundmist tekitada.
Lihtsa juhtumianalüüsiga osutab Mohamed Diab mitmele valukohale Palestiina ühiskonnas ja näitab, milliste lahenduste poole säärastes olukordades inimesed pöörduma peavad. Ühe tütarlapse lugu räägib vähesega palju palestiinlaste meeleheitest ja vastupanust, Palestiina naiste positsioonist kogukonnas, kuid ka perekondlikust konfliktist ja nooruse ängistusest ning eneseotsimisest. PÖFFil näeb tänuväärselt sageli lugusid mõlemalt poolt Iisraeli-Palestiina piiri (ja paljudest maailma paikadest, mille mõttemaailmale siinsel publikul on vähem ligipääsu) ning kuigi ilusaid lahendusi suudab kunst pakkuda harva, annab see rahvusvahelisele publikule inimlikul tasandil aimu kaugemate ühiskondade hoovustest, konfliktidest ja kogemustest.
Järgmisena on Mohamed Diab suunanud oma anded popkultuuri ja on seotud Marveli superkangelasesarja „Moon Knight” projektiga. „Amira” linastus PÖFFil 12. novembril ning linastub veel 17. ja 18. novembril.
Autor: Martin Nõmm
“Amira“ (2021)
Riik: Egiptus, Jordaania, Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia
Kestus: 1h 38min
Linastub PÖFF25 programmis “Värsked hoovused”
Režissöör: Mohamed Diab
Stsenaristid: Mohamed Diab, Khaled Diab, Sherin Diab
Produtsendid: Mohamed Hefzy, Daniel Ziskind, Moez Masoud, Hany Abu-Assad, Amira Diab
Operaator: Ahmed Gabr
Monteerija: Ahmed Hafez
Muusika: Khaled Dagher
Osades: Saba Mubarak, Ali Suliman, Tara Abboud, Waleed Zuaiter, Ziad Bakri