Selleaastase PÖFFi peapreemia viis koju Bulgaaria režissööri Ivaylo Hristovi film „Hirm“. Paratamatult ajatust teemast ehk rassismist kõnelev film paistis inimestele kohe korda minevat. Esilinastuse ajal oli saalis palju rohkem rahvast, kui oleks arvanud, ja publik elas filmile valjuhäälselt kaasa. Kuigi film mind isiklikult just hüsteeriliselt naerma ei ajanud ja mask näo ees proovis pidevalt minestama sundida, oli tegelikult peaaegu kogu filmi vältel mu suul vähemalt väike muie. Selline mõnusalt soe pala üha külmemaks muutuvate ilmade kõrvale.
„Hirmus“ hargnev lugu leiab aset Bulgaaria-Türgi piiri lähedal väikeses külas, millel oma asukoha tõttu on probleeme pagulastega. Ühe sellise leiab äsja töötuks jäänud lesk Svetla (Svetlana Yancheva) ühel päeval enda püssi eest. Tegu pole metslasega, vaid intelligentse Bamba-nimelise mehega (Michael Fleming), kes on tulnud sõjapakku. Asjaolude sunnil võtab Svetla Bamba vastumeelselt oma katuse alla. Alguses mõlemalt poolt mõru suhe areneb aja jooksul aga millekski enamaks kui lihtsalt sõprus. Paraku levivad uudised väikeses kogukonnas kiiresti ja ei lähe palju aega, kui kogu küla teab Svetla uuest sõbrast. Sealt edasi on vaid aja küsimus, kunas olukord paari jaoks ohtlikuks muutub.
Hoolimata käsitletavatest teemadest on „Hirmu“ puhul tegu eelkõige komöödiaga. Huumor on äärmiselt subjektiivne asi, seega ei saa pahaks panna erinevusi inimeste eelistustes. Esilinastuse publikule paistis filmi koomika seekord rohkem peale minevat kui mulle endale. Kahtlemata oli naljakaid kohti ja muie püsis suul päris suure osa filmi kestusest. Ilmselgelt olid ka filmitegijad leidnud need stseenid niivõrd naljakad olevat, et neid aina korrata ja korrata. Mingil hetkel hakkas tegelaste omavaheline möödarääkimine aga ära väsitama ja filmist välja kiskuma. Õnneks leidus ka teistsugust huumorit, mis oli niivõrd kummaline, et oli raske mitte vähemalt muiata: kui tegelane hammustab ilma provokatsioonita, nagu muuseas oma klaasi või kui terve pagulaste kogukond kolitakse välikäimlatesse. Teostus ei pruugi midagi erilist olla, aga puhtalt idee poolest oli see mõnusalt absurdne ja lisas filmile kõvasti värvi.
Võõrahirm ja rassism on teemad, mida on käsitletud põhimõtteliselt filmikunsti algusest saati ja mida ilmselt käsitletakse veel kaua. Kui teemad ise muutunud pole, siis nende käsitlused kahtlemata on. Griffithi ajal vist ei oleks olnud võimalik ette kujutada filme nagu Jordan Peele’i „Kao ära“ (2017) või Boots Riley „Vabandust, et tülitan“ (2018). Sõltumata sellest, mida keegi mainitud filmidest arvab, on keeruline eitada, et mõlemad võtsid publikule tuttava teema ja lisasid sellele oma vaatenurga. Rassismil kui sellisel on rohkem kui üks tahk. See pole alati ilmselge, seda pole alati võimalik kohe tabada. Vahel on palju hirmuäratavam see, kui inimene ei saa ise arugi, et ta ütleb või teeb midagi sobimatut ja selline käitumine on tema jaoks lihtsalt tavaline.
Hristovi filmis esinev võõrahirm jääb esmavaatamisel pigem ühetahuliseks. Juba enne konflikti sisenemist on aru saada, kuidas suur osa tegelasi reageerima hakkab. Puudub üllatusmoment. Kõik negatiivsed tegelased mõjuvad kui pahalased mõnest multikast, kes käituvad täpselt nii, nagu võiks arvata. Isegi kui on proovitud mõnda tegelast vähem mustvalgeks teha, siis mõjub see pisut kaootiliselt ja nende tegelaste motivatsioonid võivad jääda segaseks.
Lähemal vaatlusel hakkab aga paistma midagi muud. Tundub, et otsus filmis olevat maailma niivõrd mustvalgelt kujutada on filmitegijate poolt väga teadlik lüke. See, et ekraanil toimuv on sõna otseses mõttes mustvalge, kinnitab seda. Film on ju siiski absurdikomöödia ja absurdus väljendubki niinimetatud pahade tegelaste ühekülgsuses. Nende eesmärk ongi olla nii nõmedad kui võimalik. Ühest küljest on selline hallide varjunditeta õelus tõesti pisut humoorikas, aga teisest küljest on see kurb peegeldus tänapäeva ühiskonnast. Leian, et see on ka põhjus, miks „Hirm“ publikule meeldis.
Kui hirmust tundmatu ees on motiveeritud loo antagonistid, siis on hirmust motiveeritud ka loo kangelased. Pärast oma abikaasa surma pole Svetla tundnud palju muud peale hirmu. Hirm lahtise tuleviku ees, hirm minevikust lahtilaskmise ees, hirm üksilduse ees. Bamba, kes on samuti kaotanud lähedased inimesed, tunnistab, et kardab surma. Ka tema on üksinda, ainus, millest ta lohutust saab, on võimalus paremaks tulevikuks. Seetõttu nende vahel arenev suhe toimib. Mõlemad on kannatanud, kaotanud kalleid inimesi ja tunnevad ennast maailmas üksinda. Vahet pole, et nad alguses üksteisest aru ei saa. Nende vahel on midagi enamat kui dialoog – mõistmine. See on midagi, mida selles kogukonnas muidu ei leia. Tänu Bambale leiab Svetla endas lõpuks jõu lasta lahti minevikust ja vaadata tulevikule vastu ilma hirmuta.
Kenaks kirsiks sellel tordil on kahe näitleja, Yancheva ja Flemingi hea omavaheline keemia. Ilma erilise küsimuseta olid nad filmi kõige tugevamad näitlejad. Leidsin peategelaste omavahelist dünaamikat vaadates üllatavalt palju paralleele Disney „Kaunitari ja koletisega“. Mõlema filmi peategelaseks on omamoodi kiiksudega naisterahvas, kes elab väikeses kogukonnas. Seda naisterahvast ihaldab ülbe ja mõjukas meesterahvas, kes võiks saada, keda tahab, aga on fookuse seadnud just sellele naisele. Naine armub aga võõrasse, keda kõik kogukonna liikmed paistavad kartvat, hoolimata tema headest kavatsustest ja intelligentsusest. Antagonist kasutab ära kogukonna hirmu ja eelarvamusi võõra suhtes, et vabaneda enda romantilisest rivaalist, mis lõpeb aga antagonisti jaoks halvasti. Ainus erinevus ongi, et Disney lõpetab suurejoonelise võitlusega, Hristov aga keskendub emotsioonidele. „Hirmus“ on ka märgatavalt vähem laulmist.
Pole raske näha, mis „Hirmu“ juures inimestele peale läks: ajatud teemad, tugevad peaosatäitjad, ilus pildikeel, enamjaolt tugev koomika ja emotsionaalne keskpunkt, mis mõjus loo kontekstis loogiliselt. Võõrahirmu käsitlus jäi küll pisut liiga lihtsustatuks, aga võib väita, et see oli kõigest ettekääne, et rääkida lugu üksildusest ja enese taasavastamisest. Tegu on ju samuti aegumatu teemaga. Leidsin „Hirmust“ ka ühe kõige omapärasema ja meeldejäävaima viimase kaadri, mida olen pikka aega näinud. Viimane emotsioon on alati oluline ja sedapuhku jääb see kauaks meelde.
Autor: Markus Jõeveer
“Hirm“ (Strah, 2020)
Riik: Bulgaaria
Kestus: 1h 40min
Linastus PÖFF24 põhivõistlusprogrammis
Stsenarist ja režissöör: Ivaylo Hristov
Produtsent: Assen Vladimirov
Operaator: Emil Christov
Monteerija: Toma Waszarow
Osades: Svetlana Yancheva, Michael Fleming, Ivan Savov, Stoyan Bochev, Krassimir Dokov