Silt: sci-fi

  • „Kapten Marveli“ ja MCU fenomenist

    „Kapten Marveli“ ja MCU fenomenist

    2019. aasta märtsis välja tulnud „Kapten Marvel“ on taas näide teravmeelsest, nostalgiaküllasest ja intertekstuaalsest Marveli-filmist. Neid omadusi võib pidada iseloomulikuks MCU (Marvel Cinematic Universe) ehk Marveli koomiksitel põhineva filmimaailma edule. Viimaks on kangelasloo keskmes naine, kelle tegemised on küll ülendavad, aga paljuski juba tuttavad, kuna Marvel oma eduvalemist praegu veel ei tagane. Üpriski plaanitult on ka „Kapten Marvel“ toonud rekordkülastused ja süžees ei tundu just paljudel midagi laita olevat.

    Kangelasfilmide näitlejaskond ei koosne tänavu ainult action-staaridest ja see žanr on tõusnud võrdväärseks teiste seas isegi Ameerika filmiakadeemia jaoks. Superkangelaseks, -kurjamiks või liitlaseks kõlbab ka tõeline Hollywoodi raudvara, näiteks Sir Anthony Hopkins, Tilda Swinton, Don Cheadle, Jeff Goldblum, „Kapten Marveli“ puhul taas Samuel L. Jackson ja ka Annette Bening. Tuttav nägu, eriti selline, kes teeb kas esimest katsetust kangelasulmes ja/või on ikoonistaatuses mõne teise suure esituse läbi, on publiku jaoks atraktiivne kas nostalgiast või ootusärevusest, et kuidas säärane talent end juba juurdunud olustikus kehtestab.

    Brie Larson mängib nimitegelast Kapten Marvelit ehk Carol Danversit mänglevuse ja tüünusega, mida ootakski identiteedikriisis tulnukahakatiselt. See võiks olla äraleierdatud kangelastüüp, kui enne poleks selline kangelane naisversioonis haruldus olnud ja Larsonil poleks niigi loomulikku sarmi, et seda enda kasuks tööle panna. Naistevahelise sõpruse kujutamine on teine oluline, samas harvanähtud detail. Danvers kohtab vana sõpra piloodipäevilt ja nende suhe ei taandu kassikakluseks, nagu terve Hollywoodi filmiajalugu on ootuseks sisendanud. MCU on tasapisi lubanud naistel aina rohkem särada, aga võiks võtta rohkem õppust oma algtekstist. Koomiksimaailmas on vähemalt trükiste poolel murrang toimunud erinevate tegelastüüpide kasuks, filmidel on aga veel pikk tee kaugeneda tugevate meestegelastüüpide fookusest.

    Väga iseloomulik Marveli filmidele on intertekstuaalsus tegelaste omavahelise kohtumise läbi. Kirjanduses on see vana vahend, aga on populaarsust kogunud ka koomiksites ja animatsioonis. Kui kõik toimub samas universumis, siis peaksid ju kunagi ometi tegelased kokku juhtuma. Kui see hetk lõpuks saabub, on see lugeja või vaataja jaoks väga tähelepanuväärne, põhjuseks võib olla nii äratundmisrõõm kui ka teatav rahuldus selle üle, et tegelikult on käesolev raamat, koomiks, film, multikas vms palju avaramate piiridega, kui võis arvata. Kui „Huckleberry Finni seiklustes“ ilmub välja Tom Sawyer, pakub see sama elavat emotsiooni kui näiteks „Kapten Marvelis“ pikka aega MCU filmides figureerinud noorte agentide Coulsoni ja Fury nähtavale tulek.

    MCU tunnusjoon on algusest peale olnud kõigi filmide (ja muude meediumite) tugev seos, et luua elav ja mitmekülgne maailm. Seda jätkab ka „Kapten Marvel“. Ainukesena võib probleem tekkida võõral vaatajal, kes ei tea, mis täpselt on igavikukivi, kui tähtis see on ja kes kurjam X või Y tegelikult on. Nüüdseks aga on Marvelil tõenäoliselt tekkinud regulaarne miljonites vaatajaskond, kelle jaoks on sellised süžeelised signaalid ilmselt ootuspärased. Fänne on ootus ja lõpuks selle täitumine paelunud juba üle kümne aasta, sest kõikidesse MCU filmidesse on pikitud suuremaid või väiksemaid vihjeid neile, kes tunnevad seda maailma.

    Marveli koomiksimaailma ühe isa ja tuntuima näo Stan Lee mälestusavaldus filmi alguses tekitas minu külastuse ajal publikus reaktsiooni, mida kohtan väljaspool festivale harva. Rahvas plaksutas ja isegi hõiskas selle järel mõne austusavalduse. Paljude jaoks võib Lee olla lihtsalt talisman, kes igas Marveli sarjas ja filmis vähemalt korra nägu näitab; koomiksikauge inimesena ei oska ma öelda, kui palju teda just trüki kaudu siinkandis tuntakse. Üks kümnend on ilmselt küllalt pikk aeg, et tema nägu võiks paljudele meelde jääda. Siiski võib Lee olla siingi ammusemast ajast üsna oluline populaarkultuuri ikoon – mäletan ehedalt üheksakümnendatel aastatel Eestis näidatud „Ämblikmehe“ multikaviimast osa, kus Ämblikmees satub „päris“ reaalsusesse ja kohtab vanameistrit ennast, umbes nagu teda on filmides ja koomiksites kohatud tänaseni.

    Hetk, mil Lee filmis taas nägu näitab, keset ühistransporti, ja Carol Danvers talle kavala või võiks öelda, et lausa eneseteadliku naeratusega vastab, oli päris rabav. Publikust kostis taas ahhetusi ja piltlikult öeldes tundus korraks, nagu oleks nii mõnigi meist olnud tol hetkel Danvers ise, muhelemas koos ühe sümpaatse härraga. Niisugused publikureaktsioonid on tähelepanuväärsed ja harvad on filmid, mis seda tekitada suudavad, eriti Eesti publikus. Marveli filmid tunduvad olevat üles ehitatud paljuski sellistele hetkedele, täis eri moodi suhestumist ja äratundmist, mis on muutnud sarja üpris ainulaadseks.

    „Kapten Marveli“ ja MCU fenomen seisneb korduses, mustrites, äratundmises. Lõppude lõpuks ei paku ta palju uut, kui uus kangelane lendu läheb, aga tuletab soojalt meelde midagi ammu kogetut ja paneb ka mõned teada-tuntud tegelased veidi teistsugusesse olukorda. Siiani pole see muutunud nii tüütavaks, et hakkaks fänne peletama, ja „Kapten Marvel“ läheneb (kirjutamise ajal) oma tulus jõudsalt juba miljardile dollarile. Kui publik hakkabki lõpuks väsima, siis ehk pakub järgmisena huvi keskendumine naiskangelastele. Ja on veel lootus, et varsti figureerib filmides ka mõni LGBTQ＋tegelane.

    Tasapisi hakkab MCUs kulmineeruma konflikt, mis on kasvanud esimesest filmist saadik ja siiani pole filmitegijad kaugemast tulevikust veel rääkinud. Eks näis, kas filmiuniversum võtab aja maha, rändab ajas tagasi või leiutab midagi uut – eks Marveli maailmas on tegelikult kõik võimalik. Marveli filmides on traditsiooniks saanud näidata lõputiitrite ajal stseene, mis pakuvad nalja ja ka vihjeid tuleviku kohta. Päris kavalalt on saadud publik niiviisi tunnustama oma kohaloluga ka filmitegijaid, keda tiitrites tänatakse. Viimane publiku ahhetus kinos saabus just siis, mis näitab, et kindla peale on ka leiged eestlased kaasa läinud MCUs kasvava pinge ja emotsioonirikka teekonnaga.

    Autor: Martin Nõmm

  • Pettumusel on suured silmad

    Pettumusel on suured silmad

    Manga põhjal valminud „Alita: Sõjaingel“ on paljulubav küberpunk-ulmefilm, mis jääb silma vägevate eriefektide poolest, kuid paraku puudub filmil originaalne ja sügav sisu, mis tõstaks selle esile teiste ulmeseikluste seast. Tuntud ulmefilmide lavastaja James Cameron produtsendi ja kaasstsenaristina ning Robert Rodriguez režissöörina on loonud vaatajaid vapustava tulevikumaailma, mille väljamõtlemisel fantaasiast küll puudu ei ole jäänud.

    Film räägib loo küborgitüdruk Alitast, kelle leiab prügimäelt küberarst Ido. Tüdruk on halvas tehnilises seisukorras, kuid arst parandab ta ära, andes Alitale uue keha. Alita, kes ei mäleta oma vanast elust midagi, satub uudishimu ja ka leitud uue sõbra Hugo tõttu mitmesugustesse sekeldustesse. Kogu tegevus toimub Raudlinnas, mis ongi prügimäeks ainsale Suures Sõjas pääsenud taevalinnale Zalemile, kuhu nii mõnigi Raudlinna elanik soovib pääseda. Filmi üheks peamiseks süžeeliiniks on armastuslugu Alita ja Hugo vahel.

    Alitat kehastanud Rosa Salazar on hakkama saanud omapärase rolliga. Alita, mangapäraselt suurte silmadega küborg, tundub alguses arvutiga loodud tegelasena, kellel puudub taga näitleja. Tegelikult see nii ei ole ja näitlejanna teeb küborgi kehastades head tööd. Iga liikumine on mõtestatult välja toodud. Eriti ilmekana jäi meelde stseen, kus Alita proovib esimest korda šokolaadi. Robotlik liikumine ja samas kerge kohmakus mõjub väga veenvalt. Kuna Alita puhul on tegemist küborgiga, mitte androidiga, siis olemuselt on ta siiski inimene. Ta hoolib, tunneb rõõmu ja kurbust ning ka tema jaoks on tähtis kuskile kuuluda – nii nagu filmi „Hing anumas“ („Ghost in the Shell“) kangelannale Majorilegi.

    Arst Idot mängiv Christoph Waltz teeb samuti oma töö puhtalt ära. Tuleb tõdeda, et Waltz suudab kehastada igasuguseid tegelasi. Tema kõige tuntum roll on filmis „Vääritud tõprad“ („Inglourious Basterds“, 2009), kus ta musta huumoriga mängib isekat ja julma SS-ohvitseri Hans Landat. See roll on aga hoopis midagi muud võrreldes sooritusega tragikomöödias „Kahandamine“ („Downsizing“, 2017), kus ta kehastab Serbiast pärit peolooma Dusan Mirkovici. Kui peoloomana on Waltzi koomiline ja kohati imelik vaadata, sest tavaliselt mängib ta pigem lurjuseid, siis tema roll „Alitas“ on veelgi üllatavam. Tore on näha, et mees on võimeline mängima vahelduseks ka kedagi siirast ja hoolivat. Samuti mõjub ta koos Salazariga kaamera ees sünergiliselt, nad täiendavad üksteise rolle, tuues vaatajateni ilusa isa-tütre suhte. Aga kas tegelasena tekitab Ido vau-efekti? Seda mitte, sest loo algmaterjal on nõrk.

    Kõige viletsama näitlejatöö teeb filmis siiski Hugot kehastanud Keean Johnson, teda on lihtsalt igav vaadata – täiesti trafaretne ilusa poisi rollilahendus. Salapärase mulje jätab Ido eksnaist ja küborgist inseneri dr Chirenit mänginud Jennifer Connelly. Tegelasena on ta üks huvitavamaid, sest tema lugu ja käitumine on kohati ettearvamatu. Nii ei saagi filmi käigus päris täpselt aru, kelle poolel ta on. Võrreldes Idoga on teda põnevam jälgida. Connelly oskabki dr Chireni kalgipoolse tegelaskuju välja mängida salapärase mitmetimõistatavusega. Jennifer Connellyle („Dark City“) pole uuemal ajal teisedki fantaasiafilmid võõrad olnud, sest Marveli fännide rõõmuks on ta kehastanud filmis „Hulk“ Betty Rossi.

    „Alitat“ vaadates tuli kohe meelde Netflixi seriaal „Muudetud süsinik“ („Altered Carbon“), mis samuti räägib tulevikumaailmas toimuvatest manipulatsioonidest inimese teadvuse ja kehaga. Võib öelda, et mõlemas loos mängitakse eludega. Inimesel on võimalus mitmele elule, Alita puhul siis küborgina ja „Altered Carbonis“ tuli eluea pikendamiseks paigaldada kuklasse mälukaardisarnane andmekandja (cortical stack), mida sai siirdada uutesse tehiskehadesse. Mõlemal juhul peab olema säilinud kõige olulisema asjana aju („Altered Carbonis“ täidabki cortical stack teadvust kandva aju funktsiooni). Ka on mõlemas maailmas osa inimesi teadvusesiirdamise vastu. „Alitas“ hinnatakse rohkem küborgide kehaosi ja „Altered Carbonis“ ei sallita kuigivõrd inimesi, kes oma kehasid pidevalt vahetavad, eriti neid, kes on eelmises kehas elades kuritöid teinud. Samuti on mõlemas filmis inimesi, kes ei vanane: Alitas on selleks Nova, kellest räägitakse rohkem kui teda näidatakse, ja seriaalis on nendeks Methid. Huvitav on mainida, et „Altered Carbonist“ tuleb samuti anime, nagu juhtus ka Alita mangaga enne live-action-filmiks saamist. Seekord siis sedapidi – küberpunk-ekraniseering teeb kummarduse oma žanri kujunemisloole.

    Kui „Altered Carboni“ trumbiks on lugu, siis „Alitas“ on selleks visuaal. „Alita: Sõjaingel“ rõhub kõigega efektidele – fantastilised küborgid, keda on näha igal pool, Raudlinn oma „hiilguses“, ebamaine Zalem kõrgel hõljumas ja karm võistlusmäng motorball. Vastupidi sellele on „Altered Carbonis“ lugu nagu puu, kus pealoo tüvest hakkavad hargnema kõrvallood. See on kriminull, millele on lisatud palju fantaasiat tehnika arengust. Samasugune oleks võinud olla ka „Alita“, kus visuaalne külg oleks olnud suureks plussiks, kui lugu oleks olnud ikka staar.

    Jätkates nende kahe teose võrdlemist võib „Alita“ kasuks märkida, et inimfantaasia kõige hullemad unistused on ehedamalt välja toodud. Näiteks on ühe tegelase puhul inimkeha täiustamisega nii kaugele mindud, et järele on jäänud ainult nägu. Kuna teos on niikuinii fantaasiast tulvil, siis on hea, et on veidi üle võlli keeratud. „Altered Carbonis“ seda ei näe.

    Paraku tuleb tunnistada, et „Altered Carbon“ on seriaalina siiski parem kui „Alita“ filmina – lihtsalt sellepärast, et Alita lugu on nii nõrk, võiks isegi öelda, et olematu. Jah, seal on üks suurte silmadega küborg Alita, seal on hooliv isakuju Ido, samuti tore kutt Hugo ja muidugi kuri Nova, aga kui sellest areneb ainult armastuslugu, mis peab võitma kurja, siis see mind uuesti vaatama ei kutsu. Mind häiris tohutult Nova tegelaskuju. Milleks teda varjata? Sellepärast, et temast räägitakse nii palju, aga näidatakse ainult vilksamini, jääb lugu segaseks. Pole mõtet rääkida tegelasest, keda ei suudeta välja mängida. Paneme panuse järgmisele osale ja loodame, et näeme ka Novat!

    „Alita: Sõjaingel“ ei ole iseenesest halb film, see on lihtsalt linateos, milles on panustatud välisele vormile. Täpselt sama asi on filmiga „Surelikud masinad“ („Mortal Engines“), kus lugu on klišeedest läbi vettinud, aga visuaalset poolt võiks vaatama jäädagi. Kindlasti leidub neid, kes tuliste mangafännidena tahavadki filmis näha Hollywoodi mastaabis versiooni oma lemmikloost. Kuid need vaatajad, kes soovivad leida sügavat sisu, peavad kahjuks pettuma. Probleem võib tuleneda ka sellest, et algselt animena esitletud film lihtsalt ei toimi suurel kinolinal ja eriti lääne variandis. „Sõjainglit“ vaadates tuleb kahjuks tõdeda, et meie loogikale see ilmselt ei vasta. Manga ja animena võib lugu toimida, aga kui kinolinale vändatakse sellest kahetunnine film ja minimaalset sisu venitatakse igas võimalikus suunas, siis kas sellel on mõtet? Või on viga selles, et me ei oska kultuuride erinevuse tõttu tõlgendada idamaist vaatenurka? Spekuleerida saab mitmeti, aga selle loo puhul mõjub anime paremini kui film, sest nii on see omas mahlas ja kultuuris.

    Autor: Linda-Liis Laikoja