„Täismäng paradiisi“ on paar hotelli ja golfirada kellegi kodu asemele
„Täismäng paradiisi“ („18 Holes to Paradise“) räägib inimeste õigusest oma maale ja oma kodukandile. See teeb seda sellisel peenel viisil nii, et publik ei pruugi isegi kohe aru saada sellest, et kahel peategelasel kolmest on suur privileeg. Säärases teadmatuses pannakse meid alguses nende kõigi argistele probleemidele kaasa tundma.
Film algab rikka perekonna vanima õe Francisca perspektiivist. Nimelt tahavad tema õde ja vend müüa nende vanemate ehitatud suvekodu ja tema on üks ainsaid inimesi, kes selle otsusega ei nõustu. See ei ole niivõrd seotud armastusega maa või sealsete kohalike vastu, vaid pigem mineviku nostalgiaga ja sooviga ka tulevikus enda pere sinna suvitama viia. Ehk on selline hoiak parem kui lihtsalt soov mõisa eest raha teenida ning Francisca kindlasti on kohalike vastu lahkem kui tema õde, aga vaatamata sellele ei ole tal suuremat huvi sealse kultuuri või rahva vastu. Kui kauguses käivitub tuletõrjealarm, näeme suure põlengu aeglases kasvus lugu naisest, kes võitleb oma lapsepõlvekodu eest, mitte kohalikke ega loodust, mis niisamuti on ohus.
Pärast kõike seda suitsu oleme me aga järsku päevavalges. Korraks tekkis moment, mil isegi arvasin, et imekombel kustutati tuli ära ja saabus järgmine päev. Seejärel sain aga aru, et algas sama lugu, nüüd aga läbi Francisca õe Catarina vaatevinkli. See on täis põlgust peaaegu kõige vastu. Ta vihkab maaelu, vihkab katkiseid asju ja vihkab kohalikke, nende elustiili ning seda, kuidas nad elatist teenivad. Loomulikult pole Catarina elu probleemitu: tal on raskused oma abikaasaga ja tal puudub raha, et teha eluga seda, mida soovib. See kõik laseb naisel ka ignoreerida tema ümber laialivalguvat maailma. Kui loodus on otseses mõttes tulnud tema elustiili hävitama, saab ta ka aru, mis kõik tal oma ignorantsuse ja kangekaelsuse tõttu märkamata on jäänud.
Kaks esimest lugu on vajalikud kolmanda ja viimase taustaks, mis on filmi tähtsaim, aga ka kõige liigutavam osa. Seetõttu, et varasemalt on olnud peamine fookus mõisal kui objektil, on võimalik see dekonstrueerida selle ahnuse ja ignorantsusena, mis ta tegelikult on. Viimane osa jutustatakse Susana vaatenurgast: tema ema on töötanud mõisas abilise ja teenijana kümneid aastaid ning ka Susana ise on teda seal palju aidanud. Samas isegi kui ta on perekonna lapsi aidanud üles kasvatada ja seda veel äärmiselt väikese tasu eest, ei võeta teda arvesse, kui arutletakse mõisa müügist teenitud raha jagamise üle. Pärast mitmeid katseid sel teemal õdede ja vennaga vestelda saab Susana aru, et neil ei ole tegelikku austust Susana, tema ema ja muude abiliste vastu. Nende kümnete aastate eest võiks ta palka kokku saada rohkem kui kakskümmend tuhat eurot, mis vaevu vastab ühe või kahe aasta miinimumpalgale, eriti veel, kui mõisa saab müüa vähemalt paari miljoni eest. Aga ei, kuidas küll võivad need aastakümneid töötanud inimesed nii palju nõuda?
Suure tulekahju ajal muutuvad rikka perekonna probleemid veelgi mõttetumaks. Samal ajal kui nemad ohutult oma mõisas peituvad, on kohalikud tuld kustutamas, oma maad kaitsemas. Nemad on need, kes kannatavad enim. Nemad kaotavad oma päris kodud, mitte ainult uhke suvemaja, mida niikuinii müüa tahetakse. Neil on hiljem raske endale uus elamine leida. Lõpuks tekib küsimus, kellel on suurem õigus oma maale? Inimestel, kes seal vaevu aega viidavad ja kes ei tea sealsest kogukonnast midagi, või neil, kes seda maad päriselt austavad ja kaitsevad? Müüdud maa peale tõenäoliselt ehitatakse hotell või golfiala. Kurb on näha, kuidas maa, millega võiks teha nii palju saab sellise labase kasutuse.
Samal ajal ei ole kohalikel maad, neil ei ole ressursse ja neil ei ole austust. Isegi kui Susana kohalikke kindlast surmast päästab, tuues nad kõik mõisa varju alla, karjub kahe õe vend nende peale, et nad mingi hinna eest ei tohi istuda tema isa toolis, olla nende „auväärses“ toas ja võtta liiga palju ruumi. Tema jaoks on objektidel inimestest suurem väärtus. Seda on päris kummaline näha, kuidas täiesti tavalistest tegelastest saavad filmi lõpuks rikkuritest jõhkardid.
Filmi lõpus on stseen kõigist koos, tule eest varjumas. Pärast kolmandat lugu on üleminek sinna igati loogiline ja sujuv, ehkki juba selle viimase akti alguses on tunda olukorra suuremat ohtlikkust. Muusika pidevalt tuletab seda meelde ning panused mõjuvad koheselt palju kõrgemana – ja nüüd on jõutud selle loo haripunkti. Stseen on lahendatud aegluubi ja kohati personifitseeritud muusikalise palaga. Kui keegi karjub, ei ole seda kuulda helis, vaid muusikas. Ega sellist momenti, kui tuli on ukse taga, ei saagi kogeda täiesti reaalajas ja aegluubi kasutamine tundub igati loogiline. Kes teab, kas need on nende tegelaste viimased elumomendid. Ehk kõik ongi tõepoolest aeglane, kui hävingu äärel oodatakse lunastust.
