Belgia lavastajate duo Raphaël Balboni ja Ann Sirot on varem silma paistnud ühiselt tehtud lühifilmidega. „Meeletult elus“ on nende paljulubav hüpe täispikkade filmide maailma. Film käsitleb keerulisi ning raskeid teemasid, fookuses on ühe pere toimetulek olukorras, kus 30ndates Alexi (Jean Le Peltier) emal Suzanne’il (Jo Deseure) diagnoositakse semantiline dementsus, progresseeruv neurodegeneratiivne haigus, millele puudub ravi. Ometi on Balboni ja Sirot’ film tänu suurepärasele tasakaalule olukorra nii tõsiselt kui ka läbi huumoriprisma käsitlemisel sedavõrd soe ja elujaatav, et nakatab oma optimismiga ning innustab elu armastama kogu selle hullumeelsuses.
Alex ja Noémie (Lucie Debay) on 30ndates paar, kes mõtlevad lapse saamise peale, teevad vastavaid plaanegi. Alexi ema Suzanne on oma poja ja tema partneri üle õnnelik ning toetab neid igal võimalusel. Suzanne’i käitumine aga hakkab aja jooksul üha imelikumaks muutuma. See algab väikestest momentidest (hajameelsus, tühistatud krediitkaart, invakohale parkimine), kuid peagi ilmneb, et naisel on õnnestunud juba mõnda aega oma halvenevat terviseseisundit edukalt varjata. Muude avastuste seas tuleb välja, et ehkki Suzanne on viimased aastad töötanud kunstimaja juhina, on ta saanud samal ajal ka pensionit, mille tagajärjel on tema võlg riigi ees üle 30 000 euro.
Alex viib ema arstlikule läbivaatusele, mille käigus naine ei suuda arsti järel viit sõna järjest korrata, kuna ei suuda neid meeles pidada. Suzanne’il diagnoositakse semantiline dementsus, progresseeruv neurodegeneratiivne tõbi, mis muudab järsult inimese käitumist. Suzanne’i käitumine muutub päev-päevalt üha veidramaks ning etteaimamatumaks. Temast saab omamoodi laps, kelle eest Alex ja Noémie peavad hakkama hoolt kandma, pannes enda lapsesaamise plaanid tagaplaanile. See aga mõjutab paari omavahelist läbisaamist märkimisväärselt. Koos peavad nad kuidagi uue reaalsusega toime tulema.
Kuigi see kirjeldus võib jätta mulje, et tegemist on raske filmiga, pole see sugugi nii. Raskest teemast hoolimata on film pigem kerge vaatamine, mis ei ürita millegagi vapustada ega midagi enneolematut öelda, vaid kujutada sellist olukorda niivõrd elulähedaselt kui pooleteise tunni jooksul võimalik. Eluläheduse saavutamiseks toetusid Balboni ja Sirot’ oma näitlejaskonna võimekusele juba käsikirja kirjutamise protsessis. Paljud stseenid mängiti ja harjutati läbi, alles näitlejatega koostöö põhjal pandi kirja stsenaarium (lähenemine, mida ka britt Mike Leigh on mitme filmi puhul tõhusalt rakendanud). Ning näitlejatöö mõjub väga loomulikult, leides suurepärase tasakaalu draama tõsiduse ning kohati väga musta, aga elulise huumori vahel. Eriti väärib esiletõstmist Suzanne’i osatäitja Jo Deseure, kes suudab olla nii filmi tragöödia kui ka komöödia allikas ja kese kogu linateose vältel, ta sooritus pakatab pöörasest energiast, mis hoolimata tegelase kurvast käekäigust nakatab elujaatava optimismiga.
Just seesama elujaatav optimism on see, mille vaataja kinosaalist väljudes kaasa võtab. Samavõrd, kui see film on naisest ja haigusest, mida ta põeb, ning sellest, kuidas haigus naise ning ümbritsevate elusid mõjutab, on see ka film leppimisest. Alexi ja Noémie suhtumine uude reaalsusse ning lähenemine sellele, nende toimetulekumehhanismid on erinevad. Noémie mõistab küll olukorra tõsidust, kuid ei lase sel end toimetulekuvõimetuks muuta, mis aga näib aset leidvat Alexiga. Noémie tahab, et paar oma eluga edasi liiguks, kuid Alex ei suuda uue reaalsusega niivõrd kiiresti kohaneda ning tahab nende senise elu ning tulevikuplaanid ootele panna.
Kõnekas on filmis hetk, mil Suzanne, tõbi juba täies hoos progresseerumas, leiab rõõmu sellisest lihtsast teost nagu autopesu. Noémie pildistab teda ning Alex ei suuda pildiga rahu leida. Inimene pildil ei ole enam see inimene, kes ta tegelikult on. Ta on muutunud ning sel põhjusel ei suuda Alex taoliste jäädvustustega leppida. Selle peale küsib Noémie, et kui Suzanne on pildil rõõmus, miks ei peaks seda jäädvustama. Ma leidsin end esiti samas olukorras nagu Alex ning tundsin kohmetust, kui Noémie nõnda Suzanne’i jäädvustas.
Ennekõike on see film Alexi arengust. Alex on see, kes peab õppima elu armastama, õppima raskustega toime tulema, hindama väikeseid rõõmuhetki keset hullumeelsust. Elu ongi kaos, või on kaos lahutamatu osa elust, tahab film öelda ning mõista anda, et kellelgi ei õnnestu mingit kujuteldavat sirgjoont käies oma elu täiesti organiseerituna ning kontrolli all hoida. Elu väljubki vahel kontrolli alt, on täis ootamatusi, kuid ei saa seetõttu seisma jääda. Pange tähele seda ühtainsat stilistiliselt rõhutatud nüket, millele tegijad selle sõnumi edasiandmisel toetuvad. Vaadake, kui Alex, Noémie, Suzanne külastavad eri ametite esindajaid (arsti kabinetis, riigi esindaja juures), kuidas nende riietus läheb korrapäraselt kokku ruumi sisekujundusega ning kuidas see filmi jooksul muutub. See on film, mis võiks uppuda traagikasse, kuid on sedavõrd soe ja positiivne, et paneb armastama elu kogu selle hullumeelsuses (taas kummardus Deseure’i muljetavaldavale osatäitmisele).
Ärge laske end heidutada filmi raskekoelisest temaatikast. Selles on küll mitmeid raskeid ja valusaid hetki, kuid üldiselt kannab seda helge tonaalsus. Kui vajate killukest positiivsust, meenutust, kui rikkalikult ilus on elu ka hullumeelsetel aegadel, ning suunist, kuidas pea ka rasketel aegadel püsti hoida, siis minge seda filmi vaatama. „Meeletult elus“ innustab elu armastama kogu selle hullumeelsuses.
Autor: Kristjan Kuusiku
“Meeletult elus“ (Une Vie Démente, 2020)
Riik: Belgia
Kestus: 1h 27min
Linastus PÖFF24 debüütfilmide võistlusprogrammis
Režissöörid: Ann Sirot, Raphaël Balboni
Stsenaristid: Ann Sirot, Raphaël Balboni
Produtsent: Julie Esparbes
Operaator: Jorge Piquer Rodríguez
Monteerijad: Raphaël Balboni, Sophie Vercruysse
Osades: Jean Le Peltier, Jo Deseure, Lucie Debay, Gilles Remiche